Otsisin arvutist üles arvustuse, mis pidi minema küll ühte meie kirjandusväljaandesse, kuid viimasel hetkel arvas toimetaja, et see oli veidi liiga sarnane mu eelmistele arvustustele ja natuke julm kah. No eks need noortekate arvustused üldiselt korduvadki, nagu nende sisu. Siiski pole see iseenesest nõme arvustus ja kasutan seda siin blogis ära, tuues ta selle saatesõnaga lugejate ette vahtimiseks.
Valge, keskklassist pärit noore inimese pseudoprobleemid, ehk kirjandusliku abordijäänuse hipsterzombie postmodernistlik rööveksistentsialism.
Selle raamatu viga, nagu Rohelennu teose „Minu sõraline sõber” puhulgi, on autori otsene või kaudne hingeline seotus reklaamibürooga. Või siis täpsemalt – turustamisega. „Ma olen elusolemise tunde” lugemise ajal tekkis tunne, et loen mingit filmistsenaariumit või kokkuvõtet pikemast, sisukamast raamatust. Mulle üritatakse eksistentsialismi müüa? What the *uck? Äkki ongi Ashilevi see tüüp kapis leheküljel number kakskümmend, kes räägib inimeste hirmust postmodernismi ees... Ja kapp sümboliseerib tema ego/kesta, millest mees väljuma peab, et tõeliselt suureks kasvada? Aga võib-olla polegi kappi... Võib-olla on see raamat kapp? Ja Ashilevi sonib seal elusolemise tundest. Kui ei tea, mis tunne see on, siis lase kellelgil endale kaikaga vastu pead lüüa – küll siis meenub ning filosoofilised, pihkulöövad küsimused taanduvad lahtise haava verevulinal meeldivalt hägustesse kaugustesse.
Teos on taskuformaadis, hakitud kergesti neelatavatesse osadesse, kerge tarbida ja järelmaitse on diip. Põhimõtteliselt on mees valmis teinud kirjandusliku juustuburgeri ja mitte selle eestimaise, nagu Raua „Musta pori näkku” vaid ikka mäki. Moodne äng ja valu ja nii edasi, bla bla bla. Sisu on laialivalguv ja nagu polekski tähtis, see on raamistik mille najal peategelane end siis avastab ja mingeid emotsioone ja elamusi otsib. Näiteks otsustab peategelase (Vaiko) õde aborti teha. Tuleb siis Hollandist Eestisse ja Vaiko laseb tal enda juures peidus olla ja siis see õde teeb abordi ära ja Vaiko mõtleb elu üle järele emotsioonovabalt ja no big deal. Ilmselt pole uut elu Vaiko õe jaoks piisavalt haibitud ja reklaamitud, muidu sünnitaks ta ära ja saaks kätte produkti „beebi”. Vaiko oleks võinud emotsioone välja näidata.
Ju siis ongi emotsioonide äärmused (täielik apaatia, kõrvalseisja tunne kõigele toimuvale või närvide murdumine ja hüsteeria) siin korrektselt demonstreeritud. Eneseotsing popiks tehtud, pakendatud irooniasse ja sarkasmi ja kõigesse, mis teatud vanusegrupi pihta suunatud tootele kohustuslik. Vaiko ei kirjelda eriti ennast ega tegelasi, ehk siis raske hoolida nende käekäigust... miks peaksimegi, kui narratiivi edasiviiv Vaiko ise ei näi hoolivat? No Ashilevi – mul ka jumala suva. Ära ürita mulle seda jama pähe määrida. Kõik tegelased olid nii võltsid ja haledad, et mind tabas raevuhoog: hea meelega visanuks seal alguses toimuva korteriläbu keskele molotovi kokteili ja lasknud neil kõigil sisse põleda. Nüüd saab öelda, et raamat tekitas minus siiski „emotsioone” – alguses viha, siis apaatia. Kas Tammsaarel oli selline noorus? Või „Kevade” tegelastel?
Ashilevi raamatu tegelastel on mugavad, rikka hea elu peal kasvamisest tekkinud valgete inimeste probleemid, mis hipsteritele ikka peavalu valmistavad. Näiteks on üks tegelane seal meesmodell ja tal on ka hingelised probleemid. Kuidas neid probleeme lahatakse ja neid muresid lahatakse, eks seda peab lugeja ise avastama. Võib vaid öelda nii palju, et raamat on mõttetu, nagu film „Sügisball” ja Rohelennu raamat „Mu sõraline sõber.” See pole raamat, see on toode. See on tehtud teatud sihtgrupile meelepäraseks, ligitõmbavaks ja allaneelatavaks.
Kuna raamat käib mingis mõistes siiski suuresti „noorteka” alla, siis sisaldab see kohustuslikku seksistseeni. Liiga tehislik ja detailne, et olla täiesti väljamõeldud... Veidi üle kahe lehekülje ulatuv kirjeldus on täis tegusõnu: „ta kükitab, ta puudutab, ta põimib, ta silitab, ta lükkab”. Mehaaniline, kirjeldamaks kahe inimese vahel laiutavat emotsionaalset kuristikku? Raske tõesti kõvaks saada, kui mõtled üle... Tegelane haarab mõttekäigult ja kirjeldusviisilt postmodernismist ja eksistentsialismist, kuid mitte kaheksateistaastase tüdruksõbra tissist – võib-olla olnukski seda rohkem tarvis. Seda, et tegelased saavad oma tühistest probleemidest kuidagi üle või ei päevitaks nende paistel endale neid meeleheite toone. Tegelaste ebareaalsus peegeldab teose enda teksti ebareaalsust. See kõik on võlts, paras filmiks teha. Las siis hipsterid vaatavad ja tunnevad seal ennast ära ja räägivad sellest filmist sarnasel korteripeol ja keegi viskab Jimi raamatu aknast välja.
Igatahes muudab see magalaelu inimesed kah sellisteks tontlikeks, kes kuskil karpmajade vahel siia-sinna tölberdavad, kontoris tööd teevad ja siis avastavad äkitselt oma elu sügavama tähenduse puudumise. Kuradi heaoluühiskond! Või et poisikesest modellil on eksistentsiaalsed probleemid? Kellelgi ei lähe kõvaks? Kas need on mingid probleemid, mida peaks raamatu vormis propageerima? Enne võiks kirjutada keskealise umbkeelse raskustest laipade nussimisel. Nekrofiilia oleks veel rohkem postmodernistlikum ja kui peategelane oleks naine, saaks vahekorda laibaga kujutada ka nii, et surnul ei lähe kõvaks, imegu naine palju siis imeb. Kontrastiks tooks vanemat eesti literatuuri, kus olid teemad tõsised ja asjalikud. Tammsaarelikust, stoilisest ja sügava hingeeluga mehest on saanud kortermaja tossike, kelle suurimaks probleemiks lõdva munn ja liiga hulk vaba aega, mille täiteks üle mõtelda. „Ülemõtlemine” on Ashilevi raamatus viidud peaaegu kunstivormini, kulmineerudes sisutühjas dialoogis ja jobudest tegelastes, kellele Ashilevi oleks pidanud tegema samamoodi kirjanduslikku aborti, nagu Vaiko õde enda lootele. Kirjutusviisi lühidus ja konkreetsus teevad tegelastest elavad surnud, kes siis otsivad endale või aitavad peategelasel avastada „elusolemist”. Kondavad siia-sinna, teevad igasuguseid noorteasju ja kõigest õhkub nooruslikkust.
Näha on, et Ashilevi kavatses head, kuid välja tuli nagu alati. Teinekord avastage elusolemise tunnet omaette ja privaatselt ning sealt tulnud geniaalsed mõttekäigud jätke sahtlisse. Käsikirja oleks võinud ta kohe Maimikule pakkuda ning filmis oleks saanud kindlasti mingi osa Taavi Eelmaa nagu neil uue laine eesti filmidele kohustuslik. Tahes-tahtmata paneb mõtlema, mis saaks siis, kui Rohelennu ja Ashilevi läpparid ära võtta ja nad kuskilt büroost Ida-Virumaa tuhamägede juurde aastaringselt kivisütt kühveldama panna. Äkki siis tuleb aru pähe ja ei toodeta tühiseid teoseid, mis ei suuda olla isegi enesekriitilsied, ühiskonnakriitilisusest rääkimata. Kriitika millegi pihta on Ashilevil tulnud kauge ja seegi kogemata: tehislikku „tööd” reklaamiagentuuris tehes loob ta kujundeid ja brände, mis on ilusad ideed inimeste pähemäärimiseks. Ta müüb õhku, tehislikkust ja Vaiko elu on tehislik. Ta sõbrad on võltsid ja suhted on kõrgem matemaatika, millest ta vist eriti midagi ei jaga. Mingid ebardid, sotsiaalsed Frankensteini koletised otsimas oma elu mõtet. Nagu see peaks olema kandikuga ette kantud. Muidugi on su elu mõttetu, kui sa Tallinnas elad. Käi kohtades, kus sa pole mingi suburban white kid.
Millal see jama lõpeb? Kas Vaiko sugused väärivadki üldse elu? Sellised karakterid, kes ei näi elavat ega surevat, vastikud mutandid. Kogu see raamat on ise abordijäänus, mis pidanuks olema eos hävitatud. Nüüd, kui see on väljas, peab sellega lihtsalt leppima. Mulle tundub siiralt, vaenulikkuseta, et teos ongi sihitud teiste abordijäänuste pihta – tallinlaste, hipsterite, ära hellitatud hilisteismeliste kodukanti. Keskklassi närvikõdiks on võib-olla pühapäeviti psühhiaatrite juures käimine, juhuseks gootitüdrukutega ja kirsitubakas, kuid sedasorti eluviisi propageerimist ei tohiks taluda, vaid seda tuleb hävitada ja lämmatada. „Ma olen elusolemise tunne” on hingetu ja elutu, aga eksisteerib nagu inertsist sündinud loode, kummitades nüüd kirjanduslikku maastikku paar aastat enne radarilt kadumist.