Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Tänapäev (2006)

See on üks neid pisut ebatavaliselt kirja pandud raamatuid. Oma unenäolisuses ja poeetilisuses ehk meenutas pisut Alessandro Baricco “Ookean merit”, aga ega ma seda muidugi nii hästi ei mäleta ka. Ja samas meenus ka Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ning samuti ka Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, ning kui nii edasi minna, siis miks mitte ka Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna” ja ehk, kui oleksin lugenud, siis ka Delia Owensi “Seal, kus laulavad langustid”, aga võibolla lähen nüüd juba rappa. Aga mis ma öelda tahan … mulle näib, et ühine joon on see, et need on kõik mõnevõrra eripärase jutustusviisiga raamatud, kus peategelanna räägib oma lugu oma tingimustel, läbi omailma, enese eripärase reaalsuse, mis on tavapärasest piisavalt nihkes, et tähelepanu äratada ning harjumuspärasest väheke äratada. Selle loo peategelase maailm on selline poeetiline-mütoloogiline ja üdini lugudest läbi imbunud, ent samas on just lood need, mis aitavad iseenese tormisel sisemerel vilkuvat tuld silmata...

Silveri – Cape Wrathi tuletornis üles kasvanud orvu – lugu on lihtsalt üks paljudest, osa lahutamatult üksteisega läbi põimunud lugude koest, aga samas ka lugu, mida elatakse nüüd ja praegu, mida tuleb õppida elama, enne kui selle päriselt lõpuni jutustada saab. Eks ta tegelikult ole muidugi ka lihtsalt üks suureks kasvamise lugu, tundub mulle.

“Jutusta mulle üks lugu, Silver” kordub läbi raamatu ikka ja jälle, ning Silver jutustab. Salts ning Cape Wrath, kaljused ja karmid, mäsleva mere ja külmade tuulte meelevallas, omandavad müütilised mõõtmed. Need on kohad, kus vaese inimese hütt võib asuda mäekallakul nõnda, et kaldpõrandal kõik asjad ja inimesed ühte nurka kokku veerevad. Need on kohad, kus leitakse kivistisi, loetakse Darwinit ja kus käib Robert Louis Stevenson. Need on kohad, kus majakavahiks on põlvede kaupa olnud üks pime Pew, kes võib rääkida mitmete inimpõlvede taguseid lugusid, nagu oleks seal ise kohal olnud, need on kohad, kus Pew võib võtta oma tiiva alla orvu ja ta oma lugudega läbi immutada nõnda, et too ükskord maailma lahkudes peab meie bürokraatliku ja süsteemse kummalisi maailma reegleid algusest peale õppima hakkama, ning ette vaatama, et nende keskele iseennast ära ei kaota.

Võib-olla on see sedavõrra raskem, kui olevikuga samaaegselt elada kõikide varasemate aegade lugudes, kanda enesega ühe ammu elanud mehe kivistist ja hoiatavat lõppu, mitmete põlvede jagu lugusid. Aga võib-olla on jälle sedavõrra kergem jälle kord ärgata ja taibata iseenda üles leidmise meeleheitlikku olulisust ja seda, et armastuse ajalikkusest ei tohi end heidutada lasta ning et selle tundmisest ei maksa end ilma jätta, sest mida kõik need lood siis lõpuks ikkagi öelda tahavad ja enesest jätavad?

Lugesin just “Surma Veneetsias” ja raamatukogu hakati kinni panema, nii et äärmise vastumeelsusega andsin ma selle tagasi, ning ütlesin neile, et ma tulen kohe hommikul kella üheksaks siia.

/.../

Kui topeltuksed avanesid, läksin laua juurde, küsisin raamatut ja sain teada, et raamatukoguhoidja oli selle eelmisel õhtul ise koju kaasa võtnud ning et hommikul oli ta helistanud ja öelnud, et on haige.

/.../

Kaks päeva hiljem jalutasin ma parasjagu läbi linna, kui nägin Starbucksis raamatukoguhoidjat. Ta istus akna all ja luges “Surma Veneetsias”. Kujutage ette, mis tunne mul oli... Seisin akna taga, vaatasin teda, ja tema vahtis äraoleva pilguga kaugusse, nägi vaid Lidot, nina hingas sisse paksu katkulõhnalist õhku.

/.../ mina läksin sisse ja ostsin espresso ja istusin raamatukoguhoidjale hästi lähedale, otse tema selja taha, et ma saaksin temaga koos lugeda. Küllap ta pidas mind natuke imelikuks – ma saan sellest aru, sest mõned inimesed on natuke imelikud, ma olen neid hotellis näinud küll – ning lõi ühtäkki raamatu kinni, nagu murraks ta seeläbi tõeotuse, ja läks kohvikust välja.

Mina läksin talle järele.

Ta läks juuksurisse, Woolworth'si, kiropraktikakliinikusse, lemmikloomapoodi, videolaenutusse ja lõpuks koju tagasi. Luurasin ring, kuni ta mirkoahjus soojendatud rigatoni pomador'i ja raamatuga maha istus.

See oli tõeline piin.

Lõpuks ometi jäi ta magama ja raamat kukkus käest põrandale.

Seal see oli, mõne tolli kaugusel. (lk 104-107)

möödunud aasta parimad raamatud

Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda”

2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld”

3 Celine “Reis öö lõppu”

4 Pinol “Pandora Kongos”

5 Aleksejev “Kindel linn”

6 Tänav “Euromant”

7 Järve “Esimene aasta”

8 Lauli “Kodutus”

9 Koidula “Peruamaa viimne inka”

10 Winterson “Kivist jumalad”

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.

Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.

Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.

Jeanette Winterson – Kivist jumalad (2011)

Ühtpidi võttes on see hoiatusromaan – aga mitte ainult. Ja see “mitte ainult” on midagi, mis teeb selle romaani erilisemaks ulmekirjanduse taustal. Kollanokast ulmelugejana tuleb tunnistada, et üldiselt ulme just ei tüki sügavamale emotsionaalsemale tasandile, saab vaid adrenaliinilaksu ja eskapismi ja muidugi hariva kogemuse – ent Winterson paistab olevat liialt hea autor. Aga sellest ma rohkem ei kirjuta, sest mõtted on laokil ja üleüldse, muidugi.

“Ma peaksin rõõmus olema, et saan tööajal poes käia, aga ma ei ole millegi üle rõõmus. Tegelikult olen ma depressioonis, mis on põhimõtteliselt keelatud. See tähendab, et depressiooni esimeste sümptomite ilmnedes peaksin mina, sina, ükskõik kes arsti juurde minema, kust suunatakse kellegi juurde Täiustamise Osakonnast, aga mina juba olen keegi Täiustamise Osakonnast, ja mul on depressioon.” (lk 30)

Omamoodi fantaasia Asimovi robotite jätkuks või õigemini vaade võimalikule (ausalt öeldes väga võimalikule) 21. sajandi tulevikule. Peale läänemaailma kollapsi (nö arengumaad maksavad kätte ja korraldavad tuumarünnaku) on lääneliku elulaadiga riikide toimimise üle võtnud korporatsioon. Toimub üleüldine rohelisele eluviisile üleminek, aga seda näiliselt – jätkub ühtviisi tarbimine (aga varjatumalt) ja planeet läheb üha enam lõplikult tuksi. Ent leitakse planeet, mis arengult sama kaugel kui Maa 65 miljonit aastat tagasi, dinosaurused ja muu. Läheb siis ekspeditsioon seda terraformima, ja noh, üheksa korda mõõda, üks kord lõika – tahtsime kõige paremat, aga läks nii nagu alati.

Tõeline Eros ja Thanatos pulbitseb lk 81-82 dialoogide segunemises – robot avaldab armastust inimesele (queerulme?), samal ajal arutatakse uuelt planeedilt suuremate eluvormide minema pühkimist; megaürgne kui ultramoodne üheskoos. Kas see jah-värk (lk 197) on mingi allusioon “Ulyssesi” lõpule? Stiil on hea, tead.

Nojah, rohkem ei kirjuta midagi (vabandust), huvitav raamat.

avaldatud mõtted

õhtuleht

tõnise lugemispäevik

Jeanette Winterson - Apelsinid pole ainsad viljad (2008)

Ajendatuna suurest vaimustusest "Tuletornipidamise" vastu haarasin esimese ettejuhtuva Wintersoni ehk autori esikromaani "Apelsinid pole ainsad viljad", mille ta kirjutas 24-aastaselt (aastal 1985) ning mis väidetavalt olevat (tähenab, ongi) autorbiograafiline. Tegelikult ma olen natuke pettunud, sest pärast "Tuletornipidamist" oleks oodanud järjekordset maailma hiilgavaimat teost, kuid siinkõneldu oli vaid lihtsalt päris hea. Eimidagi vaimustusest hüütlema panevat või eriliselt silma jäävat. Kuid raamat võitis '85ndamal tolle aasta parima debüütromaani auhinna ja täiesti arusaadavalt. Sest debüütromaan on harva ogaraksajavalt hunnitu ning käesolev võiks võistelda ka lihtsalt aasta parima romaani konkursil. Tähendab, kui see kõik nüüd segaseks jäi, siis kokkuvõtvalt, Winterson tasub siiski lugemist.

Ilmselt ootasin midagi sama õhuliselt poeetilist ning võluvat kui oli "Tuletornipidamine", see külg oli raamatus esindatud aga napilt. Peamine rõhk oli loo jutustamisel, milleks on lugu ülimalt religioosse kasuema käe all kasvanud tüdruku lapsepõlvest. Neiust, kes hiljem osutub oma koguduse hinnangul deemoneid täis olendiks -- ehk lesbiks. Raske võitlus kitsarinnalise ja ahtapilgulise kogukonnaga lõpeb ainsa mõistliku sammu, neiu irdumise ja lahkulöömisega. Ma kahtlustan, et teos kõnetab paremini seksuaalvähemusi või neid, kel tegemist olnud sarnase usufanatismi ja sellest väljaastumisega. Kuid see ei tähenda, et puuduks üldinimlik ning kunstiline ja poeetiline, nauditav ilukirjanduslik külg, ja olemas on isegi allegooria, viimane küll eelkõige eraldi lookestena, millest mina suutsin vaid hädiselt läbi murda. Nii et avastamis- ja mõistatamisrõõmu jätkub igale lugejale. Kui nii võtta.

Eks jääme ootama põnevusega minu kolmandat kohtumist Wintersoniga. Keegi soovitas kusagil "Taaka", kuigi eestikeelne valik on kitsas ning pärast viiendat raamatut tuleb suunduda niikuinii ingliskeelsete teoste juurde.

EPLis on ilunud päris hea artikkel.
Ning siit leiab tsitaate.
Ja Danzumees on kirjutanud kõige põhjalikumalt.

Jeanette Winterson - Tuletornipidamine (2006)

Üle pika aja üks tõeliselt ja päriselt hea raamat. Selline üleni ilus ja armas ja mõjus, ja selline teema ja lugu, et kui poleks Wintersoni stiili, oleks see piinlik raamat. Aga Winterson on hea, poeetiline ja kujundlik ja piisavalt lakooniline, et mõjuda.

Ma pole kunagi varem Wintersoni lugenud, ehk olen ainult umbmääraselt teadvustanud, kuid nüüd paar päeva tagasi leidsin raamatu vedelemas sõbranna diivanil, võtsin kätte, sirvisin, ja esimeste lausetega tekkis selline äratundmine, mida pole nii ammu olnud. Et seda raamatut tahan ma kohe väga lugeda. Kohe päris esimesed sõnad ennustavad lugemisväärsust: "Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat."(lk 11) Ja edasi "Minu isa tuli merest ja läks sinnasamasse tagasi. Ta oli kalalaeva meeskonnas, mis randus meie sadamas ühel ööl, mil lained murdusid vastu kallast kui sünkmust klaas. Pirdudeks pekstud paat tõi ta kaldale piisavalt pikaks ajaks, et ankur mu ema sisse lasta.
Lastehordid võitlesid elu eest.
Mina võitsin."(lk 11)

Enamuse lugemise ajast pidasin seda armastuslooks. Siis hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis üks neist raamatutest, mis räägib paljust, kuid iga lugeja jaoks erinevast. Näiteks lugude jutustamisest ja kuidas inimesel on kaks poolt (nagu Jekyll ja Hyde). Ja noh, tuletornist ja imelikust lapsepõlvest ja isegi natuke Darwinist... Aga nüüd mulle ikka tundub, et tegelikult oli peateema ikka armastus. Ja on nii kena lugeda raamatut, mis räägib armastusest ja on hea. Sest tavaliselt on armastusraamatud sellised... tüütud ja ebamugavad.

Tähelepanek: peategelase (st minajutustaja, kes vist ikka on peategelane) soo saame teada alles leheküljel 105.

Kõige mõjusam on vist ikkagi Wintersoni stiil, mitte need teemad ja isikud. Nii mõjus, et laenutasin täna veel ühe tema raamatu. Ootan põnevusega.