Madeline Ashby - Work Shadow/Shadow Work (Robots vs. Fairies, 2018)

Sellise teksti puhul võiks sõlmida iseendaga kihlveo – kas see võiks edaspidi ilmuda mõnes aasta parimate antoloogias? Minu meelest võiks, ikkagi üldinimlikud teemad ja mõneti ebakonventsionaalne käsitlus. Aga, üldiselt kipub nii olema, et need lood, mis mulle meeldivad, ei kipu antoloogiate koostajate valikusse mahtuma. Elame, näeme.

Tekst on veidi sarnane hiljuti ilmunud Shoemakeri „Today I Am Paul“ looga ehk siis robotitest, mille ülesandeks on eakate eest hoolitseda. Kui Pauli puhul oli tegemist nö süsteemiga, siis Ashby nimetu tehiskaaslane on rohkem… individualiseeritud robot (ja noh, selle teksti maailm on vast rohkem tehisintellektikeskne kui Shoemakeri puhul).

Roboti ülesandeks on aidata kodutöödes (ja hooldada) Islandil elavat Sigridi nimelist daami. Kes arvab, et ta on võimeline suhtlema üleloomulike olenditega, näiteks haldjatega. Kuna lugu on esitatud tehiskaaslase vaatepunktist, siis võib aimata ta heasoovlikku mõistmist – niisugused uskumised aitavad tema andmebaaside kogemusestest lähtuvalt vanaprouat kauem nö terve mõistusega hoida. Sigrid on omas ringkonna maailmas üsna tuntud tegelane, kes senini annab nõu vastavatel teemadel; nii pöörduvad tema poole nüüd Islandi ametivõimud, kel on transpordivõrgu ehitamisel tekkinud veider probleem – nimelt peaks üks loodav maantee kulgema läbi ühe hiielaadse koha, aga tööd seal kandis takerduvad mitmete mõistatuslike õnnetuste tõttu. Kuigi ametnikud vaime ei usu, äkki siiski Sigrid tuleks ja lepitaks neid üleloomulikke olendeid (ehk sunniks neid mujale kolima). Kärts vanaproua ja ta kõikemõistev tehiskaaslane asuvadki jalgsi teele. Ning robotit ja vanaprouat ootab üllatus.

Nagu näha, on tekstis ühendatud nii üleloomulik maailmavaade kui tulevikutehnika… ja kumbki leiab omal moel mõistmist. Aga vast tähtsam on see, kuidas muuta tundmatu enese jaoks mõistetavaks, kuidas mõista Teist, kuidas üle saada Võõrast. Ja seda käsitleb Ashby kena hingesoojusega (esmatutvus autori lühiloomega oli samuti tugevasti tehisintellekti võtmes, aga millegipärast tollal polnud mul lugemiseks vastavat tuju).

Madeline Ashby - Panic City (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Kui sellest tekstist midagi aru sain, siis on see lugu tehisintelligentsiga põlvkonnalaevast, mis otsustab ohjad tugevamalt oma kätte võtta - mitte et ta reisijatel sellest mingitki aimu oleks. Selleks tuleb siis üha paljunevat inimestest abipersonali hulka vähendada, lastes neil õnnetuste läbi surra (põhiklientuur on igati kiibistatud ja nende järelkasv on reglementeeritud). Muidugi oleks laeva võimuses selliseid õnnetusi ära hoida, aga jah, milleks?

Loo probleem siis selles, et laev mehkeldab oma süsteemidega, tema üllatuseks / kurvastuseks leidub üks noor, laevas sündinud abitööline, kes proovib laeva tekitatud (mitte et noormees seda teaks) probleemi tarmukalt lahendada, astudes üle takistustest, mida laev talle ette veeretab. Mitte et laev seda nii väga tahaks (sest poiss on tubli ja korralik ja käitub laeva suhtes hästi), tähendab see poisile surmaotsust.

Tekst on siis selles laadis, mis mulle üldiselt suurt huvi ei paku, mingi tehisintellekt möllab oma reaaliates, siin siis mõrvarliku ema rollis. Eks muidugi Võõra mõistus on huvitav jne… aga tihti sellised teadusliku fantastika laadis loodud võõrolendid väsitavad, ja see lugu kipub seda mustrit kordama.

“It was true. Nothing was ever lost. And nothing was ever forgotten, no matter how painful. The city was like a heart that way. She had four chambers, too. She had arteries that led in and out. She kept things moving. She kept the oxygen flowing in and out, in and out, clean for dirty, dirty for clean, the filthy midnight whispers for the purest morning prayers.” (lk 130)