E. Lily Yu - Witchfires (The Book of Witches, 2023)

 

Tekst, mis kirjeldab reaalselt nõiajahti, seda siis eelkõige jahi organiseerija silme läbi. Maailm on üsna sarnane tänapäevale, ainult et lubatud on nõidade hävitamine. Nii on Ron aastaid rännanud jüngritega ringi ja krematooriumides põletanud elusaid nõide. Aga tegevus saab hoopis teise hoo, kui kasutusse sai mobiilse krematooriumi ning muutus kasumlikuks siis, kui selliseid mobiilseid krematooriume sai mitu tükki kasutusele võetud - sest tänu nö seadustamisele sai edaspidi lihtsalt pealekaebuse peale nõidu ahju visata.

Mis küll viis selleni, et seniste elukogenud naiste asemel hakati rohkem põletama üha nooremaid inimesi. Mis samas hakkas halvama kogukondade ühiskondlikku elu - sest eks iga vähegi teravam pliiats läks ahju. Aga noh, jumala nimel siis niimoodi.

Eks selline pealekaebamine kõlab ajalooliselt mõneti tuttavana; autor küll annab lõpplahendusega veidi lootust. Aga muidugi see viis, kuidas inimesi ahju aetakse … nojah. Väga ameerikalik lugu, eks mingil moel sugulane ka Atwoodi “Teenijanna looga” (sest põletatakse eelkõige naisi).

E. Lily Yu - Small Monsters (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu ühe lohelaadse olendi kasvamisest täisealiseks - maailmas, mis on täis kõiksugu ilmatuid saaki otsivaid kiskjaid ning kellele selline loheliha on vägagi meelepärane. Vägagi meelepärane on see niisamuti olendi sünnitajale, kes vahel jahisaagist ilma jäädes vähe järab lohe jäsemeid (mis küll kasvavad tagasi, aga valu on valu).

Et vältida toidulauaks olemist, põgeneb see olend ema koopast ja satub vihma käest räästa alla, ehk siis tema ärasööjaid või õigemini maiustajaid tuleb järgemööda ette, aga viimaks õnnestub tal leida ookeani ääres oma koht; kus ta tutvub olendiga, kel on õige kummalised eneseteostused. Aga lohelaadne saab viimaks võimaluse kosuda ja vastu hakata oma senistele jahtijatele.

Maailm on siis õige fantastiline, umbes nagu sauruste ajastu oma üleelusuuruste kiskjatega (kuigi korraks mainitakse inimese söömist). Tekst ongi omamoodi segu niisuguste olendite mõttemaailmast ja siis selle krabilaadse olendi … eneseteostusest lähtuvast mõttemaailmast. Polegi autorilt varem midagi sellist lugenud.

E. Lily Yu - Green Glass: A Love Story (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Cli-fi jutt lähitulevikust, kus siis kliimamuutuste põhjustatud erinevad sündmused on küll kõvasti muutnud elukorda, aga siiski rikkad on rikkad ja vaesed vaesed edasi ning hoolimata väga närusest ökoloogilisest ja riiklikust eluolust võivad rikkad endile kõiksugu ekstsentrilisusi lubada.

Nii otsustavad selle loo peategelased - kunstikaupleja ja ärimees - abielluda. Naine tahab, et nende pulmas pakutakse … ehtsat jäätist. Et piimast ja munast ja vaniljest ja mis iganes värki kasutati jäätise tegemiseks nende varajases nooruses - uue maailma tingimustes pole neid võimalik kätte saada - pole enam kohti, kus lehmi karjatada jms. Aga raha ja tutvused teevad imet.

Mingis mõttes on see justkui kirjeldus maailmast, kus ongi meile tuttava elukorralduse viimased päevad jäänud ning ees ootab täielik kokkukukkumine. Kui muidu olen autorilt lugenud pigem fantasy laadis tekste, siis selline preapokalüptiline  lugu oleks tema puhul justkui midagi täiesti uut - autor hakkab täiskasvanuks saama! (Nali muidugi, teaduslik fantastika pole mingi püha lehm.)

E. Lily Yu - Loss, with Chalk Diagrams (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

Lugu lähitulevikust, mil on leitud ravi kurbuse vastu. Tuleb lihtsalt aju lõikamisega parandada. Tulemuseks siis see, et meelelahutustööstuses kadus traagika ja ühiskonnast enesetapud.

Rebekah on arenenud maailmas üks viimaseid, kes pole sellist operatsiooni läbi teinud. Ta ei ole tundnud selleks vajadust – eks ikka juhtub kõiksugu õnnetusi ja jamasid, aga mitte nii hullult, et peaks juukseid peast kiskuma. Rebekah kooliaegne sõbranna Linda on samuti aju puutumata jätnud – tema nimelt leiab, et erinevate emotsioonide kogemine on vajalik osa inimkogemusest. Nii elab Linda täiel rinnal läbi oma lähedaste kaotusi või lahkuminekuid või töiseid ebaõnnestumisi jne. Ainult et … üle pika aja kui naised viimaks kohtusid, tuleb välja, et ka rahulikumalt elades (nagu Rebekah) saab õnnelikuvõitu olla. Peagi lõikab Linda endal veenid läbi ja Rebekah …

Muidugi, selline teema pole midagi uut siin ilma peal – et kui inimlik on kõiki emotsioone kogeda või tuleks kasuks nende ohjeldamine. Ja kui ohjeldada … mis siis inimkogemusest alles jääb. Aga autor ei kirjuta sellest melodramaatiliselt või pragmaatiliselt, tema tegelased on nagu on, nende igasugused valikud võivad olla olenevalt vaatenurgast õiged või valed. Või on need lihtsalt loomulikud, eksole.

E. Lily Yu - The Witch of Orion Waste and the Boy Knight (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Lugu nõiast, keda kasutati ära ning see muutis ta kurvaks. Elas kord tüdruk, kes pidi tegema kõiksugu raskeid töid. Ükskord saadeti ta Orion Waste nimelisel tühermaal elavale nõiale kaupa viima ning nõid pakkus korraga, et tüdruk võiks tema asemel kohalikuks nõiaks hakata. Neiu nõustus (parem kui senine orjamine), ning nõid andis talle vajalikud esemed ja oma senise hüti, ja vanamoor lahkus lavalt. Neiu õppis hoolsalt nõiaraamatu tarkusi ning aitas kohalikke - või peletas eemale öösiti ukse taga kobistavaid inimesi, kes soovisid kurja korda saata.

Siis tuli aga üks kena noor rüütel, kes soovis lohe tapmiseks oma relvadele võlujõudu (miks, ka sellel on põhjus). Nõid oli nõus, kui saab vastutasuks mehelt musi; peale musi sooritamist aitaski tuunida kena rüütli varustust. Et rüütel oli vähe skeptiline oma võimaluste suhtes lohe tappa ning seejuures ka ellu jääda, nõustus nõid saata teda lohetapmisele - tingimusel, et saab rüütlilt regulaarselt musisid. Neid neid teekonna jooksul ka sai (nõid pole veel cooneylik ihatarbija). Loheni jõudes lõi rüütlil süda saapasäärde, sest oli veendunud, et siin ootab teda maise teekonna ots. Ta keeras magama, samal öösel läks nõid ja tappis selle kardetust väiksema lohekese. Rüütel polnud pärast just õnnelik, aga mis siis ikka, sammuke eesmärgi poole astutud. Järgmise, suurema lohega kordus sama lugu. Kolmanda lohe puhul tõttas rüütel viimaks kapates surmasuhu, aga nõid päästis ta viimasel hetkel hukust. Et kolmas lohe oli keerdunud lossi ümber, ilmus sealt lohetapu järel välja kaunis neidis, kelle vastu hakkas rüütel tundma suurt poolehoidu, mis omakorda peagi põhjustas mehes nurinat, et sellist nõiaeite pidi ikka veel musitama. Noor nõiake muutus kurvaks, eriti kui sai aru, kes see päästetud kaunitar tegelikult on… ja kui too rüütliga plaanitses nõia kaela kirvega katkestada, siis…

Aga sellega lugu ei lõppenud. Jällegi üks segikeeratud muinaslugu (Novik! El-Mohtar! - tõepoolest, see lugu võinuks vabalt ilmuda “The Starlit Wood” antoloogias, näiteks Gregory jutu asemel) ja no mulle kohe meeldib selline kiivas maailm. Nagu ikka, võitjaid sellises loos õieti pole, ebaõiglust on küllaga ning peategelase motiivid ei pruugi just kristalselt kõige eetilisemad olla. Mis moodustab - nagu öeldud - kokku ühe ütlemata meeldiva lugemiselamuse; igal juhul erinev tekst kui lood inglist või herilastest.

E. Lily Yu – The Pilgrim and the Angel (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Fareed on Kairos kohvikut pidav pereisa, kelle unisesse kohvikusse astub korraga sisse... ingel Gabriel! Kes viib mehe palverännakule Mekasse, vaid see on Fareedil puudu täielikust usust. Mees pole just vaimustunud, et niimoodi keset päeva jätta kohvik valveta – pealegi naisele teatamata. Kuid ingel Gabriel ei huvitu sellisest tühjatähjast ja vabandustest-lubadustest, Fareedi palvematt tõuseb nurgast õhku ja mässib end mehe ümber ning sellise lendava vaibaga lähebki Meka sõit lahti, saateks Gabrieli seletused, kuidas ja miks see Meka traditsioon tekkis jne. Mekas tahab Gabriel sundida Fareedi sellele kõige autentsemale palvekäigule, aga terviseprobleemidega mees ei pea sellele lõpuni vastu, palub end vastutasuks (kui Gabriel tollal Hagarit aitas, miks siis mitte tedagi?) toimetada Miamisse, kus ta poeg elektrikuna töötab ja pole endast mõnda aega ühtegi elumärki andnud. Ingel lennutab Fareedi Miamisse pojaga kohtuma...

Küllap olen mingis mõttes rikutud maitsega, aga otseselt ei saa aru loo... erilisusest. Plussiks on kindlasti tegelased ja pea humoorikas jutustamine (ei juhtugi otseselt ühtegi... jama), samas... pole siin just teravat konflikti – kui nüüd just ingel Gabrieliga seonduv (mingi blasfeemia äkki?). Aga selle olulisuse mõistmiseks olen lihtsalt usuleige. Aga noh, peamine, et tekst pole puine.

E. Lily Yu – The Cartographer Wasps and the Anarchist Bees (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Nagu pealkirjast järeldub, on see lugu herilastest ja mesilastest. Nimelt, nagu mõningase üllatusega selgub, kasutavad herilased oma tarude paberõhukesi seinu muuhulgas... kirjutamiseks ja kaartide joonistamiseks. Hiina külainimesed avastavad, et kui taruseinad sooja vette panna, siis ilmuvad nähtavale imepisikesed kaardid – koos mandariinikeelsete kirjadega! Sellele järgneb tarude rüüstamine, mille tagajärjel paikkonda ainsana allesjäänud herilaspere otsustab emigreeruda (kuidas, ei hakka paljastama). Herilased jõuavad uude kohta, kus paistab olevat hea pesitseda ja järgmisi plaane haududa (sest herilastel on vägagi ambitsioonikas ühiskond). Naabrusest avastatakse mesilassülem, mis peale jõhkraid läbirääkimisi tunnustab herilaste ülemvõimu (olgugi et nende suhe on 300:1), muuhulgas lastes osadel mesilastel üles kasvada herilaste käealustena. Järgneb mesilasühiskonna mandumine.

Nojah, teadagi juhtub aegajalt geenimutatsioone, mis kas hukkuvad või jäävad ellu. Nii juhtub, et herilaste hulgas kasvab üles... anarhistist mesilane! Mis siis kurikavalalt tegutsedes paneb aluse anarhistidest mesilaspoegadele, kes omakorda püüdlevad anarhist-tütarde loomisele. Ja anarhistid, nemad nõuavad võrdseid õiguseid ja ülemklassi lõppu jms. Et anarhist-mesilased kasvavad koos herilastega, siis on nad omandanud herilastelt erinevaid oskusi ja tarkusi. Anarhistid otsustavad lahkuda ja luua uue, vaba mesilassülemi.

Aga see on osa loost. Teine liin on see, et nüüd külainimesed kannatavad seeläbi, et mesilased ja herilased elavad oma sõltumatus maailmas. Ja eks herilastarude lõhkumine... no see polnud just arukas tegu, sest keegi peab ometigi õite kallal toimetama. Ning kui veel sõjavägi sai teada herilaste ülitäpsetest maakaartidest... nojah.

Päris vaimukas lugu, mida oleks võimalik (või peaks lugema) kui allegooriat või koguni utoopiat. Lühijutus on korraga vaatluse all kolm ühiskonnamudelit – inimeste, herilaste ja mesilaste. Ühtegi neist ei saa just idealiseerida. Igal juhul on herilaste ja mesilaste ühiskonna vahendamine inimkeelde (antropoformism?) päris lööv.

ulmekirjanduse baas