Angela Slatter - Through the Woods, Due West (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt kolmest sõdurist, kes on saadetud kuhugi metsa vaenlase objekti õhku laskma. Ainult et mets pole just kõige tavalisem koht ning tulemuseks on see, et noormehed on sinna lootusetult eksinud. Sügisene aeg, külmad ööd ja vähe toitu (kuivõrd algne missioon pidi aega võtma vähem kui päeva). Lisaks tundub, et puudega … on midagi erilist. Üks noormees suudab maha lasta kaks jänest, millest siis lõkkel tehakse süüa. Teksti jutustaja Dima ei suuda neid süüa.

Järgmine hommik on see jäneste tapja kadunud. Kui kaks noormeest lõpuks hakkavad edasi liikuma, leiavad nad kadunu nülitud laiba puu otsas rippumas. Järgmisel hommikul on teine noormees kadunud …

Tekst on pigem õuduse või tumefantaasia kanti, nõiateema on siin vägagi esil (kuigi jah, eelpool ei kõssanud sõnakestki sellest). Tegevus leiab aset kuskil slaavilikus aegruumis, nimede järgi (Dima, Paša, Kolja) pakuks pigem mingit Venemaa reaalsust, mis võib olla üsna kaasaegne. Aga miks austraalia autorilt selline slaavi maailm, ei oska pakkuda. Igal juhul, vestlused nõiaga ja loo üsna psühhedeelne lõpp annavad igati plusspunkte.

C. J. Cherryh - Dreamstone (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Mõni tekst lihtsalt ei käivitu. Sa näed küll, et potentsiaalselt on siin tugeva või tavalise teksti tunnused, aga sinu jaoks need osad ei haaku õieti, ei moodusta tervikut. Ja kui teksti teistkordsel lugemisel ei tunneta lootustandvaid märke, siis noh … 3.

Ürgmetsa põgeneb muusik, kelle kohalik nõid (või kes ta nüüd ongi, igal juhul on ta ürgse osa valdaja) oma kaitse alla võtab. Muusikut ajab taga metsaäärse maa valitseja, kes väidab, et muusik on varastanud temalt näppekeelpilli (“harp”). Nõid ei loobu mehest, tema vabaduse nimel annab maavalitsejale enda kaelast unekivi (maavalitseja pole kah just papist poiss, ta teab, kuidas valusalt lüüa).

Muusik mängib nõiale muusikat ja õpib temalt vanu viise, kõik on ilus. Kuid unekivi kaudu on nüüd nõial ühendus selle maavalitsejaga - kes raevunult kogeb selle muusika lugusid ja sellest tulenevaid emotsioone ning saadab omalt poolt vastu õige raevukaid tundeid. Mis lõpuks ajab nõia õige hulluks ning paneb muusiku tegema õige meeleheitlikku ja traagilist sammu. Kuid viimaks on nõial unekivi tagasi.

Et jah, üldplaanis justkui tekst, mis võiks olla igati normaalne lugemiskogemus. Aga kuidas see kirjutatud on … miski süvafantaasia kõrgstiilis või? Ei tea … raske on pihta saada.

Ursula K. Le Guin - Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel (Maailmad ja metsad, 2002)

 

Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.

Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.

Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.

ulmekirjanduse baas

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...