Köitva poeetilisuse ja vahetu toorusega kirjutatud mikrokosmoslik lühiromaan
inimesest sõjas. Ainus probleem on, et kui olla järelsõna ka läbi lugenud, siis
valgub suu vett täis, sest mida siis öelda 48 lehekülje kohta, millest juba
sadades lehekülgedes analüüse ja teadustöid vorbitud? Aga noh, las nad siis
olla vorbitud ja las jooksevad kõik need lõputud kihid ja viited ja tähendused
hanilugejal selga mööda maha – tegelikult on ju ülimalt suurepärane ja
tegelikult peamine, kui tekst on lihtsalt vahetu lugemiselamusena mõjus ja seda
„Hoitud maja“ kahtlemata on, kuigi sõjavõikused pole kahtlemata minu
meelispalade seas.
Suur roll on siin kindlasti justnimelt sellel poeetilisel, katkendlikul ja
hüplikul stiilil koosmõjus väga inimlikult vahetu vaatepunktiga, mis täpselt
samasuguse iseenesestmõistetavusega käsitleb nii sümpaatseid ja lihtsaid asju
nagu janu, turmtule juhuslikkuse põrgu ja soe vannivesi ning illusioon ilma
ühegi pretensiooni ja suurema pilguta rahust ja pelgupaigast, kui ka
kõhklematust tappa, hävitada olla loomulik osa mingist leerist ja kogumist,
sedamööda, kuidas vood kannavad.
Selles näib
olevat paras annus suhtelisust, halb ja hea on mõlemad inimese olemise loomulik
osa ja isegi kui tundub, et võiks saada selgelt liigitada, siis kihid ja
tasandid ja mastaabid on nii vastandlik võrgustik – teate küll, ka massimõrvar
võib parditibud üle tee aidata jne. Eks muidugi siin lähevad asjad lõpuks ikka
kaose ja mõttetu hävingu suunas, aga kui tahta sõjast kirjutada, siis ei tundu
ka just palju variante olevat. Midagi unenäolist ja lummutislikku on ses loos,
sest sõdurist peategelane on justkui ootamatu lummutis mingis painajas, kus
asjad ja inimesed ootamatult ilmuvad ja kaovad uttu (kuidagi
teatrietenduslikult mõjub see tekst, ometi olemata näidend) ning reaktsioonid
selle halastamatu kulu peatamiseks, välja astumiseks ei kanna vilja, ainult
hapuks lähevad, ning hapuks oleks läinud sõltumata valikutest hea-halva
skaalal, sest ei päästa ei hävitamine ega püüd säilitada, ellujäämine on ainus
võimalik mõõdupuu…
Mine sa võta siis, millised püünismiinid selles normaalsuse illusioonis
tegelikult peitusid, kui mitte püssirohuga ja plahvatavat sorti. See maja
tuletas mulle meelde nn mälulossi, kus igal osal ja detailil on mingi seos ja
tähendus. Alles elav ja hingav maja, kus tulel on supp ning tolm pole jõudnud
langeda. Kraanid mis avanevad, sulguvad või mitte ja nii edasi. Ning nagu igas
korralikus lummutisena ilmunud majas on siingi saladuslik suletud tuba, millede
avamine, nagu iga vähegi muinasjutte lugenud inimene teab, on ohtlik. Iseasi
muidugi, kui püsiva mälujälje see lugemiselamus jätab, sest hoolikalt
viimistletud konstruktsioonidega on ju ka see oht, et lugejagi jääb
distantsile.
Muuhulgas saab teada, kuidas nimetatakse hispaania keeles kipsipõletajat ja see vannistseen jääb mulle vist kõige kauemaks meelde siit raamatut. Noh, klaverikeeltega poomine ehk ka, sest klaverikeel läbi liha lõikumas jääb ... meelde.
Jätsin toad sinnapaika, läksin kööki. Hõõguval söepliidil auras tasakesi
potitäis suppi; ühtegi inimest polnud näha. Astusin koridori, suundusin
ülakorrusele. Nikerdatud ja kullatud balustraadiga raske puidust trepp väänles
bumerangina ülespoole. Võib-olla, mõtlesin ma, kui olen pannud jala kõige
ülemisele astmele, plahvatavad terves majas kõik püünismiinid. Üks naine on
need enne põgenemist valmis sättinud ja oma mantli vedelema jätnud.
Ühes toas olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Üks tuba oli lukus. „On siin
keegi?“ hüüdsin, tagudes samal ajal püssikabaga vastu uksepiita. Kuulsin üksnes
enda hingamist ning viimaks oma südamelööke. Uks maha murda? Ei, see on
ajaraisk. Läksin suurde magamistuppa, mis oli raske kardinaga eraldatud veelgi
suuremast vannitoast. Vann kerkis keset marmorpõrandat põlve kõrgusele. Kaks
pronkshüdrat vaatasid üle vanniserva. Keerasin kraanid lahti, mõlemad.
Ühest kraanist tuli otsekohe kuuma vett. Soojaveekraan, millest tulebki
päriselt sooja vett! Sellist asja polnud terve sõja vältel veel nähtud! See
erutas mind nii hullupööra, et kiskusin omal riided seljast ning lasin vanni
vett täis. Kes iganes ennast siia majja ka ära peitnud oli, võis minu poolest
tulla; mina vastu ei hakkaks. Jah, ma olin seda seersandi käsklust nii kuradima
hästi mõistnud! Ta oli öelnud: „Ma ei taha su musta molu enam näha! Ma ei taha
su ihu haisu enam tunda! Kasi mu silmist kui keravälk ja küüri oma naba
puhtaks!“ Seda oligi too bulgaarlane, Montenegrolane, sloveen või kes iganes
mulle öelnud. Püünismiinid! Pole siin mingeid püünismiine! (lk 12-13)
