Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“. SA Kultuurileht (2021), tlk Madis Vainomaa

Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja kes on lisaks  saanud veel riburada preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.

„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin, kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).

Esiteks on see nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks) legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.

Teiseks on tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud – kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond, siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.

Kolmandaks, see viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.

Neljandaks näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…

Tsitaate võiks välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks, aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh, kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel, kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.

Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks (isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).

Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka lõbusamad noodid. (lk 198)

„/../ miks ei võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle kontrollimise eest hoolt ei kanna?“

„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.

„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks. Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu, ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest, kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)

„Kahju, et ta Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.

„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus… Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“

„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati, korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)

/…/ ta täheldas, et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata, kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi… Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli, polnud tal aimugi. /…/

Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta. Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)

Sel päeval käisid Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei suuda midagi tõendada. (lk 99)

Mina, näiteks, ei saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“, siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)

30. Septembri alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule, forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt: „Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“ Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)

Sirbis on analüüsitud ka. 

Sergei Kamenko - Viimane laev (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Antoloogia nimilugu võiks õigupoolest pidada zombikirjanduse valda kuuluvaks. Uurimislaevalt planeeti uurima startinud süstik on kukkunud kuhugi sohu ja nii rängalt, et kohe selge, et seda juhtunud mees on kindlalt hukkunud.

Aga võta näpust.

Miski või keegi on ta uuesti üles äratanud ja parandanud ta füüsilised vead ning suunab meest tagasi laeva poole. Laev, mis on sellelt planeedilt lahkumas. Mees on roomanud õnnetuskohast sadu kilomeetreid  laeva poole ja nüüd viimaks selle lähedale jõudnud; tõsta vaid pea või käed ning laeva seiremonitorid registreeriksid olemasolu.

Aga võta näpust.

Ta teab, et ta on surnud ja ta praegune olek on midagi kahtlast. Peas on miski hägu; elluäratatu teab, et ta ei tohi naasta elavate sekka.  Kuid kõigest hoolimata veab keha teda laeva poole.

Tore, et on olemas ka heatahtlikke zombisid, kellele pole oluline kogu inimkonna hukk. Antoloogia seniloetud tekstidest vast intrigeerivaim lugu, mis sest, et zombikirjandus.

ulmekirjanduse baas

Robert Jordan „The Fires of Heaven“, TOR Fantasy (1994)

Mäletan, kuidas ma kunagi esimesel lugemiskorral endamisi nurisesin selle üle, et tegelased üldse ei arene, aina üks mehed seda, naised toda, Nynaeve’i lõputu patsisikutamine jne jne, mis oli ka igati loogiline, sest sai loetud ikka selle tähe all, et kiiremini teada saada, mis edasi tuleb ja kuna tegemist on omamoodi aeglustatud viisil kirja pandud looga (nii mõneski teises raamatus oleks sama lehekülgede arvu peale juba kolm põlvkonda seigeldud saanud), siis on tunne, et kaua võib üksteisega nägeleda sellal, kui maailm päästmist ootab ja üldse… Aga teisalt möödub ju kogu 14 osa jooksul vaevu mingi aastake ja pisut peale ja selle aja jooksul ikkagi jõutakse kasvada ja areneda ka, isegi kui mõned lõputult korduvad mustrid põhjalikult ära tüütavad.

Siinsamas viiendaski osas toimub tegelaste kasvamise seisukohalt nii üht kui teist. Alguses ehk puudutab see kõige enam Egwene’i, kellele ilmselgelt hakkab Aiel’i teadjanaiste juures õpilaseks olemine mõju avaldama, ja mõeldes, kui kiiresti ja peaaegu utoopiliselt kaugele tal selle lühikese ajaga jõuda tuleb, ei ole kaugeltki vara alustada enese kehtestamisega nii oma endise õpetaja Nynaeve’i suhtes kui ka võrdsemate aluste leidmisega Moiraine’iga suhtlemisel. Ja viimaselgi tuleb astuda suur samm ootamatus suunas, arvestades kogu raamatut läbivat suhtlusloogikat, kus kõik pidevalt kõiki kontrollida ja kamandada katsuvad. Igal juhul on Moiraine’i selline samm ja lubadus kamandamise asemel lihtsalt käepärast olla lugejale ülimalt rahuldust pakkuv – lõpuks ometi natuke mingit lugupidamist ja normaalsust suhetes, liiatigi kui lugeja ju teab, et lahti rulluv maailmalõppmäng pole midagi sellist, mille kohta ühelgi ükskõik kui erudeeritud Aes Sedail tegelikult retsepti saaks olla ja kasvõi žanrikohased ootusedki ütlevad, et tegemist on keeruka juhuste ja impulsside kokkumänguga, no kes viitsiks lugeda sellest, kuidas messias kükitab viksilt kuskil Valges Tornis kätekõverdusi teha, kuni ta vajalikku kohta lõpphoopi andma talutatakse. Teisalt on muidugi rahuldustpakkuv ka see, kuidas nii Egwene kui Rand Moiraine’i suhtes, osaliselt tänu eelmainitud muutustele, teatavaid sooje tundeid ilmutavad, sest lugeja jaoks on ju Moraine ikkagi vana hea Moraine, kellele algusest peale alati loota on võidud…

Mat teeb samuti jälle ühe suure hüppe edasi – eelmises osas küll jõudis tema üleloomulike omaduste komplekti kokkupanek lõpule, ent selles osas hakkab ta viimati omandatud rakendama ning paneb selle käigus (loomulikult täiesti kogemata ja vastu tahtmist, sest oma rolliga leppimiseni on tal siiski veel üksjagu minna) aluse oma isiklikule väesalgale, mis kuni sarja lõpuni figureerima jääb. Kusjuures, kui Mat üritab sihilikult ja vähimagi süümepiinata, ent paraku tulutult nahahoidmisega tegeleda, siis Nynaeve jällegi vaevleb mõnevõrra vastupidiste probleemidega – nimelt figureerib suures osas tema tegevusest hirmu-argpüksluse-vapruse küsimus koos süütunde ja iga inimese isikliku vastuse ja otsustusõiguse teemadega. Läbivaks on sealjuures juba eelmises osas alguse saanud vastasseis ühe suurpahalase Moghedieniga, mille käigus juhtub üht koma teist dramaatilist uneilmas Nynaeve’ile ja Elayne’ile abi osutanud legendaarse vibulaskuri Brigittega ja nõnda on mõnda aega teemaks enesesüüdistamine argpüksluses ja aru saamine, et hirm ja julgus ei välista tegelikult üksteist.

Randi psüühika ja võimete osas toimub samuti stabiilne edasiliikumine, esimeses muidugi esialgu ikka sinna süü- ja vastutus- ja isiklike väljavaadete puudumisest ajendatud külmuse ning petliku tugevuse suunas, sest ikka ja jälle saab mõni (naisterahvas) surma ja ikka ja jälle pole ta piisavalt karm ja … Rõhutatakse taaskord lähedaste inimeste ligidal viibimise olulisust ja eks ole ka näha, et ainsad põgusad hetked tõeliselt millegi tundmiseks läbi pideva tuimestatuseseisundi ongi valdavalt seotud mõnega tulevasest sõbralikust armunelikust.

Võlukunsti seisukohalt on ehk oluline ära märkida, et kadunud väravate avamise kunst astub suure sammu ametlikule taasavastamisele lähemale ning Nynaeve omandab täiuslikuma tervendamiskunsti – mäletan, kuidas terve järgmise raamatu valitses ootusärevus, et millal ometi jõutakse selleni, et ilmselget pauku tõotavad elemendid nagu Nynaeve’i talent ja kolm läbikõrvetatud võluvõimega (mis on ametlikult ravimatuks kuulutatud nähtus) tegelast lõpuks ometi õigetel tingimustel kokku saavad, kuigi, etteruttavalt võib nentida, et nagu selles sarjas tihti kipub olema, oli ka see kauaoodatud vahetriumf lõpuks kätte jõudnuda põgusam ja vähem rahuldust pakkuv kui võinuks, sest ilmselge realismitaotluse raames kaovad kõik need vahetriumfid kohe järgnevasse igapäevasse vaevalisse rassimisse ära, ma isegi ei tea, kas ma siin praegu kurdan või kiidan seda nähtust, aga samas on ikkagi mõnus, kui fantaasiakirjanduses vähemalt natukenegi aega võib mingi saavutuse ülevuse paistel mõnuleda enne kui trall jälle pihta hakkab…

Selle mõnulemise ja triumfide teemaga seotud on muidugi üldine kulminatsioonide küsimus – neid lihtsalt on nii palju ja nii erinevaid pidevalt, kuna sündmustik on nii tihedalt seotud ja suuremaid saavutusi esineb pidevalt erinevate tegelaste rinnetel, et parajasti käesoleva osa lõppu jõudes ei olegi õieti suurema triumfi ja lõpu tunnet, lihtsalt ootad, kuidas see joru edasi läheb. Nii ka siin – nii lahing Cairhieni pärast ja Coulaidiniga võitlemine, kui vastasseis Lanfeariga, Nynaeve’i vastasseis Moghedieniga, teelolijate jõudmine opositsioonis olevate Aes Sedai’de laagrisse, kui ka lõpus toimuv Randi vastasseis ühega suurpahadest – kõike seda on üsna palju, mis iseenesest on muidugi hea…

Ah, jaa … pealkirjale mõeldes tundub, et see taevane tuli võiks olla näiteks viide balefire nimelisele nähtusele, mille kohta tahaks eesti keeles öelda turmtuli, kui just kujutlus II ms aegsest rindejoonest siin liiga domineerivaks ei osutu. Nimelt on see säherdune võluleek, mis kõrvetab asjad ja olendid maailma kangast välja nõnda nagu neid poleks olemas olnudki, mida võimsam leek, seda kaugemale ajas tagasi. Selle liigne kasutamine ähvardas kunagi tervet maailma kangast lahtihargnemisega, sest liiga palju niite kõrvetati välja, mistap on tegemist keelatud vahendiga. Siiski, vastased sellest ei küsi ja meiegi kangelased, sh Moiraine, on seda häda sunnil kasutanud juba varemgi – käesolevas osas vehib Rand sellega üsna ohtralt ringi ja ega teda hukka mõista ei või, sest tagantjärele ilmneb, et tegemist oli ainsa viisiga mitme olulise tegelase päästmiseks (mõne puhul korduvast) elu kaotamise vaevusest. Mis paneb mõtlema, et kuigi bale tähendab kurjust, ebaõnne; häda, kurbust, siis vahendina võiks see olla pigem midagi, mis laenatud looja tööriistakastist, nagu nt ta’verenlik loomuski ja ehk kogu yin-yang võluvägi, sest Pimeduse Isanda jagatav võluvägi on ju veel eraldi tume jõud, millega ainult tema hinnatumaid käsilasi soositakse.

Perrin viiendas osas üles ei astu – teda mainitakse ehk paar korda möödaminnes vestlustes ja uneilmas on paar kaadrit uutest arhitektuurilistest arengutest Emond’s Fieldis, mille lähemad tagamaad selguvad järgmises osas. Mis teha, eks sel ühel köitel ole niigi punnitamist, et sellegi tegelaste hulga ringitrallimine kaante vahele mahutada.

Ja jätkuvalt on kahju sellest, et need pahalaste tegemised on ikka nii ebaköitvad ja pinnapealsed. Mäletan, kuidas esimesel lugemisel neid suht diagonaalis vaatasin ja ega praegugi väga ei köida, kuigi eelteadmiste olemasolu muudab selle tervikuga seotud elementide tabamise läbi natukenegi jälgitavamaks.

"It was my foolish pride that made me think I could best her again, and my cowardice that let her ... that let her ... If I had not been so afraid I could not spit, I might have done something in time."

"A coward?" Birgitte's eyes widened, openly incredulous, and scorn touched her voice. "You? I thought you had more sense than to confuse fear with cowardice. You could have fled Tel'aran'rhiod when Moghedien released you, but you stayed to fight. No fault or blame to you that you could not." Drawing a deep breath, she rubbed her forehead for a moment, then leaned forward intently again. "Listen to me close, Nynaeve. I take no blame for what was done to you. I saw, but I could not twitch. Had Moghedien tied you into a knot or cored you like an apple, still I would take no blame. I did what I could, whan I could. And you did the same."

"It was not the same." Nynaeve tried to take the heat out of her voice. "It was my fault that you were there. My fault that you are here. /.../" (lk 588-9)

Willem Frederik Hermans - Hoitud maja (2021)

 

Tõesti painajalik ülesvõte inimese tühjusest, lagunemisest, sõjast. Niisiis sinust ja minust ja meist, kui kultuur ja kombed maha nühitakse. Või midagi.

Eks sellise loo puhul tahad ikka, et saaks kuidagi peategelast ülendada. Aga ei saa hästi. Või no saaks, kui tahaks. Ent siis tekib küsimus, et kas ma ikka olen sina. Või ma ei tea. Kuidas mina saan otsustada.

Ja no kellest siis võiks viimaks kahju tunda - kaladest, aretajast, maja omanikust ja ta naisest, kolonelist. Peaaegu inimvihkajalikud valikud (jajah, loogika valiks ikka tsiviilisikud ja kaitsetud elusolendid). Või siis partisanid ja natsid. Kah võimalus. Kah olid millalgi inimesed.

Lugu polegi otseselt Teisest maailmasõjast, samahästi ükskõik millisest loomastunud konfliktist, mis nühib tsivilisatsiooni maha ja asendab ainult ellujäämisega. Kui loomastumine tähendab ikka seda afektiseisundit, kus elaja enesekaitserefleks läheb bersergiks kätte. Muidugi, mis õieti viib selleni ning keda-mida õieti siis süüdistada, kes on ohver. Kukk või kana, noor või vana.

Et jah, mõtlemapanevalt meisterlik tekst. Visuaalne, filmilik.

“Siis tõusin istukile, seljaga naise poole ja toetasin lauba käte vahele. Sellest liikuva nahaga kaetud luisest kausist kõik pärit ongi: teised inimesed, maailm, sõda, unenäod, sõnad, teod, mis tulevad nii iseenesest, et inimene ei kujuta ettegi, et oleks kunagi olnud võimeline järele mõtlema; nii iseenesest, nagu oleksid inimese teod maailma väljamõeldis. Selleks on vaja teist pead, et mõista, mis see üks pea on, kuid minul ongi ainult üks - see siin, minu käte vahel, hoian seda niisugusel moel, nagu inimene mitte kunagi mitte midagi muud ei hoia. Ometi, kui õpetatud mehed nii ei väidaks, siis ei teakski, et pea on midagi muud kui käsi või jalg.” (lk 26)

loterii

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Clark Prasad - Mirror-Rorrim (New Horizons, 2021)

 

Indiapärane põnevik CERNi eksperimentide teemal - nimelt on seal katsetatud sisenemist teistesse dimensioonidesse, mille tulemuseks on siis … senise maailma lõpp ehk segunemine paralleeldimensioonide ja praeguse maailmaga. Või midagi sellist.

Igatahes seiklevad siin loos CERNis töötav indialasest teadlane Adi ja tema kunagine armastatu Sana. Adi naaseb Delhisse puhkusele, et muuhulgas koolikokkutulekul ehk kohtuda Sanaga, aga avastab, et … pisiasjad tema ümber on muudkui valed. Lisaks veidrad sõnumid. Viimaks õnnestub tal Sana leida, kes on mehe õuduseks justkui nümfomaan. Või siis mitte!

Nimelt on Sana veel varem avastanud, et maailma asjad on nihu, ning nüüd on ta üldse ülivägev häkker. Sana juhtimisel tungitakse CERNi salajastesse failidesse ning vapustatud Adi avastab, et … mida tegelikult tema teadmata katsetatakse!

Edasi tuleb tõlgendada hindu mütoloogiat, sõnumeid paralleeldimensiooni Sanalt, tungida CERNi hadronite põrguti juurde ja tõlgendada veel erinevaid sõnumeid.

Kõiksugu kõvaulme mekist hoolimata on see kokku üks paras Bollywoodi põnevik.

Olga Larionova - Päike jõuab Veevalajasse (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Üllatavalt naksakas seisundiulme (no tegevust küll jätkub, aga oluline on see tegelase siseilm) vanast astronaudist, kes tahab minna pensionipõlve pidama metsikule planeedile (et siis mitte manduda üheks tavaliseks vanameheks, kes aastaid jutustab teistele oma käikudest), ihuüksi - õigemini küll võimalike (kiviaja tasemel) pärismaalastega. Ta paariline püüab küll vanameest sellest plaanist loobuma veenda, aga ei. Valitud planeedi juures lahkubki värske pensionär kosmoselaevast süstikuga, olles enne kavandanud plaani, kuidas teda enam üles leida ei saaks.

Aga nagu laeva jäänud paariline teda hoiatas, võib metsiku planeedi elukeskkond olla reaalsuses vägagi ebasõbralik … ja nii on.

Ühest küljest on siin muidugi selline valge inimese kompleks - et lähen viin metslastele tule ja teadmised; teisest küljest see kergelt jabur kujutelm rohelise loodusega planeetidest; kolmandast küljest … ökokatastroof, mille põhjustab süstiku hädamaandumise järel toimunud väiksem tuumaplahvatus. Et jutt ilmus 1981. aastal, siis vast 5-6 aasta hiljem ilmununa oleks see tuumaplahvatuse põhjustatud häda vähe anakronistlikuna mõjunud. Aga samas see peategelase veider jonnakus ning selle luhtumine on omal moel … paeluv.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett - Troll Bridge (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Autor kirjeldab taas seda pinget, mis tekib uue ja vana elukorralduse vahel. Uues maailmas on elu parem (kapitalism!), aga … enam ei tehta kangelastegusid; neist vaid räägitakse õhtuti lastele enne magamaminekut.

Ja kus on kapitalism, seal on on muidugi ka aina kasvava majanduse tõttu suurem vajadus ressursside järele, nii on põllumajanduse tarbeks kasutusele võetud kõnnumaad ning puidutööstuse vajadusteks raiutakse legendaarseid metsi maatasa.

Barbar Cohen on üks neid vana maailma kangelasi, kes veel vanas eas tahab teha ühe meheteo - ehk maha lüüa mõni troll, kes kimbutab sildu ületavaid inimesi (jajah, ka Gaimanil on jutt “Trollisild”). Kui Cohen jõuab ühe sellise kivisillani, selgub, et trolli mahalöömine on veidi keerulisem kui lihtsalt üks legendi väärt tapatöö. Sest noh, ka trollil on raske elu (rääkimata sellest, et tal pole varandustki hinge taga), vaja pere ülal hoida ja puha. Ajad pole enam need.

ulmekirjanduse baas

Dmitri Bilenkin - Tema Marss (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Omamoodi edasiarendus antoloogias avaldatud Varšavski loost, ehk siis küsimus seeniorite kokkupuutest reaalsusega, millest sünnib pigem kahju - seda enam traagiline, et tegu on Marsi legendaarse uurijaga!

Ehk siis toimub ekskursioon terraformitud Marsil, kus tutvustatakse planeedi minevikku ja eripärasid. Ekskursioonil on kaasas eakas mees, kes on nö inkognito - tema oli üks esimesi, kes puutus kokku Marsi algse õõvastava eluoluga (tegu pole muidugi Andy Weiri kujutatud Marsiga, pigem ikka rohkem “Old Mars” tüüpi planeediga). Giid tutvustab kohta, kus enne maasarnastamist olid ülimalt rängad tormid, ja nüüd … austatud pensionär näeb taevas moodustumas just sellist ülitormi. Ta haarab ekskursiooni päästmiseks juhtohjad oma kätte …

Kui järele mõelda, siis ikka päris vaimukas lugu, just see kangelase kunagine lend ja samas kokkupõrge uue reaalsusega, mis toimib vähe teistmoodi kui tema harjunud.

ulmekirjanduse baas

Catherynne M. Valente - Space Opera (2019)

 

Romaan Eurovisioonile sarnasest lauluvõistlusest, milles osalevad erinevad võõrtsivilisatsioonide esindajad - eesmärgiks siis sõdimise asemel arendada nö rahvastevahelist sõprust. Kuid sel võistlusel saavad osaleda ka uued liigid - millega kaasneb küll klausel, et viimaseks jäämine peaks tähendama mitte küllaldaselt mõistuslik olend olemast ning see annab õiguse selle liigi olematusse pühkimiseks. (Muidugi, kui puudub nö uus katsealune, siis sel juhul ei tähenda viimaseks jäämine peale eneseuhkuse haavade midagi.)

Ning nagu ühel hommikul maalased avastavad, polegi nad galaktikas ainsad intelligentsed eluvormid … ja nad peavad lauluvõistlusel tõestama, et nad on küllalt head, et üldse eksisteerima jääda. Kosmilised tsivilisatsioonid on juba mõnda aega maalasi jälginud ning nad esitavad nimekirja võimalikest esinejatest, kes võiks võistlusel maalasi esindada. Kahjuks on nimekirjast elus vaid selle lõpus oleva glämmfuturokkjne-bändi kaks endist liiget, kes siis viiaksegi valgusaastate kaugusele esinemispaika.

Ja nagu lauluvõistluse reglemendist selgub, siis lisaks viimaseks jäämise vältimisele tuleb ka valmis olla selleks, et võistlejad võivad püüda sind enne võistlust elimineerida - ning see on lauluvõistluse jälgijatele vaat et huvitavaim osa kogu sellest värgist. Inimkonna esindajad … jäävad hätta.

Olin enne lugemist sattunud peale kahe eesti lugeja kogemusele selle raamatuga, mis kõikusid sügava ja pehme pettumuse vahel, ja tõepoolest, see glamuurne ulmekomöödia tekitab tuska oma barokse killuviskamise taotlemisega. Mingi hetk püüad lugemisel lauseid automaatselt lühendada, et looga edasi minna; võõrkeelse teksti lugemisel selline seedivamaks toimetamine läheb nagu liiale. Muidugi, küsimus ehk tekibki sellest, et ma ei kuulu Eurovisiooni austajate sihtgruppi ning ka hiljutine Douglas Adamsi (Valente suur eeskuju) taaslugemine pani vähe õlgu kehitama. Seega … jah. Kuid minu jaoks põhiprobleemiks jääb vast ikka see meeletu naljaviskamise kokkukuhjamine, no on see alles teerulliefekt.

Harville Hendrix: Teekond soovitud armastuseni

 

Olemuslikult on see käsiraamat suhtesolijatele teemal "kuidas paremini suhelda ja tekitada armusuhe, kus meil mõlemil on hea". 
Ei, seal ei kõnelda suhete kui selliste vajalikkusest ega küünitata mingi kõrgema ja kaugema filosoofiani, see on käsiraamat. Sealjuures isegi mitte väga geniaalse taustaga - mitmed harjutused ja ka lihtsalt autoripoolsed kirjeldused sisaldavad ideed, et mõni inimene ongi nt ülbe, kirglik, soe, eemalolev, hajameelne või mis iganes muud selletaolist.
ONGI.
Mina inimesena ei tunnista ÜLDSE selliseid paikapanemisi muul moel kui "tol hetkel tundus see peamine ja oluline", ent see ei tähenda, et mõnel muul hetkel ei võiks too kirglik inimene just ootamatult rahulik ja arusaav olla. Iseloomuomadus on tendents teatud käitumise poole, aga kindlasti ei käitu inimene kogu aeg ülbelt või kirglikult, sest ta on inimene, mitte robot teatud programmiga.
Olgu.

See oli näitena toodud, juhtimaks arvustuse lugeja tähelepanu sellele, et tegu on praktilise käsiraamatuga, mille teooria-osa on mõnevõrra kahtlane ja sellele ei tasu väga keskenduda. Mitmetel teemadel minnakse täiesti võssa, mitmeid käsitletakse pealiskaudselt, ent samas raamatu põhiidee tundub äärmiselt pädev.
Valgustavalt hea.

See on: me armume inimestesse, kelle osas alateadvus-vana aju arvab, et oh! Nüüd, temaga ja tema abil saab viimaks lahendada kõik mu lapsena kogetud valud ja vaevad! Viimaks ometi inimene, kes meenutab mulle mu vanemaid, annab mulle kõike seda, millest mul puudu on! 

Ehk phmt valitakse partner, et lahendada hädad lapseeast. 

Partner aga otsib võimalusi omaenda valusid vähendada ja haavu ravida, mitte kellegi hoolekandja olla, ning eufoorilist "viimaks ometi!" tunnet jätkub täpselt seni, kuni armumiseufooriat. 
Täpselt, sest need ongi üks ja sama.

See raamat keskendub võimalusele teadlikult teha seda, mida inimene alateadlikult ei oska ja ei suuda.  Kuidas partnerid saaksid ja võiksid ravida üksteise vanu haavu ja saada selle käigus kirglikeks sõpradeks, kelle jaoks suhe on pühapaik, soojus ja hellus, mitte lahingutanner.

Ma arvan, sellisena on raamat hea. Isegi väga hea, võibolla, sest sisaldab palju praktilisi harjutusi, mida igaüks koos partenriga kodus teha saab.
Ehk: hea raamat just täpselt käsiraamatuna paaridele.

 
Kuna esmatrükk ilmus päris ammu, kuigi vahepeal on teksti mitu korda ümber tehtud ja parandatud, on ikkagi väga sees mõiste "abielu" ja USA kristlik taust ilmub samuti kohati, aga tegelikult kehtib kõik nii samast soost kui LOOMULIKULT vabaabielus paaride puhul. 
Nii et hoolimata kohatistest teoreetilistest küsitavustest ja kreeka müütide valesti ümberjutustamisest ("valesti," sest teistmoodi jutustamine on levinud) ma soovitaksin. 

Delfi

Samuel R. Delany - Aye, and Gomorrah (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Algselt on tekst ilmunud kuulsas antoloogias “Dangerous Visions” ning omal ajal olevat tekitanud furoori, kuivõrd tegu on õige mitteklassikalise kirjeldusega astronautidest. Nimelt valiti astronautide koolitusse ebastandardseid puberteete, kes siis … androgüniseeriti, kuna kosmosekiirgus mõjub tavalise füsioloogiaga inimese õige ruineerivalt. Tulemuseks siis androgüünid, kes saavad avakosmoses vabamalt tööd teha, aga vaimult pole just … tavapäraselt täiskasvanilikud. Ning suguelunditevabana puudub neil igasugune kiim.

Mis teeb nad vastupandamatuks teistele mitte-just-tavapärase-puberteedi läbielanutele, keda ahvatlevad need kättesaamatud noored täiskasvanud. Eks see valulik kättesaamatus ongi asja kiiks, ja eks astronautidelegi omamoodi närvikõdi. Selle loo lõpus arutavadki kummagi poole esindajad sellest kummalisest ligitõmbavusest (kellele “perversioon”, kellele igapäev).

Ja eks selline nurjatu astronaudikäsitlus võis tollal päris vastukarva mõjuda - androgüünsus ja pealekauba veel homoseksuaalsus ning kõigele lisaks ennast müüvad astronaudid. Kui jutu algus mõjub mõneti tobeda janditamisena, siis edasi avaneb õige traagiline ja ka vastuoluline maailm - kuivõrd need kosmosekangelased pole ka just … avalikkusele teab mis austusobjektideks.

ulmekirjanduse baas

Ilja Varšavski - Otsusta ometi, piloot! (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Melanhoolne lugu eakast kosmoselendurist, kelle tööks on nüüd olla varupiloot - aga appikutset ei tule ega tule (mis on muidugi iseenesest positiivne), kuid kõigest hoolimata on mees alati valvel - loobudes nii kaaspilootide kui naise ahvatlustest.

Teksti ilmestab muidugi saladus piloodi minevikust, millest ma ehk ei saanudki õieti aru (ei teinud ka ülelugemist, kuna noh, tekst ei tekitanud just pinget). Korraks toob autor teksti põnevuse sisse, aga siis selgub, et tegu oli … unenäoga. Iseenesest muidugi huvitav lahendus, et rõhk pigem psühholoogilisel küljel kui et teaduslikul fantastikal.

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Ühtegi üleliigset inimest (Saared, 2020)

 

Kogumiku pikim tekst on ühtlasi raamatu kõige pretensioonikam jutustus. Esmakordselt raamatut lugedes jätsin sellele pooleli, paar kuud hiljem kätte võttes otsustasin ikkagi läbi lugeda; tegu on veidra õuduslooga.

Ehk siis lugu maailmast, kus inimestele on kohustuslik teistele ruumi anda, võimaldada neile personaalset ruumi. Teise inimese lähedusse sattumine on karistatav, intiimsed kontaktid on üldse võimu poolt ülimalt reguleeritud (ja sõltuvuses surmade arvuga). Tulemuseks on koridorides monotoonselt massivad inimesed, mida vahel katkestavad hirmsad õudusjuhtumid, kus inimesed satuvad kas kogemata või pahatahtlikult üksteise personaalsesse ruumi, misjärel paanikasse sattuvad inimesed vajuvad nagu doominonupud eeskõndijate isiklikku ruumi, mille tulemuseks siis traumad või koguni surmajuhtumid.

Aga ükski ühiskond pole ka parima tahtmise juures perfektne, nii on ka siin liiguudishimulikke isendeid, kes tahavad teada rohkem selle suletud ühiskonna toimimisest või siis soovivad intiimkontakte inimestega, keda pole nende jaoks valitud. Probleem! Õigemini tekivad sellest probleemid, ja mitte väikesed. Kuid autor keerab selle loo veel edasi krussi.

Ehk siis teksti esimene pool on väärt 7 punkti, ja teine osa 5 punkti; esimest osa oleks kirjutanud justkui üliKraft, teist osa teistest tekstidest tuttav tavaKraft. Midagi nii painajalikku kui esimene osa … seda ikka annab välja mõelda (ja muidugi kirja panna, ainult väljamõtlemisest ei piisa). Ses suhtes teise osa ja teksti lõpetamine mõjub kuidagi … lõpetamata, justkui autor ei osanud seda vastavalt teha ning senised tavalahendused tundunuks ehk liialt … tavalised. Aga sellegipoolest väga huvitav eksperiment.

Georgi Gurevitš - Lohe Infra (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Vaat et sotsrealistliku vaimsusega tulevikulugu Maast, kus on üldine vendlus ja tehnoloogiline progress, aga mõnd vaevab ikka küsimus, et kas universumis võiks leiduda intelligentset elu. Üks leiutaja arvab, et vastus võiks peituda infrapunaste päikeste hulgast. Ja näe imet, Maast seitsme valguspäeva kaugusel ongi üks selline “tume päike”. Selleaegne tehnika võimaldaks sinna sõita 14 aastaga - miks mitte?

Lugu pole muidugi esitatud nii lihtsameelselt kui siin kokkusurutuna kirjas, eks siin ole ka vastuolusid ja puhast inimlikku traagikat. Aga jah, samas see Maa elu töötlemine paremaks, eks see paneb kergelt kukalt kratsima.

“Kakskümmend üheksa aastat on pikk aeg. Ma kasvasin suureks, lõpetasin kooli, valisin elukutse. Hakkasin linde aretama - töö elavnurgas polnud raisku läinud. Meie instituut töötab dekoratiivse linnu kallal. Ajalehed kutsuvad neid laulvateks lilledeks. Meie valitud tee on keerukas: paradiisilinde ristatakse tuvide ja lõokestega. Tuleb ka pärilikkuse parandamisega jännata. Aga selle tulemusena kudrutavad praegu kõikides aedades kaskedel ja mändidel tillukesed paabulinnud, sätendades kõigis vikerkaarevärvides.” (lk 19)

Aga jah, elu leitakse ja seda hakatakse lähitulevikus uurima (14 aastat sinna sõitu, aasta kohapeal töötamist, 14 aastat tagasi). Kuid see olevas mõnele teisele autorile paras edasi arendamiseks.

ulmekirjanduse baas

Joe Abercrombie - Kuningate viimane argument (2014)

 

Raamatu lõpupoole, peale kõiki neid eepilisi mõõduvõtmisi põhjalaste ja gurkullastega … jääb korraga oma 100 lehekülge loo lõpuni. Mis muidugi tuletab meelde ühe teatud Tolkieni triloogia lõpu, kus peale Sauroni põrmustamist jätkub ja jätkub lugu oma kõigi edasiarendustega, mis omal moel läheb veidi igavakski. Abercrombie see romaan on omamoodi vildakas parafraas “Kuninga tagasitulekust” - anti-Gandalf on troonile upitanud ühe õige vääritu sünnipäraga noormehe, kes saab kuningannaks, nojah, naise, kes ei taha selle mehega mingit pistmist teha.

Gurkullaste (jajah, nõrgalt kumaks siit läbi justkui “ork”; lisaks need 100 Sööjat) armee peaaaegu pühib Adua maa pealt, kui vaid poleks kaht ootamatut abijõudu, mis saabuvad hobustel (nonoh, neilgi üks naabermaa kuningas kaasas) ja laevadega (Talinsi vägedel küll hoopis teised põhjused kui ammuse võla tasumised - pigem võla tekitamine). Ja no Adua päästmisele järgnev on ikka päris nihilistlik tõlgendus Tolkieni paatosele.

Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Logeni tõus, siis Jezali tõus ja viimaks Glokta tõus; muidugi Bayazi dikteerimisel. Logenit jätkub kuuenda romaanini (aga ta võib olla elus koguni üheksanda romaani tegevustiku ajal - kuigi selline tegelase tagasitoomine oleks vist kergelt jama). Jezal kaob areenilt seitsmendas romaanis (jajah, aga tema veri voolab edasi), Glokta … loobub (rahumeelselt!) võimust alles kaheksandas romaanis. Selle romaani lõpetab aga Pike’i päritolu selgumine ja tema uus karjäär (mis tekitab küsimuse, kas juba tollal oli Abercrombiel selle tegelaskujuga kaugeleulatuvad plaanid?).

Oleks vaid aega, peaks uuesti läbi lugema neljanda ja viienda romaani, mis seovad selle seeria kahte triloogiat; mis küll õieti saab Jezali vereliinist üheksandas romaanis?

““Rahu?” mühatas Hagijas. “Mis asi see veel on? Mida sellega peale hakatakse?”

“Ma arvan… nooh… siis kasvatatakse igasugu asju ja niimoodi.”

“Kasvatatakse igasugu asju? Perse küll ja kõik surnud sinna otsa! Mida teame meie, sina või mina või ükskõik kes teine meie omadest, mingite asjade kasvatamisest? Me pole ju terve oma elu jooksul teinud midagi peale tapmise!”

Logen kehitas kohmetult õlgu. “Mingi lootus peab ju olea. Inimene saab ju õppida?”

“Kas ikka saab? Mida rohkem sa tapad, seda paremini sa tappa oskad. Ja mida paremini sa tappa oskad, seda vähem on sinust kasu kõige muu jaoks. Mulle tundub, et meie olemegi nii kaua elanud just sellepärast, et me oleme kõige paremad tapjad.”

“Sa oled tumedas tujus, Hagijas.”

“Ma olen juba aastaid tumedas tujus. Mulle teeb muret see, et sina ei ole. Meiesugustele lootus ei sobi, Logen. Ütle mulle, oled sa kunagi puutunud mõnda asja, mida sa ära ei lõhkunud? On sul kunagi olnud midagi, mis põrmuks ei muutunud?”

Logen mõtles järele. Tema naine ja lapsed,  isa ja klann - kõik läksid tagasi porisse. Forley, Kolmpuu ja Tul, kõik samamoodi surnud, mõned said surma Logeni enda käe läbi, teised tema hooletuse ja uhkuse ja rumaluse pärast. Ta nägi oma silme ees nende nägusid ja need polnud rõõmsad. Surnud on harva rõõmsad. Ja tumedad ja sünged kogud nende selja taga olid veel hullemad. Viirastuste summ. Puruksraiutud ja verine sõjavägi. Kõik need, kelle Logen oli arvanud heaks tappa. Shama Südametu, soolikad lõhkilõigatud kõhust välja rippumas. Mustvarvasoma katkilitsutud jalgadega ja põlenud kätega. See närukael Finnius, üks jalg maha raiutud ja rind lõhki. Isegi Bethod, kes oli kõige ees, pealuu sodiks taotud ja pahane nägu küljele väänatud. Tema küünarnuki tagant piilus Crummocki surnud poiss. Terve meri tapetuid. Logen pigistas silmad kinni ja kangutas siis pärani lahti, kuid näod ei kadunud tema mõtete servalt. Tal ei olnud midagi öelda.” (lk 484-485)

Tõlkija on teinud ühe õige huvitava apsaka, alles selle romaani kolmandal lugemisel torkas see silma ja sundis originaali üle kontrollima: tõepoolest, huvitav lisandus romaani maagilisse süsteemi, korraks paotub side teispoolsusega (Kolmpuu hauatagune hääl!), mis muidu vaid Üheksasõrme teemaks.

R. A. Lafferty - The Primary Education of the Camiroi (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Sobiv õppematerjal distantsõppe edendamiseks ehk lugu Camiroi nimelise planeedi laste kümneaastasest põhihariduse programmist. Maalt saabub planeedile neljaliikmeline vaatlejate grupp, et saada võimalikke nippe maalaste hariduse edendamiseks. Aga noh, kohapeal ootavad neid mitmed üllatused. Haridus on … mitmekesine ning eesmärgiks on kasvatada nii füüsiliselt kui psüühiliselt terveid inimesi (mitte nagu maalasi), kes peale põhihariduse omandamist saavad iseseisvalt hakkama ehk siis ehitavad endale ise valguse kiirust ületavaid kosmoselaevu, et omapäi elu edasi elada.

Muidugi, kui kolmandaks klassiks pole laps teatavat distsipliini omandanud, siis ta tuleb küll üles puua. Aga seda ei juhtu just paljudega (vaatlejad Maalt on sellisest lähenemisest igati imponeeritud).

Et siis igati nihilistlik värk ja pila haridussüsteemi puuduste üle. Või noh, üldse meie eluolu asjus; ei saa öelda, et autor võtaks just kindla seisukoha. Ulme.

Meelis Kraft - Hüvasti, sõbrad (Saared, 2020)

 

Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.

Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.

Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.

Mark Lawrence - The Weight of Command (Road Brothers, 2020)

 

Järjekordne teevennas peab tunnistama Jorgi läbinägelikkust, seekord siis oma nahka tapalavale viies. Mis - nagu viimasel hetkel selgub - oligi osa Jorgi Suurest Plaanist, kuidas alistada terve linn koos selle kaitsjatega ning nii end saaki täis pugida. 

Üsna lihtsakoeline tekst, aga päris kaasakiskuvalt kirjutatud - kuidas Burlow nimeline vennas leiab end mahajäetuna, kuidas ta kohalike kaitsjate poolt vangistatakse ja siis viimasel hetkel … langeb Jorgi haamer tema vangistajate kaela. Tekst ei anna otseselt midagi uut Jorgi kuvandisse, no kui, siis lihtsalt illustreerib ta minevikku.

Meelis Kraft - Pasir Hijau saare saladus (Saared, 2020)

 

Põhimõtteliselt on tegu justkui mõne Hollywoodi B-C-D-E-vms kategooria erootilise põneviku stsenaariumiga. Maailmas on lahvatanud miski pandeemia, mille vastu aitab vaid poole tunni jooksul manustatavad kaheksa vaktsiinisüsti (mille tagajärjel võib patsient ka surra, aga see on ühiskonna jaoks väike kaotus). Vaktsineerimist teostavad meedikud saavad enda käsutusse sõjaväeüksuse, ning sellise meediku staatus on teda võõrustava riigi seadustest ülim (ÜRO koordineerimise järgi ei tee meedikud tööd oma kodumaal).

Loo peategelane Mayree määratakse peale väljaõpet seda tööd tegema Filipiinidel. Töö pole just meeldiv, aga kiiresti saavutab ta professionaalsuse. Peagi saab ta salapärase sõnumi, et ühel Pasir Hijau nimelisel saarel on üks väga salapärane kogukond - kohalikud lähevad enamvähem näost valgeks, kui peavad vahendama uudishimutseva naise külastust sellele saarele - aga samas ähvardab Mayree selle väikesaare sõjaväe kaasabil hävitada, kui teda sinna oma tööd tegema ei lasta (sest vaktsineerimisest keeldujad hävitatakse).

Viimaks jõuab ta selle kogukonnani: teda võtavad vastu alasti, vaimustavate kehadega noored naised … Kelle alastiolekul on üks teatud põhjus.

Ühesõnaga, üheltpoolt on kõik see vaktsineerimispinge, mis tänapäeval valitseb. Teiselt poolt aga võib arvata, et lugu on kirjutatud enne seda koroonajama (Marek Tihhonov!). Sarnaselt nutivanadekoduloole on siin ohtralt retroõhkkonda (meesideaalideks David Beckham, Keanu Reeves ja Brad Pitt - kas keegi neist üldse teeb praegu midagi? Viimati vast kümnendi eest?). Ja no muidugi see saarega seonduv, see on tõesti nagu ühe erootilise põneviku kliimaks, mis varjutab loo esimese poole pandeemiapaine. 

Noh, veider poistekaulme, tekst võinuks vabalt eelmisel sajandil ilmuda; praegu on siuke retrolaks.

ulmekirjanduse baas

Kerli Altmart „Albioni väravad“. Tänapäev (2021)

Järjekordne uitnope uudiskirjanduse riiulist, mille lugemisest on juba üksjagu möödas. Pealkiri, kes kuningas Arthuri lugudega ülemäära kursis pole (nagu mina), on seotud kuningas Arthuri lugudega ehk siis tolle legendaarse Albioniga, mida too valitses. Kõik algabki salapärase Arthuri ilmumisega, aga fantaasiasõprade kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et tegemist ei ole siiski ajarännuilminguga Tallinna linnaliinibussis vaid kõigest enam-vähem klassikalise printsiga valgel hobusel, ja saate muidugi isegi aru, et kõikvõimalikud kuninglikud tiitlid ja kabjalised on siinkohal tinglikud. Igal juhul on olemas neidis hädas – Katrina, vägivaldse ja kontrolliva eksabikaasa poolt mutta tambitud kaunist IT-geeniusest (sest eks kipu ju ikka nii olema, et printsi väärib ainult ilus ja vooruslik, miks mitte siis tänapäeva kontekstis lisaks ka piisavalt talendikas) büroojuht, kes ahiküttega korteriuberikus sente veerib, sellal kui tema tegelik tööpanus hõlmab kõike alates kohvi serveerimisest ja koopiapaberi tellimisest kuni ümbritseva meeskollektiivi nõustamiseni, kuidas nood oma tähtsat ja keerulist tööd tegema peaksid.

Kõik muutub vähehaaval koos printsi saabumisega, sest juhuslik bussikohtumine ei saa ju olla muud, kui eelmäng teistkordsele kohtumisele tööl, vanas heas bossi ja alluva olukorras. Toimub ootuspärane vastastikuse atraktiivsuse dünaamika, prints leiab peakangelannas lisaks atraktiivsusele ka märkimisväärse tööalase võimekuse, kõik see, koos Katrina enese sisemise käärimisega viib arenguteni nii vägivaldsest suhtest vabanemise teel kui ka sissetuleku suurendamise osas, kuid tegemist on siiski moodsa printsilooga, mis tähendab, et lõpuks ei kapatagi kuldses tõllas pulmareisile, vaid hoopis astutakse samm iseseisvuse ning traumadega – nii lapsepõlvsete kui hilisematega – tegelemise suunas. Viimase osas on iseenesest sümpaatne, et sõbralikum suhtumine iseendasse laieneb ka sarnastes kammitsates elanud emale, ma olen seda meelt küll, et iseenese sisemine kantseldamine on juba suur töö küllalt ja pole üldse ilmtingimata vaja veel dramaatiliste süüdistamiste ja leppimiste virvarri.

Selle meeskollektiiviga, millest lahkumine samuti positiivsete arengute hulka kuulub, on jälle pisut kulmukergitamapanevad lood. Nimelt lööb printsi kui „alfaisase“ saabumine asjad kihama ja hiljem muutub osa neist „Katrina poistest“, kelle eest ta emalikult hoolitseb üpris veidrateks nõmedikeks, midagi seoses „naisena särama löömisega“ ja „ainsa emasega kontoris“ või kuidas see sõnastus oligi. Võimalik, muidugi, et selliseid töökollektiive leidubki päriselt ka, noh, inimsuhteid kirjeldatakse ju selliste terminite ja kategooriate abil kindlasti päriselt ja palju.

Kokkuvõttes kergemat sorti ja äraproovitud romantikažanri elementide najal üsna sujuvalt kulgev ja põnevuse mõttes ühtlaselt pingestatud lugemine vägivaldsest suhtest toibumise ja eneseks saamise teemadel, generatsioonideülese nüansiga ja tiiruga väljamaa metropolis, taustaks (IT) kontorielu argipäeva. „Professionaalne varjaja“ on iseenesest päris mõjus väljend ja ära on mainitud ka nüanss, et traumadest vabanemine ei käi siiski maagilise sõrmenipsuga, vaid tegemist on siiski osaga inimese kogemustepagasist, mis vormib maailmataju ja reaktsioone. Lisatähelepanekuks on erinevate palgatasemete reaalsused (ka Mikweldti „Seotud silmadega“ sisaldas sellist kontrasti), kus üks loeb veeringuid, kuidas toiduga kuu lõpuni välja tulla sellal kui teistel on see ühe korra baarist läbi astumise raha. Noh, igati realistlik aspekt. 

Katrina mõtles, et tegelikult on mees olla vist päris raske. Kõik see konkurents, ambitsioonid, vajadus alatasa ennast tõestada, võistelda, võidelda, võita … Sa kas paned ise paika või pannakse sind. Lakkamatu lahing. Ta nägi seda oma poiste juures iga päev. Ja see oli nii väsitav. Kogu aeg üks togimine, nügimine, puselemine – olgu sõnadega või füüsiliselt. Just sellised olid täiskasvanud mehed. Nad taltusid vaid siis, kui tuli neist veel tugevam isane ja paikapanevalt urises – vaat siis tõmbusid mehed tagasi oma õigetele kohtadele. Neil oli vaja liidrit, keda nad natuke kardaksid ja samas austaksid. Demokraatia on vaid osaline. Kõik saavad sõna, aga otsustab siiski üks. Katrina ei suudaks kunagi olla sellise kamba liider. Tema tahtnuks kõigil hoopis pead patsutada, muhule puhuda, kisklejaid tasakesi üksteise kõri kallalt eemaldada, leebelt ühe ühte nurka ja teise teise nurka rahunema suunata. Ta lihtsalt liikus ühe juurest teise juurde, aitas, lohutas, lahutas, kuulas, naeratas, pakkus kohvi. Tema tulekut ja minekut ei märgatud. Ja kui ta ühel hommikul üldse tööle ei jõuaks, ei märgataks vist ka seda. Välja arvatud juhul, kui keegi kohvi peaks tahtma. Arthurit aga märgati. Piisas, kui ta ütles: mehed, minu järel . siis koondusid kõik ta taha, ja sammu marss. Isegi Katrina ei saanud selle vastu. Aga praegu oli Arthur tema voodis ja magas nagu suur süütu karubeebi. (lk 85-86)