Ann Leckie - The Long Game (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis ühelt planeedilt leitud mõistusliku eluvormi vaatepunktist, kel on kange tahtmine oma liigikaaslaste ja taevast saabunud inimeste elu korraldada, ja nende elu lähebki justkui paremaks, sest inimeste lähedalolu pakub ühtlasi kaitset kiskjate eest. Ühe inimesega on võimalik otse suhelda … ja tema kaudu selgub üllatavaid asju. Inimesed elavad rohkem kui ühe aasta, palju kauem kui tema ja ta liigikaaslased. Meie peategelane võtab pähe, et tema tahab ka kaua elada ja seepärast hakkab urgitsema taevast saabunud inimeste laeva kallal.

Mispeale ta võetakse üldse laeva peale ja viiakse taevasse, teistele inimestele vaatamiseks - kui ta muidugi nii kaua elab või ellu jääb, sest seal laevas on veel kummalisi olendeid. Peale järjekordset ohust pääsemist satub ta kokku inimsarnase ja tema mõõtu olendiga, kes hakkab meie peategelasega rääkima - kes on nemad ja kes on inimesed ja mis on õieti inimeste soovid ja tahtmised teistel planeetidel ja kohtudes teiste mõistuslike olenditega.

Et siis Leckie on ette võtnud keerulise ülesande ehk siis inimestest erinevad vaatenurga ja seda veel täiesti võõras keskkonnas. Lisaks tundub, et need inimesed pole enam meiesugused paarituvad inimahvid, vaid omakorda edasi arenenud (see selgub pigem Leckie järelsõnast - teadagi võiksid meist erinevad olendid sõltuvalt oma kogemustest kirjeldada inimesi meile harjumatul viisil). Ühesõnaga on minu jaoks õige keeruline üldse mõista kõiki neid füsioloogilisi küsimusi - kui seda üldse vahendab võõrorganism. 

Keeruline värk, aga omamoodi huvitav; tõlge võiks olla päris intrigeeriv väljakutse. Sel aastal olen lugenud Leckie lühiproosakogu ja eks seegi tekst sobinuks sinna.

Ann Leckie - Lake of Souls (2024)

 

Leckie lühiproosakogu on kaanetutvustuse järgi kogu ta lühiproosa, ent kui vaadata bibliograafiasse, siis on seal mõndagi veel (kasvõi koostöös Rachel Swirskyga). Aga jah, Leckie pole just grafomaan (lisaks siis 6 romaani) ja mis avaldamiseks võetakse, eks see seda ka väärt ole.

Muidugi, kõik siinsed tekstid pole minu jaoks puhas kuld; nii on minu jaoks paeluvaim jumal Au maailma fantaasiatekstid, ja vast nõrgimaks Radchi maailma laiendavad lühilood. Nö vabaloomes on küll meeldivalt mitmekesised tekstid.

Kogumiku juttude hinded varieeruvad vahemikus 3-7, keskmine hinne 5,1, mis on igati korralik.

• Lake of Souls • 6/10

• Footprints • 5/10

• Hesperia and Glory • 5/10

• The Endangered Camp • 6/10

• Another Word for World • 6/10

• The Justified • 3/10

• Bury the Dead • 5/10

• The Sad History of the Tearless Onion • 4/10

• Night's Slow Poison • 5/10

• She Commands Me and I Obey • 4/10

• The Creation and Destruction of the World • 4/10

• The God of Au • 6/10

• The Nalendar • 6/10

• The Snake's Wife • 7/10

• Marsh Gods • 6/10

• The Unknown God • 5/10

• Saving Bacon • 5/10

• Beloved of the Sun • 4/10

Ann Leckie - Beloved of the Sun (Lake of Souls, 2024)

 

Kogumik lõppeb siis minu jaoks kõige nõrgema fantaasialooga, hea, et see tsükkel niisuguse tekstiga ei alanud (kuivõrd tekstid pole siin ilmumise järjekorras esitatud).

Tekst on siis umbes selline, et Päikese Isandale ohverdamiseks mõeldud neiu on äratatud peale tapmist ellu ja selline poololend avastab nüüd end konkureerivate jumalate vandenõudes, milles on oma osa inimestest käsilastel. Ja nii edasi ja edasi.

Ühesõnaga, vähe abstraktne värk mõndade heade kohtadega. Aga siiski võrdlemisi tüütu või ka igav lugemine, umbes samasse kanti Radchi tsükli “The Creation and the Destruction of the World” tekstiga.

Ann Leckie - Saving Bacon (Lake of Souls, 2024)

 

Kuulu järgi olevat see kogumiku kõige naljakam lugu ja eks see omamoodi Wodehouse’i Woosteri paroodia ole - jõudeelu harrastav noormees avastab, et ta hooldajast tädi tahab teda naisele panna. Kuid noormees on harjunud elama oma rõõmude jaoks ning pakutav pruut on tema jaoks lihtsalt hirmutav. Küll aga armub koheselt sellesse neiusse tema sugulane … kellest aga külla saabunud neiu ei tee kuidagi välja.

Appi tõttab varblase kehastuses jumal, kes lubab peategelase abielust päästa - kui noormees käitub vastavalt juhistele - ja vastutasuks tahab jumal üht teenet. Abielust ja tädi vihast pääsemise nimel nõustub peategelane tehinguga; ehk jumal ei nõua temalt hiljem midagi kuratlikku …

Nagu öeldud, päris lahe lugu, kommete komöödia, kus pealegi osaleb vahva põrsas nimega Bacon. Ega siin tõesti ole midagi sügavat leida, kui, siis ehk seda, et jumalatega käe löömine võib viia üllatavate nõudmisteni.

Ann Leckie - The Unknown God (Lake of Souls, 2024)

 

Vahelduseks vähe rahulikum lugu ehk siis ühe jumala nurjunud armastus - armastatuks osutus teise jumala (Nalendar, aga erilist seost ei paista olevat sellenimelise looga) hoolealune, või noh, töötaja. Impulsiivne peategelane on selle naise peale äraütlemist ära neednud ja seeläbi surma saatnud; ja nüüd on tal südametunnistuspiinad ja muidu armastuse kaotamisest põhjustatud valud. Kuid viimaks on ta naasnud kuriteopaigale, sest ta on kuulnud ülimast jumalast - kes ei paku teeneid, vaid hingerahu.

Seeasemel satub ta kokku konnast jumala ja ühe kaubitsejaga, kellega suhtlemise ja seiklemise järel selgub, et surnuks peetav armastatu on siiski elus ning jõejumala Nalendari ühel väikesaarel vangis - millelt lahkudes ähvardaks teda peategelase needuse läbi surm. Naine pole teda kohates just õnnelik ja millegipärast jumal kahtleb, kas ta ikka saab naiselt needust maha võtta.

Kergelt humoorikas kelmilugu.

Ann Leckie - Marsh Gods (Lake of Souls, 2024)

 

Järjekordne hea jumalalugu ja mul tekib üha suurem kahjutunne, et hiljuti sai “The Raven Tower” ära antud, hakkaks või uuesti lugema.

Siin loos on kahe erineva jumalamaailma kokkupõrge (ja nende vahel siis inimesed) - on kohalikud jumalad, kes kindla lepingu tingimustes hoiavad korda ühel soisel maa-alal. Vastutasuks saavad nad andameid ja nende nimel palvetamist. Jumalatega on võimalik suhelda - tõsi küll, küsida on mõttekas seda, millele saab selgelt vastata, ja eks jumalad tuletavad seda tingimust ikka meelde.

Ühel kümneaastasel tüdrukul on mure - hiljuti on surma saanud isa ja üks vend, teine vend on nüüd kadunuks jäänud (ja arvatavasti samuti hukkunud); nüüd elab tüdruk koos oma lesestunud vennanaise ja selle väikse lapsega. Ja naabrimees peab plaani tüdrukuga abiellumiseks, et saada endale nende kalastusõigused (pealtnäha oleks 20-aastane vennanaine loogilisem valik, aga tema kaudu ei saa kalastusõigusi). Tüdruk pöördub ühe kohaliku jumala poole, et see võiks selgust anda - kas ta kadunud vend võib elus olla ja mida küll teha naabrimehega. Lisaks selgub, et naabrimehe kodus on peidetud üks võõras jumal, kelle nõuannete abil teeb mees arvatavalt … halbu tegusid. Jumal soovitab keelduda abielust, inimestevahelistesse suhetesse sekkuda pole tal aga õigust.

Siis aga ilmub koju kadunud vend, kes on kõvasti muutunud, muuhulgas suhet alkoholi ja vajalike kodutöödega. Selline tublidus äratab külarahva tähelepanu ja nad hakkavad uurima, kas venna keha on äkki jumal üle võtnud.

Nojah, korraga on siis loos hoopis vanad ja unustatud jõud, kunagised vägevad jumalad, kellega tuleb kuidagi kokkuleppele jõuda nii, et külarahvas ikka ellu jääks. Ja see vastutusrikas ülesanne langeb nüüd noore tüdruku õlule, kes samuti tahab oma uut pere alles hoida.

Jutt loetav Strange Horizons lehelt.

Ann Leckie - The Snake’s Wife (Lake of Souls, 2024)

 

Päris painajalik lugu ülikuvõsust, kes vastu tahtmist kisutakse ühe jumala needust lõpetama. Ja noh, kõik see kokku on kui antiiktragöödia fantaasiakirjanduse tingimustes.

Üht kuningasugu on neednud maojumal, kuna temaga käituti lugupidamatult. Et sellest needusest vabaneda, on koostatud hoolikas programm, kuidas vereliini puhastada ja seda mitme põlvkonna vältel - ja viimaseks käiguks oleks kuningapoja naitumine ühe ülikutütrega. 

Ainult et ülikule ei meeldi selline värk ja kui tema juurde kosja tullakse, lööb ta oma tütrel pea maha. Kuningas naaseb sõjaväega, tapab isa ja ta kaks poega, noorim poeg aga vangistatakse … ja tehakse naiseks. Sest needuse mahavõtmiseks on vaja poega just sellelt ülikusoolt.

Naiseks lõigatu viiakse kuningalossi ning tõepoolest, tal tekib omamoodi intiimne suhe printsiga (kel on küll armukade lapsepõlvesõber). Poega on vaja, kuid siis tuleb maojumal oma sepitsustega …

Oeh, nagu öeldud, paras antiiktragöödia. Huvitavaim osa on muidugi see sunnitud soovahetus ja sellele järgnev … identiteediküsimus (kuivõrd peategelaseks ongi see ülikuvõsu). Leckie ei lase tegelastel niisama mustvalged olla.

Ann Leckie - Nalendar (Lake of Souls, 2024)

 

Jätkub seiklus jumalatega, seekord on peategelaseks noor naine, kes põgeneb teda armukeseks sooviva mehe eest. Nii satub ta otsima laeva, mis viiks teda mööda Nalendari jõge põhjapoole, et naine saaks oma eluga uuesti alustada. Kuid enne laeva leidmist puutub ta kokku ühe sisalikuga. Kes räägib, sest ta on üks väike jumal. Jumaluke pakub tehingut: kui naine ta laevale kaasa võtab, leiavad nad kiiresti sõiduvahendi. Jumalatega asjaajamine on teadagi … petlik. Nad jõuavad kokkuleppeni, et nad ei tee lepingut, vaid ainult selle küsimusega on nad koos. Tulebki sobiv laev (vastavalt sõiduplaanile).

Reis venib ning selle jooksul kuuleb naine üht lugu vanast kuningasoost, kes tegi jumalaga lepingu, aga mõtles siis võimupiir veelgi enam laiendada kui lepingu raames lubatud. Tulemuseks see, et kuningate varandus olevat uppunud Nalendari jõkke … ja vaid kuningasoo esindaja selle täielikult kätte (sest lisaks varandusele on seal …).

Nagu selgub, on jumaluke vägagi huvitatud varanduseni jõudmisest, sest seal on midagi temale kuuluvat. Ta veenab naist, et see aitaks teda (naine on pärit mere äärest ja hea sukelduja) ning peale varanduse leidmist saaks naine loomulikult ilmatuma rikkaks. Laeva kapteni imestuseks naine soovibki keset pärapõrgut laevalt maale minna; laeva tagasiteel korjataks teda üles. Laev lahkub. Naine ja jumaluke kuulevad korraga seal pärapõrgus hobuste hääli …

Eks see jumalate teema meenutab pisut Hannah Kaneri maailma, või noh, kas Kanerit on kuidagi inspireerinud Leckie proosa, ei oska küll öelda. Igal juhul, jälle üks hea fantaasialugu, vähe lihtsamas mõõtkavas kui avalugu. Jumalatega lepinguid sõlmida ei tasu – nende sajandite ja aastatuhandete kogemused lihtsalt tõmbavad sul naha üle kõrvade. Kui sa just ise pole …

Ann Leckie - The God of Au (Lake of Souls, 2024)

 

Kolmas osa sellest kogumikust on siis romaanile “The Raven Tower” eelnenud lood, ja see esimene tekst on küll päris hea fantaasiakirjandus. Ehk lugu jumalast, kes sai Au saare ainujumalaks, ja mis sellest edasi sai.

Kaua aega tagasi kodukülast venna pussitamise pärast põgenenud mees kohtus jumalaga, kes pakkus talle tehingut - ta aitab mehel tagasi ja võimule saada, kui mees tunnistab vaid seda jumalat ning laseb hukata kõik need, kes jumala ülemvõimu ei tunnista. Tõepoolest, selle jumala omakvõtmise ja ohverdamiste läbi ta jõud üha suurenes ning saarerahva elujärg aina paranes; kuni polnud enam jumalale kedagi muud ohverdada kui vaid heaoluühiskonna reeglite rikkujaid.

Kuni saarele maabus kuue laevaga teiste saarte kirju väljaheidetute kogukond, kes aastakümneid meredel seilanud ja omale kohta otsinud. Esimesel ööl kaotavad nad 12 liiget ning seepeale arvatakse, et saare jumal (sest muid jumalaid nad ei märka) on õige tugev ning see kirju kogukond otsustab seepeale tuua ohverdusi sellele jumalale - et kas siis tulemuseks lepitus või selle kogukonna võimalik häving. Peale ohverdusi ja sellele järgnenud pidustusi ilmubki Au jumal ning pakub neile ootamatut tehingut …

Selline on siis esimene kolmandik jutust ning järgnevas tuleb veel küllaga kõiksugu eetilisi dilemmasid ja fantastiliset. Hakka või soovima, et poleks seda “The Raven Tower” raamatut ära andnud, omal ajal ei jätnud see kõige sügavamat muljet ning riiulisse on ometigi ruumi juurde vaja.

Ann Leckie - The Creation and Destruction of the World (Lake of Souls, 2024)

 

Radchi maailma kuuluv loomismüüt, mida ei oska küll kuidagi seostada senise Radchi-kogemusega. Ehk jumalad on tekitanud maailma ja sealt edasi vastavalt oma tujudele siis kalad, loomad, linnud ja inimesed.

Loo peategelane on ema, kes elab ajal kui kõikvõimas tuulejumal on vihastanud inimeste peale ning muutnud osa inimesi kaladeks ning allesjäänud inimestel sünnivad järglastena kalad. See ema ei pea oma last kalaks (kes on küll kala mis kala) ja ta läheb lapsega otsima tuulejumalat, palumaks inimeste säästmist. Lõpuks leiabki tuulejumala asupaiga, temani jõudmiseks tuyleb ronida inimeste südametest koosnevast mäest üles. Ema palub ja laulab tuulejumalale, see leebubki ja pakub, et ta kas päästab lapse või inimkonna. Ema palub mõtlemisaega ja läheb nõu küsima erinevatelt olenditelt, mida õieti vastata. Peamine nõuanne on, et ära usu jumala häid kavatsusi …

Tegu pole just darvinismi vaimus ilukirjandusega, igatahes minu jaoks on teaduslikust fantastikast asi kaugel. Ja noh, mis seos on siis õieti Radchi maailmaga … kuigi tõepoolest tegu on religioooni represseeriva vahendina kasutava maailmakorraldusega. Igal juhul, nii järsult erinev tekst paneb vähe kukalt kratsima.

Ann Leckie - She Commands Me and I Obey (Lake of Souls, 2024)

 

Selle teksti lugemiseks pead küll olema õige sisse võetud Radchi maailmast, või noh, kas siin kirjeldatud koht on üldse osa Radchi impeeriumist või lihtsalt selle naaber?

Niisiis, 12-aastane kloostriõpilane jälgib, kuidas seal lahendatakse võimuvõitlusi sportlikul teel. Selle “kloostri” võistkond, mis võidab pallimängu, selle ülem jääb ellu ja saab võimu juurde (see koht jäi mulle natuke hämaraks, mis võiduga õieti kaasneb - peale ellujäämise muidugi). Peategelase klooster on üldiselt võitja, aga nagu selgub, seekord (või ka varem?) proovitakse veidi ebaausaid võtteid soovitud tulemuse saavutamiseks. Aus inimene ei saa seetõttu muidugi meelerahu (kuigi kloostriülemaks on ta enda vend; kuigi Radchi peremudel on ikka midagi muud kui meile harjumuspärane) või on ta siis lihtsalt tööriist järjekordses võimuvõitluse etapis.

Ühelt poolt on tekst päris vinge - kõik need kõlavad nimed ja igati harjumuspäratu võimukorraldus, aga jah, intriigi jälgimiseks pead olema igati sina peal olema Radchi maailmakorraldusega. Eks omamoodi huvitav seegi, mis on sealses maailmas inimelu väärtuseks - makrovaates on inimesed õige robotlikud.

Ann Leckie - Night’s Slow Poison (Lake of Souls, 2024)

 

Peale triloogia polegi rohkem Radchi impeeriumi kohta lugenud, ehk nüüd võiks mõelda, kas ikka ette võtta “Provenance” ja “Translation State”. Igal juhul, käesolevas kogumiks on siis sellest maailmas kolm teksti.

Lugu siis ühest noormehest maailmas, millele ligipääs on üsna vaevarikas (selleks tuleb sissepääsu läbida kuus kuud ilma kommunikatsioonivahendeid kasutamata) ja sellele lähenemise saladusi varjatakse igati kiivalt. Kuid Radch on muidugi huvitatud kõige enesele allutamisest ja eks nad katseta kõiksugu spioonide saatmist. Ja valitsev propaganda on, et kui Radch vähegi tõsisemalt vaevuks, saaksid nad sõrmenipsuga allutada endale selle maailma. Aga … seni pole seda küll juhtunud.

Loo teine külg on selle sõdurist noormehe minevik ja sealse maailma elukorralduse kirjeldus - mis ei tundu küll suurt erinevat Radchi kommetest, aga eks saladus peitub pisiasjades. Igal juhul, sõduri senised kogemused viivad ta just selleni, millega ta siis loo finaalis kokku puutub.

Tundub, et Leckie menukas triloogia on andnud hoogu just sellisele nonbinaarsele ulmele, selle järel on tuntust kogunud nii Yoon Ha Lee või Arkady Martine ja mis iganes triloogiad ja diloogiad - ehk siis keerulisemad identiteediküsimused ja komplitseeritumad ühiskonnad. Eks sel kindlasti ole ka varasemaid eeskujusid.

Ann Leckie - The Sad History of the Tearless Onion (Lake of Souls, 2024)

 

Kaheleheküljeline jutt sellest … millele viitab loo pealkiri. Üks mees armastab sibulat süüa, kuid ei sallinud selle lõikumisele järgnevat füüsilist reaktsiooni. Aastate möödudes õnnestub tal viimaks aretada sibul, mis ei pane pisaranäärmeid nõrguma. Peale seda saab temast rikas mees.

Kuni üks kohalik preester avastas, et rahva seas ärganud religioossusel polegi niivõrd kristlikke väärtusi, vaid see on hoopis selle uue sibula kõrvalmõju. Inimkonna reageering sellisele jumalateotamisele on muidugi märkimisväärne ja jabur.

Mingil moel ehk vägagi ameerikalik lugu (nagu ka “Bury the Dead”), mis õieti ei jõua kogu oma draamas minusuguse usukauge inimese meeltesse. Aga noh, lühilühilugude lugemine on alati mõnus.

Ann Leckie - Bury the Dead (Lake of Souls, 2024)

 

Tumefantaasia või isegi musta huumori kanti lugu, kus perekond koguneb ema juurde tänupühade lõunasöögiks. Ühtlasi tuuakse kohale kümme kuud tagasi surnud vanaisa, mis olevat surnuaial nii rahutu ja jälle ronis hauast välja. Vanaisa oligi omamoodi isa eest Gretcheni poegadele ning vanaisata tundub täiskasvanud ja pered loonud poegadele nii imelik.

Lõunasööki korraldav Gretchen päris nii ei tunne. Pealegi, ta on tüdinud neist tänupühade piduroogade valmistamisest, seekord ta ostis valmistoidu (poegade nördimuseks), mille pidi panema vaid ahju soojendama. Ja et surnu lauda istuma pandaks … see on ka emale vastumeelt. Ja kas seniseid traditsioone ikka peab jätkama. Igal juhul, surnud jäägu edaspidi kalmistule.

Lugu saab õige kiirelt kiiksu sisse, kui üks poegadest toimetabki uksest sisse laguneva laiba. Mitte et keegi seda kuidagi imeks paneks, Gretcheni puhul on pigem tegu vabanemisega sellisest minevikust, võimalust oma elu elada nii nagu naine ise tahab - ja seda kasvõi seniseid peretraditsioone lõhkudes. Tema poegade lapsed mõistavad teda rohkem kui nende vanemate põlvkond.

Ann Leckie - Another Word for World (Lake of Souls, 2024)

 

Selles tekstis oleks justkui midagi Ursula le Guini vaimus (jajah, see pealkiri). Et siis lugu sellest, kus kaks erinevate kolonistide ühenduste juhtivat liiget avastavad end õhusõiduki vrakis kuskil kõnnumaal, kuna neid transportinud õhusõiduk on kellegi poolt alla tulistatud. Ja mis veel hullem - paistab, et seade, mis nende keele teineteise jaoks ümber tõlgib, tegeleb õige kahtlase tõlgendamisega (aga seejärel kaob ka selle kasutamise võimalus). Ning sada aastat tagasi, just selle kõneseade abil sõlmiti kolonistide vahel rahuleping, mis on takkajärgi tekitanud paksu verd - sest üks pool arvab, et see töötab teise kasuks.

Igal juhul, keegi peab paremaks seal planeedil asju hullemaks ajada ja kahjuks nende elude arvelt. Siiski õnnestub neil võimukandjatel jõuda ühe piiriasulani, kus neid võetakse vastu mitte just kõige sõbralikumalt.

Küsimus siis mõistmisest ja liialt toetumisest tehnikale - kui kogu suhtlus käibki vaid kõneseade abil ning keegi ei vaevu teist keelt õppima, siis noh … olgem tegelikult paranoilised. Tekstis on tegu matriarhaadiga, seda mõlemas ühiskonnas; selgusetuks jäi ses suhtes kolmanda osapoole vastav töökorraldus.

Ann Leckie - The Endangered Camp (Lake of Souls, 2024)

 

Mis oleks kui Maal oleksid domineerivaks intelligentseks liigiks erinevad putukad? Ja kui putukad oleks niisamuti püüelnud uute maailmade poole? Igal juhul, tekst siis sellest, kuidas üks putukreisijatega täidetud kosmoselaev on startinud Marsi poole, et seda asustada. Varem on nad Kuule jõudnud, kuid nende üllatuseks seal polnud õhku. Kosmoselennu start oli ränk ja nõnda kaotati mõnedki kaaslased, aga nüüd on nad teel. Kuid …

Kuid siis nad märkavad Maal plahvatust. Tehnikud väidavad viimaks, et selle võis põhjustada vaid taevakeha kukkumine Maale. Ja et … asjad on halvad, kokkupõrke tagajärjel tõusev tuhapilv katab peagi kogu Maa ja selle lahtumine võtab kaua aega (ja kui sellele veel lisandub plahvatuse tagajärjel põlengud …). Ekspeditsiooni juht tahab nüüd Marsi asemel Maale naasta. Loo minajutustaja tahab aga jätkata reisi (no kui nad olekski ainsad ellujääjad). Aga selleks peaks ta juhi tapma ning ise hakkama juhiks. Midagi pole teha …

Ent äkki see komeeditabamus markeerib hoopiski sauruste aja lõppu ja noh, koos sellega putukate tsivilisatsiooni kadumise põhjus? Sest eks tekstis on juttu mitmetest saurustest ja eks see ajastu kestis sadu miljoneid aastaid (niisiis paleontoloogiline ulme?). Igal juhul, päris lahe kirjeldus, milline võiks olla putukate inimestele mõistetav ühiskond. Vähe teistsugune. Ja see finaal, eksole.

Ann Leckie - Hesperia and Glory (Lake of Souls, 2024)

 

Lugu, mis võinuks omal ajal ilmuda “Old Mars” antoloogias, aga noh, algselt ilmus varem. Tegemist siis ühe mehe seletuskirjaga, kuidas tema maja keldris kadus John Atkins.

Jutustaja on tervisehädadega sõjaveteran, kellel aegajalt käivad külalised, muuhulgas tuuakse ta juurde John Atkins. Kes pole just suurem asi külaline, ta ei taha suhelda majaperemehega ja on üleüldse igati apaatne. Tema saatja räägib veteranile, et Atkinsi perekonna arvates pole ta vaimselt just kõige paremas seisus. Ühel unetul ööl aga kohtuvad Atkins ja majaperemees ning külaline räägib oma loo.

Nimelt on ta prints Marsi ühest riigist ja sealse võimuvõitluse käigus on ta põgenenud ühte “ajakapslisse”, mis võimaldas tal aastaks pääseda oma tagaajajate käest. Kuid ajakapsel on nüüd avanemas ja ta saab naasta Marsile … ning uks selleks asub majaperemehe keldris - selleks olevat kaev. Ja sinna ta suundubki. Kuid majas pole mingit kaevu, väidab minajutustaja.

Kuidagi vanamoodsalt jutustatud, pigem fantaasia- kui ulmelugu, või noh - müsteerium. Stiilne, aga veidi igav.

Ann Leckie - Footprints (Lake of Souls, 2024)

Lühike kaheleheküljeline tekst hädamaandumise teinud Cooperist, kes on kokku sattunud ühe veidra tüdruku ja tema … lemmikloomaga? Mänguasjaga? Tüdruk pole arvatavalt inimene ja see tema kaaslane … jumal teab mis pahatahtlik õudus. Igal juhul, võimalik tüdruk justkui juhib Cooperit tagasi inimeste juurde (mees pole küll selles kindel) ja see kaaslane eelistaks meest nahka pista (aga siin lõppeb jutt ära).

Eks tekst ole ülesehitatud vastuoludele lugeja harjumustega - väike tüdruk, kes peaks justkui poolehoidu äratama, on tegelikult mehe jaoks mingi ebamaine (ja seetõttu hirmutav) olend. Aga selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Ja see tüdruku kaaslane. Selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Lõputu rännak, veider maailm, omamoodi unenäoline quest. Miks mitte, ja lühike tekst. Ja see hambahaldjas ja väljakistud hambad.

 

Ann Leckie - Lake of Souls (Lake of Souls, 2024)

 

Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.

Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika  on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja  miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.

Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).

Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.

Ann Leckie - The Justified (The Mythic Dream, 2019)

 

Algteksti tundmata on üsna võimatu pihta saada selle loo võimalikele finessidele. Et miks autoritaarne peajumal rajalt maha võeti ja no … kuidas see üldse võimalik oli? Ei tea, harimatus tekitab piinlikkust.

Eks tekstis võib kergelt kajada Leckie romaani “The Raven Tower” meeleolusid, kõik need jumalate jändamised ürgsupis ja sellele järgnevas. Ent ehk on seegi õlekõrs vale, kes teab.

Loo selline hinne pole kvaliteedi, vaid lugemiselamuse kohta, kuivõrd egiptuse mütoloogiaga on mul samahästi kui olematu teadmised.