Edward van de Vendel “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv 2015)

Võluv ja liigutav oma koera lugu lastele ja lõppu jõudes on meeldiv üllatus näha fotot autorist ja Samist, sest tegemist on Hollandi lastekirjanikuga ilukirjandusliku töötlusega Kanadas tõesti sündinud loost. Sealjuures on väga sümpaatne ka lisamärkus tagakaanel, mis lisaks peakangelaste heale edasisele käekäigule kinnitab, et ka pigem negatiivsete tegelaste leeris oleval koera endisel peremehe käsi käib hästi. Õigupoolest on muljetavaldav, kui hästi sisaldab see lühikeste ja lihtsate peatükkidega igati lastekohane lugu halli piiri collide ja kangelaste vahel ning kuuleka-abitu lapse rolli ja enesele oluliste asjade eest seismise vahel ning seda iselaadi sõprust looma ja inimese vahel, mis tekib siis, kui loomal on voli valida inimest, mitte vastupidi.

Sam on lummav ja majesteetlik suur valge koer (püreneede mäestikukoerad näevad tõesti köitvad välja, kui pilte guugeldada, köitvad ning targad), kes ilmub ootamatult kahe Kanada lapse, üheksase Kixi ja tolle noorema õe Emilie koduväravasse. Ilmub ja kaob ja ilmub jälle. Vähehaaval võidetakse usaldust, koerateadlik vanaisa oskab rääkida üht-teist tulnuka tõu kohta ning ära tunda varasemast halvast kohtlemisest jäänud inimpelguse. Kix ja Emilie on koerte, hobuste ja teiste koduloomade keskel kasvanud empaatilised lapsed, kes oskavad delikaatselt ja pelgamata ebatavalise looma usaldust võita, kuid musta pilvena hõljub pea kohal koera päritolu küsimus, mis on seatud mitte just lahkeima loomuga naabertalu rahvaga. Kui sinna lisada veel laste isa, kes esiti ei taha mitte kiuslikule naabri nõudmiste järgi käia ja hiljemgi veel täielikult ei adu KUI oluline see koer lastele on …

Kuid siis mängivadki kokku hallid alad ning see, et ka 9-aastase lapse võimuses teha nii üht kui teist, et seista ise selle eest, mis on talle endale oluline, katsuda edasi anda enda nägemust ja taju, ning siis on alati ka võimalus, et midagi jõuab kohale ning midagi mõistetakse. Ka halvad tegelased ei ole üdini koletised, vaid pigem seisneb halbus selles, millisesse rolli nad Kixi poolt jutustatud Sami loos sattunud on. Ja ka head tegelased võivad nii inimlikkusest kui taipamatusest peaaegu kõik ära rikkuda…

Sam hakkaski neil käima. Lihtsalt ilmus kohale. Ta tegi sedan ii vaikselt, et Kix ja Emilia tõstsid pilgu ja hüüatasid: “Hei, Sam!”

Iga kord üllatas ta uuesti, sest oli ikka veel nii ilus ja valge, ja lisaks veel natuke mõistatuslik.

Mida ta siis tegi, kui ta ei olnud Kixi ja Emilia juures? Hulkus põldude vahel? Käis vahelduseks oma päriskodus, naabrite juures? Ja miks naabritel sellest sooja ega külma polnud, et Sam oli endale uue perekonna valinud?

Jah, nõnda see oli. Sam oli neid valinud. Kix ja Emilia ei olnud enam peale käinud, et tahavad teda endale, ja isa ei olnud selle kohta ka enam midagi lausunud. Samil polnud kaelarihma ega ülse mingit rihma, Sam otsustas ise, kas ta tuleb või läheb ja jääbki. Aga pai tahtis ta üha sagedamini, ja öösiti magas ta vana diivani peal. Auh! Kuulis Kix mõnikord, lühikest käredat haugatust, otse läbi pimeduse oma magamistuppa. Ja siis oli Kix kindle: Sam ei tulnud siia mitte sellepärast, et nemad teda endale tahtsid. Sam tuli sellepärast, et tema tahtis neid. (lk 22)

Willem Frederik Hermans - Hoitud maja (2021)

 

Tõesti painajalik ülesvõte inimese tühjusest, lagunemisest, sõjast. Niisiis sinust ja minust ja meist, kui kultuur ja kombed maha nühitakse. Või midagi.

Eks sellise loo puhul tahad ikka, et saaks kuidagi peategelast ülendada. Aga ei saa hästi. Või no saaks, kui tahaks. Ent siis tekib küsimus, et kas ma ikka olen sina. Või ma ei tea. Kuidas mina saan otsustada.

Ja no kellest siis võiks viimaks kahju tunda - kaladest, aretajast, maja omanikust ja ta naisest, kolonelist. Peaaegu inimvihkajalikud valikud (jajah, loogika valiks ikka tsiviilisikud ja kaitsetud elusolendid). Või siis partisanid ja natsid. Kah võimalus. Kah olid millalgi inimesed.

Lugu polegi otseselt Teisest maailmasõjast, samahästi ükskõik millisest loomastunud konfliktist, mis nühib tsivilisatsiooni maha ja asendab ainult ellujäämisega. Kui loomastumine tähendab ikka seda afektiseisundit, kus elaja enesekaitserefleks läheb bersergiks kätte. Muidugi, mis õieti viib selleni ning keda-mida õieti siis süüdistada, kes on ohver. Kukk või kana, noor või vana.

Et jah, mõtlemapanevalt meisterlik tekst. Visuaalne, filmilik.

“Siis tõusin istukile, seljaga naise poole ja toetasin lauba käte vahele. Sellest liikuva nahaga kaetud luisest kausist kõik pärit ongi: teised inimesed, maailm, sõda, unenäod, sõnad, teod, mis tulevad nii iseenesest, et inimene ei kujuta ettegi, et oleks kunagi olnud võimeline järele mõtlema; nii iseenesest, nagu oleksid inimese teod maailma väljamõeldis. Selleks on vaja teist pead, et mõista, mis see üks pea on, kuid minul ongi ainult üks - see siin, minu käte vahel, hoian seda niisugusel moel, nagu inimene mitte kunagi mitte midagi muud ei hoia. Ometi, kui õpetatud mehed nii ei väidaks, siis ei teakski, et pea on midagi muud kui käsi või jalg.” (lk 26)

loterii

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Willem Frederik Hermans „Hoitud maja“, SA Kultuurileht (2021)

Köitva poeetilisuse ja vahetu toorusega kirjutatud mikrokosmoslik lühiromaan inimesest sõjas. Ainus probleem on, et kui olla järelsõna ka läbi lugenud, siis valgub suu vett täis, sest mida siis öelda 48 lehekülje kohta, millest juba sadades lehekülgedes analüüse ja teadustöid vorbitud? Aga noh, las nad siis olla vorbitud ja las jooksevad kõik need lõputud kihid ja viited ja tähendused hanilugejal selga mööda maha – tegelikult on ju ülimalt suurepärane ja tegelikult peamine, kui tekst on lihtsalt vahetu lugemiselamusena mõjus ja seda „Hoitud maja“ kahtlemata on, kuigi sõjavõikused pole kahtlemata minu meelispalade seas.

Suur roll on siin kindlasti justnimelt sellel poeetilisel, katkendlikul ja hüplikul stiilil koosmõjus väga inimlikult vahetu vaatepunktiga, mis täpselt samasuguse iseenesestmõistetavusega käsitleb nii sümpaatseid ja lihtsaid asju nagu janu, turmtule juhuslikkuse põrgu ja soe vannivesi ning illusioon ilma ühegi pretensiooni ja suurema pilguta rahust ja pelgupaigast, kui ka kõhklematust tappa, hävitada olla loomulik osa mingist leerist ja kogumist, sedamööda, kuidas vood kannavad.

Selles näib olevat paras annus suhtelisust, halb ja hea on mõlemad inimese olemise loomulik osa ja isegi kui tundub, et võiks saada selgelt liigitada, siis kihid ja tasandid ja mastaabid on nii vastandlik võrgustik – teate küll, ka massimõrvar võib parditibud üle tee aidata jne. Eks muidugi siin lähevad asjad lõpuks ikka kaose ja mõttetu hävingu suunas, aga kui tahta sõjast kirjutada, siis ei tundu ka just palju variante olevat. Midagi unenäolist ja lummutislikku on ses loos, sest sõdurist peategelane on justkui ootamatu lummutis mingis painajas, kus asjad ja inimesed ootamatult ilmuvad ja kaovad uttu (kuidagi teatrietenduslikult mõjub see tekst, ometi olemata näidend) ning reaktsioonid selle halastamatu kulu peatamiseks, välja astumiseks ei kanna vilja, ainult hapuks lähevad, ning hapuks oleks läinud sõltumata valikutest hea-halva skaalal, sest ei päästa ei hävitamine ega püüd säilitada, ellujäämine on ainus võimalik mõõdupuu…

Mine sa võta siis, millised püünismiinid selles normaalsuse illusioonis tegelikult peitusid, kui mitte püssirohuga ja plahvatavat sorti. See maja tuletas mulle meelde nn mälulossi, kus igal osal ja detailil on mingi seos ja tähendus. Alles elav ja hingav maja, kus tulel on supp ning tolm pole jõudnud langeda. Kraanid mis avanevad, sulguvad või mitte ja nii edasi. Ning nagu igas korralikus lummutisena ilmunud majas on siingi saladuslik suletud tuba, millede avamine, nagu iga vähegi muinasjutte lugenud inimene teab, on ohtlik. Iseasi muidugi, kui püsiva mälujälje see lugemiselamus jätab, sest hoolikalt viimistletud konstruktsioonidega on ju ka see oht, et lugejagi jääb distantsile.

Muuhulgas saab teada, kuidas nimetatakse hispaania keeles kipsipõletajat ja see vannistseen jääb mulle vist kõige kauemaks meelde siit raamatut. Noh, klaverikeeltega poomine ehk ka, sest klaverikeel läbi liha lõikumas jääb ... meelde.

Jätsin toad sinnapaika, läksin kööki. Hõõguval söepliidil auras tasakesi potitäis suppi; ühtegi inimest polnud näha. Astusin koridori, suundusin ülakorrusele. Nikerdatud ja kullatud balustraadiga raske puidust trepp väänles bumerangina ülespoole. Võib-olla, mõtlesin ma, kui olen pannud jala kõige ülemisele astmele, plahvatavad terves majas kõik püünismiinid. Üks naine on need enne põgenemist valmis sättinud ja oma mantli vedelema jätnud.

Ühes toas olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Üks tuba oli lukus. „On siin keegi?“ hüüdsin, tagudes samal ajal püssikabaga vastu uksepiita. Kuulsin üksnes enda hingamist ning viimaks oma südamelööke. Uks maha murda? Ei, see on ajaraisk. Läksin suurde magamistuppa, mis oli raske kardinaga eraldatud veelgi suuremast vannitoast. Vann kerkis keset marmorpõrandat põlve kõrgusele. Kaks pronkshüdrat vaatasid üle vanniserva. Keerasin kraanid lahti, mõlemad.

Ühest kraanist tuli otsekohe kuuma vett. Soojaveekraan, millest tulebki päriselt sooja vett! Sellist asja polnud terve sõja vältel veel nähtud! See erutas mind nii hullupööra, et kiskusin omal riided seljast ning lasin vanni vett täis. Kes iganes ennast siia majja ka ära peitnud oli, võis minu poolest tulla; mina vastu ei hakkaks. Jah, ma olin seda seersandi käsklust nii kuradima hästi mõistnud! Ta oli öelnud: „Ma ei taha su musta molu enam näha! Ma ei taha su ihu haisu enam tunda! Kasi mu silmist kui keravälk ja küüri oma naba puhtaks!“ Seda oligi too bulgaarlane, Montenegrolane, sloveen või kes iganes mulle öelnud. Püünismiinid! Pole siin mingeid püünismiine! (lk 12-13)