Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Mehis Pihla – Vastuoksa (Täheaeg 13, 2014)

Selgelt eripärane lugu nö tavapäraste ulmejuttude keskel ja juba teema ise on mitteklassikalisest eesti ulme valdkonnast – eesti kultuurilugu 20. sajandi algul (tõsi küll, nagu selgub, on see omal kombel põimunud kapitalistide ja imperialistide sepitsustega). Ehk siis Jaan Oks ja ta keeruline saatus Tuglase haige fantaasia rüpes. Alternatiivajalugu, kus ühtmoodi sees 1905.a. revolutsioon, Noor-Eesti salatehingud, Nikola Tesla katsetused kui ka Eesti Vabariigi sünd.

Oks nimelt saabub Tallinna, kus peaks kohtuma Tuglasega, kes lubab talle avaldamist. Kahjuks on käimas 1905.a. mäss ning Oks arreteeritakse Volta tehase juures kui üks mässus osalejatest, ja saadetakse Siberisse talvisele raudtee-ehitusele kõngema. Ent seal päästab ta inglise keele oskus, sest kuulus Tesla on püstitanud Siberis laborikompleksi, katsetamaks õhu kaudu leviva energia võimalusi. Noh, Teslal vaja inglise keelt mõistvat abilist, kes on valmis õnnetuses hävima... ja tulemuseks on Tunguusi katastroof. Kuid Oks ei hävi megaplahvatuses ja ta komberdab läbi Venemaa tagasi kodumaa poole. Siin selgub, et on kaks Oksa – see, kes Tuglase jt väljamõeldiste järgi elanud õpetajana Samaaras ja mujal, ning see Oks, kes võetakse järelvalve alla ning kellelt tahetakse pinnida Tesla saladusi. Aga mitte ainult, kuid seda ei hakka siin kirjeldama.

Pihla oskab kirjutada ja tekst vääriks kahtlemata laiemat lugejaskonda kui Täheaja tavapärane auditoorium (ja kas tegemist on neist kümnest autorist noorimaga?). Tekst on stiilselt konarlik ja kõik need Oksa jõuetud sajatused Tuglase jt poole, no need on kurbnaljakad. Teksti võiks võtta kui hullumeelsuse imitatsiooni – äkki see seletuskiri on puhtalt minategelase luulud või nägemused, mil pole reaalsusega pistmist. Sest noh, eks ka kirja adressaat ole... Kuratlik värk.

ulmekirjanduse baas

Drakadeemia lühinäidendite kogumik 1 (2011)

See Gutenbergi Poegade trükitoode on sutt nirult köidetud, karta on, et laguneb peagi laiali. Kuna kaanepilti jällegi ei leidnud, siis võib edastada sellist teavet, et näeb välja nagu iga teine sealne trükis, ja selline minimalism on hea. Paar lühilauset lühinäidendeist ka veel.

kadrinoormets “done not gone” - tegemist siis lugemisnäidendiga? Autor teinud näidendile päris pikad introd ja outrod, mis tähttäheliselt võttes võiks kesta nädalaid. Ma ei oska anda sellele tekstile hinnangut (ja keda see huvitakski). Ühelt poolt mulle meeldib autori vaba lähenemine tekstiloomele (sealt võiks veelgi kirjavahemärke jms maha kratsida, aga noh, maitse asi), teiselt poolt ma ei hammusta selle näidendi kujundit läbi, isegi teisel lugemisel jäi tekst hämaraks, akontaktseks, käib üks muunduv jutustamine ja... kõik. Vähem paatoslikke monolooge (see jumalajutt, uh) ja rohkem tegelaste interaktsiooni (sest need mõned kohad on head) – või on see monotoonsus tõesti nii vajalik? Ma tõesti tahan, et see näidend mulle meeldiks, aga vähe on millestki kinni haarata.

Pihla “Nätsunätsutaja” on siis mudilaste lustimäng, kus tegutsevad imaginaarsed koduvaimud (või no kuidas neid nimetadagi). Vaimuke, kes tekitas kella tiksumist, jäi tööta, sest koju ilmus digitaalkell. Traagika. Aga pole muret, abivalmis poiss leiab talle uue rakenduse ehk siis (kasutatud?) nätsude nätsutamine. No et siis heaoluühiskonna värk, kui masinad teevad enamuse tööst, tuleb leida mingi suht suvaline asendustegevus. Näidendi säravaim koht on ehk Tolmurullitajate sekkumine, viskavad kildu ja nii. Kogu tegevus mahuks ehk 20-30 minutisse.

Saul-Gorodilov “Üheteistkümnes palat” on emadusest ja ei taha sellest midagi kirjutada. Poeg tundub algul totrana, aga teksti lõpus saab asjale pihta. Ränk lugu, näidend pole iseenesest ilmaime (alati saab paremini!), aga ränkus niidab. Ja selles mõttes ehk kogumiku esilekerkivaim tekst.