29 detsember, 2023

Raymond Guérin - Visa hing (2023)

 

Kui olen mitmel korral elutargalt tõdenud, et prantsuse kirjandus mulle õieti ei istu (uh, viimati Schwobi puhul), siis nagu ikka, alati on erandeid: nagu see väike jutustus kolmest õest, kes naistena püüavad ellu jääda Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Või noh, eks ellujäämine algas tegelikult enne sõda, kui nende isa nad kodust välja kupatas, et teha ruumi oma uuele naisele ja selle järglastele - algselt oli selles kärgperes kuus last kummaltki vanemalt, peale õdede lahkumist jääb siis järele üheksa. Viimaks saadetakse isa mahitusel toona hilisteismelised neiud sõjaaegsesse Saksamaale tööle.


Naistest võõrtööliste elu Saksamaal oli muidugi ränk - aga prantslannadel pole see nii jõhker kui enamvähem orja staatuses poolataridel. Eks moraaliküsimused pole sellises olukorras kõige määravamad, meestega läbikäimine oli ühtaegu ellujäämisstrateegia kui ka noore inimese läheduse otsing (jällegi, poolataridel oli see hulga jõhkram). Sõja lõppedes tagasi Prantsusmaale, kus siis noorte naistena hakatakse viimaks oma elu üles ehitama - mitte et sealne riik oleks nii kõvasti kannatanud, ka okupatsiooni ajal säilis tegus ühiskond, mõned kodanikud olid ja on ikka tegusamad või rikkamad kui teised. Õed jäid küll ühendusse, aga igaüks valis oma tee, kuidas edasi minna.


Raamat jagunebki iga õe jutustuseks - üks õde püüab ausa tööga järjele saada, aga siis satub ta võimude huviorbiiti (süüks tuuakse see, et ta on aborti teinud; kuigi tegelikult aetakse taga ta vanemat õde). Kõige tagasihoidlikum õde leiab endale viisaka mehe, abielu, laps … seejärel õnne kokkuvarisemine. Vanem ja kõige särtsakam õde proovib õnne mustal turul äritsedes, aga suhted erinevate armukestega keeravad tal viimaks närvid mustaks.


Tekst on jutustatud emotsionaalse sisekõnena; õed võivad olla küll kokkuhoidvad, aga eks ikka kritiseerivad teiste õdede valikuid. Ja noh, see, kuidas õed kõiksugu intriigide tõttu vastu päid saavad, see läheb juba vähe jenoveevakirjanduseks. Aga stiil, eksole, stiil rokib (alati võib küll mõelda, et mida meesautor teab naiste hingeelust). Ja no see sõjajärgne ühiskond. Või noh, eks ühiskond ole koguaeg selline nõrgematele näkku keerav.


28 detsember, 2023

Angela Slatter - Through the Woods, Due West (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt kolmest sõdurist, kes on saadetud kuhugi metsa vaenlase objekti õhku laskma. Ainult et mets pole just kõige tavalisem koht ning tulemuseks on see, et noormehed on sinna lootusetult eksinud. Sügisene aeg, külmad ööd ja vähe toitu (kuivõrd algne missioon pidi aega võtma vähem kui päeva). Lisaks tundub, et puudega … on midagi erilist. Üks noormees suudab maha lasta kaks jänest, millest siis lõkkel tehakse süüa. Teksti jutustaja Dima ei suuda neid süüa.


Järgmine hommik on see jäneste tapja kadunud. Kui kaks noormeest lõpuks hakkavad edasi liikuma, leiavad nad kadunu nülitud laiba puu otsas rippumas. Järgmisel hommikul on teine noormees kadunud …


Tekst on pigem õuduse või tumefantaasia kanti, nõiateema on siin vägagi esil (kuigi jah, eelpool ei kõssanud sõnakestki sellest). Tegevus leiab aset kuskil slaavilikus aegruumis, nimede järgi (Dima, Paša, Kolja) pakuks pigem mingit Venemaa reaalsust, mis võib olla üsna kaasaegne. Aga miks austraalia autorilt selline slaavi maailm, ei oska pakkuda. Igal juhul, vestlused nõiaga ja loo üsna psühhedeelne lõpp annavad igati plusspunkte.


27 detsember, 2023

„Minu isa luulud“, koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, Gururaamat (2023)

 

Tuleb tunnistada, et olin kohe väga meeldivalt üllatatud ning sellest kogumikust sai päris mitmeks nädalaks selline mõnus ja oodatud õhtulugemine. Mõeldes kombinatsioonile Nõukogude Eesti ja ulme, kippusin vägisi midagi halli ja ängistavat kartma. Ja ma isegi ei tea miks, no kas nt Juhan Paju „Hiromandi kokteil“ või Olimar Kallase koomiksid annaksid alust säherduseks pessimistlikuks eelarvamuseks? Muidugi mitte! Ja tegelikult mõtlesin nüüd hoopis, et need ulmelood annavad hoopis sellist tagantjärele värskust ja kergust kogu ajastule üldisemalt. Ehk kuidagi sellist vabamat ja mängulisemat inimeseks olemise sisu, mis „tõsisesse“ kirjandusse niivõrd ei passi…

Sümpaatne on ka igale tekstile eelnev autori ja loo lühitutvustus, ja kui mõelda kõigele sellele arhiivides tuhlamise ning kirjastusõiguste jahtimise suurele tööle, siis võiks öelda, et igati tänuväärne ja missioonitundega ettevõtmine – tõepoolest on „tol kirjapandul ka tänapäevasele lugejale oma väärtus“.

Kõike 17 lugu ühekorraga kokku võtta on muidugi võimatu, aga eks tule siis ükshaaval muljeid märkida. Näiteks saab nüüd tänu Vladimir Beekmani loole „Kiired maailmaruumist“ ulmelisele Eesti kaardile jälle kohe uue märke teha fotoelementidega varustatud Võru raudteejaama kohale ning kusagile linnast mitte väga kaugele järve kaldale paigutada kosmilisi kiiri püüdva katsejaama. Mairi Lauriku Tamsaluga võrreldes jääb asukoht muidugi veidi umbmääraseks, aga võib öelda ka, et hästi salastatuks. Mine muidugi tea, mis sellest jaamast nüüdseks saanud oleks – kuna tegemist oli aimamisi ikka pigem korraliku sotsialistliku ning inimkonna hüvanguks tegutseva asutusega, siis võimalik, et praeguses lokkavate kapitalistlike röövhuvide tingimustes on hooned ammu varemes… Igal juhul on selle esimese loo näol tegu kena hoogsa põnevik-märuliga, kui nii võib öelda, asjade arengu poolest meenutas natuke Piilupart Donaldi ja Miki Hiire lugusid.

Rein Sepa „Viimne üksiklane“ on aga stiililt kohe märksa poeetilisem ning haardelt kõvasti rohkem kosmoses – siin käib Marsi elukõlblikuks kohendamine täie hooga ning argiste probleemide vallast teeb muret omalaadsete AI-robotite, kes peaksid inimese eest suurema osa tööd ära tegema, arengus esinev tõrge. Põhimõttelise poole pealt, aga on küsimus selles, kas jätta argised toimetused ja tööplaanid kus seda ja teist ning rakendada terve inimkonna tähelepanu ja maailmaruumi kiirlaevastik ühe oletatava kosmosehädalise ülesotsimiseks ja päästmiseks kõiksusest? Noh, võidab ikkagi inimlik kohustus hädalist päästa, kuid loo lõpuosas jõutakse hoopis veel eraldi probleemipüstituse ja lõppjärelduseni, et mis see inimese päästmine siis ikkagi laiemas plaanis tähendab ja millisel hetkel peaks laskma kaitsealustel iseseisvuda ning raskusi taluda. Siin võiks ju tagantjärele ette heita, et muidu hoogsal ja omanäolisel, mõnusalt fantaasiarikka keelekasutusega lool nii lihtlabane ja argine puänt on, aga mulle selline probleemipüstitus meeldib iseenesest ka päris hästi. Mõjusam oleks ehk kui üldine sidusus kuidagi tugevam olnuks, minu meelest nagu ei olnud nende robotolendite kasvuraskused selle lõpptõdemusega otseselt haakuvad või siis ei jõudnud see kuidagi äraseostuval viisil minuni.

Juhan Saare „Strontsium 90“ meenutas ehk kõige rohkem minu esialgset eelarvamuslikku pelgust ENSV ja ulme kombinatsiooni osas – piisavalt ebamäärane ja ängistav, ajastule viitav olustik, ning meeleheitlik vihje, et midagi õigemat ja paremat peab olema. Aga niimoodi teiste lugude keskel mõjub jällegi vürtsiandvalt.

Reedik Palmi „Vaigulõhn“ mõjub väga värskelt ja tänapäevaselt, psühholoogiline põnevik, võiks vist öelda. Suuremas plaanis midagi heade asjade iseenesestmõistetavuse kohta – millal mina viimati metsas vaigulõhna nuusutamas käisin või säherdust tegevust tähtsaks pidada taipasin, ah? Aga kui peaks sattuma kohta või olukorda, mis sellise lihtsa asja võimatuks teeb, siis… Teisalt aga, kindlasti mitte originaalse, küllap samast meelekindlust ülalhoidva blufi mehhanismist on kirjutatud ja kirjutatakse lõputult lugusid, aga samas väga sujuva ja ühtlase pingega lugu ellujäämisest ning mitte alla andmisest enne kui kõik tõepoolest läbi on, pelk võimaluste vähesus pole argument ning usk ja lootus, on kõik.

Rein Saluri „Krahvi poeg“ tuletab jälle heas mõttes ajastut meelde, sest algab kõik ikka bürokraatliku jamaga. Mitte maksta ametühingumaksu ja tagatipuks veel pilet ära kaotada! Milline košmaar. Ja katsu sa kellelegi seletada, et kõiges on süüdi sinu ulmeline alternatiivelu, kus sa oled minevikus kulak kuubis (loe: krahvi poeg) ning kuhu sa mainitud tähtsa propuski lihtlabaselt maha unustasid. Eks muidugi isegi suuremat jama tekitab peategelase süütunne ja kartus, et ta saladusele jälile saadakse ja lõpuks kõik asjad kuidagi veidral kombel ka segunevad … Eks kui tahta, võiks siit ju välja lugeda kriitilisi tähelepanekuid pealekaebamis- ja tagakiusamisühiskonna osas, aga ehk tingimata ei pea.

Ain Allisaare „Tõrge“ on selline igihaljas teema nagu kõiketeadev masin ja õigus privaatsusele, puändiks ka kõige lugupeetavamate isikute prognoosimatu ebasündsus pealtnäha kõige tavalisematel hetkedel. Millegipärast meenutab toda habemelugu kogumikust „Diogenese latern“, aga seda puhtalt ülesehituse poolest ja et mõlemas loos on hästi programmeeritud masin, kes on justkui vääramatult eetilisem või moraalsem kui inimesed ise oskaks ette näha.

Friedebert Tuglase „Helloi maa“ üllatab esmalt sellega, et ta on Tuglase kirjutatud. Teisalt jälle, mitte niivõrd ei üllata, kuid on meeldiv stiililt ning keelekasutuselt. Põhimõte ise – postapokalüptiline tagasilangus kuhugi algelisema eluviisi juurde ning retk räämas tsivilisatsiooni varemete trööstitusest puutumata looduse helgusse,  ei ole jällegi just midagi enneolematut. Kuigi, võib öelda, et peamine mõte seisneb ehk hoopis romantilises žestis.

Henn-Kaarel Hellati „Kergemeelse kosmose hüpotees“ aga on juba päris lustlik lugu, midagi galaktikas pöidlaküüdiga ringi reisimise kanti (mida polnud veel siis kirjutatudki), ainult et galaktikasse endasse pole muidugi jõutud, piisab kui üks väike kergemeelne killuke sellest eraldiseisvalt nõukogude argielu ilmestamas käib. Pean tunnistama, et „Naiste maailm“ on mul puha lugemata, aga see lugu siin on igatahes küll väga kena esmatutvus autori loominguga.

Tarmo Kulmari „Sinine allee“ on jälle midagi ajaloolise fantaasia kanti, ei mingeid tähelaevu ega maagiat, vaid lihtsalt ühe muistse Amazonase tsivilisatsiooni kroonikakirjutaja krimiloolik jutustus sellest, kuidas preestrid ja kuningad võimu nimel üksteist ninapidi vedasid, aga meeldejääva olustikuga sellegipoolest.

Andres Ehini „Ubi est hortus botanicus?“ on aga väga mõnus keeleline müstifikatsioon, kus midagi üleloomulikku otseselt päevavalgusse ei tule, aga salapärast kokkulangevust on sellegipoolest, seondub nii ladina keele müstiline aura, munkadega seonduv salapära, kohanimemaagia, legendaarse professor Ariste kuju kui ka lihtlabaselt muhe ja meeldejääv seik, kus üht ammusurnud keelt argise teeküsimise tarbeks kasutatakse. Huvitav, kas too ladina keeles botaanikaaia asukoha kohta pärimine võis ka kellegagi päriselt juhtunud olla? Igal juhul on see täpselt taoline muhe seik, mida tahaks lihtsalt kellelegi edasi jutustada, kui see päriselt juhtunud oleks.

Eve Petersoni „Ääremaadel“ on jällegi täiesti kena kosmiline äkšn, kust ei puudu ka elutruud androidid ja ääremaadel ollakse nii eetilistest kokkulepetest ülesastumise kui lihtsalt ruumilises mõtles. Ja kes oleks osanud arvata, et tuntud tõlkija on ka selliseid lugusid avaldanud.

Ülo Mattheuse „Minu isa luulud“ on jällegi selline segane lugu, kus mine sa võta kinni, kas on tegu isetäituva ennustuse ja veendumustele vastavaks kujundatud ajaloolise fabrikatsiooni või tõepoolest sünge suguvõsaneedusega, oma õhustikult meenutas ehk Poe „Usheri maja hukku“, aga võib-olla, et ma ka eksin, sest lugesin viimast hea hulga aega tagasi.

Helju Rebase „Tegu“ on selline lühike humoorikas või siis kriitiline killuke sellest, kuidas alati on kiire ja mis siis kui õige väike halastus tühiseimagi elusolendi vastu võiks kuidagi otsustavaks saada ja mis siis kui keegi kunagi meie üle ikkagi kohut mõistab.

Hille Karmi „Kunagi veebruaris“ on selline argireaalsuse segunemine soovunelmalikuga ning armastuse ja tunnete võit pragmaatilisuse ja masinlikkuse üle. Või vähemalt tundub see meile võiduna. Mine sa võta kinni, kui sama lugu oleks jutustatud mõistuseühiskonna liikmetele, siis oleks see võinud olla ehk hoiatuslugu tunnete ohtlikust mõjust, isegi kui neid ise enam tunda ei suuda.

Ain Särgi „Hahim ben Sarah’ nurjunud päev“ on aga selline kena humoorikas äparduslugu sellest, kui peaksime igasuguse automatiseerituse ja keha loomulikest protsessidest võõrdumisega sedavõrd liiale minema, et isegi tühipaljast põiekergendamist enam vastavate seadmeteta toimetada ei anna, rääkimata selle mainimisest. Oli muidugi varakult selge, kuhu lugu tüürima hakkab, aga muhe sellegipoolest.

Peeter Joonatani „Mantra“ on aga mõnusalt sisendusjõuline lugu sõnade ja sõnajärjestuste üleloomulikust väest, mantra seestab siin loos inimese nagu kuri vaim ja kui ta siis kogemata suu kaudu kõlama pääseb, siis nakatab nagu kõige kurjem viirus. Eks kui tahta, võib seda mantra teemat ka argisemalt tõlgendada kui kirjasõna väge üldisemalt – pole üldsegi ennekuulmata, kuidas igasugused tekstid (ja neis sisalduvad või neist väljaloetavad ideed) võivad lugejaid oma võimusse haarata ja ajendama üht- või teistviisi käituma. Kuigi, pigem selles tekstis on ikka edasi arendatud idapoolset mantra kontsepti käegakatsutavamaks üleloomulikkuseks.

Urmas Alase „Hea tahte avaldus“ on igati paslik ja muhe lõpetus kogumikule. On kosmilist haaret energiaolendite näol (meenuvad kohe Star Treki valguspõhised eluvormid, kes mingis osas halotekki üle võtta tahtsid ja põhjustasid sarnase konflikti inimmeelelahutuse ning teistsuguste eluvormide huvide vahel), on ajastuolustikku videokassettidele harvanäidatavate krimifilmide kollektsioneerimise näol ja siis muidugi lihtlabane kauplemine isiklike huvide ja kõrgemate ideaalidega, mis muidugi alles piisavalt mõjusate survestusvahendite olemasolul eetilisemas suunas liikuma hakkab. Mis võiks ju vabalt olla ka rahvusvaheline poliitika enamvähem ükskõik mis ajastul.


Tochi Onyebuchi - Déjà Vue (The Book of Witches, 2023)

 

Segasevõitu lugu tüdrukust, kes on ühe rändava nõia abiliseks ning aitab nii tal leida kliente. Nõiduse kasutamine on seal surmaotsusega keelatud, aga nagu ikka, on inimesi, kes otsivad oma olukorrale ükskõik millist päästerõngast või lohutust. Sest sealne maailm on üks hädaorg.


Eks tüdruk imestab, miks nõid kasutab abina just teda - kas see on tulu või haletsuse pärast. Ta ei mäleta minevikku; ta ei tohigi üldse suhelda inimestega. Aga noh, eks midagi immitseb ikka välja.


Nagu öeldud, üsna hämar lugu, mis paigutub ehk kataklüsmijärgsesse tulevikku. Peategelane ja temaga seonduv on esitatud päris huvitavalt, või noh, painajalikult.


26 detsember, 2023

Mario Pulver - Esimene õhtu (Looming 11, 2023)

 

Pulveri lühilugu on pea sama mahukas kui ajakirjas sellele eelnenud Urmas Vadi, Ivo Volti ja Janika Kronbergi lühitekstid, aga kui need ei tekitanud mingeid lugemisjärgseid … mõtteid, siis see napp tekst täiesti kõnetas.


Peale lahutust on naine ostnud endale korteri Karlovas. Enamvähem impulsiivselt - kui seda võib järeldada sellest, kuidas ta peale ostu korterit avastama hakkab. Nimelt on see ahiküttega, naine pole kunagi varem kütnud ahju ja esimene katse ahjutäit põlema saada ebaõnnestub selliselt, et peab maha kiskuma suitsuanduri. Seejärel vaatab telefonist ahjukütmise õpetust ning tõepoolest, peagi praksubki ahjus tuli ja nii saab korteris esimest veinipudelit nautida. Ning eks ahigi peaks peagi küdenud olema.


Traagilise lõpuga napp lugu. Tekstis on mitmeid ebamääraseid vihjeid, mis naise viis sinna korterisse, aga midagi kindlat neist küll välja ei loe. Kujutle vastavalt rikutusele.


25 detsember, 2023

Andrea Stewart - Her Ravenous Waters (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu uputatud naisest, kellest jõejumalanna on teinud omale nõia. Nõid, kes suudab teha võluasju, mis toituvad tema vihast uputaja, oma abikaasa vastu. Eks see vihakasutus hakkab viimaks nõialegi ajudele, mistõttu nende pingete tõttu kolis ta jõejumalanna õukonnast minema. Aga side jäi.


Siis hakkab kooruma see lugu, miks ta õieti nõiaks sai - tema juurde saabub noor naine, kes on müüdud rikkale mehele armukeseks, ning neiu kardab, et teda ootab sama saatus nagu selle rikka mehe esimese abikaasal, kes tapeti. Nõid annab talle abistava amuleti, aga läheb siis ise lähemalt uurima oma endist kodu - see näeb välja jõukam kui varem ning seal on igati hoolitsetud altar jõejumalannale. Nõiale hakkab koitma, miks jõejumalanna omal ajal ta uputajat ei hävitanud …


Et siis päris hea kättemaksulugu, kus pealegi on üheks tegelaseks jõejumalanna poolt kormoraniks muudetud mees. Ja no muidugi see uputatud naisest nõia lugu, see on päris leidlik (või siis küsimus vähesest lugemusest).


22 detsember, 2023

Manfred Kalmsten - Götterdämmerung (2023)

 

Kogumik jaguneb kolmeks - kõigepealt kolm nö inimeste lugu, siis kaks tagasivaadet (“Kaarnasüda”, “Valrafn”) eelmiste raamatute maailmadele, ning viimaseks osaks on kolm juttu, mis on võrreldes esimese osaga õige pretensioonikad, tulemused on nii ja naa. Keskmisest osast ei oska õieti ei oska kirjutada (sest see eeldab suuresti raamatute ülelugemist); huvipakkuvam on see, mis toimub õieti esimese ja viimases kolmandikus.


Esimeses kolmandikus jõudsin välja mõelda siinse lühiproosa mudeli - palju tegevust, nais- ja meeskangelane, kellest naine nö juhtiv aju. Maailma, tegevuse ja tegelaste kompotist jäävad tegelased pigem kolmandaks - mis aga läheb tasakaalu kolmandas tekstis “Lohe neelas alla päikse…”, mis on kogumiku kindlasti parem tekst ja kus Kalmsten keerab ikka lugejal kraani vängelt kinni. Ühesõnaga, esimene kolmandik on meeldivalt tempokas; alati mitte tipptasemel, aga igati loetav.


Ja siis see viimane kolmandik, mis algab õige … kurjakuulutavalt, tekstiga “... Tuli on igavene”, mis kompab lugeja vastuvõttu oma igavuse ja pateetilisuse ülevoolavusega. Trauma kandus edasi järgmise looga “Kuid tugevaim on armastus”, kus tuli sisse järgmise kahe teksti ingliteema ja alles raamatu viimase, kogumiku nimilooga  sai tardumusest välja (kuigi jah, eksole, inglid. Aga Odin!). Aga need kaks lugu, need ei istunud, jutud läksid eriliselt kammerlikuks või abstraktseks (või nagu ulmebaasis öeldakse: “hämarulme”) ja mida autor õieti soovib väljendada, igal juhul see ei hakka minu puhul tööle. Aga siis kogumiku viimases, nimiloos, läheb Kalmsten taas mängulisemaks või lihtsalt leidlikumaks, tegelased näevad vett ja vilet ning on ise … ambivalentsemad. Ning saatus juhib huku poole.


Nelja aastaga neli raamatut, neist kaks puhtalt jutukogud: autor paistab olevat vägagi agar kirjutaja. Hea oleks nüüd keskenduda millegi mastaapsema kirjutamiseks ja jätta lühilugude kirjutamine pigem vahepalaks. Või noh, eks Kalmsten tunnetab ise kõige paremini, kuidas jätkata. Kaks head lugu, neli normaalset, üks loetav ja üks nõrk tekst; lugude keskmine hinne 4,9 (võrdluseks: “Raske vihm” 4,8).


Igaviku väravale 5/10

Vari Albatrossosel 5/10

Lohe neelas alla päikse… 6/10

Kaarnasüda 5/10

Valrafn 5/10

… Tuli on igavene 3/10

Kuid tugevaim on armastus 4/10

Götterdämmerung 6/10




21 detsember, 2023

Maureen McHugh - Just a Nudge (The Book of Witches, 2023)

 

Väheke selline lugu, mille lõpplahendus paneb küsima, et kas just nii on kõige parem. Või noh, ehk see ongi just inimlik. Igal juhul, tekitab eetilisi küsitavusi.


Loos on siis samasooliste abielupaar, kes kasvatab beebipoissi. Peategelane töötab haiglas õena ja saab seal vett ja vilet (aga vähemalt perele kindlust), lapsega kodus olev naine on raamatupidaja, kes hakkab naasema töötegemisse. Äsja on siis kolitud Los Angelesi, kus nende naabriks on vanamees, kes ei vaata just hea pilguga, et kaks naist on abielus ja pealegi kasvatavad poega. Vanamees on lisaks selline asjadekoguja, mistõttu ta aed ja maja on igasugu kola täis. Veel hullem - ta käib ka naiste prügi sorimas, mis ajab peategelase tõsiselt närvi. Peategelane pärineb isapoolsest nõidade vereliinist, ja kui lõpuks läheb naabriga suhe lõplikult tuksi, otsustab ta viimaks oma pere kaitseks lapsepõlves omandatud nõiakunsti kasutada.


Nagu öeldud, loo finaali moraal on küllaltki küsitav. Eks siin ole  oluline ka koroona-aastate mõju ja lapsevanemaks saamise võlu ja valu. Ja no muidugi LGBT küsimus. Ja kellel siis poleks naabreid, kellega üldse ei sooviks suhelda või näha lähemalt kui pool kilomeetrit. Aga jah.


20 detsember, 2023

Mikko Lagerspetz - Ja ikka on noored me hääled (Looming 11, 2023)

 

Kurblik lugu koorijuhiks õppijast, kes oma õppetööks organiseeris koori Soomes tööl käivatest eestlastest, kellega siis harjutati esmaspäeva hommikuti ja reede õhtuti (nädala sees on ta isegi Helsingis õppimas) laeva peal selleks eraldatud konverentsiruumis. Plaan siis esineda vabariigi aastapäeval Soomes. Huvitavat projekti toetati koguni Eesti riigiasutuste poolt.


Ja tõepoolest, inimesed tulid kaasa, tudeng leidis arhiivist Gustav Ernesaksalt ühe huvitava ja unustatud kooripala, mida peale professoriga konsulteerimist ja sõnade kohendamist sai valitud esinemispalaks. Aga eestlase parim toit on teine eestlane, nii ka seekord.


Tekst on justkui üks edulugu, kuniks siis isiklik kadedus või väiklus sisse lööb. Eks autor osutab läbi lillede, kuidas koroonaajastul ühiskonna tavalised kodanikud radikaliseeruvad - tõepoolest, kuhu on kadunud see 20-30 aastat tagasi olnud … olemisrõõm? Kahtlane tunne, et oleks justkui varem lugenud Lagerspetzilt midagi ilukirjanduslikku, aga ehk eksin.


Kodulehelt loetav.


19 detsember, 2023

Premee Mohamed - So Spake the Mirrorwitch (The Book of Witches, 2023)

 

Autor paistab olevat oma lühiromaanidega üks tõusvaid tähti ulmeproosas; see tekst on minu jaoks esimene kokkupuude ta loomega. Tekst on üllatavalt traditsioonilise moega, aga kuidagi … kurjakuulutavalt mõnusa atmosfääriga.


Niisiis, nõid tunnetab, et tema metsamajja saabuvad kaks meest, arvatavalt nõiajahtijad. Astuvadki need sisse, teatades, et neid huvitab siinse maakoha müstilisem pool; hilisemas vestluses siiski tunnistavad nõidade otsinguid. Seepeale kupatatakse nad resoluutselt minema.


Kuid mehed naasevad öö pimeduses ning nõid on selleks valmistunud. Ta vangistab mehed … peeglitagusele maale.


Et siis, huvitav olustik ja nõia siseilm ja no muidu tegelaste psühholoogia. Sest noh, enese päästmiseks võib ka nõid ette võtta radikaalse sammu - mitte et tal erilisi illusioone oleks, mis juhtuks siis, kui nõiakütid ta üle kohut mõistaksid. Nagu öeldud, Mohamedi loome arvustuste põhjal ootaks justkui mingit erilist või kõhedat maailma, aga siin on välja kukkunud hoopis … igati loetav lugu (hmm-hmm, kuulu järgi peaks autoril olema ka fantaasiaromaan).


18 detsember, 2023

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas (2023)

 

Väga huvitav oleks näha, kuidas see raamat oleks võrdluses Dominique Fortier’ “Paberlinnadega” - tegu ei ole vastanditega (mis võiks olla selle raamatu vastand? Või “Paberlinnade”?), lihtsalt esmapilgul väga erinevate nägemuste ja kogemustega. Aga samas, mõlemas on lähedane suhe looduse ja üleloomulikkusega (jajah, Fortier küll rekonstrueerib pea poolteist sajandit tagasi elanud isikut ja Tagaq oma noorusaega - mis küll läheb õige müstiliseks kätte). Igal juhul, selline võrdlus võiks olla huvitav ja asjakohane (mõlemad on veel ka kanada autorid) ning mina selliseks võrdluseks võimeline pole (sest nii palju on lugeda! “Book of Witches” on pooleli; ja siis ootab uus K. J. Parker ja Travis Baldree ja kõik need poolikud triloogiad ja antoloogiad ja muidugi Malazani sari).


maa kutsub meid enesesse tagasi

ja nõndasamuti nagu maad

tema algusse tagasi kistakse

nõnda pahvas universumi

üksainus hiiglaslik hingetõmme

meid kõiki välja

seepärast hingabki universum

meid kõiki

tagasi enesesse

kui sureme

võtab maa meid jällegi

oma rüppe

muudab taimedeks naftaks ja tuuleks

klopib meid elukülluseks

(lk 57)


Seda raamatut vast väga ei soovitaks nõrganärvilistele, sest üks hull teema on siin laste ärakasutamine; seda teevad sugulased, seda teevad vanemate joomakaaslased, seda teevad õpetajad. Ja siis on joomine ja mõnuained. Fataalsed õnnetused ja enesetapud. Põhjuseks siis esmalt põlisrahvaste ja nende maade koloniseerimine ja kultuuri hävitamine, seejärel veel nende ümberasustamine.


Selle kõrval on arktiline loodusküllus, lumi, jää, lõpmata pimedus või lõpmata päev. Virmalised. Loomad, linnud, mereelukad. Kõigel on lugu, kõigel on põhjus, sina oled seos, osa süsteemist. On maa ja on erinevad ilmad. Surm on … surm on ehk midagi muud kui meie kogemuses; seda on lihtsalt niivõrd palju, et see on justkui teisenenud elava maailma üheks osaks. Nii ka selle raamatu lugu paratamatult lõpeb väga eripalgeliste … üleminekutega.


öeldakse et andesta

andesta neile kes sulle haiget tegid

öeldakse ära hoia minevikust kinni

nii teed ainult endale haiget

aga minevik sünnitas ehituskivid millest

ma panen kokku oma luud

minevik jagas kõik minu rakud

nendeks lihasteks mida ma painutan

selleks nahaks mida olen venitanud

minevik on nende hingetõmmete maja

mida ma ei andesta ega unusta

ma kaitsen ja hoian ära

panen nad neelama häbi ja kahetsema

ma andestan iseendale 

(lk 127)


17 detsember, 2023

Garth Nix - The Unexpected Excursion of the Murder Mystery Writing Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Loos on kolm elementi, mis äratavad tähelepanu - antikangelaseks on hiiglaslik rotilaadne koletis, tegevus toimub II maailmasõja aegses Inglismaal (siis, kui Saksa õhurünnakud olid vaibunud) ning nõidadeks on keskealised inglise krimikirjanikud nagu Dorothy ja Agatha (ja Josephine, aga tema puhul ma nagu välja ei noki, kellega just tegu; mainitakse veel paari tuntud autorit).


Et tegu on nõidadega, siis nad sõidavad luuaga. Aga et samal ajal on ühiskond pidevas õhurünnakuhirmus, peab see luuatamine toimuma ettevaatlikult. Ja see omavaheline suhtlemine - Agatha austab traditsioonilisemaid viise (rääkiv tint!), Dorothy eelistab kasvõi kodeeritud telefonikõnesid (et neid ei peetaks ometi saksa spioonideks). Jne jne.


Ühesõnaga, meeldiv alternatiivajalooline lugu, ühelt poolt selline cozy fantasy (sest ega see koletis midagi metsikut korda saada), teiselt poolt … siiski II maailmasõja aegne Inglismaa olustik. Seni vast õdusamaid tekste selles antoloogias, kus pole just näkku karjuvaid kaasaegseid või üldinimlikke probleeme. Vanameister oskab.


16 detsember, 2023

Saad Z. Hossain - Orphanage of the Last Breath (The Book of Witches, 2023)

 

Bangladeshis, tuleviku Dhakas aset leidev põnevuslugu politseinikust, kes saadetakse linna keskuse getosse nõidu arreteerima. Nagu kohalikelt pisikriminaalidelt selgub, pole seal patukeskuses õieti nõidu (no on muidugi neid, kes esinevad nõidadena), aga on üks, kelle juures on nägudeta lapsed. Nõid koguvat lapsi, et neilt siis millegipärast näod võtta. Peategelane koos oma kahe alluvaga läheb asja uurima.


Ja tõepoolest, seal geto keskel ongi üks suur maja, mille valdustesse astudes … asjad muutuvad ning neid võtab vastu näota laps. Mehed satuvad veidrasse väändunud ilma, kus võimalik tõde võib olla midagi muud kui neile pandud ülesanne.


Jällegi, nõidus kui selline on siin pigem teisejärguline (muidugi, antoloogia pealkiri käibki ameti nimetuse, mitte selle olemuse kohta; ka siin on nõidus oluline ühe teatud asja tegemiseks), peamine on ikkagi see inimese tumeduses sumpamine. Et tegu on lähitulevikuga, siis on muidugi paras ports ulmelisemat tehnikat, aga noh, ega see siis kuidagi maailma paremaks või lihtsamaks muuda; ühtviisi õudustäratavad olendid oleme edasi.


15 detsember, 2023

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.


Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?
Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 
No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

14 detsember, 2023

Indrapramit Das - As Wayward Sisters, Hand in Hand (The Book of Witches, 2023)

 

Õigupoolest on seda lugu veidi keeruline tavaliseks ulmeks pidada (kuigi autor on igati tuntud ulmetekstide kirjutaja), pigem selline LGBT-armastuslugu kergelt üleloomulike momentidega (või siis ma ei saa pihta, kui maagiline see tekst olla võiks).


Indiast tuleb Tarik neljaks aastaks Ameerikasse ülikooli; siin satub ta ühiselamus kokku elama Michaeliga, sellise vähe müstilise tüübiga. Neist saavad väga lähedased sõbrad, kes ometi ei astu üle sõpruse piiri, kuigi mõlemad tunnevad teise vastu igati meelaid tundeid. Aga nad on siiski sõbrad. Indialasele on see üldse keeruline periood, just siin Ameerikas suudleb ta esmakordselt kedagi (on üks selline eriti meelas noormees), samas kohtub ta internetis kohusetundlikult kodumaa naistega; niisamuti tarvitab toanaabriga erinevaid narkootikume. Ühel ööl justkui külastab ta voodit paljude käte ja Michaelit meenutava näoga naisterahvas - aga mis see õieti oli (tulemuseks on küll seemnepurskest määrdunud aluspesu).


Ülikool saab läbi ja Tarik peab viisa lõppemise ja pere tõttu naasma kodumaale. Nad saavad veel viimased nädalad koos veeta ja meenutada ning tulevikule mõelda.


Nagu öeldud, ulmet või fantaasiat siit just suurt ei leia (no kui see armulugu pole just … kujuteldamatult fantastiline). Ent tekst on kuidagi … hingega kirjutatud, noore muslimimehe mõneti keeruline (ja psühhedeelne) eneseleidmine Ameerika ülikoolielu tingimustes. Eks tekib kerge võrdlus samas antoloogias ilmunud C. L. Clarki tekstiga, käesolev tekst on kuidagi … silmatorkavam või eripärasem.


13 detsember, 2023

Manfred Kalmsten - Götterdämmerung (Götterdämmerung, 2023)

 

Raamatu nimilugu jätkab autorit painava jumalate teemaga, seekord siis teemaks paganliku ja kristliku maailma jõudude mastaapse konfliktiga, mille tagajärjeks siis … jumalate hukk. Aga mis siis seejärel sünnib meiesugustest tõukudest?


Eks põhjala jumalaid on siin kogumikus nähtud, aga ikka jääb harjumatuks see inglite kasutamine, mille juhatas sisse juba eelmine jutt “Kuid tugevaim on armastus” (ma ei saa senini aru, kas jätkata John Gwynne’i esimese romaanisarja lugemist või mitte; tiivulised mitmesoolised kuidagi … mõjuvad häirivalt). Igal juhul, jutt on siis paganliku ja kristliku (või vana ja uue) maailma kokkupõrkest, nähtuna siis Odini silme. Ma ei tea, kas kasutatud aastaarvud loo kontekstis midagi erilist tähendavad - jutustuse algul võiks see ehk olla seotud Norra kandi ristiusu vastuvõtmisega? Ja hiljem, kui tegevus Eestisse kandub, võiks tegu olla Madisepäeva lahingu kasutamisega? Ja hiljem Jüriöö ülestõusu ajaga? Ja siis Mehhiko vallutamine 16. sajandil? Aga mis õieti 19. sajandi sündmustega seostub, ei tule küll abimaterjalideta pähe.


Oeh, tagasi tegevuse juurde. Niisiis, Odin, kes leiutab kõiksugu viise, kuidas olla … jätkuvalt jumalik (loo lõpus tuleb ka seletus, mis on jumalatele jumalikkus ja kuidas inimesed sellega sobituvad), hoolimata mitmekordsest allajäämisest ristiga inglitele ja pea kogu paganlike olendite hävingule. Aga Odin … tema ei jäta. Ükskõik üle milliste laipade ja tehingute minna, ükskõik millist valu on lähedastele ja kaaslastele põhjustades. Aga on muidugi need ristiga inglid ja selle jumal.


Kui ma nüüd hakkasin seda postitust kokku kirjutama, siis ausalt öeldes mu arvamus sellest tekstist tõusis. Sest see Odin, see on üks auahne jumal tollest hullude jumalate maailmast. Eks on ka ulmebaasis viidatud, et tekst võinuks olla romaaniks lahti kirjutatud, siin on vast liialt kokkusurutud mastaapsust ja grandioossust.



12 detsember, 2023

C. L. Clark - What Dreams May Come (The Book of Witches, 2023)

 

Selline kaasaegne LGBT lugu, mis vahepeal keerab justkui tumefantaasiaks või õuduseks, aga lõpuks ikka tagasi. Ehk siis lugu sellest, et ole kes sa oled, siis sa oled kõige tugevam.


Vajalik näiteks siis, kui su nõiast ema on kinni jäänud kuhugi unelusmaale (“dreamscape”) ja selle tulemusena tulevad sealt argireaalsusse … veidrad või häirivad nähtused. Sellest nõidade perest välja visatud Pol kutsutakse viimaks appi, et ta ema tagasi tooks. Pol, kellele on aastaid keelatud unelusmaale siseneda, sest ta on Perest välja visatud. Teatud põhjustel, sest nõiad ei ole sellised (kuigi just Polil on kõige suuremad võimed).


Tekst kui selline võiks ilmuda mitmes erinevad teema-antoloogias, aga see ei tähenda, et see midagi erilist oleks - võrreldes kasvõi selle autori esmatutvusega.


11 detsember, 2023

Ave Taavet - Remontika. Kootsing (Looming 11, 2023)

 

Sel aastal juba kolmas kord, kui Taaveti tekste on avaldatud Loomingus või Vikerkaares, see on igati kõva tulemus ja ei heida küll midagi ette.


“Remontika” on lugu kahest naabrist - minajutustajast naine elab majas, mis mälestuste rüpes vaikselt laguneb, naabrist mees on ehitaja, kes igal vabal hetkel ehitab järjekordselt maja ümber, ja seda tõesti kogu aeg. Naine loeb luulet, pikutab ahju ees tugitoolis ja vaatab vahel naabri järjekordset ümberehitust. Selles on koguni teatud korrapära - kuidas näiteks mehel kulgevad suhted naistega. Ehitaja püüab paar korda ka naist aidata, aga see keeldub resoluutselt, las maja laguneb. Aastad mööduvad, vananevad mõlemad, kuni jäävad pensionile. Ja tuleb remont(ika).


Tegu oleks justkui kahe äärmusega, aga noh, naise lähenemine on muidugi palju hingelähedasem (ja laisale inimesele omasem). Aga tekst ongi eelkõige mehe lugu, mis jõuab oma …. kohase finaalini. Kokku vähe anekdootlik värk.


“Kootsing” on hoopis teisest ajast, ehk mil siinsed talupojad mõisale teopäevi tegid. Peale kupja kadumist toob mõisnik uue … töölesuunaja, kes korraldab töövõtjatele puntrakoosoleku, et tutvustada neile uusi põhimõtteid teopäevade tootlikkuse ja teoliste hingeelu järgmisele tasemele viimiseks. Talupojad teevad oma järeldused.


Sõna “kootsing” on hiljuti sõnaloome käigus esile kerkinud uudissõna ja lugemise ajal selle tähendus ei meenunudki, küll aga oli arusaadav selle olemus. Ja tõepoolest, töö mõisa hüvanguks on midagi enamat kui lihtsalt orjamine, sellest on talupoegadelgi … kõva kasu, nii nüüd kui tulevikus. Tekstis on mõned viited Kivirähki “Rehepapile” (või ehk millelegi muule? Autor kasutab tekstis ka mitmeid väljendeid, mis pole kuidagi “ajastuomased”), mis muidugi tekitavad naljakaid paralleele. Aga teema on muidugi … tõsine: kuidas me peaks paremini orjama tööandjaid.


Eks Taaveti mõlemad tekstid on omal moel löövad ja võiks osutuda loetavaks laiemale lugejaskonnale. Proovida võib ka kodulehelt lugemist.




10 detsember, 2023

Manfred Kalmsten - Kuid tugevaim on armastus (Götterdämmerung, 2023)

 

Mingil moel jätkab eelmise loo “... Tuli on igavene” laadi - ehk siis selline kammerlik ulme, aga seekord vähe tegevusrikkamalt. Kui järele mõelda, siis Kalmsteni paremad tekstid on need, mis väänavad lugejalt igasuguse lootuse - aga sealt tärkavast katarsisest sünnibki üsna raske nö ülendus. See tekst lugejat just läbi ei klopi, või noh, vähemalt minus ei tekita just erilist hingevärinat inglite ja surmajärgse oleku küsimus. 


Kui kogumiku esimeste lugude puhul kiitsin maailmade loomist kui autori üht tugevamat külge, siis viimasel kahel puhul on see justkui ära langenud ning asemele on tulnud … ma ei tea, kammerlikum hämarulme? Või mõtteulme? Tegelased on justkui hüpiknukud saatuse (ja autori) käes, puudub … tumedam alge või hetketi kaarte segamini lööv Browni liikumine. Mitte et ma kuidagi sooviks, et autor kirjutaks nii nagu mina näha soovin - see oleks napakas mõte. Kõige loogilisem on, et mulle ei istu teatud teemad või võtted - kui need pole just väga hästi läbi viidud (kuid see on muidugi igal juhul haruldane).



09 detsember, 2023

Kelly Robson - In a Cabin, In a Wood (The Book of Witches, 2023)

 

Lugu, mis jääb eelkõige meelde teemakäsitluse poolest - hooldekodus oleva ema suremine. Louise on Hollywoodis mingi niiditõmbaja, nüüdseks hilisemas keskeas naine, kelle ema on siis seal hääbumas. Louise mõtleb siis, millised on tema ja ema suhted, millist elu tema elas, kuivõrd see oli õnnelik - ema arvates oli, Louise’i arvates kaugel sellest. Ja siis see füüsiline hääbumine, ema elu viimased tunnid Louise’i ja temaga kaasatulnud kaaslase silme all. Elu saaks veidi pikendada, vähendades vaevusi - aga millised tagajärjed oleks sellest surijale, mida tunneb õieti inimene, kes ei suuda enam rääkida, kes enam pole … siin.


Et tegu on ikkagi teemaantoloogiaga, siis on siin ka see nõiandus sees, aga minu jaoks see ei kerkinud kuidagi esile. Mingil moel on see seotud kaasaegseks naiseks olemise ja võrdõiguslikkusega. Aga jah, hoopis enam on esil see lähedase lahkumise teema ning tollane ajastu, seitsmekümnendate alguse Hollywood.