Italo Calvino – Palomar

See siin on veidi mõtlikum Calvino, kui see pöörane jutuvestja, keda näiteks „Olematus rüütlis“ kohtame. Nimitegelane Palomar – kodanik moodsas iidses Rooma linnas, mida altpoolt lagundavad maa-alused rotikarjad ja ülalt kaltsaksulelised tuvid (49) – tegeleb siin maailmas uudistamise ja mõtisklemisega. Eesmärgiga elada maailmaga toredas kooskõlas. Palomari tegevused ja mõtisklused jagunevad põhimõtteliselt kolmeks: (a) vaatlemine, kirjeldamine, visuaalne taju jms; (b) pisiseikade ja nähtuste antropoloogilised mõtestamised; (c) „mina“ ja oleva suhestamine, metafüüsilised avastuskäigud. Väidetavalt kombineeritakse sellist kirjeldavat, jutustavat ja mõtisklevat alget ka läbi kogu raamatu struktuuri (raamat jaguneb kolmeks osaks, mis jagunevad kolmeks, mis omakorda jagunevad kolmeks).

Ega ma lugedes seda kombinatoorset printsiipi ära ei tabanud ja ega sellest ka midagi väga ei olnud. Kahtlustasin küll mingit kombinatoorikat, aga milles asi, selgus hiljem lisainfot otsides. Esimene mulje oligi, et lihtsalt on kimp argiseid situatsioone ja nähtusi, mida siis mõtestatakse. Antakse näiteks lihapoe argisele külastusele sügavam perspektiiv ajaloolise, antropoloogilise, poeetilise tõlgendusega. Kõike seda uitleva introvertsusega, samas siiski täie täpsuse, võluva spekulatiivsuse, tähelepanelikkuse ja tibakese eneseirooniaga: „Ta küsib endalt, kas tema kirg maiuspalade järele pole mitte eelkõige vaimne, esteetiline, sümboolne. Kuitahes siiralt ta ka ei armastaks tarrendeid, ei armasta võibolla tarrendid teda. Nad tunnevad, et tema pilk muudab iga roa tsivilisatsiooni ajaloo ürikuks, muuseumieksponaadiks.“ (65)

Huvitav on nimitegelane selles loos. Ühelt poolt oleks tegu nagu omamoodi arenguromaaniga. Signore Palomaril on plaan, kuidas maailma eneseteadlikult tunnetada ja maailmas hakkama saada. Ja loo jooksul näeme justkui tema plaani modifitseerumise kulgu ja arenemist; äpardusi, kõhklusi, maailmaga tülli minekut jms. Ehk siis näeme justkui Palomari nö muutumist. Kõik see ei toimu aga mingis psühholoogilises võtmes, kogu lugu ei toimu tavapärases inimeste maailmas, suhetes. Ja ka ajajoon pole üldse oluline – et näiteks millal täpselt mingi seisukohamuutus toimus. Pole sündmustikku, milles muutused aset leiaks, iseloomud põrkuksid ja avalduda saaks. Palomar vaatab ja mõtiskleb ja lugeja justkui jälgib mõtte kulgu ja arengut Palomari peas, mitte Palomari ennast. Tegelase asemel võib näha pigem erinevate vaatamis- ja mõtlemisviiside kataloogi metoodilist lahtirullimist.

Esimeseks tutvuseks Calvinoga seda raamatut ei soovitaks, hoogsat tegevust ja uskumatuid kujundeid vms, mida ise Calvino juures hindan, siin ei ole – aga samas on ta lõbus skepsis ja iroonia essentsina siin täiesti olemas. Allpool mõned iseloomulikud tekstikatked. Lugege ikka raamatut ka, tervikuna üsna muhe ja omapärane lugemine.

***

Kui Palomar lõpuks taipas, kui umbkaudsed ja hõlpsasti ekslikuks osutuvad on mõõdupuud selles maailmas, kus ta oli lootnud leida täpsust ja üleüldisi tõekspidamisi, tõmbus ta aegamööda tagasi, et kujundada endale suhet maailmaga, mis seisneb vaid nähtavate vormide vaatlemises; kuid selleks ajaks oli ta juba niisugune, nagu ta tegelikult on: tema seos asjadega oli jäänud nõrgaks ja ebapüsivaks nagu inimestel, kes näivad alati pingsalt mõtlevat millelegi muule, seda muud pole aga olemas. /---/ Üksnes pärast asjade pealispinna tundmaõppimist,“ teeb ta järelduse, „võib asuda uurima seda, mis asub sügavamal. Asjade pealispind on aga ammendamatu.“ (50, 52)

Üha jälgides jooksvaid kaelkirjakuid, täheldab härra Palomar teatud keerukat harmooniat, mis tolles ebaühtlases trampimises valitseb; sisemist kooskõla, mis ühendab omavahel kõige silmatorkavamadki anatoomilised ebakõlad; loomulikku graatsiat, mis paistab välja neist kohmakaist liigutusist. /---/ miks talle meeldivad just kaelkirjakud? Võibolla sellepärast, et maailm tema ümber liigub disharmoonias, tema aga püüab kogu aeg leida selles mingit mustrit, mingit pidepunkti. Võibolla sellepärast, et ta tunneb, justkui tõukaksid tema enda kulgemist tagant hüppelised mõtteliigutused, millel ei näi üksteisega vähimatki pistmist olevat ja mida on üha raskem sobitada sisemise kooskõla mistahes mustrisse. (74)

Tegelikult ei tahakski ta niivõrd oma tõde kuulutada kui esitada küsimusi, aga ta mõistab, et mitte keegi ei taha oma mõttekäigust loobuda, vastamaks küsimustele, mis pärinevad teisest mõttekäigust, ning sunnivad samu asju teiste sõnadega uuesti läbi mõtlema, jõudes võibolla võõrale pinnale, kaugele ohututest radadest. (95)

Definitsiooni järgi on mudel midagi sellist, milles ei tule mitte midagi muuta, mis töötab täiuslikult; samal ajal teame hästi, et tegelikkus ei tööta korralikult ja logiseb igast kandist; järelikult ei jää muud üle, kui sundida sel, kas hea või halvaga, võtma mudeli kuju. /---/ Palomar, kes jõududest ja vastasjõududest ootab alati halvimat, jõudis lõpuks veendumusele, et tegelikult loeb üksnes see, mis juhtub nendest jõududest hoolimata: kuju, mille võtab ühiskond aegamööda, vaikselt, anonüümselt inimeste harjumustes, nende mõtte- ja käitumisviisides, nende väärtushinnanguis. (98-99)

Tavaliselt mõeldakse, et mina on keegi, kes silmadest välja piilub, nagu nõjatuks ta aknalauale ja vaataks sealt enda ees kogu oma mõõtmatuses laiuvat maailma. /---/ Või kui oletada, et maailm on nii siin- kui ka sealpool akent, siis pole mina äkki muu kui aken, mille läbi maailm vaatab maailma. Vaatamaks iseennast vajab maailm härra Palomari silmi (ja prille). (102)

Palomar, kes ennast ei armasta, on alati hoidunud sattumast silmitsi iseendaga; seepärast eelistaski ka pageda galaktikatesse; nüüd saab ta aru, et alustama oleks pidanud seesmise rahu otsimisest: universum saab võibolla niigi hakkama, tema igatahes mitte. /---/ Viimaks suudab ta pilgu iseenda sisse suunata. Mida ta seal näeb? Kas tundub tema sisemaailm talle helendava spiraali rahuliku ja mõõtmatu keerlemisena? (106-107)

Inimesele, kes tahab õppida olema surnud, ongi see kõige raskem samm: panna end uskuma, et tema elu on suletud tervik, kõik ainult minevik, millele ei saa enam midagi juurde lisada ega sisse viia perspektiivimuutusi üksikute osade vahelistes suhetes. (111)

Italo Calvino – Parun puu otsas (1971)

Käesolev köide sisaldab eneses kolme romaani: „Olematu rüütel“, „Poolitatud vikont“ ja „Parun puu otsas“.

Calvino kirjutiste maailm on osalt ebareaalne ehk maagiliselt realistlik nagu seda teadjam lugeja või keskmine kirjandusteadlane nimetada võiks, teotsevad tegelased ja teose kontekstis loomulikena näivad sündmused võivad autori elava kirjeldusande tõttu kergeusklikumale lugejale vaat et reaalsedki näida. Metafoorlikkus, kujundlikkus, tõlgenduslikkus, filosoofilisus, veidrus, iroonia, mitmeplaanilisus ja nii edasi ja nii edasi - ikka kõik need väga head teost iseloomustavad sõnad.

Rüütel, kelle raudrüüs valitseb tühjus ( ?kujund: tahte ja teovõimega seest tühi inimene) soovib ometi elust osa võtta, seda reeglina keskmisest ärritavama pedantsusega, näiteks söögilauas, kus „möll on hullem kui lahingus“ (lk 56) käitub nimetet olematus Agilulfo tõeliselt peene härrasmehena, kellega teenrid näevad „rohkem vaeva kui kogu ülejäänud laudkonnaga kokku. Kui mujal ei tehta mustadest nõudest mingit numbrit ega ole uute roogade jaoks tarvis uusi tuua, sest igaüks sööb, kuidas juhtub, kas või laudlinalt, siis Agilulfo nõuab, et talle toodaks aina uusi puhtaid nõusid, küll taldrikuid ja alustasse, küll kausse, küll igat sorti peekreid, nuge-kahvleid, supi- ja dessertlusikaid. Ja hoidku taevas, kui noad pole piisavalt teravad! Ja puhtuse suhtes on ta nii nõudlik, et piisab vaevumärgatavast tuhmist plekist peekril, noal või kahvlil, kui ta need tagasi saabab. Ta laseb endale serveerida kõiki toite, võtab küll igast roast ainult natuke, aga ei jäta ühtki rooga vahele. Ta lõikab näiteks tüki metsseapraadi, paneb liha taldrikule ja kastme alustassile, tükeldab liha hästi terava noaga viiludeks ja tõstab need ükshaaval uue taldriku peale, valab kastmega üle ja ootab, kuni nad hästi läbi on imbunud; siis tõstab ta nad uue taldriku peale. Ja iga natukese aja tagant kutsub ta teenri, et see mustad nõud ära viiks ja puhtad asemele tooks. Nii jätkub tal tükiks ajaks tegevust. Kanapoja, faasani või rästa kallal võib ta näiteks mitu tundi toimetada, ilma et ta neid puutuks millegi muu kui ainult linnunoa otsaga; neid nõuab ta seejuures aina uusi ja roogib luud ka kõige vintskematest lihakiududest puhtaks. Ka veini laseb ta endale pakkuda, valab seda ühest peekrist teise või korraga mitmesse karikasse, segab suurtes pokaalides üht veini teisega ja annab jooginõud üksteise järel teenri kätte, et see nad minema viiks ja uute vastu vahetaks. Leiba tarvitab ta ohtrasti: veeretab leivasisust ühesuurusi kuulikesi ja seab need laua peale ritta; kooriku puidistab ta tükkideks ja ehitab väikesi püramiide, kuni ära tüdib. Siis laseb ta teenritel laudlina tillukese vihaga puhtaks pühkida ja hakkab otsast peale.“ (lk 57)

Teos oma meeldivas ja mitmetitõlgendatavas metafoorsuses esitab ka tabavaid killukesi, mis kaunisse mõttetarkusse laskuvad. Sõda, millel ehk näiliselt eesmärk ja põhjus vägesid kurnamas, on tõeliselt olemas vaid enese pärast, sõda sõja ja võitlus võitluse pärast, vajadusest sõdida, tegeleda millegagi, leida mõte olemisele, liikumisele, tegemisele, igaühele oma, ja pole vahet, kes kus poolel, kes keda haavab, tapab, vangistab, ideed jäävad samaks, ja pooled vahetuvad, mehed sõdivad ning vanemad olijad kaotavad illusioonide ning laialt kuulutatud ideaalide taha peitumise võime. „Ei ole mingit kaitsmist ega pealetungimist, see kõik on mõttetu. /…/ Sõda kestab viimsepäevani, ja ei ole võitjaid ega kaotajaid, me jääme igavesti kahte leeri. Ja ühtedeta ei oleks ka teised midagi, ja ei mäleta meie ega nemad, mille pärast me võitleme… kuuled konnade krooksumist? Kõigel, mida me teeme, on niisama palju mõtet kui nende krooksumisel ja kaldalt vette ning veest kaldale kargamisel…“ (lk 53)

Ah, ja muidugi - Calvino muudab grotesksed situatsioonid absoluutselt loomulikeks: „Agilulfo vajub miilide sügavusele mere põhja ja hakkab südilt liiva mööda edasi astuma. Ühtepuhku kohtab ta mereelukaid ja kaitseb end vapralt oma mõõgaga. Ainus oht, mis raudrüüd merepõhjas ähvardab, on, nagu te isegi teate, rooste. Aga et Agilulfo on pealaest jalatallani vaalarasvaga koos, ei juhtu tema valge raudrüüga midagi halba.“ (lk 81)

„Poolitatud vikonti“ peategelane – pole vist raske arvata – on poolitatud vikont. Suurtükimürsu tabamuse järel rebenes härras kaheks, absoluutselt heaks ja absoluutselt halvaks pooleks. Lisaks vaimukale lugemiselamusele saab nimetet teosest kohe kindlasti ka filosoofilist külge ja lõpukirjanduslikku näidet.

Autor ise ütleb „Poolitatud vikonti“ kohta nõnda: „ma ei mõelnud hetkekski heale ja kurjale. Nagu maalija võib kasutada lihtsat värvidekontrasti, et vormi esile tõsta, nii kasutasin ma üsna tuntud kontrasti, et näidata seda, mis mind huvitas, see on kahestumist. Kahestunud, vigane, poolik, iseenese vaenlane on tänapäeva inimene; Marx nimetas teda „võõrandunuks“, Freud „rõhutuks“; muistne harmoonia on kadunud, me alles pürime uuele terviklikkusele. Ideelis-eetiline tuum, mida ma loole teadlikult anda tahtsin, oligi see.“ (lk 399)

Lõhestunud vikont on jäänud kinnisidee kütkesse poolitada kogu maailma terviklikkus. „Olin terviklik ja kõik esemed olid minu silmis loomulikud ja ähmased, lollid nagu õhk; uskusin, et näen kõike aga see oli ainult väline kest, mida ma nägin. Kui sa kord iseenda pooleks muutud, /…/ taipad sa asju, mis asuvad sealpool terviklike ajude mõistuse haaret. Sa kaotad küll poole enesest ja maailmast, aga allesjäänud pool on tuhat korda sügavam ja väärtuslikum, ka sina tahad siis, et kõik oleks poolitatud ja sinu näo järgi lõhki rebitud, sest ilu ja tarkus ja õiglus sisaldub ainult selles, mis on tükkideks tehtud.“ (lk 137) Nõustumises-mitte nõustumises pole küsimus. Mõtlemises on.

„[S]elles peituvadki poolitatud olemise eelised, et sa mõistad, missugust piina tunneb maailmas iga isik ja iga asi oma ebatäiuslikkuse pärast. Ma olin terviklik, aga ei mõistnud midagi ja liikusin kurdina ning osavõtmatuna maailmas, mis on täis valusid ja haavu, mida terviklik olend uskudagi ei söendaks. /…/ Mitte mina üksi ei ole lõhestatud ja juurteta olend, vaid sina ja kõik teised ka. Näed, nüüd on mul vendlus, mida ma terviklik olles ei tundnud: vendlus maailma kõigi vigaste ja viletsatega.“ (lk 155)

400-leheküljene köide jätkub „Paruniga puu otsas“. 12-aastasena ronib Cosimo puu otsa ning ei tule sealt enam kunagi alla. Vanasti (18. saj), mil maa oli kaetud tiheda puustusega, polnud probleemi rännata oksalt oksale, no näiteks kasvõi Prantsusmaalt Hispaaniasse. Uskuge või mitte, aga kõiki toimetusi on võimalik puu otsas teha, magada, lugeda, küttida, vestelda, naisi võrgutada, koosolekutel osaleda, süüa, juua ja nii edasi – kõike.

Aga mõtteterad, väljakirjutused, mis läbivast süžeest küll kõrvale lähevad, kuid see-eest kirjaniku mainimisväärset vaimukate pildikeste ning situatsioonide maalimise andekust näitavad. Metsade kardetuim röövel, must, rõve, kombetu ja julm koopaelanik kujunes paruni abil näiteks kirjanduse maagilisest võlujõust: „Richardsoni romaanide lugemine süvendas tema hinges juba varem tärganud igatsust korrapärase koduse elu järele perekonnarüpes, sugulaste ja lähedaste keskel, kes teda armastaksid, sisendas temas jälkustunnet kurjategijate ja kõlvatute inimeste vastu.“ (lk 268) Räpane, jõhker ning südametu kaabaks muutus äbarikuks humanitaariks, kes reaalsust vihkama ning ennast põlastama hakkas. Tärganud tegevusvaeguse all kannatav esteet lõpetas võllases, makstes endise elaja ennekuulmatute pattude eest.

Ja veel üks silma ja meelde jäänud mõttetera: „koondised teevad inimesed tugevamaks ja tõstavad iga üksiku parimad omadused esile, lasevad liikmeil kogeda rõõmu, mis nii harva langeb osaks neile, kes üksi, omapäi elavad, rõõmu selle üle, kui palju on ümberringi ausaid, tublisid ja võimekaid inimesi, kelle pärast maksab headuse poole püüelda (sel ajal, kui omapäi elavate inimestega sünnib pahatihti vastupidi: nad näevad inimhinge kõige halvemaid külgi, teist palet, mis sunnib neid kätt ühtelugu mõõgapidemel hoidma).“ (lk 282-283)

Ning miski vaimukana tunduv terake sai lugemise ajal samuti välja kirjutet: „on ju teada, et mõõga vastu pole kardetavamat relva kui labidas.“ (lk 291)

Autor põhjendas kolme romaani ühte köitesse sattumist nii: "Tahtsin pakkuda triloogiat kogemustest, kuidas inimolendid end realiseerivad: "Olematus rüütlis" olemise saavutamine, "Poolitatud vikondis" terviklikkuse taotlemine teispool vigasust, mida ühiskond meile peale on sundinud, "Parunis puu otsas" tee mitteindividualistliku terviklikkuse poole, mis saavutatakse usutavuse läbi individuaalsele enesemääramisele - kolm lähenemisastet vabadusele. Ja samal ajal tahtsin, et nad oleksid kolm niinimetatud "sulaselget" lugu, mis seisavad koos ennekõike tänu nende kujundite järgnevuse loogikale, aga mis oma õiget elu alustavad lugejas ärganud küsimuste-vastuste ettenägematus mängus." (lk 403-404)

*

Käesolev tsiteeriv-kirjeldav tekstikatke oleks parema meelega tahtnud olla mõtisklev-analüüsiv esseelik kirjutis, tema teissugune olemist takistas aga liigne teemade- ning mõtterohkus. Ah, heast raamatust on nii raske lühidalt kirjutada.