Merlin Piirve - Süü (Värske Rõhk 31, 2012)

Kui loo pealkiri on selline nagu on, siis võib oodata… vähe süngema laadiga lugu. Ja Piirve ei peta lugeja ootusi, tema Marie on just täpselt niivõrd segane, et… süü kui selline on. Aga jällegi, kas süüdi on ühiskond või üksikisik.

Marie pakub nimelt inspiratsiooniteenust nendele noormeestele, kel oleks justkui pea otsas, aga ei julge vastassooga lähemat tutvust sõlmida. Marie siis heidab end dzotile, ta tutvustab noormeestele, milline on see naisega lähedalolek. Asja teeb veidi problemaatiliseks see, et seda tuleb varjata lähedaste (ehk isa ja kihlatu) eest. Mis muidugi ei lõpe nii nagu asjast mitteteadlikud arglikud noormehed sooviksid - Marie heategevuslik töö paljastub avalikkusele ning naine jääb ilma kihlatust kui ka põhjustab pettumust isale. Marie otsustab aja maha võtta, kuid…

Nojah, see isakuju sissetoomine viitab õige klassikalistele valukohtadele, mis eneseteadlikel naistel võib ühiskonnas olla. Marie pole naudingute koguja, vaid miski segu Plathi ja Dostojevski kangelannadest. Kui pool lugu mõtlesingi, et tegemist on omamoodi antipoodiga Ellise “Ameerika psühhopaadile”, siis lõpupoole ongi ootamatu viide Patrick Batemanile.

Merlin Piirve – Sulge uks vaikselt (Looming 9, 2016)

Kui Raud ja Ilves rõhusid eelkõige groteskile, siis Piirvele on siin omane rääkida olulisest poeetiliselt. Nii saab pildi tänapäeva pintsaklipslase elust ja olemusest läbi poeetiliste väljendite; teksti muudab veelgi traagilisemaks takkajärgi teadmine, et minajutustaja mõrvatakse (niiet kuskil on taevas ja põrgu, kui surmajärgselt on võimalik jutustada?). Sest minajutustaja pole enam tõeline ise, inimene; ta on ühiskonna toode. Väheke tahaks paralleeli tõmmata eelmises Loomingus ilmunud Kuubi looga, aga ehk oleks see liialt meelevaldne. Ühesõnaga, Piirve pakub lisaks dramaatilisele loole nukraid kujundlikke lõikeid sellest tänapäeva elust, mis nii järeleandmatult inimloomust tümitab.

„Ma tundsin, et olin oma identiteeti hakanud kuduma hoopiski valest kohast. Sest mina ei ole ju Exceli tabel! Mu elu ei ole suurkliendiga rääkimine, tema ärarääkimine. Mu elu ei ole koosolekulaua taga kilavi silmi ideede hõikumine. See ei ole mina. Aga ometi oli see saanud minu minaks. Nii elasingi rajast mööda, kuigi oma identiteeti kudusin kõikidele nii tuttavlikust algpunktist. Nii elasingi, silmad maas. Vaatamata ringi enda ümber. Ilm oli minu jaoks anonüümne, tundetu, üheülbaline. Ma rabasin millegi nimel, mis ei olnud üldse minu. See ei olnud ju mingi revolutsioon! Jube – ma ei olnudki revolutsionäär! Olin hoopis edukas. Mu lapsed kasvavad üksinda edukaiks, vaadates arusaamatult mu külmadesse silmadesse. Tundes oma ema töntsi pilku, mis tegelikult välmib mingit Exceli tabelit. Kasvavad nii, et maitsed, tekstuurid, helid, sõnad, rütmid, varjundid on üheülbalised, amööbjad, kokkuvalguvad. Need ei ole kuigi olulised. Sest kui on helid, tekstuurid ja puurivad silmad, siis see ei ole justkui see. Ma sain sellest aru liiga hilja, sest mõrtsukas oli juba teel.“ (lk 1273)