James Patrick Kelly - The Pyramid of Amirah (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Jälle üks selline tekst, mis tundub rohkem teadusliku fantastika laadi olevat kui fantaasiakirjandusena. Ehk siis lugu tuleviku või alternatiivajaloolisest Ameerikast, kus religioon harrastab muuhulgas püramiidide ehitamist - kuhu sisse pannakse elama nö jumalikkust tekitav noor tüdruk. Nagu näiteks valiti välja selle loo peategelane Amirah, kes erinevalt paljudest teistest omaealistest ei soovinud saada väljavalituks (ta perekondki oli pigem kriitiline selle religiooni suhtes).

Niisiis on noor tüdruk suletud püramiidi (mida veel ehitatakse) ning mõtleb lähedastele ja sõpradele ja tuttavatele, kes jätkavad oma tavapärast elu ning ehk ootavad Amirah’ nö ülendumist (“jee, meie linnas on püramiid!”), mis on sellise püramiidi “mõte”. Amirah oli noore tüdrukuna koos perega külastanud üht Bostoni püramiidi ning seal koges tüdruk tõesti midagi erilist - aga kuidas küll sai see Bostoni püramiidi müüritud tüdruk seda tekitada?

Lisaks üksindusele on Amirah’ vist esimene menstruatsioon, mille kohta ei ema ega keegi teine õpetanud teda; rääkimata sellest, et püramiidis oleks tampoonide varu vms. Küll on aga sinna kuhjatud nö eluaegne varu maiustusi, lisaks veevärk ja elekter, mis tekitab küsimuse, et kui kaua ta seal õieti elada võiks.

Et selline õige sünge nägemus. Millegipärast tundus lugemise ajal, nagu oleks see allusioon Atwoodi “Teenijanna loole”, aga siinne maailm pole nii meestekeskne (kuigi jah, selline religioosne ohverdamine kohe päris häiriv mitmest aspektist). Antoloogia koostajad on seda fantaasiakirjanduseks pidanud vast selle uskumatu religiooni pärast … kuigi jah, tänapäeva hüsteerias ei tundugi see niivõrd ilmavõimatuna.

James Patrick Kelly - Itsy Bitsy Spider (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)

Esmapilgul vähe tüütult algab lugu muutub arenedes tegelikult päris liigutavaks perekonnadraamaks. 21. sajandi keskpaigas läheb tütar külastama oma näitlejast isa, kellega ta pole lähedane olnud peale seda, kui vanemad lahutasid – siis kui tütar oli 11-aastane. Nüüd on 47 ja isa peaegu 90. Ema on äsja lahkunud ning jätnud millegipärast isale osa pärandusest. Tütar siis tahabki teada, miks ema seda tegi ja mis õieti juhtus.

Nö vanadekodus võtab teda isa majakese uksel vastu … kolme-aastase välimusega tüdruk. Kes on selline nagu oli tütar kolmeaastasena (tõsi küll, täiskasvanuliku häälega). Õigemini on tegu miski tehisintelligentsi omava tehisolendiga ning tütre esimeseks reaktsiooniks on see kuradi robot oma kuradi isale näkku visata (kes puhkab magamistoas). Nagu selgub, on selle väikse hoidja muretsenud ema, kes ühtlasi maksis isa hoiukodu eest. Tekib siis küsimus, miks.

Eks ülejäänud lähebki siis olukorra lahendamisele, muuhulgas teeb oma näitleja-etteaste isa, kes … tõesti pole just täie mõistusega. Tekst pole niisiis esmajoones ulme, vaid kasutab selle elemente sügavalt inimlike haavade lahkamiseks. Kena.

ulmekirjanduse baas

James Patrick Kelly - Valguse levi tühjuses (Mardus 1, 2000)

Omal moel on huvitav avastada, milliste nüüdisulme autorite jutte tõlgitakse eesti keelde (Marduses olevat ilmunud 1993. aastal Beagle’i „Libahunt Leila“?), niisiis avastasin mõningase üllatusega käesoleva autori tõlke. Kelly on vast esimest ja viimast korda eesti keeles – igatahes ulmebaasi lugejate reaktsioon on küll… õige tõrjuv. Jutt ise on nii ja naa, originaali kuskil antoloogias nähes just lugema ei tõttaks (kuigi tegemist on suhteliselt lühikese tekstiga, mis on alati kõvaks plusspunktiks Võõraga tutvumisel), aga kui maakeeles kätte antakse, siis võib end harida ja järjekordse ristikese kirja saada (varasematel puhkudel olen Kelly tekste igati loetavateks pidanud – see tekst võiks kergelt ühte jalga käia ühe Kelly & Kesseli varasema looga).

Tekst on siis eksperimentaalsest kosmoselennust, mille käigus ületatakse valgusekiirust. Varasemate loomkatsete puhul on elajad edukalt naasnud, nüüd aga… meeskonna 50 liikmest on alles jäänud vaid üks, mis teistega juhtus… põle õieti aimu. Ehk hüppasid laevast välja igavikku, ehk tapsid üksteist maha. Peategelane… pole tegelikult üksi, tal on nüüd uus naine (ametlik abikaasa on üks neist kadunuist) – see on küll kujuteldav, kuid ikka võimalik pereelu või paarisuhtes elada. Nagu teada, on kõik peas kinni, seksis ei pea ilmtingimata kehavedelikke või puudutusi jagama (vastupidi näiteks Kij Johnsoni ühe riivatu nägemusega).

Jutt on enamvähem intervjuuna vormistatud, kord räägib peategelane, kord ülevalguskiirusetagune naine, mõlemad kommenteerivad kujuteldavale vastuvõtjale teise öeldut. Nagu arvata võib, oleks kerge kahelda ainsa ellujäänu terves mõistuses, aga… ehk ongi üle ülevalguskiirust ületades hoopis teistsugune reaalsus. Või siis mitte, ja peategelane on hullunud.

Nagu öeldud, üllatav tõlkevalik (kuigi Kelly on angloameerika aasta parimate antoloogiates tihe külaline, seega tegemist pole kindlasti vähetuntud nimega). Autor püüab küll varjata teksti kõvaulmesse kuulumist (nimelt on peategelane kunstnik, tema otseselt ei jaga seda ülevalguskiiruse teooriavärki), aga eks see on pigem kõvaulme lugejate teetass, või siis ka neile, kes sellist laadi kirjandust vahel tarbivad (sest kunstnik ju ometigi ei taipa kõike neid ülevalguskiiruse finesse, eksole). Kuigi… samas see hullumise aste võiks olla niisugune, mis võiks ehk huvi pakkuda psühhorealismi lugejatele.

ulmekirjanduse baas

James Patrick Kelly, John Kessel – Friend (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Sõber on töölise ametinimetus, kelle ülesandeks on hoolt kanda, et tähtedevahelistel nädalatest aastateni kestvatel reisidel oleks reisijad enamvähem korras, ta organiseerib neile lõbustusi ja seiklusi, vajadusel olles ise toetavaks õlaks või seksuaalsete pingete maandajaks. Sel ametiga inimesel on kosmoselaevas suurim võim ja vastutus – vajadusel võib Sõber tülikaid reisijaid sõidu lõpuni külmkambrisse pista (teades, et keskmiselt 1/20 ei ela seda üle).

Lugu on siis sellest, kuidas ühele sellisele tähereisile satuvad muuhulgas Sõbra ilmakuulus (ja ärritav) õpetaja ning Sõbra endine armastatu. Nagu selgub, soovib naine saada Maale, et end sealses tippseltskonnas tantsijana proovile panna, ning Maale saamiseks otsustab naine reisi jooksul seksuaalselt ja mitmekülgselt rahuldada Sõbra mõjuvõimsat õpetajat. Sõber kuuleb sellest plaanist ning jääb mitme tule vahele – ühelt poolt ta tahaks armastatut aidata, samas selline “jänesena sõitmine” (naise sihtpunkt on hoopis mujal) on seadustega rangelt keelatud, ning kui naine korraga Maale ilmuks, oleks nii Sõbral kui reisi korraldaval transpordifirmal suured raskused. Ja üleüldse on raske aru saada, mida see Sõbra mentor õieti ajab – ka tal endal naist aidates tekiks suured jamad. Ühesõnaga, Sõbral on vaja teha raskeid otsuseid... ja eks nende otsuste õigsus ole lugeja otsustada.

Noh, oli soov lugeda mõnd kosmosejuttu ja eks selline kergelt tiirase kosmosereisi kirjeldus käis kah. Eks siin loos see igavene probleem, et kuidas käituda – kas inimlikult või õiglaselt, kas südame või ajuga... ja millised probleemid ühe või teise kasuks otsustamisega kaasnevad. Normaalne tekst.

ulmekirjanduse baas

James Patrick Kelly – Someday (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Maandub kosmoselaev rahulikule planeedile, mida asustavad viimased paarsada aastat inimkolonistid, kes muust inimkonnast lahku löönud. Kosmosekülalised sealsele elule suurt vahele ei sega, uurivad vaid seda, teist ja kolmandat. Antropoloogilised huvid (või tuleks öelda – eksoantropoloogilised?).

Daya on neiu, kel on aeg emaks saada. Kui ta ema leidis tütre tegemiseks seemendajaid koloonia linnast (sellist tuulepäist käitumist oodatakse Dayaltki), siis neiu ei kiirusta külast minema. Aga ka kohalikega last ei tee, ja see teeb külainimesed rahutuks, mis värk selle neiuga on. Lõpuks valib Daya kolm meest, kelle seemet soovib lapse eostumiseks – ta ilus vend, kohalik jutuvestja ja austatud külavanem (kes on ühtlasi venna üks isadest). Isased on nõus. Seemendusõhtuks valmistab Daya erilise koogi, mis peaks panema meestel riista talana seisma. Ning külastab seejärel oma venda, siis jutuvestjat ja lõpuks külavanemat. Paaritumised õnnestuvad ja Daya üsk on täidetud soovitud seemnega. (Traditsioonid lubaksid rohkemaidki mehi, ühel puhul oli juttu näiteks seitsmest isendist. Lapse geenide puhul on olulisemad protsessi esimesed ja viimased seemendajad, need, kes vahepeal on, nemad annavad oluliselt vähem lapsele kaasa – seega Daya valik on... üsna...) Kuid seejärel suundub tulevane ema hoopis kosmoselaeva peatuspaika, kus neidu ootab põnevil külaline kosmosest – tollele oli vaja talletada Daya läbiviidud tseremooniat kui haruldast näidet mittekehavälisest paljunemisest.

Et siis, igatepidi (haiglase) kiiksuga lugu, küllap leiaks siit nii psühhoanalüütilist kui feministlikku uurimisainet. Kolonistid, kes on pagenud muu inimkonna eest, et jätkata oma traditsioonilist eluviisi (ei saa öelda, et nad pärineksid just meie Maalt – nt “Huckleberry Flynn”). Inimestest pärit kosmosekülalised, kes on pagan teab millisel transhumanistlikul arenguastmel. Või noh, indiviidi eneseteostus kui selline. Igal juhul teravam kogemus kui esmakokkupuude Kelly loomega.

James Patrick Kelly – A Promise of Space (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Eestlaste õnn või õnnetus on see, et meil puuduvad kosmosekangelased. Noh, astronaudid, kosmonaudid, taikonaudid (on küll jutukogu, kus muuhulgas juttu estronautidest, aga see pole päris see; Põltsamaa tuubitoidud on muidugi ka). Seepärast siis, kui ameeriklased kirjutavad oma astrokangelastest, mõjub see natuke võõralt heroiliselt, seda küll mitte halvas mõttes – lihtsalt et mõnel rahval on selline traditsioon, et kosmosesõitjad on mingil moel hinnatud.

Selles jutus on kahte moodi kosmosefänlus ühendatud, hmm, üleval moel. Lugu siis abielupaarist, kes peale lahusolekust räägivad olnust. Naine on tuntud SF-autor, mees kuulus Marsisõitja. Jutt keskendub eelkõige 2040. aastatele, mil nad tutvuvad ühel ulmekirjanduse auhindamistseremoonial ja heidavad peagi paari. Omal moel on nad õnnelikud, hoolimata mehe kiiksust kogu nende elutegevust filmida. Ent peagi selgub naisele, et mehe kahe kuulsa Marsi-missiooni tagajärjel on ta rakud väga ebameeldivalt kiiritada saanud. Veel hullem, hoolimata sellest, et mees on nüüd erus, kutsutakse ta üht Marsi-päästemissiooni juhtima – seda ehk juhtkonna küünilisel eeldusel, et peagi murravad mehe haigused niiehknaa maha, pole tal enam kaotada midagi. Mees lähebki ja sooritab järjekordse kangelasteo.

Ja nüüd on siis aasta 2051 ning abielupaar vestleb haiglas olnust. Niivõrd kui see võimalik on, sest mehest on...

Ulmepateetikast hoolimata (no olgem ausad, tekst on ehk eelkõige armas neile, kelle südamele kallid SF ja astronautika saavutused) on lugu üpris toredalt dialoogivormis kirjutatud tekst. Eks küsitavusi võib tekitada, kuidas meesautor kangelanna hingeellu süüvida oskab (samas, eks kangelanna on endine ulmeautor), aga noh, loetav või kaasaelatav see on. Pole mingit tehniliste terminite pillerkaari, jutt keskendub ennekõike... inimlikule tasandile.

ulmekirjanduse baas