Malka Older - Sturdy Lanterns and Ladders (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Tume ökoulme Austraalia Suure Vallrahu olevikust ja võimalikust tulevikust. Teadlased eksperimenteerivad viisiga, kuidas teha kaheksajala nägemisimpulsse inimesele nö nähtavaks … aga mitte ainult, kuidas ka selle kaudu mälupilte visualiseerida. Et siis saaks nö loomuliku mälestuse Suurest Vallrahust, enne selle elutuks pleekimist ning nende mälupiltide abil saaks koralle taas elustama hakata. Kaheksajalaga tööle palgatud merebioloog saab kontakti olendiga ning kui nad viimaks jõuavad eksperimendiga sellese faasi, et reaalselt Suure Vallrahu jäänustele minnakse ja siis kaheksajala mälupilte taastatakse, siis … Inimesel läheb pilt tasku.

Nagu öeldud, sünge teema. Kõikidest tehnikavidinatest ja teadusesaavutustest hoolimata selline … masendav tulevik (ja olevik). Ning eksole, mis on sellise tehnika järgmine kasutusala.

Maurice Broaddus - City of Refuge (Escape Pod, 2020)

 

Nägemus Ameerika lähituleviku rassismist, seda siis läbi katseajal oleva keskealise mustanahalise süüdimõistetu ja tema närukaelast kriminaalhooldaja kogemuse läbi. Ehk siis kui oled kunagi süüdi mõistetud ja oled vale nahavärviga, siis oled alati süüdi mõistetud, sest sa oledki … selline.

Tegu pole teab mis meistriteosega, tundub olevat kinni üsna nüüd ja praegu hetkes (avaldatud siis samaaegselt Black Lives Matter kõrghetkega). Muidugi, rassism on küll vist viimaseid meeleseisundeid, mis hävineb alles koos inimsooga.

Beth Cato - A Consideration of Trees (Escape Pod, 2020)

 

Science fantasy ehk siis kaugemas tulevikus puutuvad inimesed ja muud olendid korraga kokku niisuguse reliktiga nagu … metsahaldjad. Ja haldjatel on neist teistsugused arusaamad oma tegemistest. Ja tuleviku olenditel on veidi teistsugused arusaamad, kuidas niisugune arusaamatu käitumine elimineerida.

Et selline probleem lahendada, on vaja inimest, kes tegeleb kultuuridevaheliste erinevuste problemaatikaga (selleks osutub loo peategelane!) … ja kel on omad deemonid seoses Maa vanade uskumustega.

Väike lihtne lugu ja veidi tobe probleemiasetus - et kuidas niisugused vanad haldjad said üldse säilida ning üldise Maa liigirikkuse hävinemise käigus teisele planeedile sattuda. Aga noh, eks meil kõigil ole võimalik siin näha tolereerimise ja mitmekesisuse kasulikkust, on vist jutu ivaks.

John Scalzi - Alien Animal Encounters (Escape Pod, 2020)

 

Eks pealkiri kirjeldabki täpselt loo sisu - tänaval küsitletud inimesed räägivad oma huvitavatest kokkupuudetest teistelt planeetidelt pärit võõrliikidega. Sest noh, pahatihti osutub nii, et maalaste mõistes igati nunnu elajas osutub tegelikult päris koletuks kiskjaks või midagi. Aga et tegu on ikkagi isiklike kogemuste jagamistega, siis küsitletud polnud muidugi kiskjate tõttu hukkunud.

Selline kerge, humoorikas vahepala Scalzi loometee algusperioodist.

Mudlum: Poola poisid

Loen ja loen. Teen vahepeal arvustusi lahti (internett on ses osas imeline), et tahaks loetust rääkida, tahaks neid tundeid ja mõtteid jagada. Raisk, ma olin ju ka kunagi noor! Rsk, mul ju oli ka kunagi sisemist põlemist mujalegi anda kui oma väga isiklikku ellu! Rsk, ma ju ... peaaegu mäletan selliseid asju endagi elust!

Lausa kuulen mõne tegelase häält, kõnepruuk ja olek on nii tuttavad ja ...  

Aaaawww!!!

Aga need netist leitud arvustused, sealsed arvustajad räägivad täiesti valedest asjadest ju! Olgu, J. Ross, kes peaks ju midagigi teadma, on vähemalt emad ja pojad ja nende suhte ära tabanud samamoodi kui mina, ent pff, millele mujal tähelepanu pööratakse! 

Et kas ikka Poola ja mis aastad ikka ja muu selline täiesti ebaoluline mudru. 

Keda normaalset inimest huvitab?! Olgu või ulmeAngoola aastal 45 enne meie aega, see ei ole ju oluline!!!

Oluline on, et noor olla on noor olla (mitte „loll olla” ega „kevadet südames kanda” ega isegi „tühisuste tühisus ja kõik on tühine”) ja noorus ei tule tõesti iial tagasi, sedasi hiljem enam inimesed ei põle.
Ja krt, see võibolla ongi hea. Muidu oleks pool maailma maha põletatud ja miski poleks IKKAGI parem. 

Ma ei tea, kas ma kunagi olen olnud nii enesekindel ja särav noor. Võibolla ma ei osanud noorena noor olla ja nüüd on juba hilja? Aga vähemalt sobin sinna emade kilda – sama huvitav, elu ja kogemusi täis, tark ja ometi ikka otsiv, kui Zofia, Ewa, vana Ada, olen ka mina.

Ema olemise olen käppa saanud, see mul ei kripelda, aga noor, vat noor ma küll ei osanud olla ...

Üldiselt on nii, et Mudlum ei jutusta lugu. 

See teeb mu nii rõõmsaks. 

Elu ei ole lugu. Kõik lood, mida inimesed räägivad või kirjutavad, on konstruktid. Alati ja eranditult. Mis krdi algus? Mis krdi lõpp? Mis krdi olulised tegelased ja kõrvaltegelased, kes on olemas peamiselt selleks, et oluliste tegelaste maailm natuke elavam oleks?! 

Nõnda tulebki Mudlum ja kirjutab mõttekalt, kirjutab, nagu elu on, kuigi veidi vähendatud vormis. Inimesed ilmuvad ja kaovad ei-tea-miks, toimuvad sündmused, mõned viivad kuhugi edasi, teised jäävad lihtsalt ripakile, midagi juhtus, aga krt teab, miks ja mida see mõjutas, keegi ei tea kõigele vastuseid ja lahendusi, sest elu lihtsalt ei käi nii.

Mida on olnud raske õppida, sest pidevalt ümbritseti mind lugudega ja ma ootasin kaua-kaua, et noh, elu peaks ju olema lugu. Punktist a peaks läbi b ja c jõudma d-ni, miks ma pidevalt a juurest täiesti suvaliselt k või w-ni koperdan ja isegi kui hirmsa pingutusega b-ni jõuan, c on täiesti kättesaamatu? Mis toimub? Kelle kirju lehm?

Olen natuke armukade ka. Mitte et ta oskab sedasi kirjutada (ma oskan tegelt samuti), vaid et ta julges. 

Julges teha, nagu ei tehta. 

Mina oma mustandeid muudkui vaatan pilguga: „Hm, kas seda on loo jaoks vaja? Ei? Kärbime välja. Küll aga oleks vist vaja seda stseeni ... no kirjutame sisse.”

Oleks ma MÕELNUD, oleksin võibolla kirjutanud vähem lugu ja rohkem elu, ent ma ei mõelnud. Nii sees oli loo jutustamine, küllap on ikka veel. 

Kuigi nüüd selle võrra vähem, et mu teadvus on vastu võtnud idee: „Teistmoodi saab ka!”

On hirmus tore, et on Mudlum, kes julgeb kirjutada rohkem elu ja vähem lugu, ja ma nüüd samuti targem.

Kunagi (NOORemana, kuigi mitte päris noorena, 30 oli juba kukkunud) kirjutasin luuletuse.

Täiesti tavalise Luciferi täiesti tavaline lugu

Eks olid kord ajad, mil lootsime verega võita,

toore jõuga õelale maailmale õlaga sisse sõita

ja röökida hõisates taevasse kaunimat laulu

ja trotsida hallust ja hukku ja harjunud viiside raudu:

sest esmalt alati ollakse noor.

Eks olid kord ajad, mil põlesid pihud ja peeglid,

tuli ribadeks kiskuda sõgedad seadused-reeglid,

ja nutetud sai, ja karjutud maailma valu

ja teatud, et iialgi! Päevagi! Mina ei talu.

sest ükskord alati ollakse noor.

Kõik vead olid alati võõrad, kustutust väärt,

(ei ainult iseend uskudes nähta ju enese äärt!)

ning üksi maailma vastu, silmades surmaleek

valmis olime astuma silmapilk igalt teelt.

sest noorus on paraku pime.

Kui aga kunagi kaotad peost muutmatud tõed,

kui hõõgvele löövad need kuhjunud söed,

kui peeglist kaob ingel, vaid hinge sealt näed

ja löömise asemel kuulama jääd –

siis elu lõpust hüüab sinu nime

su vanadus, su tarkus, langemine.

Häh, loen seda luuletust ja mõtlen, et muidugi, õige jah.
Ka mina olen kunagi noor olnud, oli-oli nii! 

Aga olen selle ajust välja tõrjunud, sest mis halvavalt ja jubedal eristab noorust ja praegust eluperioodi on suhe lootusesse – kunagi olid head asjad tulevikus „nagunii tulevad, ainus küsimus on, millal” ja nüüd: „no ma vahel harva ikka natuke loodan veel, aga muidugi tean taustal, et kõik läheb nagu alati” – ja krt, lähebki.

„Poola poisid” on muuseas raamat sellestki: kuidas arvatakse, et läks hästi, aga tegelikult läheb kõik ikka nagu tavaliselt.

Üks asi meeldib mulle ka avastusena Eesti reaalkontekstis, mitte rangelt raamatunaudinguna.

Kenderi roll. Ma kogu aeg arvasin, et see oli (ja on) ZA/UM-is pisi-pisike ja mind peeti selle arvamise pärast päris mitmete inimeste poolt naiivseks – ent paistab, et vähemalt asja sees olijatele näis samamoodi. 

Ja hea ongi. Temast küll raamatut lugeda ei viitsiks =P Poola poisid on palju põnevamad!

Natuke muud tagasisidet ka

Goodreads
Sehkendaja
Sirp
Kirjad Sõgedate Külast
võõras keeles
Värske Rõhk
Katrina

Kunnust ei lingi, sest mina kirjutasin selle arvamuse siin, mina valin, keda lingin, keda ei. Ja Kunnust mitte, sest tema arvamus mind ei huvita.

Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”. Varrak (2016)

Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks, õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.

Peteri teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas, niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist ootab.

Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.

Mis kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks, mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega. On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek, et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud mehhaanikat.

Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”, milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...

Rännakust kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel, sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.

Ühesõnaga, omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest, on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja Beatrice'ist lõpuks saab.

Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.

“Ilus päev,” ütles Peter.

“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.

Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.

Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.

“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”

“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”

“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”

Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”

“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”

“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)

Veiko Belials - Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest (2020)

 

Kogumik, kus on head, keskpärast ja segast ulmet. Head on millegipärast sellised lood, kus inimkond väga rängalt vastu näppe (või noh, sõltub vaatenurgast), keskpärased on tavaline ulme ja kaks “turborealismi” näidet, no nende jaoks on mul kannatus puudus, et midagi meelepärast välja lugeda. Aga kolm head teksti päästavad vägagi raamatu üldmuljet, kogumikku kahe lõpetava loota oleks ikka parajalt pettunud olnud, vaid Galina tavapäraselt hea tekst, aga siis need kaks lugu tegid tuju palju … kas nüüd heaks, kuivõrd lahendused on õige sünged, aga noh, asisemaks. Igal juhul, emotsioone on siin rohkem kui “Raevu päevade” esimeses kogumikus.

Kahjuks käib “turborealismiga” ühte jalga raamatut kolestav kaanekujundus, eks see paistab olevat kirjastuse kiiks. Kahjuks.

Aleksandr Batšilo: Maja künkal 5/10

Vitali Abojan: Surmaja 5/10

Tatjana Tomahh: Roosi süda 4/10 

Aleksandr ja Ljudmila Belaš: Lõõmav juuni 5/10

Maria Galina: Ja kõik puud aedades 6/10 

Andrei Lazartšuk: Pimedusest 3/10

Andrei Stoljarov: Uks teiselt poolt 3/10

Aleksandr Matjuhhin: Kauge meloodia 5/10

Maksim Tihhomirov: Ад infinitum ehk Näha tähti ja surra 6/10

Viktor Dubtšek: Mustad laevad 6/10

Mur Lafferty - Fourth Nail (Escape Pod, 2020)

 

Tulevikulugu kloonide imelisest maailmast, kellevaheline võimuvõitlus on niisugune, et puhub tavalistel inimestel jalad alt ära. Sest kloonid saavad minna ekstreemsustesse, kuna nad on kloonid.

Lugu siis inimesest, kes töötab kloonide kosmosejaamas nö mustatöölisena (ehk IT-tehnikuna) ning võtab vastu kuskilt tundmatusest saadetud sõnumi, mille lahtipakkimisel saab “üles kasvatada” kolm klooni inimestest, kel on arveid õiendada ühe vana superklooniga. Kloonide jaam sellist jama ei tunnista.

Mingis mõttes tundub, et lugu jääb õhukeseks, midagi nagu toimub, aga samas konstruktsioonile liha justkui ei teki - et mis värk õieti selle superklooniga on, mis kõiki nii närvi ajab. Ei tea. Või on siis tegu mõnda sarja kuuluva tekstiga.

Sarah Gailey – Tiger Lawyer Gets It Right (Escape Pod, 2020)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on võimalik end modifitseerida. Üsna edutu advokaat, kes esindab ühe väiksema planeedi kohtuasjas selle kohalikke elanikke, saab korraga ideevälgatuse ja laseb enda teadvuse ümber tuunida tiigrinahka, mille tulemusel laheneb kohtusaalis see istung kaevandamisega rikutud planeedi elanike kasuks. Sest tiiger murrab vastaspoole lihtsalt maha.

Vähe selline … jabur jutt, et kuidas nõrgemad saavad ikka õigluse, aga nojah, millisel viisil siis. Või noh, ehk selline pungilik värk mõjub löövalt või nii. Minu meelest vähe lapsik lahendus.

Barbie ja kolm musketäri (2009)

 

Õpetlik lugu sellest, et … trenni tuleb teha. Corinne on väiksest saati unistanud musketäriks saamisest ja igati harjutanud ning suuremaks saades annab ema talle kirja, et Corinne läheks isa sõbra Treville’i juurde, et see võtaks ta musketäride hulka. Corinne võtab kassipoja kaasa ning rändabki härra Treville’i juurde, kes aga teatab, et musketäriks saab vaid hoolsa aastate pikkuse harjutamisega - mida ta aga pole näinud Corinne’i puhul tegevat. Õnnetu neiu läheb peale kohtumist lossiparki, seal aga peab kassipoeg põgenema kurja koera eest! Kassipoega päästa üritades satub Corinne lossi, kus ta kohe võetakse koristajana tööle - lisaks neile kolmele neiule, kellega ta kiisukest päästa üritades lossipargis kokku põrkas.

Rohkem sellest kassipojast juttu pole.

Corinne ja ta kolm koristajast kaaslast saavad sõpradeks ning üheskoos hakkavad nad salaja harjutama musketäride kunsti. Kuni nad avastavad, et keegi plaanib kurja teha kroonprints Louis’le! Ning vandenõu juured on õige sügavalt lossis endas. Neiud otsustavad sekkuda, nad riietuvad ümber ja lähevad lossi maskiballile. Puhkeb madin.

Aga kõik lõppeb hästi ning musketärideks löödud neiud lähevad vastu uutele seiklustele.

Mõneti pöörane tõukumine algmaterjalist, eks sellest ole meil kõigil midagi õppida. Varem loetud Barbie-narratiiv oli vähe teistsugune.

Viktor Dubtšek - Mustad laevad (Raevu päevad 2, 2020)

 

Esmapilgul tundub see olevat kui miski putinulme või sotsrealismi taaselustuss - kõik see NSVL ja suurvene värk ja kapitalismi siunamine, aga noh, puänt päästab teksti kenasti palju paremaks. Omamoodi on see kui Cixin Liu “Kolme keha probleemi” lühem ja tumedam variatsioon - Maa elanikke tulevad hävitama tulnukad, kel pole mingit soovi maalastega tegemist teha, nende soov on vaid planeet omandada ning plaane nad varjama ei hakkagi, isegi tulnukalaevade omavaheline side on krüpteerimata ning maalastel õnnestub neid pealt kuulata ja ühendust võtta … aga tulnukaid ei huvita maalastega suhtlemine. Läbi häda proovitakse seda lähenevat ründelaevastikku rünnata, aga noh, kasutu. Aga maalastel on siiski plaan, kuidas invasioonile kohapeal vastu hakata …

Minu meelest mingil moel vägagi venelik tekst: “tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati”-mentaliteet või nii.

Manfred Kalmsten: Tundmatu surm

 

Lugu jaotub pisikesteks mitte-päris-peatükkideks, mis kannavad erinevaid ajamääratlusega pealkirju à la "kaks nädalat varem" ja "mitu aastat varem" jne. 

Ütlen kohe ära, et mina neis järge pidada ei suutnud, mul oli isegi raske aru saada, kas "nädal varem" oli nüüd algusest arvates või eelmisest alajaotusest alates või mis värk. 
Aga lugu hakkas ka aega süüvimata täiesti elama, jooksis mulle pähe nagu köis soolaukast ning tundus täiesti tore - kuni lõpupuändini, mis oli lausa kuld, rõõm ja sära. 

Kui kronoloogiliseks minna, siis algul on peategelane, tema kaaslased ning tulevane armastatugi lapsed ning tegutsevad nagu multikas "Kuidas taltsutada lohet" sealsed lapsedki.
Siis on nad vanemad ning printsessi isa (kes on järelikult kuningas, dohh) on jäänud mingisse paranoiat kaasa toovasse tõppe - või lihtsalt vaimselt haigeks. Oma "mind tahetakse tappa, kõik on kurjad!" kinnismõtete küüsis saadab ta peategelase ühele ülesandele kurjakuulutavasse sohu, oma tütre teise kohta ning jääb siis tulemusi ootama.

Ja ... tema tegudel on tagajärg. Aga kas "mitte see, mida ta ootas" või "täpselt see, mida ta ootas", jääb juba lugeja sõnastada. 

Loteriis varem

Isaac Asimov “Teraskoopad”. Fantaasia (2008)

Umbkaudu 65 aasta tagune ulmevisioon umbes 3000 aasta kaugusest tulevikust Maal. Nagu sellise vana ulme puhul sageli, muutub tulevikunägemus seda kummastavamalt kahestunumaks, mida kaugemale liigub päris-aeg kirjutamise hetke ajast. Teate küll, see tüüpiline värk, et esimeses Star Trekis on kineskoopmonitorid kõrvu galaktikatevahelise reisimise ja transpordikiirtega.

Samamoodi on lood “Teraskoobastes” - tegemist on ülimalt arenenud robootika ja toiduainete tehnoloogia maailmaga, rääkimata sellest, et kosmosevallutusistki ollakse juba tuhandeid aastaid edasi jõudnud ning kunagised kolooniad on ammuilma iseseisvunud, tehnoloogiliselt ja arstiteaduslikult arengult Maast kaugemalegi jõudnud (ja nüüd nad muidugi tahavad midagi ja kõik on mures habraste suhete pärast tugevama osapoolega), aga sööklas söömiseks tuleb ikka mingeid pabereid täita ja kaarti kuhugi pilusse toppida jmt.

Muidugi sellistest tehnika arengu pisiasjadest, kus nüüdisaegse lugeja jaoks võib olla korraga kõrvu nii hämmastavalt täppi pandud ennustus, endiselt ulmeline soovunelm ja lootusetult iganenud tehnoloogia, on tihti veel huvitavamgi ühiskondlik areng. Muidugi, kui me räägime tuhandete aastate taha jäävast tulevikust, siis võib ju olla ühiskond parajasti kuhu iganes jõudnud, ka ringiga tagasi 1950ndate “Mad meni” hõngulisse peredünaamikasse – tegelikult pole ju tolles ühiskonnas mingit põhjust, miks mõlemad abikaasad peaksid näiteks tööl käima, kui rahamajandus kui niisugune paistab puuduvat, söök näib niiehknaa igale elanikule tagatud olevat ning töötava abikaasa klassifikatsioonist tulenevaid hüved näivad kogu perele laienevalt (näiteks võimalus isiklikus kodus töötavat kraanikaussi omada või üldse perekorteris elada või aeg-ajalt päris liha süüa vmt). Aga noh, sellise toruloopimise peale (no ta pmst helistab naisele, teatab miskit ja siis arvab, et teise murede peale toru hargile viskamine on sama hea kõne lõpetamise viis nagu iga teinegi...) oleks igas vähegi kaasaegsemas detektiiviloos piinatud peategelasel juba ammuilma lisaks elukutse painavale süngusele kaelas ka isiklik traagika lahutava naise ja võõrdunud lapse näol. Noh, eks kaasaegsetes krimides on muidugi igal teisel see traagika kaelas igal juhul, vaevalt, et lugupidavam suhtlusoskus neid žanri nõudmistest päästaks...

Aga mis puutub “Teraskoobastes” üles kerkivatele probleemidele, siis mõjuvad need loomulikult vägagi päevakajaliselt – see, et ükskord maa inimestele lootusetult väikeseks jääb, elamiskõlbmatuks muutub ja ressursid otsa saavad, ning esmatarbevajaduste rahuldamise võimatus lokaalsete vahenditega (ja sellest tulenev haavatavus) globaalse majanduse tingimustes on ilmselt juba pikka aega etteennustatavad hädad olnud. Kuigi, “Teraskoopad” on loomulikult väga optimistlik selles osas, et inimesel on suisa veel 3000 aastat õnnestunud edukalt hakkama saada ja massi kasvatada, enne kui selle 8 miljardiline elanikkond on lõplikult välisõhule suletud ning justkui suurte masinatena toimivatesse Linnadesse kapseldunud, elades peaasjalikult tohutu aretusprotsessi läbinud ja kujuteldamatut mitmekesisust omavate pärmikolooniate saagist ning tuumaenergiast. Linnast väljumine on sealjuures tavaelaniku jaoks kujuteldamatu ja loomuvastane.

Siinjuures tasub ära märkida, et “Teraskoobaste” linnad pole kahtlemata põrmugi nii glamuursed ja luksuslikud kui linn Arthur C. Clarke'i raamatus “Linn ja tähed”, mille elanikud linna juhtivast kompuutrist ja muudest tehnoloogiasaavutusist üdini ärahellitatuna tegelesid muudkui aga lõputu meelelahutuse, teadustöö, kunsti või millega iganes. “Teraskoobaste” linnad on ülerahvastatud ja kasinad – kõike saab kvootide alusel, normi jagu. Vallaline rahvas jagab väikseid eluruume, pesuruumid ja käimlad on avalikud asutused, süüa saab nn ühisköögist jne.

Siinkohal on tähelepanelikumad juba muidugi veel ära tabanud ühe huvitava ebakõla tulevikuvisioonis – selline üüratu ruumikitsik linnastumine on saavutatud 8 miljardi elanikuga, samas, kui meie siin oma 7,8 miljardise rahvaarvuga maal muretseme küll tõsiselt kogu rahvastiku äratoitmise pärast mitte väga kauges tulevikus, ent säherduses ulatuses linnastumisest ja pärmivabrikutest on muidugi asi veel kaugel. Siiski, vihjamisi on aimata, et põllumaa järjest hävib ja hävib – näiteks väljas kasvatatud tubakaski muutuvat järjest haruldasemaks ja haruldasemaks, nii et see seletab vajadust pärmivabrikute järele, aga samas ei ole kliima linnast väljaspool kuidagi eriliselt ohtlik, seega jääb inimkonna vajadus niivõrd tihedalt kokkupressitud tingimustesse kokku kolida pisut ähmaseks... Ent teisalt, nagu sellised ebakõlad ikka, ütlevad need lisadimensioonina midagi hoopis selle kohta, kuhu pärisajalugu nende 65 aastaga liikunud on. Maailma rahvaarv aastal 1953 oli nimelt umbes 2,67 miljardit. Mõni ime, et 8 tundub juba väga suur arv ja sobilik 3000 aasta kaugusse tulevikku...

Ühesõnaga oli see üks korralik ulme ja krimi, mitte lihtsalt ulmeliste elementidega krimka ja ega ei saa ka öelda, et oleks lihtsalt ulmekas, kus tegelane on politseinik vms. Robootika areng on jõudnud suhteliselt kõrgele tasemele ning robotite kasutuselevõtt saab hoo sisse tänu välisilmlaste (ehk tehnoloogiliselt arenenumate kunagiste maa kolooniate) õhutusele, kuid Linna rahvas kardab ja vihkab roboteid (ja välisilmlasi, elagu ksenofoobia), kelles nähakse ohtu inimsusele ja oma võimalusele elatist teenida – järjest enam on neid, kes on vallandatud ja asendatud robotiga. Ja siis tehakse uurija Baileyle ülesandeks asuda uurima poliitiliselt vägagi delikaatset mõrva – tapetud on üks neist vihatud ja kardetud välisilmlastest, mõrvapaigaks on Linna kohale rajatud nn Kosmoselinn, sest välisilmlased ei sisene maalaste Linnadesse kunagi, ja mõrvar peab olema keegi maa Linnast …

Kenale krimikirjandusele kohaselt on vihjed kohe alguses olemas, eksisteerib ka mitmeid võimalusi valejälgedele sattuda ning lahendus on kenasti viimase hetke puänt klassikalises tulge-ma-räägin-teile-kuidas-see-võimalik-oli. Kenale ulmekirjandusele kohaselt on korralik maailmaloome, suured ühiskonnakorralduslikud probleemkohad. Kenale ulmekrimile kohaselt on lõpplahendus kulminatsiooniks neile mõlemale. Ja lisaboonusena saab ka nö rassismiliin ehk robotivihkamine, mida ei saa tegelikult rasiismiliiniks lugeda, sest no robotivihkamist lahendav argument oleks igasuguses rassismivaidluses täielik katastroof … ühesõnaga – saab ka robotivihkamine üsnagi piibelliku lahenduse. Aga samas jääb vennastumine inimese uue parima sõbraga (sest koera näeb vaid loomaaias) siiski pigem tolmuimejatasemele, Star Treki humaniseeruvast tehisintelligentsist on asi kaugel ja no ka point on selles, et peabki kaugel olema.

Kui tänapäeva seisukohalt mõelda, siis on sellel sõbrunemishetkel tehisolenditega ka üsnagi praktiline ja ajakohane maik man – on ju tulekul kõikvõimalikud isejuhtivad autod ja käigus iseteeninduskassad ja nii edasi. Ja kui vaadata Meeri küla ajalugu, siis hulga talude elatiseks olnud maa kulub praegu ühele ainsale suurtalule ära, kus inimtööjõudu vajatakse nii umbes ühe toonase talu jagu. Aga ega me siis tegelikult sada aastat tagasi taha minna, tahaks lihtsalt oma osa pirukast ilma ülemäärase mureta või midagi.

Eks see tihedalt kokkupressitud Linnaühiskond meenuta ka natuke sotsialismi õndsusi, kuigi, võrdsemad ja vähevõrdsemate kodanike osas puudub ametlik võrdsuse retoorika vms. Ja lõppkokkuvõttes on au sees ikka praktiline meel ja eluterve seiklusvaim vms, vs põhjamaade heaoluühiskond individualismi ja pika elueaga ( ;) ) või kommunistlik kõigi hingeshoidmine ja motiveerimine loomaliha, kraanikausi ja ekspresstee istekohtadega. Aga siiski ei ole tegemist mingi analoogia või poliitkommentaaridega, vaid tuttavlikud elemendid lihtsalt hea ehitusmaterjal mittetuttavlike alternatiivmaailmade kokkupanemiseks vms. Ent aitab nüüd küll, olen päev otsa seda tutvustust kirjutanud, sest no jõuan lõigukese, kui tuleb jälle mitu tundi midagi muud teha ja ma üldse enam ei mäleta millest alustasin või kas kuhugi välja ka tahtsin jõuda.

(Ja raamatu järelsõna (Raul Sulbi) on ütlemata armas ja soe tunnustusavaldus autorile, mulle meeldib selline segu informatiivsusest ja hingega asja juures olemisest.)

“Zymolihal poel midagi viga,” ütles Jessie ja surus huuled kokku. “Sina lihtsalt söö, mida sulle ette pannaks, ja ära kommenteeri.”

Oli üsna selge, et see on zymoliha.

Baley istus oma toolile. Ka ta ise oleks eelistanud midagi muud terava järelmaitsega zymoliha asemel, kuid Jessie oli probleemi talle juba varem ära seletanud.

“Noh, ma lihtsalt ei saa, Lije,” oli ta öelnud. “Ma elan just siin nendel tasanditel terve päeva ega saa endale vaenlasi tekitada, sest muidu muutub elu väljakanatamatuks. Nad teavad, et olin varem dietoloogi assistent, ning kui ma kõnniksin üle nädala minema loomaliha või kanaga, kui sellele korrusel leidub vaevalt kedagi teist, kellel oleks toiduprivileege isegi pühapäeval, siis ütleksid nad, et see on sohk või et mul on sõbrad ettevalmistusruumis. Sellest muudkui räägitakse vahetpidamata ja ma ei saaks enam ninagi uksest välja pista ega rahus Isiklikku minna. Nii et zymoliha ja protojuurvili on väga head. Need on hästi tasakaalustatud toitained ilma jääkideta ning tegelikult on need täis vitamiine ja mineraale ja kõike muud, mida igaüks vajab, ja me võime saada nii palju kana, kui tahame, kui sööme Kogukonnas kanateisipäevadel.” (lk 39)

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood: Nähtamatu tüdruk”. Varrak (2020)

See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud. Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada – muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe püsielaniku staatuse pälvinud.

“Teistmoodi Mööblipoodi” on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti, vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud oleks.

Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega. Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased (võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust ohustavad segadused kõrvaldada.

Mängu tulevad müüdid, folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni, Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati põhjustatud probleemini.

Kõige selle juures püsib parajalt põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja) saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.

Muidugi kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea. Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub, et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema – kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks peamurdmiseks.

Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine, et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas, kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha pealt käpp oli.

“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.

“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.

“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)

Maksim Tihhomirov - Ад Infinitum ehk Näha tähti ja surra (Raevu päevad 2, 2020)

 

Omal moel päris huvitav nägemus inimkonna tulevikust, kus peale kohtumist võõrrassiga tunnistavad selle ülemust ning asuvad nendega koostööle. Ainult et kasu on tegelikult surnud inimestest, sest elavatel pole võimalik maailmaruumis kohta (sõna otseses mõttes).

Nii siis toodetaksegi Maal inimesi, et neid surnuna orbiidile saata, kus neid kasutatakse planeedirõnga ehitamiseks. Ja nii juba paar sajandit. Ning kui planeedirõngas valmis saab, siis läheb sõiduks!

Kas see on nüüd must huumor … aga autori veidi kerge jutustamisviis neid tähti nägevatest surnutest on õige .. sünkjas. Galina kõrval kahtlemata kogumiku üks huvitavamaid tekste - milline võiks olla inimkonna vabatahtlik koostöö intelligentse võõrrassiga, ja seda õige ootamatult morbiidsel viisil.

Kogumiku jubedalt kole kaanepilt on arvatavalt inspiratsiooni saanud sellest loost.

Aleksandr Matjuhhin - Kauge meloodia (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu vene naisest, kes elu jooksul kaht tulnukate rünnakut - esimeses korda kinnises linnakeses, mis seejärel võimude poolt maha salati, ja teist sureva vanakesena, kui need samad tulnukad võtsid ette kogu Maa alistamise. Mitte et see teine rünnak oleks tulnud naisele üllatusena - ta sõjaväelasest mees sai esimesel kokkupõrkel valdusse ühe tulnukate seadme, millega sai ühenduda nende ajudega (või kuidas seda organit nimetada) … ja kui see sõjaväeline ühel sellisel eraviisilisel sondeerimisel tulnukaplaneedil avastati, said ka tulnukad selgeks, kust see signaal pärineb … ja mida tuleb nüüd rünnata.

Tekst ongi esitatud kahes liinis - sureva vanainimese mälestused minevikust ja esimesest lahingust tulnukatega ja sellele järgnenud mehe hullumise aastad, ning siis oleviku kajad maailmast toimuvast nagu see on kuulda liikumatu vanuri voodisse. Tulevik on tume - aga mis sellest enam 90-aastasele naisele, tema on siit niikuinii lahkumas. Ja veel viimast korda saab ta kasutada seadet, millega ühenduda tulnuka ajju.

Üldiselt selline klassikaliselt kirjutatud ulmejutt, mille eripäraks on selle omal moel poolsegase vanu minevikus kogetu ja olevikus ettevõetav. Ja noh, muidu see vene ühiskondlik eluolu.

Andrei Lazartšuk - Pimedusest; Andrei Stoljarov - Uks teiselt poolt (Raevu päevad 2, 2020)

 

Nii Stoljarovi kui Lazartšuki tekstid on pärit kaheksakümnendatest ning lugemise järel jääb neist maitse kui mingist võlts-strugatskitest (mis on muidugi vägagi lihtne võrdlus). Belials toob neid tutvustades välja termini “turborealism”, mis tundub terminina peale neid kahte teksti küll paraja loodusõnnetusena. Ehk oleks siis need tekstid omamoodi hoiatavaks näiteks sellest, kuivõrd kommertsialiseerunud on 21. sajandi ulmekirjutamine - pole mingit ülekoormatud kujundiilma ega lugejalt nõuet aktiivselt kaasa mõelda; on lihtsalt üks lugemise kiirtoit.

Lazartšuki ja Stoljarovi tekstid pole miskid lihtsad kompud, need eeldavad … ma ei tea, minul seda pole.

Maria Galina - Ja kõik puud aedades (Raevu päevad 2, 2020)

 

Galina paistab olevat Strugatskite kõrval järgmine autor, kelle tõlked vene keelest üllatavad positiivselt. Ja jälle võiks mainida Wyndhamit - kui Belašide loo puhul oli selleks “Kraken ärkab”, siis praegusel juhul “Trifiidide päev” ehk siis taimed (siin nime all mandragorid) on võtnud ette inimkonna ärakasutamise (või noh, hävitamise), ning kasutavad inimeste peilimiseks  nende emotsioonide tekitatud, ee, võnkumisi. Selle tulemusel on suuremad inimkogused maa pealt pühitud ning väikeste perede üksused jäänud laialipillutatuna maakohtadesse (kui palju neid järel on, seda muidugi ei tea).

Lisaks inimestele ka need mandragorid õpivad või õigemini kohanevad uute väljakutsetega ehk kuidas neid hajali elavaid ellujääjaid (kes on nüüdseks vägagi ettevaatlikuks muutunud) välja peilida - lisaks inimkehade kasutamisele (omamoodi biorelvadena), on nüüd mandragorid kasutada võtnud inimkehade häälepaelad. Ja nagu üks kodust ilma jäänud abielupaar avastab, võivad uued inimtaimed vägagi inimlikud välja näha.

Alguses nagu ei usugi, et see jutt just muljet võiks avaldada, aga see hirmuõhkkond hakkab üha painajalikumalt tööle ning see peategelaste üha väiksemad ellujäämisvõimalused mõjub päris dramaatiliselt või nii. Naiivne oleks oodata Galina eestikeelset tõlkevalimikku (jajah, vaevalt Nikkarev selleni jõuaks), aga see võiks küll huvitav olla.

Eesti novell 2020 (2020)

 

Peale raamatus toodud Mart Velskri kokkuvõtet on tõesti keeruline midagi omalt poolt öelda eesti kirjanduse hetkeseisu, lugejate ning siinsete tekstide kohta. Niiet väga soovitaks seda ülevaadet lugeda, kui on huvi saada laiem pilt eesti nüüdiskirjanduse olukorrast.

Ükski antoloogia või kogumik pole 100% algusest otsani heade tekstidega. See on lihtsalt võimatu, nii ka siin vahetanuks ehk 5 teksti millegi muu vastu - aga see on vaid minu maitsest lähtuv ning enamasti ma mõistan, miks koostajad (Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi) need kaasasid. Näis, kas järgmise aasta valiku puhul pääseb sinna ka midagi ulmejutu võistluse esikümnest (Täheaeg 18), midagi justkui võtta oleks.

Igal juhul, tasub valikut lugeda, eesti lühiproosa pole jura.

Urmas Vadi > Kääbussiga 6/10

Urmo Jaanimägi > Ajaliku elu rõõmud 6/10

Maarja Kangro > Läti lipp 5/10

Kertu Moppel > Kangelase teekond 6/10

Paula Nerve > Nii palju lugusid 6/10

Toomas Haug > Mustamäe vanad 5/10

Piret Põldver > Igaüks kannab oma risti ise 6/10

Jüri Kolk > Ada 6/10

Kairi Look > Ümbermäng 5/10

Tauno Vahter > Intsident 43. lasteaias 6/10

Kristjan Sander > Homo Ludens 4/10

Margit Lõhmus > Veider 5/10

Maimu Berg > Must mees minu elus 5/10

Andrei Ivanov > Hapsal 5/10

P. I. Filimonov > Sebastian Rüütli tõehetk 6/10

Livia Viitol > Õpetajanna saabumine 4/10

Eessaare Aadu > Metsa serval 4/10

edasi

päevaleht

sirp

looming

Tim Pratt – A Princess of Nigh-Space (Escape Pod, 2020)

 

Natuke Charles Strossi “Vürstkaupmeeste” laadis, ehk siis noor naine avastab, et ta horvaadist vanaema polnud üldsegi Horvaatiast pärit … ja seetõttu ta löödi maha. Ning päranduseks on pääs teise maailma, neiu mahalöödud perekonna varanduse juurde … kui saaks vaid mahalööjatest mööda.

Omal moel kuidagi lõbus ja letaalne lugu, justkui sissejuhatus nö suuremasse tsüklisse. Kõik see ameerika eluolu ja siis korraga külalised teisest dimensioonist, kes tahavad sinuga teha halbu asju, et saaks minema siia lõksu jäädud maailmast. Lahe lugemispala.

Jaan Tamm “Muinas-Tallinna otsimas”. Argo (2019)

Tegemist on ajalooteadusliku ülevaatega kahel tasandil – selleks, et rääkida tänaseks kogunenud leidudest ja oletustest muinasaegse inimtegevuse ja -asustuse kohta tänase Tallinna aladel, tuleb rääkida ka linnaarheoloogia tekkest ja linnade arheoloogilise uurimise ajaloost, seda nii Tallinnas, Eestis kui ka Tallinnat ümbritsevates ja/või teatavate ajalooliste tingimuste poolest võrreldavates piirkondades (Rootsi, Soome, Venemaa, Läti, Poola; Kalmarsundi ja Daugava alad).

Kaanepildi tõttu – ilus kaas on raamatul, küll on kena, et Christian August Lorentzen võttis Lyndanise lahingust maali teha, kuigi, arvata võib, et Taanlastel on sest soodsast võidust, mille käigus olevat kõrgemalt poolt taanlastele ka nende lipp ilmutatud, rohkem kui üks maal –, igatahes, jah, kaanepildi tõttu ootas alateadvus miskipärast rohkete illustratsioonidega ja ilusti kindlas kõneviisis muinasaegset elu-olu lahtiseletavat, rohkem laste entsüklopeedia laadset raamatut. Aga see ootus oli küll märgist mööda, st pilte on küll palju ja põnevaid, aga ümmarguse jutu asemel muinasaja inimeste eluolust laotus lahti hoopis vanema ajaloo uurimine kogu oma ebakindluses, juhuslikkuses, heitlikkuses ja spekulatiivsuses.

Möödunud aegu uurivate teadlasdetektiivide käsutuses on teadmised üldistest protsessidest ja arengutest mingitel ajastutel mingites piirkondades (nt eellinnaliste asulate teke Läänemere piirkonnas muinasaja lõpul kui üldine protsess, mille tingimustega võrrelda konkreetset ala (Tallinn); või hansakaubandusega koos toimunud keskaaegne linnastumisprotsess); on pisteline maapõue kultuurkihtidest leitud aineline info, mille dateerimine on üldjuhul üsna suure veapiiriga ja millest andmete saamine sõltub sellest, kas puutumatu kultuurkiht üldse alles on (maapind võib olla juba varem ühel või teisel põhjusel segi kaevatud või pealmised kihid minema uhutud või tassitud). Lisaks muidugi rahastus, vähe on konkreetselt teaduseesmärkidel tehtud kaevamisi, suur osa andmeid tuleb ehitustegevusele eelnenud nn päästekaevamistest, millest mõnedegi puhul on raamatu autoril jäänud vaid nentida, et rahastuse äralangemisel jäi lõplik aruanne koostamata; ja loomulikult ka geoloogilised ja klimaatilised teadmised; ning kõige viimaks oletused ja teooriad, mis panevad kokku kõik ainelised leiukillud, pinnamoelised ja klimaatilised olud jms, et kujutada ette seda, kuidas ammused inimesed võisid tegutseda ja toimetada.

Mõni ime, et selle kõige juures ei ole arheoloogilised muinas-Tallinna otsingud seni suutnud ei kinnitada ega ümber lükata taanlaste vallutuste eelse Lyndanise puitlinnuse olemasolu, selle aastaringset asustatust või toonaste kohalike elanike püsiva kaubaasula eksisteerimist. Aga sellegipoolest – oluline ei ole mitte kohale jõudmine vaid teekond ise; ning muinas-Tallinna otsides tulevad ka muistne inimtegevus, pinnavormid ja esiasukate varjud pisut lähemale.

Hiljuti murdsin just pead, et hea küll, paekimivi on kunagise merepõhja sete, kujutan ette küll, kuidas see kõik need sajad miljonid aastad tagasi vaikselt settis ja kivistus, aga mis imeväega küll on osa sellest merepõhjast kõrgele tõstetud ja läbi lõigatud nõnda, et moodustus pankrannik? Istusime siis koos mitmesajamiljoni aasta vanuse trilobiidijupiga guugeldama, kuid saime teada vaid seda, et keegi päris täpselt ei tea, et palju hüpoteese on. Siin raamatus muidugi nii ammuste aegadega ei tegeleta, aga siiski mainiti möödaminnes ära, et üks võimalik põhjendus on kunagise jääsulavete uuristatud jõesängi olemasolu. Nojah, see selleks. Aga kui vastne ja noor on selles mõõtkavas kogu Tallinna alune maa, kus Ülemiste järv eraldus merest 8000 aastat tagasi, ent Harku vaid 800 ja Suur- ning väike Paljassaar said lõplikult maismaaga ühendatud vaid 100 aastat tagasi, sedagi inimese kaasabil?

Ühesõnaga, muinas-Tallinn on möödunud aegade loori taga veiklev ja peibutav vari, kuid seda erutavam ja väärtuslikum on iga väike mullapõuest leitud killuke, tuleasemejäljeke või orgaanilise materjali viiruke. Ja olgu selle põletava küsimusega, et kes ikka Tallinnale ala esimest korda linnalisel moel asustas, kuidas on – kindel on see, et muinasaegsed inimesed on siin kandis viibinud juba aastatuhandeid, vähemalt ajutiseltki.

Ja omamoodi huvitav on mõelda sedagi, et kuigi metallide kasutuselevõtk oli tohutu edasiminek tsivilisatsioonide arengule, siis on maapõuest korjatud kivist tööriistad peaaegu sama kasutusvalmis kui aastatuhandete eest, sellal kui metallesemed on ajuti võõrale pilgule peaaegu tuvastamatud roostekänkrad. Ning veel sedagi, kuidas muinasaaegseid ajaperioode on puht praktilistel põhjustel nimetatud keraamikastiilide või metallitöötluse astmete vms säilinud materjali järgi. Küllap võiks meie praegust ajastut plastiajastuks nimetada.

Kokkuvõttes huvitav ja inforikas raamat, mille lugemine nõuab pisut rohkem keskendumist ja mis ühtlasi annab aimu ka (vanema ajaloo) uurimise ja kindla teadmise võimalikkusest üldse. Infot oli loomulikult nii palju, et meelde ei jäänud pooltki, aga eks nii nende tihedate ajalooraamatutega ongi, kui just asjas juba eelnevalt sees pole.

T. Kingfisher – Report of Dr. Hollowmas on the Incident at Jackrabbit Five (Escape Pod, 2020)

 

Jätkub järglaste sünnitamise teema, aga vähe teisiti ja humoorikamalt. Kolonistidel on kaugel planeedil vägagi reguleeritud elujärg, kus muuhulgas on siis oluline järglaste planeerimine. Juhtub aga nii, et kui järjekordsed sünnitajad on jõudnud kriitilisse etappi, satub nende planeedi juurde tõeliselt iidvana kosmoselaev, kus krüounest äranud mees nõuab meeleheitlikult sünnitusabi. Kui viimaks saab laev maandatud, selgub, et sünnitusabi vajab hoopis …

Tekst on esitatud ülekuulamisprotokollina, kus programm esitab küsimusi sündmuste keskmes olnud veterinaarile (kuivõrd arst on arst, eksole). Programm … pole just inimlik ülekuulaja, mis muudab situatsiooni igati totraks, seda enam, et need sünnitused kulgevad õige dramaatiliselt ja kõiksugu formaalsusteks polnud just aega. Eks huumorit peakski pakkuma kõik need kommunikatsiooniprobleemid, mis siis juhtusid algsündmuste käigus ja hiljem uuesti ülekuulamise rekonstrueerimise käigus. Arvatavasti oleneb see lugeja meeleoludest, kui palju nalja saab, potentsiaali nagu oleks.

Aleksandr ja Ljudmila Belaš - Lõõmav juuni (Raevu päevad 2, 2020)

 

Veidike John Wyndhami “Kraken ärkab” voolusängis, ehk siis ookeani uurimata alad peidavad saladusi, mis võivad inimkonnale saatuslikuks saada-. Aga Belašide teksti puhul pole teise intelligentse eluvormi tegu külalistega kosmosest, vaid ookeanis ongi arenenud üks teadatuntud eluvorm … õige intelligentseks ning nagu kummalisi juhtumeid uuriv kõmuajakirjanik sedastab, siis Maale kaks intelligentset eluvormi ei mahu.

Autorid pole teab mis poliitkorrektsed ning nende eluvormide jumaldamisega on seotud üks paljusid jumalaid kummardav religioon ja nende kummardajaid ei kohelda tekstis just … erapooletult. Pealegi, see megarahvus levib kõikidel kontinentidel just nagu vaaraosipelgad, Eks selline autorite vanamoodne lähenemine vähe harjumatu ole, aga küllap kogumiku koostajale olid olulisemad teksti seikluslikum pool.

Aga jah, eks plusspunkte kogub see jutustus (kogumiku mahukaim tekst) oma tempoka ja meeleoluka jutustamisega, kõik see põud ja taamal valitsev õudus. Eesti lugejatele kindlasti meelepärane lugemispala.

Tatjana Tolmahh - Roosi süda (Raevu päevad 2, 2020)

 

Ilusa poeetilise maailma eest ehk plusspunkte, samas … nojah, tekst jäi kaugeks.

Roosi jäi lapsena pimedaks ning see tekitas ta vanemates sellist meelehärmi, et tüdruk kannatas. Vanemad surid erineval moel, Roosi jäi maailma koos ülitundliku tajumismeelega, ning hakkas ehteid valmistaja ja neid müüma. Aga vanematega juhtunu tekitas talle tugeva trauma, mistõttu ta süüdistas end mitmes surmapatus ja kaotas usu enese väärtusest - et näiteks temagi võiks olla armastust väärt.

See maailm on üle elanud vanade väärtuste huku ning uued väärtused (uued jumalad) nõuavad oma radikaalsematelt järglastelt muuhulgas inimohverdamist. Õnnetu ehetevalmistaja Roosi satubki ühe sellise riituse keskmesse … kui vaid sissepühitsetaval oleks küllalt jõudu naine maha lüüa.

Nagu öeldud, poeetiline värk ühest julmast maailmast. Selline traagiline muinaslugu eneseleidmisest läbi kõiksugu suuremate ja väiksemate traumade.