Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Danna Solovjova - Tõde, mis murdis vaikuse (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Vahest ehk utoopia valda kuuluv tekst: ühel päeval selgub ülemaailmselt, et inimesed ei saa enam valetada; rääkija muutub tummaks kui püüab sulle jama ajada. Milline segadus, sellel ei paista olevat mingitki teaduslikku seletust. Nojah, võimud nõuavad teadlastelt valetamise võime taastamist - muidu pole võimalik riiki valitseda. Aga … teadlasedki ei mõista selle nähtuse olemust ega midagi. Kuidas edasi elada? Vastust teavad ehk noored.

Tekstis jäi minu meelest käsitlemata üks tahk: kuivõrd on säilinud siiski võime valesid mõelda, kas siis saaks neid ka tegelikult kirjalikult või visuaalselt väljendada? Kuivõrd jah, enamus kommunikatsioonist on justkui siirdunud visuaalset kasutava kogemisse.

Eks utoopia puhul on paratamatu teatav naiivsus ja positiivne programm; seda tasakaalustab tekstis väljendatud mõtted valetamise kui sellise olemuse üle, sest noh, on valed ja siis on veel valed - vahel on väike vale pigem positiivse mõjuga jne jne. Eks omamoodi huvitav seegi, millisena näeb autor praeguse maailmakorra toimimist, on pahad võimutegelased ja head teadlased jne.

Thomas Ha - The Sort (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne teadusliku fantastika alla liigituv tekst, mis rõhutab pigem inimlikele väärtustele kui võimalikule tuleviku visioonile. Lugu paigutub kuhugi lähitulevikku, aega, mil inimeste modifikatsioonid on nüüdseks keelatud, sest selle tagajärgedega tegelemine läks liialt keerukaks. Küll aga saab eksperimenteerida agrotööstuse kallal.

Isa ja poeg sõidavad läbi Ameerika väikekohtade, ning jõuavad ühte linnakesse, kus võiks nagu kauem peatuda kui mõned tunnid. Linnas algavad oma kandi tuntud pidustused, kus muuhulgas põletatakse põllumajanduse ebaõnnestunud modifikatsioone. Isa ja poeg otsustavad seda vaatama jääda ning mõnigi kohalik saab pihta, kes nad tegelikult on; idüll on rikutud.

Eks see poja ja isa suhtlemine annab kohe kätte, et midagi on siin teisiti, ajapikku siis avaneb maailm. Aga noh, see lapse ja vanema suhe ning inimeste erinev suhtumine, see on kuidagi … puudutavalt inimlik.

Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Seio Saks: Fuuga

Tehisintellekt - nii vähe, kui ta veel intellekt ongi - on kahtlemata juba kohal ja erutab jutuvestjate meeli. Antud loos on ta üsna keskne tegevusekäivitaja, sellline isksutetu ja ebamäärane, aga inimeste poolt ohtralt kasutatud. 

Inimesi on ses loos meeldivalt kirjeldatud ja kirjeldamata jäetud. Kiidan väga heaks väliste detailide olemasolu ja samas lugejale jäetud ruumi kujutleda, mida soovib. Läheksin täpsemaks, aga võibolla annab see liialt loo sisu ära. 
Igatahes oluline on, et selles jutus ei kippunud tegelased segi minema. Kõik olid äratuntavad v.a. kaks praktiliselt identset funktsiooni kandvat tüüpi.

Ja ma tunnetasin loogikat. Võimatuste ja võimalikkuse piiril liikuvat. AI on NII arusaamatu, NII veider, meil ei ole mingit aimu, mismoodi ta töötab 6 aastagi pärast, mitmekümnest rääkimata. Äkki ta - suudaks kuidagi? Äkki meie - tajude sõlmekeeramine nii, et me enam aru ei saa, mis on päris ja mis tehisintllekti loodu, on tegelikult reaalselt võimalik? 

Oli nutikas panna üks oluline tegelane nende teemade uurijaks, sellega sai lugejale rohkem infot anda. 

Samuti meeldis mulle kirjeldatud argireaalsus. Tundus realistlik. 
Milline on maailm, milline on Tallinn ja mis on inimeste ja nende valitsuste suhe tehisintellekti.
Ja muidugi on ala helgeimate peade kodukoht Hiina, selge ju. 

Loteriis varem

Kärt Hellerma - Plastinaadid (Looming 1, 2026)

 

Üsna üheplaaniline ulmelugu, mis võinuks ehk möödunud sajandil ilmudes mõneti esileküündivalt mõjuda, hetkel aga … vähe kerge pala.

Tekst algab kui olmerealistlik jutt, mis kirjeldab ühe vanapaari elu 21. sajandi tingimustes. Ühel õhtul lapselapse sünnipäevalt naastes peavad nad auto peatuma, sest ühel kõrvalteel seisab liikumatult põder. Mis pole kuidagi elus, mis pole kuidagi kuju ega topis - nagu selgub järgmisel päeval, kui päästeamet on selle (asja? laiba?) teelt ära toimetanud. Uudiste järgi on tegu ühe veidra balsameerimistehnikaga, aga kes ja miks seda teostas, ei tea. Ja see ei jää viimaseks niisuguseks juhtumiks, ning metsloomadelt levib koduloomadelegi. Aga mitte ainult.

Kõik see ulmeline värk on esitatud läbi vanainimeste eluolu (mis iseenesest on lahe vaatenurk), kõik need erinevad uudised ja vandenõud, mis hakkavad inimeste hulgas levima. Autor püüab ehk esitada massipsühhoosi levikut, mis tekib sõnulseletamatu põhjal; eks siin kajastuvad ka koroona kuumemad hetked. Ma nüüd ei oska öelda, et see oleks just väga eripäraselt esitatud, pigem tõesti üheksakümnendate eesti ulmelugu, vast nii pika staažiga autori puhul oodanuks vast midagi teravamat.

Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.

Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.

Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.

Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.

Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (Swirsky,  Ross). Vanadus.

Kathryn H. Ross - The Forgetting Room (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Iseenesest igati tavapärane ulmeline probleemlugu - mis võiks olla siis, kui oleks selline seadeldis, mis aitaks kustutada traumeerivaid mälestusi. Noh, teadagi, kuivõrd tegu pole tootereklaamiga, siis ega see kokkuvõtteks midagi head tähenda.

Kuid autori kiituseks tuleb tunnustada, et ta oskas sellist situatsiooni lahendada õige südantlõhestavalt. Lõpuks üks ulmelugu, mis on universiaalselt üldinimlik. Tundmatu autor, hea tulemus: võrdub vinge.

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.

Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.

Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.

Olivie Blake - The Audit (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne ulmelugu, mis jätab vähe tühja tunde. Juttu käivitav mõte on siis see, et miks keskeas või hiljem nautida tööst teenitud hüvesid - võiks proovida hoopis, et noorena siis lõbutseda ja reisida jms, ning seejärel siis pühenduda ainult tööle (seda siis alates kolmekümnendast eluaastast). Tegemist on eksperimendiga, kus vestluse käigus hinnatakse su võimalikku väärtust, mille järgi siis prognoositakse, kui palju tulu võiksid tulevikus teenida (või noh, tekitada) ja vastavalt sellele siis saaksid teaud rahasumma, mille siis hilisema tööea jooksul tagasi maksad.

Loo peategelasele määratakse selle järgi näiteks 30 miljonit dollarit (tema naaber saab näiteks alla miljoni). Kena on, aga … mida õieti nüüd teha? Ja kuidas ta peaks selle raha tagasi teenima? Õnneks ta avastab, et ta tüütu ja anonüümne allkorruse naaber (kes muudkui vastu põrandat prõmmib, et peategelane ja korterikaaslane vaiksemalt võtaksid), osutub üsna huvitavaks noormeheks. Aga jah, mida õieti teha.

Lugu käivitav ettemaksu mõte on liialt jabur, et teksti õieti tõsiselt võtta (ehk autorilegi on see pigem huumor?). Seda küll tasakaalustab peategelase ja ta naabri armumise lugu, kuid see jääb õieti alla sellele naiivsele lõbufantaasiale. Veider valik niisugusse antoloogiasse.

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Seio Saks - Fuuga (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse üheksanda koha lugu on puhas teaduslik fantastika, mis kirjeldab elu 21. sajandi teises pooles; tegevus leiab aset Tallinnas, mis on üpris muutunud ning kuulub Atlandi Majandusalasse - mis näib olevat üsna europiidsete inimeste liit ning üha võõravaenulikum. Veel on selles tekstis teiseks suurvõimuks Hiina (rohkemat siin ei mainita).

Kuid on veel üks jõud ning see on üleilmne tehisintellekt, mida on muuhulgas kasutatud linnade ja linnaosade planeerimiseks … kus aga juhtub seletamatuid aegruumilisi veidrusi (üks hüpotees, et tehisintellektil on igav, kui maailm on selgelt piiritletud ja oma piiride taha sulgunud?), mis muuhulgas on üheks põhjuseks, miks tehisintellekt on sattunud põlu alla.

Selles Tallinnas satub üks kohalik mees kohta, mille olemasolust polnud tal aimugi - see on omamoodi linnriik ehk autonoomne Ülemiste linnaosa (mille on siis omal ajal projekteerinud tehisaru), kuhu saadetakse Tallinna sattunud Atlandi Majandusalasse sobimatud inimesed (näiteks peategelane näeb hiljem india perede ilmumist). Ülemiste juhil on plaan nö paremast tulevikust, seda siis tehisaru toetusel. Peategelasele see plaan iseenesest imponeerib, kuid ta uued tuttavad seal Ülemistel uurivad hoopis teisi asju (ning üleüldse, kelle huvides?).

Et siis päris painajalik tulevikufantaasia, kus 2040. aastatest varasemast midagi ei räägita. Tegelaskond on päris internatsionaalne (enamuse tegelaste nimed küll slaavipärased), kuigi mingil moel paistab olevat säilinud ka eesti keel ja selle kasutamine (või siis peategelasest lähtuvalt pole tal suuremat kokkupuudet “eestlusega”?). Tekstis on samuti oluline tehisintellekti küsimus, mingil moel võiks seda mõelda ajasrändamise teemaga, kuid pigem on ikka oluline tehisaru teema. Ja noh, eks oleks huvitav teada, kuidas õieti jõuti selle Atlandi Majandusalani (ja miks see on hävinguteele sattunud).

Pole päris pikka aega ulmet lugenud (viimati ehk Kaarnakirja eelmise kogumiku tekste?), seega juba mõneti harjumatu lugemisvara. Eks silma kriipis üks pisiasi, kuidas peategelane samal päeval kohatud naisega õhtu lõpuks ühte heitsid, ei saanud nagu arugi, et neil varasema suhtluse põhjal miskit flirti vms oleks. Aga noh, omamoodi vanamoodsa teadusliku fantastika värk ehk inimeste intiimsem pool võib avaneda üsna jaburalt.

Aga jah, muidu üsna huviga loetav tekst.

Triinu Meres - Tähtsad asjad (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Teaduslik fantastika tulevikust, kus heaoluühiskond on üsna laialdaselt levinud. Inimkond on laienenud teistele taevakehadele, sellega kohanemiseks tehakse laialt geenimanipulatsioone ning elu on üldjoontes talutav. Aga geenitöötlused pole siiski jagu saanud sellisest nähtusest nagu depressioon - ent on selgunud, et sellised inimesed on äärmuslikes olukordades vägagi tõhusad tegijad, siis saavad nad korraga oma laksu kätte ja efektiivsus laes.

Nii on siis kogunenud seltskond eriväelaste väljaõppega depressiooni kogejaid - et päästa ühest äärmuslaste kogukonnast noored neiud, keda sunnitakse abielluma. Mõeldud, tehtud.

Muidugi, siin tuleb mitmeid moraalseid küsimusi - kui suur võib olla see enese heaks saadav laks, et teha teistele nö altruistilikult head? Sest noh, see operatsioon pole kuidagi seaduslik (muuhulgas on ka inimohvreid), aga isiklik tasu on see, et sa tunned end nii elusana (seeläbi kasvõi partneriga seksida). Meres on loonud pealtnäha üsna lihtsa teksti, aga samas on see päris hea kõverpeegel (tänapäeva? endisele?) heaoluühiskonnale, egoismile, meediatarbimisele. Kuidas saavutada enesega rahulolu, mis võib olla selle tegelikuks hinnaks? Mis võib olla altruismi tegelik motivaator?

“Tavalises malbes olukorras vallanduv krooniline depressioon viitab sellele, et äärmusolukordades võib selline inimene äkki tõhusaks, kartmatuks ja otsustavaks osutuda.

Kui see oli välja selgitatud, oli edasin muidugi loogiline. Õigete geenide ja õige psühholoogilise profiiliga isikud said võimaluse läbida erikoolitused ning riigil oli niisiis vajadusel võtta võitleja loomusega päästjad-sõdijad. Kartmatud ja tõhusad inimesed astumas vastu kõikvõimalikele looduskatastroofidele või vägivaldsetele julmadele inimestele, kes üritavad maailma mingit osa ajas tagasi pöörata.” (lk 129-130)

J. G. Ballard - Chronopolis (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Siit tekstist võiks juba kergelt aimuda “Crashi”, kus siis ühiskonna toimimine ja selle keskkonna teatud maniakaalsus. Aga antud juhul siis järelühiskond, see, mis on jäänud järele peale aja ja korra vastast mässu (mis muidugi tähendab teistsuguste survevahendite kehtestamist).

Ehk siis kunagi (tulevikus) viis rahvastiku kasv selleni, et ühiskonna toimimiseks tuli kõik ära reguleerida. Inimesed jagati 12 eri klassi, kes siis elasid vastavalt temale eraldatud ajaakendele - mida teha mis kellaja paiku, millal tööl ja millal juuksuris ja millal tööl olla või magada jne. Tänavad olid täis tuubitud kellasid, kus jooksid nö eri ajad eri klassidele - logistika ülim funktsionaalsus jne. Muidugi lõppes see kõik suure mässuga.

Sellele järgneval ajal keelati kellad, ega inimesi polnud ka sedavõrd palju ellu jäänud. Avalikud ajanäitajad lõpetasid töötamise, inimestelt korjati nende isiklikud kellad. Elu läks umbkaudsemaks.

Loo peategelane on noormees, keda lapsest peale hullupööra huvitab aja täpne kulgemine ja oh õnne, kui tal õnnestub leida üks töötav käekell. Ta ise proovib niisamuti ehitada ajanäitajaid, aga midagi jääb siiski puudu. Kuni ta viiakse Chronopolist vaatama.

Eks see jutt on kirjutatud oma ajastu vaimus, ning selles ülerahvastatud tulevikus kajastub eelkõige Ballardi kaasaeg (ega autor mujalgi just suurt pühendu uute tehnikavidinate kujutlemisele). Aga loeb idee ise ja see fetiš, mis on inimese enda täiesti vallutanud, see fikseeritud aja ihaldus, korra ja täpsuse tagasitoomine. Autori eesmärgiks pole vast sümpaatse peategelase loomine, pigem see … veider olukord, kummaline suhe ja sõltuvus aja mõõtmisest ning korrapära ihaldamine. Sest noh, paljudele vabameelsetele on sekund-minut-tund teadagi väga ahistav.

J. G. Ballard - Liivast puur (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Esmapilgul justkui ökoloogiline ulme, ehk siis mis juhtuks Maaga siis, kui siit on hõivatud sedavõrd palju massi Marsi maasarnastamiseks. Ehk muutub Maa orbiit pisinatuke, millel oleks seninägematud tagajärjed (lk 134)? Lahenduseks võiks olla omakorda Marsilt miljonite tonnide külmunud liiva transportimine ning selle laskmine Atlandi ookeani ja Kaspia merre. Aga oh häda, liiva uppunud Marsi samblikes peitub viirus, mis siin mõjub laastavalt taimedele - õnneks levib see kaugemale vaid inimeste väljaheidete abil.

Mistõttu on siis karantiinitsoonid nende liivamasside ümber, üks neist on Floridas Canaverali endise stardijaama juures. Atlandi ookeani äärne kunagine luksuslik puhkeala on suur liivakõrb, mis küll vaikselt taganemas naasva Atlandi ookeani osaks. Liiva alla mattunud mahajäetud kuurortides elavad aga sinna põgenenud erakud, keda aga jahitakse Marsi liiva viirusekandjatena. Miks need erakud seal on, eks põhjused ole erinevad.

Esimestel lehtedel arvasin, et tegevuskohaks on Mars, mis on millegipärast vägagi koduplaneedi järgi ümber nimetatud, aga õnneks nii küll pole. Eks võiks mõelda, et kui selline liivahulk rannikule uputada, et kas see siis Maad rohkem ei mõjutaks  - kuivõrd on mainitud, et Golfi hoovus püüab ookeani tagasi suruda. Muidugi on tekst rohkem kaldu psühholoogilise poole oma tegelaste käitumismotiivide pärast, õnneks pole siin ballardlikke suuremat ballardlikku painajalikku fantaasialendu.

Rich Larson - Meat and Salt and Sparks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Kui üldiselt Larsoni tekstid ei tekita minus ootusärevust, siis see lugu on küll päris hea. 

Tegevus leiab aset 21. sajandi teisel poolel, kus politseiuurijana töötab kõiksugu eksperimente läbi elanud šimpans Cu - mis on igati erakordne ka lähitulevikus. Cu on oma politseinikust partneriga ühenduses liidese kaudu, enamasti on ta oma spetsiaalses kodus (sest inimeste tähelepanu on häiriv ja soovimatu) ja läbi partneri “silmade” analüüsib inimeste käitumist - sest šimpans näeb asju teisiti kui inimesed.

Nende praegune juhtum on inimesega, kes tappis lihtsalt ära ühe tänaval vastutulnud võhivõõra, justkui käskluse peale. On teatud liiki inimesi, kes on lasknud end ühendada mõne teise inimese külge ning täidavad nende soove, vabatahtlikult. Ka mõrvarist naine on selline, aga kes teda õieti juhendas, seda ei suudeta muidugi välja uurida. Cu asub lähemalt uurima mõrvatu isikut, kes osutub hoopiski kellekski muuks kui dokumentides kirjas - ta teab teda. Seepeale saab šimpans salapärase sõnumi.

Siin loos on muuhulgas kujutatud tehisaru tegemisi, mis on ehk 2018. aasta reaaliates, nüüd vist nii … lahjalt ei kujutataks. Aga jah, seekord on Larsoni ulmetekstimasin päris põnevalt kokku kirjutanud (ja mitte nii mahuka tekstina!). Ja see peategelane ise ja tema tegemine ja need valikud ja reaalsus, mis teda teksti lõpus tervitavad.

Loos on ka väike ulme-estonica:

“Cu was specific with the contractors about leaving the rafters exposed. She’s added to them since, welding in more polymer cables and struts of wood, a criss-crossed webbing that spans the vaulted ceiling like a canopy. The design consultant, an excitable architect from Estonia, suggested artificial trees sprouting hydroponic moss. But Cu has no use for green things. She grew up to dull gray and antiseptic white.” (lk 416)

Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Elizabeth Bear - Okay, Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis ekstsentrikust rikkur-leiutajast, kes on lasknud ehitada mägedesse sellise turvamaja, kus ta oleks kindlustatud kõikide väliste ohtude vastu. Ainult et … kui turvamaja langeb häkkerite mõju alla ning seetõttu lähtub edaspidi sellest, et välismaailmas toimuva zombimöllu pärast tuleb iga hinna eest omanikku varjatult sees hoida, siis on jama lahti ning isegi häkkerite lunarahanõue on selle kõrval teisejärguline.

Kuidas siis sellises olukorras käitud, kui maja karistab sind katsete eest välisilmaga ühendust võtta? Näiteks mitte lastes sul magada? Et tegu on ekstsentrikust leiutajaga, on ta kaastöötajad harjunud, et mees võib etteteatamata määramata ajaks kaduda, seega pole lootust et teda tõsisemalt taga otsitakse. Lisaks lähevad maja ja mehe suhted üha rohkem sassi …

Eks pool lugu on enamvähem selline klišeelik, aga teine poole kogub juba tuure üles. Lõpplahendus läheb küll vähe traditsiooniliseks.

Omal moel päris hämmastav, kuidas sellist tuntud autorit tutvustatakse muuhulgas sellega, et tal on veel tuntum elukaaslane.

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Rich Larson - An Evening with Severyn Grimes (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Larson tuntud headuses ehk siis tegevusrohke põnevuslugu tulevikumaailmas. Severyn Grimes on ameerika oligarh, kes on juba aastakümneid ja aastakümneid oma eluiga lasknud pikendada, kasutades selleks kehadoonoreid - mitte siis erinevaid elundeid või kehaosasid, vaid kogu keha. Grimes eelistab noorte meeste trimmis kehasid.

Tema viimane keha pärineb ühelt noormehelt, kelle ema igatseb oma kadunud poja järele. Ja et sellistele meestele peab jahti Priesthoodi nimeline rühmitus, lööb ema nendega käed, et saada poja keha tagasi (millele siis poeg “tagasi laadida”) ning Priesthood saaks sellise nende mõistes ebanormaalse oligarhi mahalöömisega kuulsust (ja seejärel lähemale võimu haaramisele). Rööv õnnestubki, aga siis hakkab Grimes oma ellujäämise nimel võitlema, ja selleks kõlbavad kõiksugu võtted.

Larson tekitab oma tekstidega minus ebalust, loeks nagu mingit … ulmetekstimasina toodet: kõik lippab, kõik on käpas, ainult et kaasaelamist ei teki, kuidagi hingetu. Aga võibolla on see lihtsalt minu eelarvamus.