Ave Taavet - Šarniir nr 5. Gentrifikatsiooni ohvrid (Looming 4, 2025)

 

Taavet tuntud headuses ehk kaks lugu tänapäeva folkloori ainetel.

Esimeses loos on noor naine leidnud enda kutsumuse autotöökojas masinate putitajana. Ta asub oma lõbuks korda tegema tüütu kliendi jäetud vana Ladat, mis sel aastakümneid aianurgas roostetanud. Sest naisele tundub, et sel autol on tegelikult hing - ja see hing muutub aina … nooruslikumaks, mida rohkem selle kõpitsemisega saavutada. Ainult et see hing pole mingi pailaps ning see mäletab vägagi hästi, kes ta sinna aianurka unustas ja seejärel plaanis romulasse viia.

Teine lugu on veelgi lihtsam ning kuulub ehk kohapärimuse huvitavasse valdkonda. Edukas noormees on ostnud korteri uuenevasse Koplisse. Ainult et nagu selgub, pole senini valitsenud nõukogulikud ilmingud kinnisvarauuenduste käigus sugugi välja surunud, vaid tänu triksterist maaklerile ootavad oma aega tagasitulekuks. Kuid Kopli pole ainus, nagu avastab kinnisvaraomanik …

Eks mõlemad tekstid on omal moel vaimukad ja pakuvad vastupidiseid lahendusi Aalmanni elusügise tõlgendusele.

Maarja Pärtna: Läved ja tüved

 

Huvitav, kas William Carlos Williams on Maarja Pärtna nendes luuletustes, mis on halli ilma ja roostes tundega viivuluuletused? Enamasti loodusest ja ometi ka hetkest, mis just praegu tundmisel? 
Alati kuidagi lagunevad, alati kuidagi just praegu?

Kui ei ole William Carlos Williams (tema luuletused on isegi teises fondis), on Maarja Pärtna unelevam, üldistused libisevad sõnadele natuke lähemale, mitte ei ole vaid nende taga aimatavad, ja vahel on kohtadel isegi nimed. 
Need kohad, mil nimed on, on enamasti Tartus.
Võõramaa nimega mees nimetab korra Püreneesid. Aga enamasti laguneb ja roostetab tema nime alt väga tuttavalt ja Eestimaiselt. 

See on seisundikogu, tunnetamiskogu, kust ei kerki mitte kirge ja laineid, vaid kus kogunevad üha langeva vihma piisad ning loodus ja kohad, hetked ja igavik saavad ikka ja uuesti mainitud ja kirjeldatud nagu loits. Sinna vahele on peidetud äratundmismomendid, "selline ongi elu, õige", saunast tiiki hüppajate valged tagumikud ning oleva ja kujuteldava hämused piirialad.

majast alguse saavad asjad - ruumitunnetus
oskus meeltega täpselt ja teraselt haarata.

kui pakime asjad lahti
ja paigutame mööbli tubadesse laiali,

siis kaaluksime justkui asjade sobivust kohtadega,

aga aja möödudes avastame siiski,

et kohad on kaalunud hoopis meid, et meie

oleme sisse elades saanud enesele koha järgi kuju -

ringikujulise, üksteiseks ülemineva.

haaratud üleni oma rahulikust olemisest

leiame eneselegi ootamatult,
et kodutunne ongi kätte tulnud:

iseenesest kõigi argiste askelduste käigus

on koht meisse kohale jõudnud.

Reavahetused on natuke ootamatult kõnekad. 
Vahel.

Lugemissoovitus

Müürileht