Heidi Raba – Lili Remma ja purpurkuulased (2013)

Ei hakka triloogia lõpptulemust matrossovlikult varjama – Lili Remma ning ta sõprade ja liitlaste eepiline võitlus Varivürsti vastu leiab mingil moel positiivse lõpu (jee!), ning soovi korral saaks autor sellele triloogiale nii eel- kui järellood kirjutada, võimalusi oleks mitmesuguseid (purpurkuulaste elu ja võitlused, Remma probleemne tähelend jne; rääkimata niidiotstest, mida ma tegelt siin postituses matrossovlikult varjan). Iseasi, kas kohe järjekordne romaan, algul piisaks ka jutust-kahest.

Kui triloogia kaks esimest osa toimuvad üsna lühikese aja jooksul, siis seekordne romaan jaguneb pea pooleks – esimene pool on rahulik undamine septembrist juunini (ehk siis Remma viimane aasta põhikoolis, mis Varivürsti sekkumiste tõttu kohalikku külaellu on tütarlapsele üsna halvamaiguline) ning teine pool plahvatab actioniks peale neiu põhikooli lõpetamist ja on täis möllu ja murranguid, autor lahendab üsna dramaatilisel moel Remma mitmesugused probleemid (või jätab siis lahtised otsad).

Ja noh, peale apokalüptiliste jamade on Remmal süvaprobleem oma kahe andunud austajaga. Näiteks leiab tüdruk end valmis olevat süütust Tomile loovutama, ainult et... võib juhtuda, et mõne juhuse läbi võib selle kaotada hoopis Rivole. Noormeestes äratab see olukord muidugi segadust ning ka Remma sõbrad elavad sellele valuledes kaasa. Mis sellest armukolmnurgast saab, ei hakka vihjamagi. Eks see natuke... ohtlik ole, et peategelaste arvates saab nende armastus maailma muuta jne, no üldiselt tabab see Õige Armastus inimesi ikka täisealistena, ja noh, ehk isegi paar korda. Aga jah, tegemist muidugi fiktsiooniga.

“Lili ei tea, mida öelda. Ta korjab radiaatorilt teksad, pluusi ja jope ning läheb trepist üles. Enne viimast astet keerab ta ringi ja silmitseb Rivo laia selga. Jah, ta ei tunne seda poissi, pole kunagi tundnud ega saagi vist lõpuni tundma. Normanis on tuld ja jääd, ärritavat ja paeluvat. Ta on poiss, kes viib Tomi endast välja ja paneb Lili ausatest ülestunnistustest õhku ahmima. Hoolimata õrnusest ja hoolitsusest, mida tüdruk täna koges, kardab ta Normanis lõõmavat tuld.” (lk 87)

Omaette ooper on see paralleelmaailmade teema (kui nii võtta, siis võib Lili Remma vägagi reaalselt eksisteerida!) ja millised olendid või tegelinskid neis elavad. Noh, neid olevusi on igasuguseid, ja mõnigi ehk autori omaloome. Remma külastab nii mõndagi kohta, mida ei saa keegi muu külastada; vähemalt mulle jäi arusaamatuks, miks see maailmapuu peab paiknema kõige elutumas maailmas – läbi lillede viide, et welcome to the desert of the real, elu ongi hoomamatu hädaorg? Nojah, Remmat tabanud kõiksugu õnnetused ja armusegadused on tõepoolest päris traagilised, aga samas nii mitmedki muud tegelased pole niivõrd kannatuste piitsutada.

“Kui sa nüüd veidi järele mõtleksid, ei usu ma, et sa ise oleksid teinud meie asemel teisiti, teades, mida koletut Varivürst suudab korda saata. Meil on tema takistamiseks vaid üks võimalus. Ja see oled sina, Lili Remma. Sinu tahtmised ei puutu asjasse.” (lk 165)

Tegelaste probleemiks on ehk mõneti see, et väljaspool armukolmnurga kirglisi palanguid jäävad mitmedki tegelased üsna üheplaanilisteks – Varivürst ja tema tumedad semud, purpurkuulaste üllas kamp, kasvõi see nunnu Grint. Ma nüüd ei oska öelda, kas eraldi peatükid kajastamaks Varivürsti linnapeakandidaadi tegemisi oli niivõrd vajalik romaani jaoks (samas, sissejuhatusena oli see ronkmehe peatükk igati mõttekas, ent sellest oleks ehk piisanud); välja võinuks jääda verevandujate vastase vandenõu osaliste peatükk. Et noh, mingis mõttes sellised katkestused ei lähe kokku selle romaani harmooniaga. Aga jah, autorile oli vaja anda tegevusele laiemat vaatenurka, lisada dramaatilisust oodatavale apokalüptilisele kokkupõrkele headuse ja kurjuse jõudude vahel. Ja et tegemist noortekirjandusega, eks siis seetõttu pea kõiksugu omapärasemad tegelased viskama kildu ja olema oma tüübile vastavad. Nagu öeldud, jääb dramaatika eelkõige noorte armunute kanda.

“Lili sõrmed pigistavad mehe pihta. Parem kui Animus vait oleks, tüdruk ei taha rohkem midagi kuulda. Veri koosneb tema teada vereplasmast, punastest ja valgetest verelibledest, vereliistakutest. Aga võlujõud, kus see kõige selle seas end peidab? Kui kuueaastane Lili bronhiidiga haiglas oli, ei näidanud tema verepilt midagi ebatavalist. Aparaadid seega maagiverd tavalisest inimverest ei erista.” (lk 255)

Nojah, päris muljetavaldav, et autor sellise triloogia valmis kirjutas, kõik see fiktsionaalse maailma loomine ning arenemine läbi romaanide. Eks tulevasel lugejal veab, kui saab kohe kõik kolm osa läbi lugeda, nii jäävad esimeste romaanide murrangulised ettekuulutused ja olulised legendid paremini meelde.

Heidi Raba – Lili Remma ja unehiilija (2012)

Jätkub 15-aastase Lili Remma seiklusrikas elu, mida kõigele lisaks ilustab neiu armukolmnurk kahe omavanuse tsiklivennaga (Raba pole Harrik, noored sebivad ikka eakaaslastega) – eelmise raamatu heapoisi ja pahapoisiga. Raamatu jooksul selgub, et Lili osutub ammuoodatud väljavalituks (sest ta ei taha seda), omamoodi Frodoks, kelle käes on päästa maailmad Varivürst Varduse eest, kes siis omakorda vajab taassepistatud maailmade väravavõtit (see eelmises raamatus Lilile kaelamääritud rubiinpunane kivi on pool sellest, teine pool igiammustest aegadest kuskil peidus) üleüldiseks maailmade valitsejaks saamiseks – et näidata oma vastamata ammusurnud armastusele, kui palju Vardus teda ikkagi armastab (taassepistatud võti võimaldaks naise surmavallast välja tuua). Nojah, kas naise südant tunned sa. Vardus vist mitte. Või kes neid naisi teab.

Lili ja ta sõprade (kokku on neid viis) vaenlaseks on seekord Robert ja Felix, kes tulevad lähitulevikulisest maailmast ja kes vajavad rubiinpunast kivi oma sealse autoäri edendamiseks. Ja seepärast peab unehiilijast Robert neiu tapma (kivi omanikuks saamiseks peab eelmine omanik surema – nagu Lili puhul Morgaga juhtus). Unehiilija on siis see harukordne inimene, kes suudab teiste inimeste unedes käia ja nii infot koguda – väga-väga haruldane inimvõime, nagu ka võime sellist hiilijat unes tõrjuda (Lili osutub selliseks harulduseks). On mitmeid ärevaid hetki, kui tõepoolest oleks Lili ohverdatud, aga see vast juhtub triloogia lõpuosas, seni veel suutsid kaaslased tüdruku päästa. Pahade meeste eest põgenedes satub Lili seltskond kogemata Roberti maailma, kus neid võtavad vastu uued vaenlased (ragistajad!) ja sõbrad. Ja kogu see aeg podiseb armukolmnurk rusikate vehkimise saatel, mis tekitab noorte vahel asjatuid pingeid. Lõpuks on nad nii oimetud, et kui Lili kinnistab oma valiku, keda igavesti armastada (muidugi, muidugi), ei kuku see tal välja just eriti veenvalt. Nii et mis küll saab edasi?

“Kogu selle aja aegade hämarusest peale on Lilit oodatud, ta on kui hele lootuskiir, millest me kinni haarame. Me oleme Varduse tagasituleku hirmu all sajandeid värisenud ja see teadmine on olnud kohutav! Ma ei aimanud, et tema naasmine juhtub minu eluajal. Ka ragistajad on osaliselt Varduse musta maagia tulemus. Tema pärast kannatavad paljud inimesed paljudes paralleelmaailmades. See päev on tulemas, mil meile tundmastust maailmast pärit Varivürst võtab lihaliku kuju, kogub oma jüngrid kokku, koondab armee, millesse kuuluvad ka morgelid, unehiilijad, ragistajad ja veel palju õudsemad olevused, ning te võite üksnes ähmaselt ette kujutada, kui kohutav see saab olema.” (lk 297-298)

Kahe raamatu tegevusaeg on iseenesest lühike – jaanipäevast septembri alguseni. Sellise tempoga jätkates võiks eeldada, et kolmanda raamatu finaal leiab lahenduse oktoobri lõpuks, kuigi jah, näib nagu ootaks ees suurem madin seni tundmatute purpurkuulaste abil pimeduse jõudude vastu. Või tõttab appi õnnelik või õnnetu juhus, mis aitab määrata maailmade saatust. Või äkki saab järgmiseks lugeda esimest tõelist eriksonliku mahuga teost, kuhu tulevane eepiline madin sobivalt ära mahuks? Lili ja ta sõprade plaan kodukohas õhupüssidega Robert vahistada on nagu natuke kergekaaluline. See, et Roberti lähitulevikumaailmas kõik inglise keelt räägivad, on muidugi hõlbustav. Meia on väheke selline tegelane, kelle nunnutamine ajab närvi mustaks. Ehk on tema reetur? Näis. No igatahes tore, et Lili sattus umbropsu põgenemisel kohe õigesse maailma (meenub “Hyperioni” sarja kohati kaootiline maailmades ekslemine), kust see Vardus alustaks oma maailmade allutamise turneed (nagu teada, oli noortele see hirmus müüt täiesti ennekuulmatu – ja ega siis muudeski maailmades rohkem informeeritud olda? Või need... purpurkuulased hoiavad silma peal?).

Et siis selline noorte fantaasiatriloogia, tegevustikuga Viljandimaal ja teistes maailmades; on elukaid, pahalasi, tunnetetorme ja sõprust. Tore, et sarnaselt Kivirüütiga väärtustab Raba omakandivärki. Eesti oma toode.

ulmekirjanduse baas

Heidi Raba – Lili Remma ja gongapuuhaldjas. Esimene raamat (2011)

Tegemist siis avaraamatuga arvatavale sarjale, kus seiklevad Lili ja ta sõbrad. Kus? Kes teab. Lili on noor eesti neid, kes luupainajatest hoolimata saab jaanipäeval 15-aastaseks. Mis juhtub seepeale? Kuri emand Morga röövib ta (ja veel kaks tuttavat) sel jaanisel ööl. Kuhu? Kuhugi halba paralleelmaailma. Seal töötavad Morga heaks teised planeedilt Maa röövitud tiinekad, keda ühendab see, et nad kõik sündinud jaanipäeval. Miks nii? Sest vaid sel päeval sündinud noorukid saavad kaevandada kivimeid, millest tehakse emand Morgale elueliksiiri (midagi põlevkiviõli sarnast?). Nojah. Muuseas on noorte seltskond kõik kenasti Baltikumist ja Skandinaaviast pärit. Ahjaa, emandat teenivad morgelid, kes pisut meenutavad oma kehatuses ja kurjuses neid Rowlingu surmasööjaid. Niisiis, lapsed on paralleelmaailmas raskes tööorjuses ja pagemislootus nullis. Mis veel hullem – ühel hetkel koorub Lilile ja ta sõpradele kaaskannatajatelt teave, et kui nad saavad just nii ja nii vanaks, siis... Jumal küll, milline šokk – Lili ihaldatud noormees Tom ja paar orja ongi kohe naa. Ja see ajendab meeleheitlikele tegudele ehk Lili ja Tomi põgenemisele. Mille käigus satutakse kokku... gongapuuhaldja Grintiga. Kelle kaasabil avanevad selle muidu lohutu maailma hoopiski imelisemad saladused, mille kaasabil siis... vabadusvõitlust pidada ja suurimaid hirme võita. Kui traagiline raamatu finaal on, ei ütle. (Vähetraagiline.)

No sedapsi. Tegemist siis laste- või noortekirjandusega, mil ulmeline elemendike ja nii. Raamatu eeskujudele ei oska osutada, sest pole sellelaadse kirjandusega tuttav. Tekst jaguneb kolmeks – elu õitsval Eestimaal, vangistus Morga juures ja revolutsioon Grinti kaasabil. Autor kujutab kodumaist eluolu ehk sutt liialt nunnulikult. Raamatu keskpaigas jääb nati arusaamatuks, kui kaua Lili orjuses aega veedab, tundub kui kuid, aga korraga selgub, et lähenev kurb sündmus on jaanipäevast vaid kahe nädala kaugusel. Grinti ja semude õilmitsemine raamatu viimases kolmandikus muudab meeleolu päris flower poweriks, mis oma positiivsuses on tegelt tore. Natuke lihtne see lugu on, aga miks mitte, alguse asi. Loodetavasti järgnevates raamatutes on Lili ja ta sõbrad juba täisealised.

orissaare raamatukogu
reaktor
ulmekirjanduse baas