Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Elo Viiding - Inimese moodi. Söögitädi päevaraamat (Looming 9, 2023)

 

Viiding on vast kaasaja üks isepäisemaid eesti autoreid, tema kirjutatu ei pruugi igal juhul esteetiliselt just meeldida, ent alati on see respekteeritav.

See lugu on ühelt poolt hea (kõik see ülesehitus loo lõpuni jõudmiseks), samas need luulenäited (ja arutelud loomeinimese üle) ajasid vähe närvi mustaks - noh, et liialt literatuurne või nii. Jutt on siis keskealisest naisest, kes otsustab teha elus muutuse ja läheb lasteaeda abiõpetajaks. Ja millised kogemused on siis laste ja vanemate ja kaastöötajatega. Lapsed on vanemate näoga. Või siis ühiskonna nägu või nii. Igal juhul, saab teatava läbilõike kaasaja eesti ühiskonnast, on lootust ja on lootusetust.

Eks see ole nii, et kes iganes leiab, et ta tahab töötada lasteaias või koolis … no ta on iseeenesest väärt riiklikku teenetemärki - eriti juhul, kui ta suudab laste või õpilastega ka ühele lainele jõuda ning neile edaspidiseks eluks ka midagi kõrva taha idanema panna. Sest kes veel võiks seda maailma meie järelt päästa? Kasvõi meie endi käest.

Naomi Kritzer - So Much Cooking (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Meenub, et esimese koroonalaine ajal oli kuskil juttu sellest tekstist, ja tõepoolest, tollastes oludes (oh, juba kaks aastat tagasi, need aastad on olnud kui igavik) võis see mõjuda ühtaegu muserdavalt ja lohutavalt.

Ehk siis lugu linnugripist, mis inimestele kandudes osutus õige surmavaks. Tulemuseks siis kõiksugu karantiinid ja esmatarbekaupade kadumine jms; sellega omakorda kaasnes rüüstamised ja muud rahutused jne, aga selles loos mainitakse seda möödaminnes. Peategelane on toidublogija, tekst koosneb blogi sissekannetest, mis kanduvad toidutegemistest õige eemale - sest noh, pole just kättesaadavat toidukraami, millest huvitavaid rooge valmistada (kartowlid!), aga samas on jätkuvalt lugejaid ja nö arvamusliidrina tuleb midagi neile pakkuda.

Elu on muutunud, muidu lastetule abielupaarile on nüüd lisandunud kaks tiinekast vennalast (sest vanemad peavad töötama ja ei taha riskida, et viivad toovad haiguse nendeni). Ja siis veel kaks last, ühe vennalapse sõber ja tema väikevend. Ja siis järgmine sõber ja järgmine. Koguneb siis kuus last, kelle vanemad ei puutu nendega kokku, kartuses, et võivad neid linnugripiga nakatada - aga peategelasel on aiaga maja ning neil pole vaja tööülesannete pärast välismaailmaga kokku puutuda. Ühes  majapidamises siis kaks täiskasvanut, viis tiinekat ja üks väikelaps.

Ja kuidas neid siis toita. Või tegevuses hoida. Ja üldse selge mõistuse juures püsida - seda enam, et väljaspool ei lähe midagi paremaks, pigem kogevad lapsed isiklikku traagikat.

Nagu ikka, inimlikku soojust ja natuke huumorit ja eripärasid; maailm on küll hull koht, aga see ei tähenda, et sina pead huntidega kaasa uluma. Eks see praegune olukord ehk langetab teksti hinnet, kuna … tüdimus (jajah, hoiatav näide on Tihhonovi “Maailmalõpu päevik”, kus need haiguselained jäidki venima kuni oma fataalse (ja ulmelise) lõpuni).

Cory Doctorow - Clockwork Fagin (Escape Pod, 2020)

 

Doctorow tekstide lugemine ei tekita kunagi just suurimat ootusärevust, vähemalt see tekst on enamvähem vastuvõetav. Ehk siis nagu lugu reklaamitakse: aurupunk Dickensi laadi vaestest lastest, kes on kunagi müüdud erinevatesse tööstustesse ja seal end koledasti vigastanud. Misjärel siis nende saatuseks on sattuda lastekodusse, mida juhatab üks rahaahne mees, kes need vigased lapsed saadab tänavale kerjama.

Aga kõik muutub, kui lastekodusse satub noor poiss, kes … tapab juhataja ning hakkab ise juhtima neid õnnetuid lapsinvaliide. Et tegemist on ikkagi aurupungi maailmaga, mis on liikunud auruarvutite ajastusse ning need lapsed on tegelikult üsnagi osavad tehnikud ja mehaanikud - nad valmistavad sellest surnust mehest nö roboti, et see esindaks neid välismaailmaga suhtlemisel (muidu peaks ju uus täiskasvanud juhataja tema asemele määratama). Kõik läheb nagu plaanitult kuniks üks uus saatusekaaslane põgeneb lastekodust ja seejärel satub röövmõrva ohvriks - mis toob siis politsei lastekodusse nuuskima.

Eks see ole selline vaeslaste muinasjutt koos rohke aurupungi atribuutikaga. Ja noh, aurukompuuter, eks ole. Pole just kõige tõsisem ulmepanemine, arvatavasti oli autoril seda õige mõnus kirjutada.

Tauno Vahter - Intsident 43. lasteaias (Eesti novell, 2020)

 

Karm lasteaiapõnevik ehk mis juhtub, kui kasvatajad hakkavad liialt võimutsema? Selge see, et kliendid ei võta seda meelsasti vastu, nad peavad nüüd kasvatajatele nende koha uuesti kätte näitama. Ja seda lapsed teevadki.

Eks see on kõverpeegel kõigest sellest heast, mida me lastele soovime … aga mis ei pruugi lapsi endid teps mitte teha rahulolevaks. Milleks taimetoit, kui on ometi olemas viinerid? Teisalt on see ka nö ohudraama nutipõlvkonnast. Naljakas ju on, aga samas … vähe kurb hakkab. Vanasti oli rohi rohelisem. 

Nagu teada, on valitud Vahteri jutukogumik aasta parimate debüütraamatute hulka, selle teksti põhjal võiks küll kogumiku ette võtta.

Aleksei Ivanov - Sööklaplokk (2019)

Nostalgiaromaan vampiiridega! Meelelahutuseks igati lahe lugu pioneerilaagrist, mida vaevab vampiirinuhtlus. Narratiiv tuleb läbi kahe tegelase silmade - kasvatajaks saadetud humanitaartudeng Igor ja 12-aastane poiss Valerka. Teadagi, noored mehed, nii satuvad nemadki romantilistesse rägastikesse, kui vaid … vampiiri ja ta käsilasi segamas poleks. Ja nagu ikka, siis vampiiri vastu astudes ei piisa ristatud toigastest ega küüslauguhaisust.

Romaan võiks olla YA, või kes teab, äkki ongi. Samas see nõukogude korra eripärade üle irvitamine (tihti küll on see naer läbi pisarate) ei pruugi olla just kõigile arusaadav. Igal juhul saab siin läbi hekseldatud nii pioneerimentaliteet kui nomenklatuuriprivileegid, pätielu ja kommunistlikud ideaalid ja mis kõik veel (Moskva olümpiamängud!). Ühelt poolt on lapsed oma eripärase maailmaga (mis samas on universiaalne - no kui ikka on sellist lapsepõlve, kus reaalselt näost näkku inimestega suheldakse), teiselt poolt tudengiealiste kohanemine nõukogude täiskasvanuelu seadustega. Ja siis on vampiirid, kes oma eluviisi varjamiseks püüavadki olla korralikud nõukogude kodanikud ja pioneerid.

Kokku moodustub sellest päris naljakas supp, milles potjomkinluse varjus elatakse nii hästi või halvasti oma elu. Sest loosungid … nende abil on küll kena karjääriredelil ronida, aga muidu ...

“”Pioneeri ausõna,” kordas Valerka endamisi Gelbitši sõni. No mis pioneer see Gelbitš on? Kannab rivistustel rühma lippu, aga ise arvab, et vanglalauludes on elutõde. Võib-olla pole Gelbitš halb inimene, aga närune pioneer küll. Aga mis siis, kui vampiirid on sama ebatõelised nagu pioneeridki? Hammustavad korra ja kõik, astu oma teed, midagi hullu pole sinuga juhtunud. Pole hirmus, et vampiirid on olemas,. Pole hirmus, et hammustavad. Ja vampiir pole mingi koolnud, kes kardab päikest. Ja see, keda vampiir hammustas, ei muutu samuti vampiiriks, vaid käib ringi nagu ennegi: toigas, toigas, kurgikene, välja tuli inimene. Ehh, kõik on nagu alati. Pole enam tatšankasid ja budjonnõilasi, ehkki on punalipud ja fanfaarid. Pole ka vampiire, kuigi on kummalised inimesed, kes imevad kuuvalgel verd. Viieharulised punatähed ei tähenda praegu enam muhvigi ja ka öistest vereimejatest pole kellelgi praegusel ajal sooja ega külma.” (lk 159)

päevaleht
sirp

Xia Jia - A Hundred Ghosts Parade Tonight (Invisible Planets, 2017)

Imelugu lapsest, kes kasvab üles vaimude seas ning avastab ühel hetkel … et ta võib ka vaim olla. Või ikka ei ole? Ühesõnaga, identiteedikriis; seda enam, et vaimude kogukonnal on kätte jõudnud näguripäevad.

Nimelt on neid vaime kasutatud (loodud?) turismiatraktsiooniks, aga aastate jooksul on nende populaarsus hääbunud olematuks ning ükski inimolend neid vaatamas ei käi – mis küll tähendab seda, et nad ikkagi korraldavad oma traditsioonilisi atraktsioone (nagu see pealkirjas mainitud vaimude paraad). Aastad mööduvad ja see vaimude (või vaimust?) laps otsustab laia maailma minna. Ainult et lahkumispäeval hakatakse korraga seda vaimude linnakut maha kiskuma ning vaimude või vaimudest laps avastab seda takistades enda kohta midagi uut.

Tõesti, pole just kõvaulme, aga õnneks ka mitte Cheng Jingbo laadis ulmaulme; pigem võiks kergelt Gaimani „Kalmisturaamatu“ poole kiigata (raamatu ühes essees viidataksegi sellele) … aga hiinalikus postindustriaalse fantaasia võtmes. Või kuidas?

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?

Oskar Luts – Nukitsamees (1973)

Eksisid kord maasikakorjamisel õde-venda paksu metsa ära – kunagi pole eksinud, aga näe, seekord ei leia kuidagi koduteed, muudkui jõutakse ringiga ühe pahaendelise kivimüraka juurde tagasi. Tuleb pimedus ja hirmunud lastel jaks otsas, vaja puhata ja valget aega oodata, vajutakse puu alla külili. Öökull huikab pahaendeliselt, siiski saab mõne aja magada. Üks hetk päästab tähelepanelik poiss pesast välja kukkunud linnupojukese kulli käest, järgmine hetk äratab poisi aga vanamoor, kes lubab nad koju saata. Kahtlane vanamutt, kuri ja sellist moori pole lapsed varem näinud – miks küll vanemad sellise eide lastele järele saatsid? Ning kodu asemel viib ta hirmunud lapsed hoopis tundmatusse räämas metsatallu, kus sunnib neid tööle – või vanamoori kaks mühaklikku poega söövad lapsed ära. Vend teeb erinevaid õuetöid, õde aga hoiab metsamoori kolmandat last, kes on üpris inetu ja tüütu isend. Põgeneda ei õnnestu, kas vanamoor ärgas või öösiti luusivad maja ümber kurjalt lõugu lõksutavad soed.

Siis aga ühel päeval lendab poisi juurde väike linnuke ja hakkab talle siristama. Poiss avastab, et mõistab linnukeelt! Tegemist selle sulelisega, kelle pojukese poiss saatuslikul ööl kulli käest päästis ja nüüd pakub linnuke lastele põgenemisplaani – metsamoori pojad tulevad kohe koju sooviga maa alt leitud rahapada kätte saada, ent selleks on vaja metsamoori tarku sõnu. Poiss leiab, et linnu plaan on okei. Peagi kargavadki metsamoori mühakad õuele ja rahamaias majarahvas kaob robinal metsa. Vend tõttab tuppa õe juurde ning õhutab teda otsustavale põgenemisele. Õde on enamvähem nõus, aga mida teha selle üpris inetu ja tüütu isendiga (keda kutsutakse Nukitsameheks), väikest last ei saa omapäi jätta, juhtub äkki õnnetus. Ärevil linnuke siristab aknal, et lapsed kiirustaksid otsustamisega, metsarahvas peagi tagasi! Ja õde-venda võtavadki metsamoori noorima jõnglase endiga kaasa, lind juhatab nad sinka-vonka metsaveerele, oskuslikult vältides neid taga ajavaid metsarahvast.

Lapsed jõuavad koju, vanemad ja vanaisa väga rõõmustavad neid nähes, samas võõrastavad seda kaasatoodud inetut ja tüütut isendit. Ent ajapikku, kuude möödudes ja metsikuste taandudes, tuleb sellelegi miskisugune inimnägu pähe ja Nukitsamehest saab Ants.