Jonathan French - The Grey Bastards (2018)

 

Koledast kaanekujundusest hoolimata üks päris normaalne fantaasiaromaan, mis ei paku küll erilist kaasamõtlemist, küll aga kõiksugu seiklusi (autor väidab raamatule lisatud intervjuus, et tema soov oli luua tekst, mis tooks kaasaja nooremad mehed taas lugemise juurde - see soov ja tulemus paneb küll veidi kukalt kratsima).

Raamat kirjeldab olukorda, kus maailmas eksisteerivad ühtaegu inimesed, orkid, haldjad ja kentaurid (noh, edaspidi see nimekiri kindlasti pikeneb). Kõige kurja juureks on orkid (kuigi ka kentaurid pole just paid, aga nende kurjus on vähe esoteerilisem), kel on plaan maailma vallutada. Kuid nende viimase katse mitmekümne aasta eest peatasid inimesed koos haldjatega. Sest inimesi abistasid võlurid (kel on küll hoopis omad soovid), kes inimeste ja orkide järglaste ehk poolorkide abil olid loonud omamoodi biorelva, mis suurte ohvrite hinnaga lõpetas sõja. Inimesed kasutasid senini poolorke orjatööjõuna, kuid sõja lõppedes said mõnedki neist nö vaba staatuse ning nad võisid elama asuda sõja käigus võlujõust laastatud tühermaale, et siis omamoodi puhvrina kinni pidada orkide järgmiseid agressioone.

Või nii need poolorkid arvasid.

Tühermaa paremates osades on haldjate ja kentauride alad, muus osas on poolorkide mõned nö kasakate kindlustatud asulad, kust erinevad poolorkide vennaskonnad oma patrullretki teevad. Romaani peategelane on Jackal, kes soovib saada oma vennaskonna Grey Bastards juhiks - kuna selle asutajast juht teeb tema arvates vägagi kahtlaseid otsuseid; eriti veel peale seda, kui nende vennaskonna juurde ilmub poolorkist võlur.

Jackali võimuhaaramine ebaõnnestub ning selle eest heidetakse ta vennaskonnast välja - ning korraga ta avastab, et tühermaal senituntud maailmakord on hoopis keerulisem ning tema senised tõekspidamised … noh, pole just kõige adekvaatsemad. Ning senised hoovad orkide peatamiseks on enamvähem pehastunud, ning inimesed …

Ühesõnaga, selline möllurohke põnevik (ja alles triloogia avaosa), kus autor mõnuga keerutab intriige ja püüab mitmel korral lugejat välja raputada harjumuspärastest ootustest (need jäid siin loodetavasti paljastamata). Et poolorkid on omamoodi muulad (eksole, hobuse ja eesli ristsugutis), siis see annab neile seksimiseks üsna vabad käed, kuna nad on sigimisvõimetud - ja samas on see orvude ühiskond, kus kõik on sündinud mingi ema jaoks äärmiselt traumaatilise sündmuse järel (muidugi, ega siis paljusid vastsündinuid ei jäeta ka ellu).

Ja muidugi - sead. Nimelt on poolorkid omale aretanud nö sõjasead, vägevad elukad (esmaväljaande kaanel on päris hullu välimusega elajas, ei kujutanudki neid nii jõhkratena), kelle seljas ratsutada - ja see on peamine põhjus, miks poolorkid endast hulga vägevamatele orkidele (hehe, tolkienlikud urukhaid või mis?) vastu saavad, kuivõrd orkid on sedavõrd jäledad, et ükski loom ei suudaks neile alluda (see tuletab kergelt meelde Buehlmani maailma peletisi, kes samuti ühtaegu kardavad ja vihkavad loomi-linde).

Niisiis on siin loodud üha laienev maailm, kus peategelasi ootavad nii mõnedki hullud üllatused. Näis, kas on jaksu seda triloogiat edasi lugeda.

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...