Jaagup Mahkra: Hõimu toitja

 

See on veel parem lugu kui "Matilda".
Esimest korda - isegi "Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea". 

AWWW!

Peategelase sisemine rännak, see, kuidas tema veendumused ja põhimõtted vaikselt läbi kogu loo ikka ja jälle kokku varisevad, sest tunded kisuvad teisele teele, on väga hästi, usutavalt ja samas empaatiliselt kirjeldatud.

Igal tähtsamal kõrvaltegelasel on rohkem kui üks tahk, enamasti ka rohkem kui kaks.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas. 

Loen ja naudin. 
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustatud kehad.

Hästi kirjutatud tugevaid jahi- tapa- ja võitlussteene on omajagu ja alles päris lõpus (posti külge seotud vangiga) stseenis mõtlesin, et palju saab. Seda ei olnud lukku vaja. 
Halb see stseen ka ei olnud. Lihtsalt lugu on nii hea, et mõttetu liigliha, kui hästi kirjutatud tahes, oleks võinud üle parda heita.

Veidi sama kehtis ka loo päris lõpu kohta - esiteks oli stseen veidi liiga pikk ja teiseks naatukene ebaloogiline. Aga ikkagi hea. 
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi. 
Mis ei ole kriitika, tegelt. 
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks või kas ajarändude tulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole üldse teema. 

Rääkimata pisikesest ebaloogikatest selle või teise võitlus- või jahistseeni sees ja juures. 
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!" 
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."

See selleks. Tegelt: kes olen mina, et õpetama hakata?
Lihtsalt minu arvamus.

Loos on inimesed JA dinosaurused mõlemad. Saurused on nunnult sulelised nagu viimastel aastatel teadlastele selgunud on, ja kuidas saavad inimesed ja saurused korraga tegutseda, on juba Mahkra teema. Mina rohkem ära ei seleta.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.

BAAS

Premee Mohamed - So Spake the Mirrorwitch (The Book of Witches, 2023)

 

Autor paistab olevat oma lühiromaanidega üks tõusvaid tähti ulmeproosas; see tekst on minu jaoks esimene kokkupuude ta loomega. Tekst on üllatavalt traditsioonilise moega, aga kuidagi … kurjakuulutavalt mõnusa atmosfääriga.

Niisiis, nõid tunnetab, et tema metsamajja saabuvad kaks meest, arvatavalt nõiajahtijad. Astuvadki need sisse, teatades, et neid huvitab siinse maakoha müstilisem pool; hilisemas vestluses siiski tunnistavad nõidade otsinguid. Seepeale kupatatakse nad resoluutselt minema.

Kuid mehed naasevad öö pimeduses ning nõid on selleks valmistunud. Ta vangistab mehed … peeglitagusele maale.

Et siis, huvitav olustik ja nõia siseilm ja no muidu tegelaste psühholoogia. Sest noh, enese päästmiseks võib ka nõid ette võtta radikaalse sammu - mitte et tal erilisi illusioone oleks, mis juhtuks siis, kui nõiakütid ta üle kohut mõistaksid. Nagu öeldud, Mohamedi loome arvustuste põhjal ootaks justkui mingit erilist või kõhedat maailma, aga siin on välja kukkunud hoopis … igati loetav lugu (hmm-hmm, kuulu järgi peaks autoril olema ka fantaasiaromaan).

Mark Lawrence - A Rescue (Road Brothers, 2020)

 

Lugu siis sellest, kuidas sai alguse Makini ja prints Jorgi eriline side, seda siis Makini vaatepunktist. Ja miks Jorgi isa kasvatab pojast just sellist … inimest: sest temast on vaja teha valitseja, kel pole ühtegi sõpra ja kes saab vaid endale loota (jajah, tipus on kõle jne).

Kuid asi hakkab peale muidugi Jorgi minevikust - kuidas ta kaotas naise ja tütre ning miks nende eest kättemaks ei teinud enesetunnet kuidagi paremaks, ning kuidas ta siis kuninga kaardiväkke jõudis - ja seal ühe teatud juhtumiga Jorgiga (nädal peale seda, kui Jorgi ema ja vend tõurastati) karjääri tegi, mille tulemuseks on siis hiljem pea pimesi Jorgi järgimine. Mitte et Jorg selle põhjusi hiljemgi mõistaks (kui ma nüüd õieti mäletan).

Tekst pole teab mis ilukirjanduslik pärl, küll aga annab olulist tausta “Prince of Thorns” romaanile (kas ka triloogia järgmistele osadele, ei oska öelda, kuivõrd olen vaid esimest romaani lugenud). Algselt ilmunud ühes heategevuslikus antoloogias David Gemmelli mälestuse tarvis (kelle loome olevat siis Lawrence’t ennast mõjutanud).

Steven Erikson - Memories of Ice (2002)

 

Romaani kokkuvõte on päris hästi olemas varasemas postituses (mille autor ma pole, aga esiletoodud põhijoontega küll nõustun), seega kui huvi, tasub seda lugeda; alljärgnev on minu muljendused, mille panin kirja seda varasemat postitust lugemata.

Seeria kolmas raamat on vast üldjoontes paremgi kui „Deadhouse Gates“ - tegevus ei viskle niivõrd laialt, kõigi osaliste teed enamvähem ristuvad viimasel mõõduvõtmisel Pannion Domini nö diktatuuriga; ühesõnaga, lugu on kompaktsem ning loogiline jälg avaraamatu sündmustele. Muidugi, erinevus on ehk see, et siin raamatus puudub Coltaine'i masti brutaalne häving, mis jääks pikaks ajaks häirima – siin küll leiavad oma otsa mitmed nö positiivsed tegelased ... aga see pole siiski Coltaine'i taganemine ja selle emotsionaalne taak (mis teha, Corlati ja Whiskeyjacki armulugu pole just ilmatumalt grandioosne).

Erikson ei hoia brutaalsustega kokku ning kahtlemata häirivaim on see Pannioni järgijate poolt surnute käsitlemine seemendamiseks ja söömiseks. Kui mälu ei peta, siis see liikumine võiks küll olla kolme raamatu kõige õõvastavam režiim (mis on juba iseenesest saavutus maailma puhul, kus kõiksugu tapatalgud on pigem normiks). Et siis ... naised kasutavad vastaspoole surevaid mehi rasestumiseks ning kuna Pannion tahab kõik talle mitte sobiva maa pealt pühkida, siis pole vaja põllumajandust ega muud banaalset kogukonna ülalpidamiseks – mittesobivaid inimesi võib lihtsalt eri moel süüa (see siis käib eelkõige Tenescowri rahvaarmee kohta – kus siis ongi põlluharijad ja muu lihtrahvas, kes muidu traditsiooniliselt ühiskonda ülal hoiavad - kuid Pannionis niisugune tavapärane ühiskondlik korraldus  puudub). See on ... hämmastavalt morbiidne liikumine.

"'Holy ones,' Lady Envy said, raising her voice to be heard over the growing roar of chanting voices, 'please forgive my ignorance. A Child of the Dead Seed - what precisely is that?'

'The moment of reward among the male unbelievers, mistress, is often marked by an involuntary spilling of lifeseed ... and continues after the life has fled. At this moment, with a corpse beneath her, a woman may ride and so take within her a dead man's seed. The children that are thus born are the holiest of the Seer's kin. Anaster is the first to reach his age.'

'That is,' Lady Envy said, 'extraordinary ...'" (lk 408)

Eriksoni (ja Esslemonti ühis)maailm on muidugi oma erinevatest elanikest ja rassidest parajalt kirju ja tekitab minus senini vägagi segadust. Inimesed, erinevad surematud ja omakorda nende erinevad harud – no mis eriliigid need Barghast ja Moranth veel on? Siin romaanis on veel korraga ka need nö eelajaloolised reptiilid, mida Pannion Seer käsutab, mingis mõttes justkui intelligentsete sauruste tapamasinad. Ja muidugi jumalad ja jumalused ja kes-mis kõik veel; eks lugedes paneb ikka oigama kõik need rännud maagilistes „varjudes“ (mis on ometi nii tähtsad).

Nagu öeldud, on tegevustik kompaktsem kui eelmistes romaanides ning mingil moel ka mustvalgem – on positiivne allianss ja siis see negatiivne Pannion, mis on muidugi Crippled God'i käpiknukuks; ning nagu mitmel korral järeldusele jõutakse, siis see praegune kampaania on vaid üks osa kogu sõjast (aga mis see kogu sõda on, see pole veel selge). Nö positiivseid tegelasi on küllaga Malazani (Malazi, nagu on öelnud Raul Sulbi ühes kommentaaris) lindpriist armee (jajah, tegelikult küll ...) ning erinevate jumalate käsilased (Brood, Itkovian, Gruntle), kes juhivad oma väesalku. Ja siis on Silverfox ja ta rhivilasest sünnitaja Mhybe, kes selles alliansis on vähe ambivalentsemad (eks see Mhybe seonduvad hingerännud ja -karjed on enamvähem tüütu lugemine, läheb nagu paljuks – muidugi ma mõistan seda ema katastroofi, aga et nii suurel hulgal, nojah). (Nende naistega on seotud muidugi ka T’lan Imassi surematute lunastusepüüdlus, mis aga saab ootamatu nükke - eks seegi võiks kandideerida raamatu esikatarsise kohale.)

Eriline oreool on muidugi Bridgeburnerite kompanii ümber, need on vaat et ideaaltegelaste kogum – kangelaslikud ja ennastohverdavad ja igati kamraadid. Eks Erikson vast sihtiski lugejale katarsise tekitamiseks nende sõjameestega seotud kangelaslikele kaotustele, aga minu jaoks oli emotsionaalselt kriipivam vast raamatu keskosas toimuv Capustani (muidugi kangelaslik) langemine Pannioni vägedele ja hordidele. (Ja noh, tuletaks taas meelde Coltaine'i taganemist ja tema laiba vabastamist, eksole.)

„'Whiskeyjack, we're the Malazans, remember? Nothing we do is ever supposed to reveal a hint of our long-term plans – mortal empires aren't supposed to think that far ahead. And we're damned good at following that principle, you and I. Hood take me, Laseen inverted the command structure for a reason, you know.'“ (lk 910)

Romaaniga samaaegselt oli päris huvitav lugeda Tori lehelt aastaid tagasi (täpsemini küll 2011) avaldatud selle romaani peatükkide analüüsi (no romaani lõpetades polnud ma küll sellega kaugele jõudnud), mis paljastas kergelt hirmuäratavas koguses kõiksugu detaile, mis jäid mul lugemisel märkamata. Aga eks see seeria vist kipubki olema mitmekordse lugemise tarbeks ... mis on mahu poolest küll kergelt ängi tekitav (mis annaks samas hea võimaluse siia blogisse mitte kirjutada). Ja – siin romaanis on muidugi Bauchelain ja Korbal ... no nende seikluste lugemisega oleks võinud küll alustada peale käesoleva romaani läbimist, saanuks rohkem pihta seniloetud Malazani sarja kontekstile.

ulmekirjanduse baas

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):

“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.

Või siis vestlustarkusi (lk 116):

Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.