Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Urmas Nimetu - Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Lumetüdruk, 2025)

 

Oli ootus lugeda siit antoloogiast mõnd kummalist kirge ja neljas lugu pakub viimaks midagi sellist, seda siis küll õuduka vormis.

Kahe teismelise lapsega üksikema ostab maale elamise. Koha eripäraks on kaev, seda käiakse nii lähedalt kui kaugemalt vaatamas, sest sealt nägevat oma tulevast. Võrdlemisi tüütu värk, kui nii päeval või ööl võib keegi su köögiakna taga käia kaevu kiikamas, hoolimata aiast või keeldudest. 

Kuid kaevu vastu tekib ligitõmme ka peategelasel ning tõepoolest, kaev justkui hakkabki temaga suhtlema ning räägib inimestest, kes on sinna varem uppunud (viimati siis eelmise omaniku ehitusmees). Peategelane küsib viimaks näha oma tulevast. Oh üllatust. Ja oh üllatust, selline inimene ilmubki, aga …

Nagu näha, ei saa loo sisu suuremat paljastada. Igal juhul on tegu üsna ebatraditsioonilise ja võrdlemisi … ärritava tekstiga (või noh, oleneb lugejast). Sellelt autorilt pole vist varem midagi lugenud, või noh, kes teab, kes selle varjunime taha õieti peitub (tegelikult küll kergesti leitav).

“Kui Mihkel parasjagu emaga ronimas ei käi, on ta advokaat. Lisaks sellele käib abipolitseinikuks. Ta on paljusid kurjategijaid kaitsnud ja vanglast välja aidanud.” (lk 132)

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast (2025)

 

Kirjeldus, kuidas lapsest kasvab tütarlaps ja siis neiu ja naine. Tinglikult võiks jagada raamatu kolmeks: kõige suurem osa on lapsest tütarlapseks sirgumisest, siis lühemalt tütarlapse ja neiu periood ning viimaks neiust naiseks. Muidugi, soo esiletõstmine võib kõlada muidu kui teksti alahindavalt, aga antud juhul on see vast õigustatud.

Ajaliselt on rohkem pidepunkte esimeses osas, nii on siin lapse vaatepunktist nähtud mitmeid sündmusi laulvast revolutsioonist taasiseseisvumiseni ja sellele järgnevast. Kui ma ei eksi, siis peamiselt Mustamäel (muidugi, trolle sõidab mujalgi); raamatu lõpupoole õpinguaastad näivad toimuvat Amsterdami laadses linnas. Aga aeg on muidugi kummaline nähtus, nii on esimeses osas väga nähtaval vanaema (raamatu tagakaanel on küll jutt vanavanaemast). Ja vanaema, tal on side hoopis varasema ajaga, 20. sajandi esimese poole eluoluga kuskil maakohas, kus inimestel oli teistsugune mentaliteet kui lapse kaasajas; ning see segu loodus- ja ristiusust kandub omakorda edasi lapsele - mis siis omal moel põhjustab hingelise segaduse kui taasiseseisvumisele järgneb kauboikapitalism oma uute nõudmistega elus läbi löömiseks (nt lk 99).

Tegelasi just palju pole - vanaema, ema, isa, vend ja mees. Ühel hetkel lahkub vanaema, ühel hetkel ema. Jääb tütar, üksi, kuhugi, seni veel kindla pidepunktita, varbad otsimas oma juuri. Kuskil on veel isa, kuskil on vend, kuhugi jäi mees.

Tegemist on tundliku, aistingulise proosaga, mistõttu lugemis- ja tõlgendamisvõimalusi on vast igale lugejale omasoodu. Eks algul tekkis paralleel Pihelgase “Lõikejoonega”, kuid tekstid on ehk liialt erinevad (kuigi jah, mõlema teksti peategelased jõuavad omadega viimaks suguvõsa maakodusse - Looki puhul jääb see viibimine küll õige hämaraks). Igasugu tsitaadimaterjali oleks siin küllaga, aga raske on kontekstist välja rebida. Hiljuti andis Look raadiointervjuu, kus seletab päris palju raamatutegelaste tausta; tasub kuulata. Ja noh, kahjuks ma ei oska ise huvitavamalt sellest teosest kirjutada.

Loomingu Raamatukogul nüüd mitmendat aastat järjest igati intrigeeriv avaraamat (2022: Heinsaar “Ööpäevik”; 2023: Kruusa “Üleelamiste vanake”; 2024: Pihelgas “Lõikejoon”), väga meeldiv.

Elo Viiding - Tõmban! (Looming 3, 2024)

 

Lugu 1980. aastate lõpu lapsepõlvest, kui noor tütarlaps püüab oma kohta leida. Ehk siis teismeiga, kui kõige tähtsamaks saab sõpradega seotu ja enesega eksperimenteerimine - antud juhul siis suits ja alkohol, poisid pole veel meeli vallutanud.

Ainult et need tüdrukud, kellega peategelane suhtleb, elavad hoopis teises maailmas kui peategelase humanitaaridest pere. Need on pigem proletaarlased, üksikemade kasvatada. Aga peategelane tahab olla nagu teised, vajadusel suitsetadagi ja nii koguni suitsu alla tõmmata - kuid see võib teadagi lõppeda koledalt. Viimaks pöördub ta oma ise poole, et see aitaks tal esimest suitsu proovida. Isa aitabki.

Tekst ehk peamiselt tuletab meelde seda ajastut, milline veidrus see oli oma varakapitalismi algusega, kui inimesed said ühtaegu elada nõukogudeaegse moraali ja läänelike ihadega, aeg enne kauboikapitalismi. Või noh, kuidas siis tüdrukust sirgub neiu.

Samas ajakirjas intervjueerib Igor Kotjuh autorit, eks sealtki leia kergelt mõnd mõtet selle teksti tõlgendamiseks. Igal juhul, ajakirjal paistab olevat keskmisest tugevam proosanumber.

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

Jari Järvela - Kahele poole koske (2023)

 

Raamatut polnud just lihtne lugeda, kuivõrd ma pole just lapsepõlvemälestusi kajastava ilukirjanduse austaja (vabandust, aga sellelaadne tekst on üldiselt igav ja klišeelik). Aga kui viimaks ree peale saab, on päris huviga loetav tekst - eriti kui tekib võrdlusmoment kahe kodusõjaaegse tütarlapse kogemusest eri vaenupooltega. Ühtmoodi märatsesid ja mõrvasid ja hävitasid mõlemad pooled, ühtviisi lähtusid mõlemad ideaalidest. Ühtviisi olid kõik inimesed, siit ja mujalt Soomest.

Mõlema nüüdseks vanaema (nende arvates lapselapse eest varjatud) kogemusele vastukaaluks on noore poisi seitsmekümnendate suvine lapsepõlv kummagi vanaema kodus, kus Jari peab siis laveerima kahe maailma vahel ja samas ellu jääma vanema õe ja nõbude ning kohalike tegelaste seltsis. Aga see kogemus viib siis lõpuks teose finaalini.

Põhimõtteliselt võiks seda nimetada tragikoomiliseks romaaniks - üheltpoolt Soome kodusõja kunagised õudused läbi laste kogemuste, teiselt poolt ühe noore poisi ellujäämine oma vanemate ja vanavanemate ja noorte sugulaste keskel (või noh, kõrgushüppe kiuste). Ja ikka need rahvuslikud haavad.

Charles de Lint - But for the Grace Go I (Dreams Underfoot, 2003)

 

Omamoodi jätk eelmisele loole, aga vähe teistmoodi. Siin siis noor neiu, kes on elanud mitu aastat Tombsi getos (raamatus on vast oma kolmandik tekstidest seotud selle Newfordi tühermaaga) koos koerakarja ja ühe nõdrameelse noormehega. Angel on talle pakkunud võimalust tulla sealt ära, aga neiu ei taha - ta ongi rahul, et ta saab niimoodi omaette, ühiskonnast eemal eksisteerida. Ja tal on koerad ja see haige Tommy.

Aga ühel päeval leiab ta oma rendipostkastist tapmisähvarduse: ja seda eelolevaks õhtuks. Kellelt ja miks, pole vähimatki aimu. Ta pöördub koguni Angeli poole, kuid temagi ei mõista midagi pakkuda. Milline imelik inimene peaks niimoodi pidulikult ähvardama sellist tänavainimest? Lõpuks ta ei saagi rahu - aga hommikul on siiski elus. Ja siis ta näeb ajalehe esikaanel suurt uudist, ja ta mõistab.

Ehk siis järjekordne variatsioon nö ühiskonna heidikute asjus, mis esmapilgul oleks justkui positiivselt lahendatud, ainult et … kui kaua saab noor naine niimoodi üksinda sellises getos õieti elada. Sarnaselt eelmisele loole on siingi peasüüdlaseks lapseea seksuaalvägivald; lihtsalt sellega toimetuleku proovimine on vähe teistmoodi kui kogumiku teiste tegelaste puhul. 

Eks võib muidugi küsida, kui usutavalt kirjeldab autor selliste lapsepõlve ohvrite toimetulekut. Ei oska öelda. Teksti oleks vast keeruline ulmekirjanduseks pidada, no kuigivõrd ehk õuduse kanti, ja eks see satanistide teema või vähe pingutusega ulmeliseks pidada. Aga tõesti, kas kõik peabki rangelt ulme olema, eksole. Kuigi - tekst on ilmunud õudusantoloogias.

Charles de Lint - Ghosts of Wind and Shadow (Dreams Underfoot, 2003)

 

Iseenesest lihtne lugu, aga kuidagi südame ümber keerduv.

15-aastane tüdruk Lesli on lapsest saati uskunud, et meie maailmaga ühenduses elutsevad haldjad ja muud olendid, ja ta mäletab oma vanaema, kes ikka seda juttu ajas. Ema ajas see olukord meeleheitele; kuni viimaseks piisaks on neiu üks vähemuste teemaline koolitöö, kus ta kirjeldab õpetajale Newfordis elavaid olendeid - mis on muidugi päris tore, aga mitte päris see, mida õpetaja ootas. Ema arvab, et kui Lesli saab peagi 16, võib ta seaduslikult kodust lahkuda ja seejärel ühineda mõne satanistliku sektiga vms.

Ta pöördub abi saamiseks Lesli flöödiõpetaja poole, kuna tüdruk on temaga lähedane ja ehk see saaks noorele panna aru pähe. Aga ei … peale järjekordset kodust tüli lahkubki Lesli kodust ja leiab ööbimiskoha ühe paari juures, mis tegelikult kupeldab tüdrukuid. Ema võtab uuesti ühendust flöödiõpetajaga ja avastab selle ukse taga õudusega, et seegi on üks … haldjaveidrik koos oma abikaasa Ceriniga. Veel hullem - nad on tegelikult ammusest ajast tuttavad tänu vanaemale, aga see osa ema elust on ta mälust nö kustutatud. Need tegelased lubavad tüdruku leida … kes on sattunud juba järgmise kupeldaja võrku, ning see mees plaanib Lesli süütuse kalli raha eest maha müüa. Cerin kasutab väikeste olendite abi, et tüdrukule jälile saada.

Ühesõnaga, algab selliselt kergelt probleemse jutuna, ja siis võtab korraga üles vägagi sünged toonid. Ja loo lõpplahendus oleks justkui positiivsem, aga ühe suure agaga; igati plusspunktid niisuguse lahenduse eest. Loos vilksatavad taustal mitmed Newfordi “staarid”, asi seegi.

““There are no happy endings,” Cerin told her. “There are no real endings ever - happy or otherwise. We all have our own stories which are just a part of the one Story that binds both this world and Faerie. Sometimes we step into each other’s stories - perhaps just for a few minutes, perhaps for years - and then we step out of them again. But all the while, the Story just goes on.”” (lk 205)

Jane Yolen - Become a Warrior (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Muinasjutulik lugu väikesest printsessist, kelle isa ja vennad tapetakse lahinguväljal. Lahingule järgneval ööl käib ta üksi isa laipa otsimas ning lubab selle juures, et ta maksab kätte. Hommikul lossi naastes laseb ta endale lõigata poisipea, näppab langenud venna toast pistoda ning põgeneb salaja lossist, et vältida sinna jäänud naiste vaenlaste sõdurite meelevalda jäämist. 

Ta leiab elukoha ühes kauges linnas, kus tegutseb köögiabilisena, kuni ei suuda enam varjata neiuks sirgumist. Siis ta põgeneb sügavasse metsa, elab seal mitmeid aastaid enamvähem metsistudes - ja samas kaunitariks sirgudes.

Kuni ühe printsi jahikoerad ta ümber piiravad ning prints viib ootamatu jahisaagi lossi. Milline armumine! Ja milline kättemaks.

Elegantne muinaslugu, kus taustal kirjeldatakse kõiksugu brutaalsusi - kuni siis selle loo loogika järgi jõutakse vastava finaalini. Meisterlik värk.

Theodora Goss - Miss Emily Gray (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Goss tuntud headuses ehk seekord gootilik lugu aadlipreilist, kes on aastaid elanud emata ja unistab nüüd teismelisena kooli minekust. Aga ta isa ei taha seda. Majapidamisse saabub koduõpetaja (tüdruk peab siiski olema haritud), kes õpetab kõike vajalikku ja ühtlasi … Igal juhul, kuskilt välja ilmunud maagiaõpiku abil püüab aadlipreili oma unistusi ellu viia, aga tulutult. Mõne aja pärast teatab hoopis isa, et abiellub koduõpetajaga. Koju saabunud vanem vend püüab samuti võita koduõpetajat endale võita ning on selle nimel valmis ükskõik milleks. Nojah, poja juuresolekul saab isa endale suunatud püstolist surma ning nüüd saab korraga aadlipreili eestkostjaks värskelt lesestunud koduõpetajanna: preili ja võõrasema vahel toimub silmiavav vestlus …

Esmapilgul üsna segaselt kirjutatud tekst, aga teistkordsel lugemisel on üsna mõnus tunne näha asjade kokkuloksumist, mis mõjub kohe päris meisterlikult. Goss ikka … oskab. Igasugune gootika pole üldiselt just otsitud lugemisvara, aga no hea tekst on ikkagi eelkõige hea tekst.

James Patrick Kelly - The Pyramid of Amirah (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Jälle üks selline tekst, mis tundub rohkem teadusliku fantastika laadi olevat kui fantaasiakirjandusena. Ehk siis lugu tuleviku või alternatiivajaloolisest Ameerikast, kus religioon harrastab muuhulgas püramiidide ehitamist - kuhu sisse pannakse elama nö jumalikkust tekitav noor tüdruk. Nagu näiteks valiti välja selle loo peategelane Amirah, kes erinevalt paljudest teistest omaealistest ei soovinud saada väljavalituks (ta perekondki oli pigem kriitiline selle religiooni suhtes).

Niisiis on noor tüdruk suletud püramiidi (mida veel ehitatakse) ning mõtleb lähedastele ja sõpradele ja tuttavatele, kes jätkavad oma tavapärast elu ning ehk ootavad Amirah’ nö ülendumist (“jee, meie linnas on püramiid!”), mis on sellise püramiidi “mõte”. Amirah oli noore tüdrukuna koos perega külastanud üht Bostoni püramiidi ning seal koges tüdruk tõesti midagi erilist - aga kuidas küll sai see Bostoni püramiidi müüritud tüdruk seda tekitada?

Lisaks üksindusele on Amirah’ vist esimene menstruatsioon, mille kohta ei ema ega keegi teine õpetanud teda; rääkimata sellest, et püramiidis oleks tampoonide varu vms. Küll on aga sinna kuhjatud nö eluaegne varu maiustusi, lisaks veevärk ja elekter, mis tekitab küsimuse, et kui kaua ta seal õieti elada võiks.

Et selline õige sünge nägemus. Millegipärast tundus lugemise ajal, nagu oleks see allusioon Atwoodi “Teenijanna loole”, aga siinne maailm pole nii meestekeskne (kuigi jah, selline religioosne ohverdamine kohe päris häiriv mitmest aspektist). Antoloogia koostajad on seda fantaasiakirjanduseks pidanud vast selle uskumatu religiooni pärast … kuigi jah, tänapäeva hüsteerias ei tundugi see niivõrd ilmavõimatuna.

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

 

Vahel ikka … üllatud. Kui pikemal külaskäigul unustad oma raamatud maha ja otsid midagi lühemat asemele, et vabal ajal saaks midagigi lugeda. See siin paistis just sobiva paksusega vihik, et päeva või kahega läbi lugeda.

Tänapäeval võiks see raamat olla ääriveeri ehk noortekirjandus - noor kooliõpilasest neiu kirjeldab oma suvepäevi. Ta kooliõpetajast ema on sattunud romantilisse suhtesse hulga noorema kunstnikuga, ning tütrel pole just erilist usku nende tulevikku. Aga samas tahaks, et ema tunneks end hästi. Tütrelgi on südamesõber või nii, kellega midagi nagu susiseks ja samas ka mitte. Ja siis on vanemad ja nooremad sugulased, kellega suve jooksul (või noh, umbes nädala jooksul) kokku puututakse.

Hämmastav on see, et tõlge ilmus 1974. aastal, mil autor oli vaid 20-aastane - kas tegu on üldse ühe noorima autoriga, keda eesti keelde on vahendatud? Nõukogude ajal olid vist kõik “noorema põlvkonna autorid” enamvähem kuni 50-aastased, nüüd siis korraga … 20-aastane autor.

Jutustus on üldse kirjutatud, kui Pelto-Timperi oli nii 15-16-aastane ja sellise nooruse kohta ikka väga hea stiiliga tekst, kohe nagu … uskumatu. Eks siit võiks heal juhul välja mõelda kasvõi Salingeri mõju; igal juhul on tekst kirjutatud pigem modernistlikus kaanonis. Ja no need 1960.-1970. aastate realiteedid, hipindus ja Vietnami sõda ja mis kõik veel selle soomeliku kultuuri taustal on. Igal juhul, kui mõni gümnaasium tahaks oma kirjandusprogrammi värskendada, võiks küll heita pilgu selle raamatu poole.

“Olen sinuga ühel meelel, vanaisa: kirik kuulub patustele ja mitte valevagadele kristlastele. Sa kutsu siia need, kes usutunnistust peast ei oska, need, kes ei tea, millal tuleb püsti tõusta. Sa kutsu siia sopajoodikuid ja lapsega tüdrukuid, neid, keda maailm mingil põhjusel hukka mõistab. Ära kutsu neid, kelle kukrupaelad on vallali, kutsu neid, kel pole killingitki taskus. Sest mina ei tea, mida sa mõtled patuste all. Pea meeles, et idealism on kogu arengu algus.” (lk 34)

Charles de Lint - The Onion Girl (2001)

 

See romaan on Jilly Coppercornist. Tema minevikust ja tema paranemisest. Ja tema nooremast õest. Tema minevikust ja tema paranemisest. Vahel algab paranemine sellest, et sul ei õnnestu õde tappa või lasta ära surra. Sest minevik … see võibki jääda muidu elu rikkuma. 

Mingil moel on see de Linti kolmest loetud romaanist vast süngeim, ka jutulooming pole nagu nii masendava põhjaga - sest lapse vägistamine on üks jõhkramaid tegusid, mida on inimene võimeline teisele tegema (nojah, seda on ehk ebaõiglane öelda Ukrainas jätkuvate Vene sõjakuritegude taustal). Mõlemad õed kogesid seda ja tulid sellest välja erineval moel. Mis lõpuks viibki õdede konfliktini.

Ehk olekski õigem öelda, et romaani tegelik peategelane on noorem õde Raylene, kelle tee võimaliku vabanemiseni? lunastuseni? on õige karm ning puhuti tekib küsimus, et kas ta teod leiavad mingitki õigustust. Veider ja ka õõvastav on midagi sellist öelda ohvri kohta; igal juhul, autor ühelt poolt tekitab mõistmist ja loomulikult kaastunnet, teiselt poolt on Raylene’i mõneski teos mõndagi tumedat ja eemaletõukavat.

Eks Jilly puhul võikski lugeja Newfordi varasemate romaanide kaudu tuttav olla (tegemist on kaheksanda romaaniga, eesti tõlked on vastavalt kuues ja seitsmes romaan); minu kokkupuude temaga on pigem jutust “The Moon Is Drowning While I Sleep” (ja ka “Twa Corbies”), mis annab mõningast tausta tema ja eelkõige Sophie puhul (ka “Südame metsades” on Jilly olemas, aga pigem sellise värvika kõrvaltegelasena, kes on osa sealsest sõpruskonnast). Niisiis, kui tunneks varasemaid romaane, oleks ka ehk Jillyga suurem kohtumisrõõm, hetkel see Jillyt ümbritsev sõpruskond jääb vähe kaugeks.

Kuigi raamatu algul on mõningaid viiteid minule tuttavatele romaanidele, niisamuti muidugi see mütoloogia, mis on rohkem seoses “Kusagil lennata” pakutuga kui “Südame metsade” keskameerikaliku maailmaga. Paar korda kohtutakse Varesetüdrukutega, ikka leiab mainimist Cody armumine (lõpuks see koguni ilmub välja). Et jah, küllap siis tuleks lugeda ka varasemaid romaane.

“People who’ve never read fairy tales, the professor said, have a harder time coping in life than the people who have. They don’t have access to all the lessons that can be learned from the journeys through the dark woods and the kindness of strangers treated decently, the knowledge that can be gained from the company and example of Donkeyskins and cats wearing boots and steadfast tin soldiers. I’m not talking about in-your-face lessons, but more subtle ones. The kind that seep up from your subconscious and give you moral and humane structures for your life. That teach you how to prevail, and trust. And maybe even love.” (lk 30-31)

 

“I guess I got to do me a Forrest Gump. Make me some lemonade outta the lemons the world keeps handing me. It’s such a load of crap, but I suppose there’s something to be said for being able to wake up in the morning and not feeling ashamed of who you are, or what you done.” (lk 485)

Naomi Kritzer - So Much Cooking (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Meenub, et esimese koroonalaine ajal oli kuskil juttu sellest tekstist, ja tõepoolest, tollastes oludes (oh, juba kaks aastat tagasi, need aastad on olnud kui igavik) võis see mõjuda ühtaegu muserdavalt ja lohutavalt.

Ehk siis lugu linnugripist, mis inimestele kandudes osutus õige surmavaks. Tulemuseks siis kõiksugu karantiinid ja esmatarbekaupade kadumine jms; sellega omakorda kaasnes rüüstamised ja muud rahutused jne, aga selles loos mainitakse seda möödaminnes. Peategelane on toidublogija, tekst koosneb blogi sissekannetest, mis kanduvad toidutegemistest õige eemale - sest noh, pole just kättesaadavat toidukraami, millest huvitavaid rooge valmistada (kartowlid!), aga samas on jätkuvalt lugejaid ja nö arvamusliidrina tuleb midagi neile pakkuda.

Elu on muutunud, muidu lastetule abielupaarile on nüüd lisandunud kaks tiinekast vennalast (sest vanemad peavad töötama ja ei taha riskida, et viivad toovad haiguse nendeni). Ja siis veel kaks last, ühe vennalapse sõber ja tema väikevend. Ja siis järgmine sõber ja järgmine. Koguneb siis kuus last, kelle vanemad ei puutu nendega kokku, kartuses, et võivad neid linnugripiga nakatada - aga peategelasel on aiaga maja ning neil pole vaja tööülesannete pärast välismaailmaga kokku puutuda. Ühes  majapidamises siis kaks täiskasvanut, viis tiinekat ja üks väikelaps.

Ja kuidas neid siis toita. Või tegevuses hoida. Ja üldse selge mõistuse juures püsida - seda enam, et väljaspool ei lähe midagi paremaks, pigem kogevad lapsed isiklikku traagikat.

Nagu ikka, inimlikku soojust ja natuke huumorit ja eripärasid; maailm on küll hull koht, aga see ei tähenda, et sina pead huntidega kaasa uluma. Eks see praegune olukord ehk langetab teksti hinnet, kuna … tüdimus (jajah, hoiatav näide on Tihhonovi “Maailmalõpu päevik”, kus need haiguselained jäidki venima kuni oma fataalse (ja ulmelise) lõpuni).

Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.

Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Öökullide tütar (Suits ja peeglid, 2021)

 

Gaimani suleproov 17. sajandi populaarteaduse asjus, ehk lugu leidlapsest, keda peetakse öökullide tütreks ning seetõttu tõugati ühiskonnast välja. Mahajäetud kloostris kasvas lapsest imeilus neiu ning selle fakti avastanud kohalikud mehed otsustavad teda üheskoos mehemoodi võtta, millel on traagilised tagajärjed nii ohvrile kui vägistajatele.

Eks see ongi omamoodi … lugu, kus ühelt poolt naudid stiilijäljendust, teiselt poolt aga tõeliselt jõhker folkloor.

ulmekirjanduse baas