Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.
33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.
Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.
Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.
Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.
Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.
Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.
Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.
Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.
Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.
Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.
Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.
Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…
Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.
33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.
Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.
Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.
Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.
Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.
Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.
Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.
Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.
Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.
Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.
Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.
Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…
Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.
