Kristi Reisel: Kuidas tappa bürokraati

 

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.

Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 

Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 

Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.

Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 

Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 

Loteriis varem
Mööda netti

Kristi Reisel: Tartu on minu linn

 

Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist".
Aga kõvasti parem.

Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha.
Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees.
Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus.
Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!

Õnneks on Reiseli lugu palju parem.
Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on.
Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. 
Arukas.

Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. 
Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. 
Ehkki veidi vähem kõlav.

Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!

Loteriis varem
Mööda netti 

Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik (2025)

 

Jutuvõistluse seekordne tulemus paistab minu jaoks keskmisest tugevam: viis head teksti, kolm normaalset ja vaid üks paneb vähe kulme kergitama (aga jah, see tundub olevat YA kirjanduse tõttu). Kui võiduloo puhul on arusaadav selle erilisus, siis mulle endale emotsionaalselt vast pakkusid kõige enam  Reiseli Tartu fantaasia ja Mahkra kosmoseooper.

Loetud lugude keskmine on 5,4, mis on sellise eriilmelise kogumiku puhul päris üllatav tulemus (koos Raamatuaasta erilooga see keskmine küll veidike langeks) - võrdluseks 2021. aasta keskmine 4,6 või siis 2019. aasta 5. Samas: nö mulle tundmatuid autoreid ongi siin vaid 2: Jeletsky ja Sempelson (kes siis üldse polegi esikümnes).

1. Kadri Umbleja “Nelja Aastaaja Aed” 46 (6/10)

2. Kristi Reisel “Kuidas tappa bürokraati” 37 (6/10)

3. Jaagup Mahkra “Callenori raudne rusikas” 25 (6/10)

4. Kristi Reisel “Tartu on MINU linn”  20 (6/10)

5. Mia Lisette Tamme “Must Isand kõrvalkorterist” 20 (4/10)

6. Siim Veskimees “Kes meist ei tahaks olla inimene” 18

7. Timo Talvik “Legendaarne Professor Jänespüks” 16 (5/10)

8. Karri Tiigisoon “Zombi Business ehk headus võidab” 15 (6/10)

9. Seio Saks “Fuuga” 14 (5/10)

10. Eeva Jeletsky “Kösteraat” 13 (5/10)

Raamatuaasta boonuslugu: Kaupo Sempelson “Raamatuvaras” 4/10

Kristi Reisel - Kuidas tappa bürokraati (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse teise koha tekst on lugu jaapani mütoloogia ainetel, aga seda tänapäeva võtmes, sidudes kokku yakuza ja bürokraatia. Noor kutt tahab saada kuulsaks palgamõrvariks - madal enesehinnang või moraalsed küsimused talle küll probleemiks pole. Selleks tahab ta liituda ühe kohaliku yakuza klanniga; tema pettumuseks saab ta proovitööks tappa ükskõik milline ametnik Statistikaametist ning selle kohta saada ametlik teadaanne. 

Suvaliselt valitud ametnik aga ei kipu siitilmast lahkuma. Kollanokast palgamõrvarile teeb aga paralleelse tööpakkumise munk - jällegi seal Statistikaametis tuleks üle anda mingile ülemusele üks paber. Munga poolt eriliselt pühitsetud paber. Kollanokk püüab nüüd mõlemat ülesannet omamoodi ühendada … ja avastab bürokraatliku aruandluse põrguliku mõju.

Tekst on paralleel autori teisele jutuvõistluse tööle - siingi avastab peategelane korraga maailma printsiibid, mis kulisside taga töötavad. Muidugi, Tartu tekstis oli probleem enamvähem kontrollitav, siis siin tekstis on probleemi lahendus vähe küsitav (aruandluse teema sidumine mütoloogilise õudusega …). Aga noh, on arusaadav, miks žürii hindas seda Reiseli teksti kõrgemalt - ikkagi eksootika vs maavillane, ja muidugi see sünge lõpplahendus.

Olles lugenud Reiselilt mitut teksti, hakkasin nüüd mõtlema, kes võiks olla ligilähedane autor - pakuks ehk Ave Taavetit, kes vast niisamuti püüab midagi argist näha ja avada vähe teistsuguse pilguga. Nojah, Taavet küll vahel kasutab fantaasialikke võtteid ja jääb eestilikku ruumi, Reisel tegutseb ka teadusliku fantastika maailmas. Aga noh, selline mõtteuid.

Kristi Reisel - Tartu on MINU linn (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse neljanda koha lugu on siit kogumikust loetud fantaasialugudest vast parim (ulme puhul võiks sama olla Tiigisooni tekst). Kui täpselt nimetada, võiks seda nimetada linnafantaasiaks, mis leiab aset - üllatus-üllatus - kaasaegses Tartus.

Noor neiu saab parkimistrahvi ning seejärel hakkab elu kihva keerama. Taga hullemaks, trahvi teinud kontrolör satub neiu uueks naabriks - ning see tungivalt soovitab trahv ära maksta. Neiu peab seda ebaõiglaseks - siis aga kohtab ta ühel öösel kodu lähedal üht imelikku peletist, mida tal õnnestub aga eemale peletada.

Ja noh, see peletis pärineb muistsest ajast, kui nõid pani oma lipakale kaasale (ja ühele kaupmehesoole) needuse - ning see nõia kaaslane on nüüd aastasadu püüdnud hävitada Tartut. Kui vanasti astusid talle vastu mungad, siis kaasaja tingimustes … parkimiskontrolörid.

Tõepoolest, parkimiskontrolörid, keda vahel võib kohata hängimas Tartu kesklinna tühjematel kõrvaltänavatel. Milline autori lennukus! Ühtlasi on siin ära seletatud Tartu ajaloolise linnavalitsemise eripärad ja miks praegu kombeks kohalikud omavalitsuste valimised päästavad elusid (kui sa muidugi liialt kauaks ei jää võimule).

Ühesõnaga, Reisel on kirjutanud päris vaimuka teksti, mis iseenesest võiks olla kas pikema või lühema romaani algusosa; nö Keränen täiskasvanutele või siis midagi fantaasiaaustajatele. Ja noh, Karlova on vast Tartu mõnusaim linnaosa. Lahe värk. 

Huvitaval kombel on see tekst saanud jutuvõistluse žüriilt sama palju punkte kui Tamme tekst, see paneb küll kulme kergitama.

Kristi Reisel - Ma valin 6 grammi (Lumetüdruk, 2025)

 

Lugu noorest sõdurist Martinist, kes armees karjääritegemise asemel on sattunud kindrali naispere eksperimentide ohvriks. Nimelt katsetavad need keemikust ema juhtimisel seerumi loomisega, mis paneb armuma teise inimesse. Kindrali kolm tütart tegelevad katsealuste ehk pahaaimamatute sõduritega, ning Niina on seekord katsetanud Martiniga - peale mida on kindral saatnud mehe kuhugi pärapõrgu teenistuspostile mädanema. Kuid sealne väliarst korraldab paraja käki.

Ning Niina tellib mehe tagasi, seekord kindrali ihukaitsesse, et edasi testida seerumi mõjusid. Tulemus on … mitterahuldav ning Martin avastab tõe oma “tunnete” asjus: nimelt on tegu ühe veidra tulnukatehnoloogia kohandamiskatsega siinse eliidi tarbeks …

Kui Reiseli kaks eelmist teksti olid vaimukad ja intrigeerivad (“Vein Naanil”, “Gurmee tee”), siis see tekst oleks nagu kirjutatud keskmise ulmenohikust meesautori poolt, austusavaldusena mõnele kõduulme kuldsele esindajale. Tõepoolest, ootused olid liialt kõrged ning selline keskpärane seikluslugu … nojah, alati ei saagi kõigi jaoks vaimukas olla.

Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.

Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!

Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel - Vein Naanil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Lõbus kelmilugu, kus veider koeralaadne olend Naffi tekitab üha suuremaid jamasid - kõigepealt oma elu päästmiseks, seejärel ühise üksuse nimel. Ainult et see üksuse teine pool on kriminaal, kes valmistas pikalt ette tellimustööd, milleks oli ühelt religioosselt planeedilt mingi väärtusliku eseme varastamine - milleks osutus sarkofaag (ja seda saatev munk).

Munk osutus … Ja sarkofaagis on … Sest noh, süüdimatu (?) Naffi teeb toidu ja üksuse nimel kõiksugu süüdimatuid tegusid, mis ta oma partneri vääramatult surmasuhu lükkavad.

Jällegi, ma ei ole kindel, kas ma seda teksti just hope- või lootuspungiks peaksin, pigem selline lustlik ulmeline seikluslugu, ja sellisena igati meelt lahutav. Eks moraalselt hallist alast tullakse viimaks välja, aga see pole just kivist vee välja pigistamine. Kuid nii või naa, tore lõbustav lugu.

loterii

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel: Vein Naanil

Totoro loeb seda lugu
erilise mõnuga.

Kõik kiidavad, Nii minagi.
No "kõige ilusam isane" on nii hea, nii õigel kohal ja et tegelikult koerlased niimoodi ei ela ja karja ei jaga, on kukepea. Zetod ongi ju võõra planeedi võõrik eluvorm ja et nad välja näevad nagu rohekad taksikoerad, on pisiasi-pisiasi. 

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka.