Pasi Ilmari Jääskeläinen: Väära kassi päev

 

Viimaks ometi on ühel raamatul peategelaseks lühike mees, kes ei ole samas kääbik, päkapikk ega päriselt väike inimene selle meditsiinilises tähenduses. 
Äärmiselt meeldiv vaheldus. Ta ei tee oma lühidusest draamat, ent rahvahulgas ei näe teistest üle ja juhuslik liikleja, kellele ta ette jääb, ütleb midagi "kassisuuruse" kohta.

Tal on kirglik ja tark naine, imetore pisike tütar ja dementne ema. 

Dementne ema, kes sureb, on tegevuse käivitaja. 
Peategelase elu kõige hullem päev. Vähemalt tema enda hinnangul tol ajahetkel. 

Raamat mängib ulmekirjanduse ja maagilise realismi piiril ning kuigi lugedes tundub sündmustik väga maagilise realismi moodi, antakse lõpuks ulmeline seletus. Kõik mida peategelane tajub, need kummalised erisused korterite osas, mis peaks nagu aastaid elaniketa olema, ent kus kõik on tolmust puhas, või teistmoodi riiulite asetus raamatukogus või mis iganes keskonnamuutused veel, kõik on tegelikult põhjendatud.

Maaglise realismi ja ulme erinevus on teatavasti, et kui maagilises realismis tunduvad meile tavalised elureeglid kummaliselt painduvat, ja see tundub tegelastele sama kummaliselt loomulik, mingit seletust ei anta, siis ulmes on kõigel põhjus ning see on enam-vähem loogiline. Isegi kui see nõuab maailma võlukunsti või plasmapüsside või ajas liikumise sisse arvestamist, need on tegelastele tuttavad asjad ja nad ei pea neid kummalisteks, maailma reeglitest väljaspool asuvateks. Nii käib.
Samas kui tegelane kujutleb rongi, jookseb sellele rongile järgi, hüppab sisse ja sõidab eelmisest stseenist minema, aga keegi kunagi ei varem ega hiljem seleta, mismoodi see võimalik oli, on tegu maagilise realismiga.  

Loen "Väära kassi päeva" ja saan, et selles maailmas on kassid kummalised. Et nende juuresolek või isegi kasside vaatamine paneb reaalsuse painduma ja väänduma. Seda teab peategelane ja seda tuletatakse ka korduvalt meelde kasvõi tänaval asuva sildiga, et kasside vaatamise tagajärgede eest ei vastutata. 
Nojah siis, nii on.
Et inimeste mälestused on kummalised ja ei haaku peategelase omadega, näib talle endalegi arusaamatu ja veider. Õhkkond on selline, et sellel on põhjus, kui ka muul mitte. Seletuse peab leidma tänav, mida ei tohiks olla. Tuba, mis on täiesti uus. Aga miks kassid kogemusi ja mälu väänavad, ilmselt ei selgu, sest nii lihtsalt käib.

Loo saladuslikkuse keskmes on ema, keda peategelane pole vist kunagi õieti tundnud. On mälestused - ent mis nendes on tõene, mis ei? Noorema ema mõtted ja tunded ühes ja teises ajahetkes saavad üle vaadatud, ent kes ikkagi on see naine, kes on tema ema, ei selgu. 
Ema tuleb süstida, et ta (jälle) ei sureks, ent ta pageb peategelasel kogu aeg käest. Lisaks on peategelase naine avamas näitust, mis tõotab tulla kõmuline ja paljastada ühe vana mõjuka mehe minevikusaladusi. Kommunismi ja nõukogudemeelsuse teemad on tugevalt üleval ning võiksid eestlase meelt mõjutada rohkemgi kui soome lugeja oma.
Vana mõjukas mees on samuti raamatu tegevuses osaline ja tema roll ning olemus vastuolulised. Oli ta kommunist? Kes oli toonane mõrtsukas? Oli ta eeskätt heatahtlik arstionu ikkagi?

Peategelase eraelu on korduvalt puudutatud. See on talle ju tähtis. Tema naine ja tolle tedretähed. Seks. Armastus. Pisike tütar. 
Need puudutused on elavad ja kaunid. 

Romaani on põimitud mitmeid ajatelgi ja igal neist toimuvaid rohkem või vähem murrangulisi sündmusi. Kõik ajateljed on kirjeldatud kujukalt ja elavana. 
See vast oligi minu kui lugeja jaoks loo suurim pluss. Kirjeldamise emotsionaalus ja elavus. Kõik tegelased olid tõesti tegelased omaenda siseelude, tunnete ja veendumustega. 

Lõpuks antakse loo paljudele kummalisustele seletus. Samas mitmed kummalisused jäävad seletuseta. Lahendus seletab seda ja toda ja seda ka - aga seda ja seda üldse mitte. Mitu olulist küsimust jäävadki õhku. Mingi seletus osadele ka antakse, ent kas ikka õige? 

See on küsimuste raamat. Vastuste oma vähem. 
Ent minu jaoks selgelt ulme- mitte maagilise realismi žanri kuuluv. Pigem ikka kriminaalromaani sorti lahenduse otsimine, mitte asjaolude kummalisusega leppimist ootav tekst.

Sehkendaja

Algernon

Trygve Gulbranssen: Tuuled puhuvad vaimudemäelt

Teate, klassikalisel kirjandusel on omad võlud.

Mõtlen küll, et nah, igal ajal on kirjutada osatud, väga meeldivaid raamatuid on palju ja vanus ei anna juurde - aga on oma võlu neil vanadel, kollasel kehval paberil ja hajuma hakkava trükiga raamatutel, milles nii palju tänapäeva mõtteviisiga sobimatut ja ometi ka nii palju aegumatut.
Me olime inimesed ka ammustel aegadel, just nagu me oleme inimesed praegu.
Ehk - tasub vanu lemmikuid üle lugeda, tasub.
Lendavad käes.

Trygve Gulbranssen on head tööd teinud.

Mis on hea? 
Looduskirjeldused. Norra kevad lehtib ja õitseb just siinsamas, ma tunnen mahedat tuult, mis läbi salude põski paitama jõuab. Näen pimedust, mis haarab mõtted ja keha ning ometigi paistab viimaks öös tulekumas aken. Hakkan isegi peaaegu lõdisema, kui torm mägede vahel ähvardavalt ulub ja piitsutb rändaja turja ja nägu teravate jäänõeltega. 
Tegelased. 
Natuke meenub "Gösta Berlingi saaga". Mitte et tegelased oleks sedamoodi sarnased, nagu oleksid sealt võetud. Ei, nad on hoopis teistsugused - ent täis sedasama põhjamaist kargust ja samas leeki, kangust, julgust ja visadust, jõudu ja valu, valgust ja pimedust. Neil on nii palju elu sees, et tunduvad ehedamatena kui enamik tänapäeva inimesi tänavatel.
On, kellele kaasa elada. Püütakse hästi, kõik, keda sügavamalt vaadeldakse, tõesti teevad oma parima. On andestus, rahu, helgus väga paljudele.
Ometi mitte kõigile. On kõrvaltegelasi, kes on nii julmad, et kurat viib nad elusalt põrgusse.

Kurat viib? Jaa, muidugi on see tänapäeva mõistes maagline realism nagu paljud 19. sajandi raamatud. Lood, kus tegelane lihtsalt tunneb, et peab seda teed minema, miski tõmbab teda. Kus seljad õnnetuste järel kooku vajuvad ja õnnistuste mõjul taas sirgu lähevad nagu nooruses, isegi sädelus tuleb silmisse tagasi. Kus aimatakse lähenevat valu ka kesk õnnepäevi ette ning hoitakse puhta tahtega elu kallite ihudes edasi tuksumas. Lisaks natuke naljakad eksimused realismi teelt. (Ei, keegi ei oska ainult seepärast ravitseda, et ta on naine ja kuulnud, kuidas seda tehakse. Pääsedes tormi eest kütmata onni ja jäädes selle põrandale magama ei taastata mitte jõudu, vaid surrakse külmumisse. Ja ma tahaks näha, kuidas õnnestub rasedus lõpuni kanda, nii et keegi teistest mõisaelanikest, kellest umbes pooled on pealegi naisterahvad, aru ei saa.) 
Aga just sellepärast on see lugu kuidagi eriti elus, eriti kaunis. Selline vanaaegne. Saagalik? Oo. Jaa. Müüdid ja päriselu segamine - kas pole me kõigi elu tegelikult säärane? Omal kombel on maagiline realism elu tunnetamise osas vast realistlikumgi kui "realism". 

Selle raamatu (tegelikult on nende kaante vahel kaks teost), mille pealkiri on "Tuuled puhuvad vaimudemäelt" peategelane on Adelheid, noore Dagi esialgu mõrsja ja siis naine, ning tegevused ja tegelased on enamasti edasi antud läbi tema pilgu. Uhke naine on see Adelheid, ent kui välja arvata üks juhtum (unustamatu "ta oskab ravitseda, kuigi pole seda iial teinud"), päris usutav. Isegi see, et ta pimedas metsas, kus iial käinud pole,  vaid koera abiga õige tee leiab, on veidi seletatud. Ja kuidas ta iseenda sees ei tundu endale ei tugeva ega uhkena, on lausa väga usutav.
Me oleme enda sees harva sellised, kui välja paistame.

Järgmisel (triloogia viimasel) raamatul on peategelast raske nimetada. Vaatepunkt käib peatükkhaaval erinevate inimeste seas ringi ning keskendub mitmele teiselegi. Kuidas vaadatakse, kuidas nähakse, mis seespool toimub, on huviga jälgitav ning tegelasest saab pildi mitmest kandist nagu mitme kaameraga filmides näitlejast.
Seda ja eelmist raamatut kokku võttes tundub, et kogutriloogia peategelane on ikkagi Vana Dag. Tema elukäiku üsna algusest päris lõpuni see ju jälgib. Autor vaatab teda sümpaatiaga ning nii ta meeldis ka mulle lugejana. 

Võibolla elusast peas poleks meeldinud. Mul ei ole tegelikult sedasorti meeste, kes oma pehmet sisemust harva välja näitavad, kompromissitult õiglased on ning naljalt sõnu ei kuluta, kui tegudega hakkama saab, vastu erilist sümpaatiat. Isegi kui vahel on neil pehme pool esil - enamasti on nad oma jõus hirmuäravad.
Mu oma vanaisa oli säärane ja seega on mul esmajärguline kogemus. Ta oli samuti ilus mees nagu Vana-Dagki, isegi paksud lainelised juuksed olid tal.
Kirjutatud on raamat aga nii hästi, kirjeldatud on nii hästi, et ikkagi tundub Vana-Dag ka seestpoolt kaunis. Küllap oli mu vanaisagi. Pole kerge olla II maailmasõja ajal parasjagu väe-ealine ja mobilisatsiooni eest metsa putkata. Pole kerge teada, et ta vanim vend, kes peale mitut aastat Siberist tagasi, ennast kodumaal ära tappis. 

Vanal Dagil on samaväärseid kogemusi. 

Raamat ei lõppe Vana-Dagi surmaga. Ühe surmaga ei lõppe ju veel lugu. Lugu läheb edasi ja see, kuidas autor loogiliselt ja tunnetades kogu aeg tegelaste vaimuseisunditega kaasas käib, on imetore. Puhas nauding. Ning et kogu raamatu moraal paistab olevat: "Olge üksteise vastu head, kerge pole kellelgi", on veel eraldi erakordselt tore.

Veel plusse selle eest, et ka 50+ja 60+ inimesed on kaunid. Mitte "oli näha, et ta on kunagi väga ilus olnud," vaid nad on kaunid just sel hetkel, millest jutt. On ju, vanadusega ilu ei kao, muutub lihtsalt teistsuguseks.
Ja selle eest, et naine olemine ei tähenda, et inimeses poleks jõudu, tarkust ega kangekaelset uhkust. 
Tegelikult on naised inimesed päris paljudes klassikalistes teostes, ent seda on alati rõõm näha.

Raamaturiiulike

Truffe kirjanurk I
Truffe kirjanurk II

Sarah Winman: Kui jumal oli jänes

 

Raamat ühe perekonna elust. 
Noh, enam-vähem.

Raamat ühest naisest? Ma arvan, et ta oli naine. 
Selles on teatud kahtlusi, ent mitte suuri. 
Igatahes oli ta tüdruk, see on kindel.
Tal oli vend. Isa. Ema. Tädi. Parim sõber. Jänes. Vabandust, Belgia jänesküülik. 

Nad elasid elusid. 
Ja milliseid elusid!
Tegelikult ma ei tea mitte kedagi - MITTE KEDAGI - kes oleks normaalne ja elaks tavalist elu. Sellist eriti keskmist: kaks last, keskharidus, sama abikaasa, kes esimesena võetud, korter magalas, auto ja keskmine sissetulek. Isegi ääri-veeri mitte. Ent siiski on see pere natuke veel äärmuslikum kui tavaline mittenormaalne perekond. Mitte üks, kaks või neli kummalisust, vaid üsna kõik. 
Välja arvatud, et kaks last ja sama abikaasa. See tuleb nibin-nabin ära.

Mis muidugi teeb kogu loo veel eriti kaasaelatavaks: nad on enam-vähem normaalsed seal ju.

Räägin endale vastu? 
Vbla veidi. 
Lugesin ja nautisin, panin juppe kokku - lugu on niimoodi üles ehitatud, et kogu aeg on ajul tegevust, kogu aeg saab juppe kokku panna ja täielikumat pilti saada - ja mõtlesin, et jaa. Selline elu ongi. Lastepilastamine ja jaburus, arusaamatud surmad ja arusaadavad, ent mõttetud, enesetapmine ja homoseksuaalsus, sära ja löga, kõnts ja armas villane kampsun. 

Naerda sai ka kõvasti. Nagu elus ikka. Nii koomilisi ja jaburaid asju kui elus ette tuleb, ei ole vaja välja mõelda. 
Päris ammu ei ole ma raamatut lugedes häälega lõkerdanud. 
Kummalisi kokkusattumusi tuli ette ja et jumal Ellyga (peategelane) rääkis, rõhutas see, et käesolev ei ole raamat, mis normaalsust kasvõi teeskleks. Kuid samas: kelle elus EI oleks kummalisi kokkusattumusi ette tulnud? Ja lapsed kujutavadki asju ette, vähemalt kirjanduses juhtub sedasi üpris sageli? Äkki ikka ongi normaalne raamat, mis kirjeldab elu, nagu ta on?

Väga soovitan. Minu südame muutis rahulikumaks.
Võib küll hullumeelset elu elada. 

Lugemiselamused

Raamatukoi

Südamelähedaselt

Alice Hoffman: Igapäevane nõiakunst

See on minu augustiraamat. 
Mitte päris igal aastal, aga iga paari aasta järel augustis loen üle. 
Ikka veel meeldib.
Ikka veel leian keeleilus seda tunnet, seda kõikehaaravat tunnet, et tegelikult on maailm just selline. Et tegelikult ei ole maagia eest pääsu, sest see on elu. Jah, muidugi, ka raamatu üks peategelastest teab:

"... ta ei usu, et saabuvat õnnestust on võimalik ette ennustada, sest kunagi pole teaduslikult tõestatud, et ettenägemine kui niisugune on olemas. Aga kui ta poodi läheb, kahmab ta tosin sidurnit ja enne kui ta end talitseda suudab, hakkab ta nutma, otse juurviljaoskakonnas."

Aga ometi, aga ometi ...

Kui lühidalt kokku võtta, on see lugu kahe põlvkonna naistest põigetega minevikku ja vanemate põlvkondade juurde, õepaaridest, kes omamoodi maagilised ja ometi täiesti tavalised. Maagia on ju osa elust?
Vähemalt selliste inimeste omast ikka?

Kaua aega - aastakümneid - arvasin ma, et inimesed ongi sellised nagu seal raamatus. Mina ju olen ka. Sellised inimesed ongi.
Alles aegamööda olen olnud sunnitud õppima, et tegelikult mitte. Nii palju tunda, nii intensiivselt tunda suudavad vähesed. 
Ma ei ütleks, et oleme õnnelik vähemus - samas teatud moel siiski. Sest nii tugevalt elada, kogu aeg gaas põhjas, kogu aeg kõik tunded pingul, paistab ilmselt kõrvaltvaatajale väga vinge ja põnev. 
Omal moel ongi. 
Gillianid ja Sallyd, Brianid ja Kyle'id, Antoninad ja tädid tunduvad mulle omased, nad on hõim, kellesarnaseid ma elus üha otsinud olen ning iga kord, kui mõne leian, rõõmustan nagu lumekuningas. 
Selles raamatus on kõik tegelased tugevate tunnetega. 
Viimane kui üks. 
Ka Jimmy.

Kui ma oli n nii 20-24 aastat vana, hoidsin suviti aknalaual münte. Sest:

Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Seda raamatut peeatakse "naistekaks". 
Ma ei ole päris kindel, et naistekate-sorti kirjanduse lugejad saavad "Igapäevasest nõiakunstist" päris seda, mida tahavad. Arvan pigem, et need, kes otsivad kirjandusest muud kui ettearvatavuse naudingut, saavad vähemalt osakese seda, mida otsivad. Sest see raamat ei hellita. Valu on valus. Nauding on ebamaiselt hea. Üles ja alla nagu ameerika mägede nimelisel lõbustuspargi atraktsioonil. 

Bukahoolik

Hyperebaaktiivne

Lugemise aeg on alati varastatud aeg

Heleni kirjanurk

Kunagi kirjutasin sellest koos ühe teise raamatuga ka Reaktorisse

EPL, Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa

Marsha Mehran: Granaatõunasupp

Palju parem raamat, kui alguses arvasin. 

Hakkasin lugema ja paljude lehekülgede vältel avasid kolm iraanlannast õde väikeses Iiri linnas kohvikut. Selged (ja naiivsed) maagilise realisimi märgid (noorim õde on sünnist saati lõhnanud kaneeli ja roosivee järgi ja siis ta kohtub Imelise Noormehega ning ta pihus küpseb sibul ära armumiskuumusest), igal pool ilmneb toitude imevägi ja samas keegi ei ole: "Issand, VEEL toitu!", kui vana väärikas majaperenaine Osso buccot toob kohviku avamispäevaks, kui niigi kõik kohad roogi täis.

Nii muinasjuttnaiivne, nii roosivee ja kaneelihõngune, üle parfümeeritud magusmagusmagus ... ja siis, täiesti sujuva ja pehme üleminekuna, loeme õdede kogemustest, miks nad üldse Iraanist pagesid, ja see ei ole mingi magus sametine "tüdrukud olid nii targad ja head" lugu. See ei ole ka lihtne lineaarselt esitatud lugu, vaid infot tilgutatakse ülejäänu vahele ja on põnev.
Samuti selgub, et tegelikult ei olegi osad tegelased tolles Iiri väikelinnas Üleni Head ja teised Üleni Pahad, on olemas allhoovused ning vaikne mõistmine, et päris nii lihtne ja selge ikka kõik ei ole kui muinasjutumaailmas. 

Kuna ma ei teadnud, millal Iraanis revolutsioon toimus (ja minu väga võhikliku Euroopa mõistuse teada on seal neid kord kümendis umbes), ma ei saanud tükk aega aru, millal raamatu tegevus aset leiab. Diskomuusika ja "Saturday night fever" tundusid kuidagi iidsena, rahvuslikud restoranid on ju normaalsus, oot, Layla kannab kitsast teksaseelikut? Kitsast teksaseelikut???
Poole raamatu peal sain viimaks selgust. On aasta 1986. 
See annab loetavale väikese magusa retromaigu. Ja kõik toimuv tundub korraga normaalsem. Sest no kaheksakümnendad. Ei mingeid nutitelefone, isegi mitte internetti. Suhtumine infosse hoopis teine ja inimesed lähevadki reaalelus asju uurima, mitte ei guugelda. Nii OLIGI, mitte et autor on piiratud ja ei viitsi targalt kirjutada.
Lahe.

Tasapisi läheb ka oleviku-lugu põnevamaks ning kuigi ka "kas kliendid tulevad?"-mure raamatu alguses oli tuntav (lappasin edasi, et vastus teada saada), raamatu lõpu pinge on päris ... pingeline. Mitu rauda korraga tules. Ja siis ...

Jah, tegelikult on ikkagi tegu lihtsa kergelt loetava raamatuga, pahad on suht pahad ja head suht head ja lisaks on neil mitteheadel enamasti palju rasva siin või seal. Aga on ka ühe iraanlannast õe: "No ei, mulle meeldib üksi, ei mingeid mehi enam" ja me usume seda, on karmi ülbe õllekuninga sees põksuv unistus tantsida, tantsida, tantsida, on vägistamiskatse, aga on ka vabandused ning "pahade poiste": "Me oleme ikka parajad kaabakad," ja otsus asja parandada. 
Nad kirjutavad isegi luuletuse. 
Keegi ei ole päris põhjani kuri.
Nii et tegelikult täitsa loetav "kerget ja mõnusat tahaks" raamat.

Bukahoolik
Raamatuklubi

Margit Lõhmus „Sterne“. SA Kultuurileht (2019)

Esimese hooga meenus mulle Rosa Liksomi „Ühe öö ekstaas“, sellesama sõnaosava, ent usalduslikult kõnekeelse/netikeelse mingisuguses nii-öelda teisesuses seesviibiva jutuvoolu tõttu. Ent niipalju kui ma ühe öö ekstaasist mäletan, kõige paremini mäletan seda mitte just vastastikusel nõusolekul, vaid pigem kogukonnaseadusil ja olengureaalsusel põhineva sündmusest põhjustatud raseduse likvideerimisega lugu, on „Sterne“ tegelikult oluliselt pehmem, turvalisem, kelmikamgi – siin võib end küll leida haiglast, aga kavatsused olid iseenesest head ning ka suvalisest vahekorrast või trepilabürintidega majast võib üldiselt lahkuda pelgalt „ei“ najal, isegi pilves seiklus Valka ei lõppe ülemäära traagiliselt, aga samas muidugi on ilustamata maailm siiski selline, kus „lollid libud“ vedelevad siiani kraavis ja ükski mees su elus ei vii sind traumapunkti ja kõik on nii kaugel ja nii kaugel üksteisest, olgugi, et lähedal.

Kahtlemata on tagakaanel välja toodud veritseva sugupoole seksuaalsuse käsitlus ja üllatav-veenev „erootiline hullus“ kindlasti õigusega väljatoodud ja sellisena nii plusspunkt kui lüngatäit kirjandusmaastikul. Teravus (ehk siis too mainitud hullus) seisnebki siinkohas ehk peaasjalikult esiteks mõnes mõttes sellise tütarlapseliku perspektiivi, mida harjumuspäraselt ehk seostataks romantiliste komöödiate, hingeliste eneseotsingute, salmikutesse õhkamise või millegi muu süütu ja siivsaga ühildamises joomingute, punkluse, narkootikumide, ekskrementide, moodsa kunsti loomise enesehävitusliku varikülje ning muidugi tolle siivsa neiu kuvandiga samavõrra sobimatu vahetu ja loomuliku seksivärgi kui hariliku elu osana kõikvõimalikes ebaharilikemas nüanssides; teiseks ja ehk isegi peamiseks on asi muidugi kõikvõimalikes kehavedelikes ja -eritistes ning vähemal määral ka elundites. Sest eks termosetäis sooja uuriini või virnade viisi täis menstrueeritud madratseid võiks ju ikka natuke vürtsi anda küll. 

Mina-naine võiks ontlikule väljastvaatavale pilgule nii mõneski loos tunduda selline kahtlane jommis parmnaine kusagilt pargist, aga siiski jääb see asi pigem sinna piiri peale, pigem on nii, et see on sellise kirjeldusnurga ja perspektiivi küsimus ka, sellise „meil on kõigil mingeid hetki“ küsimus, ning lisaks on läbivaks pingeks seksuaalsuse ja lähedusevajaduse vaheline vastuolu – lahkumine Sternest, kellega kõik ometi nii hästi klappis, kuid kehalistest funktsioonidest sõltuv klapp seksi ja fetišite osas sai rikutud ja nii ka muu, või siis üheöösuhte lugu, kus see seksi värk võib olla lihtsalt käepärane abinõu korraks kusagil mujal olemiseks või siis pöörane fantaasia raamatukogus (mina ei saanud jätta ette kujutamata TÜ raamatukogu) võtmaks voli teha kõigist kohalviibijaist seksuaalsed objektid, millest tahaks teistpidi ära tunda justkui ka soorollide ümberpööratuse vaibi.

Muidugi on sellist soorollide pehmet valgustamist mujalgi, kasvõi „Kättemaks lollile libule“, mille pealkirjast võib ju märgata, kui tahta, et seksuaalse promiskuiteedi hukkamõistetavus erineb pisut sooti, aga tegelikult on see lihtsalt jälle üks juhtumine ja kui sellist asja märgata võib, siis mite sellepärast, et see karjutaks välja vaid, et see on lihtsalt minahääle elureaalsus ja seetõttu niiväga lahutamatu loo osa...

Samas, ega mind tegelikult niiväga selline maailm lihtsalt niisama ei köida – see on nagu joomakirjandusega, et kord „Moskva-Petuškit“ on ju muhe, aga kui sarnast kraami ridamisi lugeda, siis saab kõigist neist peaparandusist, värisevatest kätest, pohmakatest ja kahtlase tarbimisohutusega substantsidest siiber ka. Kui sellest kõigest aga midagi sügavamat ja erinäolisemat tekib, siis muidugi pole joomarlus põrmugi viletsam kuliss kui mõni teine … „Sterne“ osas ma sellest punktist mingit õiget hinnangut anda ei tahagi, kui maagiline realism, siis maagiline realism. 

Mulle isiklikult meeldis too „Vulvaklubi“ lugu ehk kõige enam, jõudis mõnusalt ogara end samas vägagi loomulikuna mõjuva lõpuni. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis too uriinitermose lugu võis näiteks teisena meeldida, sest see oli oma kulult kah jälle nii loomulik... ja kolmandana meenub ehk käeluumurdude lugu, mis on jällegi nii loomulikult lähedusevajaduse ja distantsi ja naisperspektiivi ja … ah, no las olla. Kaanepilk klapib ka väga hästi üldisse teemasse.

Kui me ta maja juurde jõuame, ütlen talle, et ma ise sõidan nüüd koju. Ja ma ei ütle seda, ta tõstab mu ratta koridori ja ma panen selle lukku. Ta tõmbleb ja asjatab kuidagi nii palju, üritan näidata, et kõik on chill, tegelt ma tahaks olla tema kodus nii, et teda ennast ei ole. Kui ma praegu koju läheks, vanaema oleks juba üleval ja keedaks kohvi ja koer hüppaks üles. Ja ma jooks kohvi ja sööks munavõid jee. Kuulame muusikat, päris lahe muss, pikutame. (lk 29)

Ahjaa, ja seda raamatut on Loteriis kohe ohtralt loetud.