Jason Fischer, Sean Williams - Mutata Superesse (Mission Critical, 2019)

Humoorikas lugu päästjast, kelle järjekordseks tööülesandeks on üles korjata kaardistamata planeedile asunud illegaalsed elanikud, need on nimelt langenud miskite tundmatute ja verejanuliste olendite rünnaku alla. Aga pole probleemi, nagu see erioperatsioonide päästja neile seletab, on ta varem kõiksugu hullude ja hullemate eluvormidega rinna kokku pistnud. Ja temas on senini elus … tänu muuhulgas armadillo geenidele (mitte et ükski päästetav näeks ta skafandri ja kiivri sisse).

Lugu on jutustatud katkendliku monoloogi vormis, kus see päästja ühelt poolt juhendab käesolevat operatsiooni ja siis hingetõmbepauside ajal jutustab päästetavatele ühest sarnasest – aga muidugi hullemast – operatsioonist, kus tema ja ta ametikaaslased oleks oma otsa leidnud, kui poleks käepärast olnud armadillo geene (mitte et see operatsioon oleks aset leidnud Lõuna-Ameerikas).

Aga jah, actionist hoolimata mõjub tekst pea humoorikalt, seda muidugi tänu päästja optimistlikule ellusuhtumisele – noh, ega vist suurt mõtet polekski tekitada paanikat sellega, et kuulutada ette võimalikku hukkumist. Või kes teab, ehk mees oligi selline ülimalt enesekindel. Mingis mõtte igati klassikaline teadusliku fantastika seikluslugu.

Jason Fischer – Undead Camels Ate Their Flesh (Dreaming Again, 2008)

Postapokalüptiline lugu Austraaliast, mida on tabanud katk – täpsemini öeldes on katkuks zombide invasioon. Tagajärjeks on see, et osa mandrist on zombide valduses, osa on Austraalia elanike hoida, osa on okupeeritud... taanlaste poolt. Kõik sõdivad kõigiga – nii zombidega kui austraallased ja okupandid omavahel (et kas tõesti ongi need taanlased...).

Lugu on siis sellest, kuidas kaks kohalikku kriminaali lähevad kurjade kavatsustega farmi, sooritavad mõrva ja saavad seifist röövsaagiks ilge posu taani paberraha. Kuid kroonidega on see häda, et nendega pole austraallaste valdustes midagi teha. Ja miks üldse farmeril selline summa seifis peidus oli... väga kahtlane. Noored kriminaalid üritavad põgeneda kuriteopaigast võimalikult kaugele, kuid tee peal annab mootorratas otsad – sel kuumaval kõrbemandril on see enam kui väga suur jama. Ja nagu noored avastavad, ei oodata kuskil selliseid kahtlasi tüüpe hunniku taani kroonidega.

Loo paralleelne osa algab eksleva zombiga, kes/mis vaarub üksi austraallaste alal ringi ning on meeletus näljas. Viimases hädas üritab ta kaamelit järada, kuid see pole papist elajas ja virutab zombi eemale. Kuid kahju on tehtud... ning zombistuv kaamel avastab, et teisi hammustada on vahva. Sama järelduseni jõuavad teised kaamelid, kui nad hammustamise tagajärjel avastavad zombimaailma võlud.

Nojah, lõpuks siis põrkuvadki kriminaalide ja zombikaamelite teed ning tulemus pole just meeltülendav. Kas pole eksootiline jutt – on vihased austraallased (need pagana zombid ja taanlased!) oma otsatul lämbel mandril; on võõrliigina Austraaliasse toodud kaamelid, kes/mis jõudsalt paljunenuna.... muutuvad destruktiivseks zombiarmeeks. Nagu autor järelsõnas soovis oma teksti olevat, on see üpris filmilik lugu.