Bruce Sterling – The Exterminator's Want-Ad (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu kliimakatastroofijärgsest maailmast, mida valitsetakse nüüd nö hipide poolt. Kõike jagatakse, tähtis on suhtlemine ja koostegemine, kapitaliks on inimene ja tema teod. Ainult et... ega vana maailma pole siis välja juuritud, ikka on inimesi, kes on kapitalistlike illusioonide valduses. Seega tuleb neid töölaagrites ümber kasvatada, panna mõistma, et tähtis on ühiskonna toimimine, mitte isiklik kasu jms. Et loo jutustaja kuulub nende iganenud inimeste hulka, siis on ta sellise integreeriva töölaagri läbi teinud... ja osutunud ümberkasvatamatuks. Mis ei ole siiski surmaotsuseks, vaid ühiskonna äärealadele jäämist (ehk siis näiteks töötamist kahjuritõrjujana).

Sterling ei suhtu sümpaatiaga kummassegi poolde – nö kaotajad ajasid Maa kliimakatastroofini, nö võitjad on liikumas stalinliku korra poole (ühed on võrdsemad kui teised; kuigi selles loos ollakse veel kaugel diktatuurist – kuid ajaloolisi paralleele arvestades on väheusutav, et ehitatakse üles tõeline võrdsete ühiskond jms). Peategelane on päris huvitav kuju, endine kutseline netitroll, kelle ülesandeks oli PR-kampaaniaid toetada. Natuke arusaamatuks jääb, et kui kliimakatastroofi järel on sinist taevast asendanud pruun taevas ning suurlinnad on hävinenud jms, kuidas siis on kõiksugu netitehnoloogia veel töökorras (näiteks on vangilaagris valve korraldatud veebikaameratega), mil viisil selleks energiat toodetakse jne.

„Everybody wants the cool post-disaster story – the awesome part where you take over whole abandoned towns, and have sex with cool punk girls in leather rags who have sawed-off shotguns. Boy, I could only wish. In Sustainable-Land, did we have a cool, wild, survivalist lifestyle like that? No way. We had, like, night-soil buckets and vegetarian okra casseroles.

The big story was all about a huge, doomed society that had wrecked itself so thoroughly that its junkyard was inherited by hippies. The epic tale of the Soviet Union, basically. Same thing, different verse. Only more so.“ (lk 294-295)

ulmekitjanduse baas

Bruce Sterling – Black Swan (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Hiljuti oli üks president Sarkozy, kes oli vist üsna auahne tüüp. Sterling on kirjutanud loo Euroopa erinevatest alternatiivsetest arengutest, kus muuhulgas figureerib ühe kurjajuurena seesama Sarkozy ja tema tollane abikaasa. Tegevus toimub Itaalias, kus üks veebiajakirjanik püüab elatist teenida infotehnoloogiast kirjutades – tal on salapärane allikas Massimo, kes söödab ajakirjanikule vägagi magusaid infokilde, kuni viimaks tuleb tõeline pomm, ütlematult uskumatute võimetega kiip, mille ajakirjanik peaks itaallaste Olivettile kätte andma (misjärel tõuseks Itaalia maailmavõimuks jne). Jne jne, ühesõnaga, selgub, et see salapärane Massimo liigub alternatiivmaailmade vahet (või noh, õigemini loob neid); kuna kaheksakümnendatel toimus suur tehnoloogine hüpe, mille tulemuseks siis võimalus, ee, maailmades olla.

Ja nii visandab Sterling erinevaid (tumedaid) stsenaariume, mis võinuks maailma tabada erinevatel juhtudel – kliimakatastroof või tuumaõnnetus või helge tarbimisühiskonna täielik ammendumine (maailmu on vähemalt 32). Noh, täiesti ajakajaline jutt, mis ehk mõne aasta pärast ei ütle suurt midagi.

“But times do change. Nations change, industries change. Industries change the times.

Massimo had just shown me something that changes industries. A distruptive innovation. A breaker of the rules.” (lk 76)

ulmekirjanduse baas 

Bruce Sterling – Kiosk (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Räägitakse, et Sterling tulevat Eestisse esinema... Et siis tõepoolest, autor, kes tundub aktuaalne olevat...

Lugu siis 21. sajandi maailmast, mis on üle elanud kommunismi ja globalismi lõpu (mis lõppes panga- ja rahakrahhiga ning millele järgnevas tarlaplikus segadustepuhangus tuli omakorda epideemiapuhang, mis lõi inimkonda veelgi nokauti). Nojah, aga samas on jäänud tegutsema Euroopa Liit kõiksugu bürokraatiavõimalustega (iseasi, kui palju on sel reaalset võimu liikmesmaades – ent küllap on tähtis näidata, et demokraatia ja võimuaparaat eksisteerib).

Ärksamad pead tahavad jõuda Kolmanda Murranguni, ehk miskisuguse rohujuuretasandi, ee, kommuuniühiskonnaks. Nojah, selleks tuleb ühendada tänavatel tegutsevate inimeste jõud jne.

Ok, lugesin selle teksti kaks korda läbi, aga erilist kirjutamisidu välja ei imenud kohe mitte kuidagi.

ulmekirjanduse baas

Bruce Sterling – The Zenith Angle (2005)

Lugu siis nooremapoolse abielupaari võrdlemisi problemaatilisest kooselust – mees on arvutigeenius ja naine astronoom, ning kummagi tööülesanded on kujundanud kooselust pigem külalisabielu. Ja siis on veel pooleaastane laps. Taga hullemaks, peale üht massiivset terroriakti palgatakse mees Ameerika julgeolekuasutuste kasutusse (ta on ennegi nendega koostööd teinud) ning naisel avaneb võimalus Colorado pärapõrgus vaimustava teleskoobi juures uurimistööd jätkata (sest senine grant sai otsa). Armastus jääb, aga armastust ei saa teostada, nende kehad ihaldavad teineteist, ent nohikud on töösse uppumas ja üleüldse vähe häbelikud tõeliste tunnete väljendamisel. Igal juhul, kas pole kaunis armastusavaldus?

“This sight touched something in Van that he lacked all words for. There was something silent and dark and colossal about the love he had for Dottie, like lake water moving under ice. The pleasure of watching her cooking was much like the secret pleasure he took in watching Dottie dress in the morning. Van loved to watch her, nude, tousled, and bleary, daintily attacking all her feminine rituals until she had fully assembled her public Dottieness. Watching Dottie dressing touched him even more than watching Dottie undressing.” (lk 32)

Tegelik lugu on umbes selline, et mees tõmmatakse Ameerika kübersõda teostama – kindlustab arvutiside turvalisust, kirjutab vajalikku tarkvara, satub hirmkalli luuresatelliidi parandamisse jne – ja ta teeb seda muljetavaldavalt edukalt (omaette probleem, et ta mõttelende ei suudeta eriti jälgida ning traditsioone tuleb elus hoida jne). Palka saab küll kõvasti vähem kui varem erasektoris – aga see-eest, millised projektid ja Washingtoni võimukoridoride salamaailm! (No tegelt on küll võimude töökorraldus vähe ebameeldiv ja väheefektiivne.) Sammhaaval kujuneb nii, et küberturvajast saabki kübersõdalane, kes asub reaalselt vaenlastega lähikontakti. Ja vaenlane pesitseb lähemal kui keegi arvata oskab...

Võrdlemisi tavapärane põnevik Ameerika julgeolekust ning selle valgustkartvatest ülesannetest ja võtetest. Õnneks vähe elavam kui Forsyth jt – tegelastel on rohkem elu ja pole sellist riigilipuga lehvitamist. Autorile meeldib mainida mõningaid ulmeautoreid, keda ta tegelased heameelega tarbivad; aga kas selle raamatu puhul on tegemist ulmeraamatuga, on nagu kaheldav, pigem lihtsalt... populaarse teema kasutamine. Sterlingu ainus eestikeelne raamat on hoopis teistsugune.

ulmekirjanduse baas

Bruce Sterling – Skismaatriks + (2008)

“Üle Lindsay voogas õrnalt Roheline Ekstaas, kirvendav uudishimulaine. Roheline Ekstaas oli uusim igavusevastane rohi, imestuse biokeemiline alus selle keerukaks põhiolemuseks kokku võetuna. Piisavalt suure Rohelise Ekstaasi annusega võis inimene oma käejooni tohutult huvitavaks pidada.” (lk 225)

Juba mitmendat raamatut järjest tunnen, et keskendumine on päris puudulik, kõige hullemad on öised lugemised, järgmine päev lihtsalt ei mäleta loetut ja pead uuesti peatüki või kaks läbi veerima. Peaks puhkama või nii, aga ei saa, hetkel on uudishimu lugemisjärge ootavate raamatute kohta, jälle ports paksu ulmet.

Üks keskendumispuudulikkus on vist selles, et ulme puhul eeldad automaatselt meelelahutust, mitte seda, et peaks raamatuga aktiivselt kaasa mõtlema. Stereotüübid, mis muu. Kui aus olla, siis raamatu algul tekkis soov lugemine pooleli jätta, polnud my cup of tea ja niisama läbi seilamiseks tundus tekst liialt tihe olevat. Ent siiski jätkasin, et masohhistlikult ikka raamat lõpuni läbida. Ja noh, kuskil romaani teises pooles käis nipsatus ja tegevus muutus endale huvitavaks.

Algul tekitas segadust suisa peategelase nimi Lindsay, harjunult pidasin seda naisenimeks ja nii tekkis mõningaid kummastavaid lugemishetki (sest noh, unustasin, et tegemist on mehega). Iseenesest on Lindsay üsna traditsiooniline kangelane/peategelane – inimene (niivõrd kui selle romaani mõistes on tegemist, ee, mõistusliku kahejalgsega), kes on osaline suures ajaloos, kes teeb ajalugu; mitte mõni väike mutrike masinavärgis, ehk siis sterlinglik kosmosepraht. (Eelmisel aastal käis peal väike tuhin lugeda maailmasõdade ülevaateid, ja siis kujutleda seda massi, mis lihtsalt suuremate strateegiate pärast surma saadeti, see on kuidagi mõistusele hoomamatu.) Harjumatult laiahaardeline sündmuste käsitlus, iga intriig ise võiks omaette raamatu moodustada (kuigi ulmele vist ei olegi omane realistlik/modernistlik süvanokitsemine, nemad tahavad Suurt Lugu jutustada, ülevus või madalus ja/või koomilisus ja tegevus vs karakteri ja argitasandi lahtikirjutamine – ma ei ütle, et see on alaväärtuslik lähenemine). Raamatu lõppu lisatud lühilood ongi päris head lahtikirjutamised sündmustest, romaaniga võrreldes nö mikroskoopiline vaade mõnele tolle ajastu hetkele.

Hea, et tegelastel pole mingeid idioodinimesid (noh nojah, Lindsay...), ei pea nende kallal hambaid ega head maitset murdma. Lemmikkohaks oli vast Kitsunest moodustunud elav hoonekompleks, oleks Freudiga tuttav, püüaks igasugu paralleele tõmmata. Aga noh, mõte ise – naine suurem kui elu, temas elamine, tema lõhnade-hõngude tajumine – ühtviisi eemaletõukav kui ka kinky. Meelalt perversne. Kindlasti saab see raamat eeskujuks mõnelegi uuele ulmekatsetajale.

Arvatavasti oli see raamat tõlkijatele paras pähkel, kõik need erisugused terminid. Keelevõhikuna tundub, et loodi nii mõnigi uudissõna. “Sündmuste horisondi” seerial paistab olevat veidralt ülepingutatud kaanekujundus, kuigi selle kaan on parem kui Veskimeesi oma.

“ “Noh,” mõtles eestseisja järele, “võib-olla ka mitte. Kui ökoloogiaga jamama hakata, siis on raske pidama saada. Ma lasksin selle kassi nahast ühe ribakese Rõngaste Nõukokku saata. Neid tuleb kloonida terve geeniliin. Hiirte pärast, teate. Väikesed söödikud vallutavad kõik kohad.”” (lk 210)

baas
mr costello