Karl Schroeder – Eminence (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Pildikesi lähitulevikust ehk kuidas võidakse luua uusi krüptorahasid ja mil viisil neid turvata. Ja lisaks muidugi kõiksugu virtuaalreaalsuse osa igapäevaelus ja mis kõik veel on inimeste jaoks kasutusel, et elu paremaks muuta (ainult tehisintellekti ei paista piiluvat).

Lugu leiab aset lähituleviku Kanadas, kus põlisrahvas saab tagasi maid ja varasid, mis on ajalooliselt nende hõimualadel olnud (lisaks magusale kinnisvarale saadakse niisiis ka naftavarudest oma osa). Et kõiksugu krüptoraha on niiehknaa pop (veel pole selgunud see üks ja ainus), on põlisrahvadki oma panuse andnud finantssüsteemi uuendamisse, nende valuuta põhineb keskkonna kasutusel ja võrdsusel (ehk siis tõelisel sotsiaalsel kapitalil). (Eks see vähe postkolonialistlik värk ole, kuidas autor Kanada põlisrahvaid ja nende naasmist kujutab.)

Traagika on siis selles, et keegi finantstarkpea on leiutanud viisi, kuidas selle indiaanlaste tagatud virtuaalraha pealt omakorda teenida … ja lasta selle käigus kogu süsteem põhja. Loo peategelane on valgest mehest arvutiguru, kes tunneb süümekaid, et tema osalusel loodud süsteem on vastu taevast lendamas, ning see teeks nii tema kui paljud-paljud teised puupaljaks (noh, omal moel valge mehe süütunne). Kuid ta leiab võimaluse, kuidas seda süsteemi niisuguste rünnakute vastu toestada.

Tekst on paras muusika futuristide ja IKT huviliste kõrvadele; ehk võiks seda nimetada kõvaulmekski. Mõneti veidi naiivne tegelaskäsitlus, samas tulevik on kenasti tuletatud meie praegusest olevikust (oh seda Bitcoini kaevandamist) ning autori nägemuses ei toimu lähiajal miskit üleilmset poliitilist ega majanduslikku kollapsi. Juhhei. Kas see tekst võiks ka viie aasta pärast aktuaalne olla … veidi kahtlen.

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Karl Schroeder – Kheldyu (Reach for Eternity, 2014)

Lugu lähituleviku maailmast, kus naftaga on lood kehvasti ja kliimasoojenemise peatamiseks on ärimehed välja pakkunud kaht konkureerivat viisi, millega üleliigset CO2 “püüda” - üks viis on püüda seda hiiglasliku tornikompleksi abil otse taevast (vastav püüdur-ehitis on kaugelt üle kilomeetri kõrge), teine viis on seda maandada geneetiliselt muudetud metsaga (mis kasvab imekiiresti). Probleem siis selles, et Maa võimalikud “uued kopsud” asuvad kumbki kõrvuti Siberi hiiglaslikel aladel. Ja et tegemist eelkõige ärilise ettevõtmisega, siis see metsakasvataja on sundinud selle CO2 koguva torni töö peatada.

Aga mitte päriselt, nagu selgub... Tornimees on nimelt saanud inspiratsiooni Permi ajastu lõpetanud ökokatastroofist, mille abil saaks need uued geenimuundatud puud hävitada. Noh, selle käigus hävineksid niisamuti muud puud ja eluvormid – ja nii jääks CO2 püüdmiseks käiku vaid tema tornisüsteemid. Ökoagent Gennady, kes on palgatud tornimehe poolt torni taaskäivitama, seisab raske valiku ees...

Omamoodi päris tore lähituleviku ökothriller. Maailm seisab katastroofi lävel, Venemaa loodusvarad on maha müüdud ja igasugu tuumatehnoloogiaga tehakse kahtlaseid mahhinatsioone. Aga Gennady, tema päästab maailma järjekordsest ökokatastroofist. Noh, vähemalt on lool minekut ja intriigi.

“Achille Marceau wanted to replace 4% of the world's coal-powered generating plants with solar updraft towers. With no fuel requirements at all, these towers would produce electricity while simultaneously removing CO2 from the air. All together they'd suck gigaton of carbon out of the atmosphere every year. Ignoring the electricity sales, at today's prices the carbon sales alone would be worth $40 billion a year. That was $24 million per year from this tower alone.” (lk 91)

Karl Schroeder – Laika's Ghost (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Lugu lähituleviku maailmast, kus selgub, et omal ajal said nõukogudelased hakkama millegi enneolematuga – nimelt lennutasid nad Marsile püramiidikujulise müraka “konteineri”, mis sisaldas vajalikku planeedi koloniseerimiseks. Aga kas ja kuhu see maandus, jäi selgusetuks ja üleüldse varjatuks – kuni Google'i uusimad Marsi skännimised selle püramiidi piltidele salvestasid. Pomm missugune ja CIA satub ärevusse.

Ent asi läheb ulmelisemaks – nimelt tegutseb internetis endiste nõukogulaste organisatsioon, mis kogub ja uurib endise supervõimu kõiksugu dokumente jms. Ning nemadki tabavad need pildid Marsi püramiidist (kirjaga “CCCP”), mis muidu koheselt avalikkuse eest peideti. Nojah, aga see pole veel kõik – nimelt need nõukogudefännid olid sutike teadlikud sellest poolõnnestunud eksperimendist ja nad tegid ettevalmistusi... Marsile lahkumiseks, et seal alustada uut elu, kuna noh, maapealne elu on peale nõukogude võimu lagunemist halb ja moraalselt piinlik.

Ühesõnaga, selleks Marsile lendamiseks olid salaseltslased omakorda leiutanud tehnika tuumapommilaadse plahvatuse tegemiseks (sest lendu tuleb saata suur betoonjurakas, mis suudaks takistamatult läbida Maad ümbritsevat satelliitide sodi vööndit – mis tekkis peale India-Hiina relvakonflikti) – mis on aga palju lihtsamalt ja käepärasemalt teostatav kui muidu plutooniumiga jamamine (ehk siis kes vaid tahaks, saaks korraldada ilmatuma käraka). Kogu selle jama keskele satub tuumaohutusekspert Gennadi, keda saadetakse uurima mahajäetud Semipalatinski katsetusalal toimuvaid hämaraid tegevusi. Juhtub see, mis juhtub. Võiks öelda – ulmeline lugu.

ulmekirjanduse baas