Orakel ehk lõbus kaardimoor ja käekatsuja (1920)

Silmad on teadagi hinge peegel, ja see kurb tõde avaneb kõiges oma halastamatuses ka selles aegumatus teatmeteoses:

“Silmad. 

Läikiwad, ruttuliikuwad, mitte wäga ümargused, keskmise suurusega silmad, näitawad hääd, õiglast, kuid armastujat iseloomu. Suured, pungis, nagu wasikailmega silmad - kangekaelset, laisklejat, walelikku. Wäiksed, aukuwajunud silmad - on wihase, kawala ja mitte häädsoowiwa iseloomu tundemärk; kitsad, pilukile silmad tähendawad wägiwaldset isewalitsejat. Mustad silmad tähendawad armatsejat, petlikku ja karlikku iseloomu; tume pruunid silmad - õiglast, mehelikku ja suuremeelset; punakas-pruunid - põlewat ja kättetasuhimulikku iseloomu; segased hallid - kurjust, kawalust ja walitsuse himulist; sinised silmad on targa ja jää iseloomu tundemärk; teras hallid - uudishimuliku, kuritathliku ja muutliku. Segased, rohekas hallid silmad tähendawad inimest, kes elus kunagi rahul ei ole, keda ükski asi ei rahulda, kes ühtegi tööd lõpule ei suuda wiia, suur enese armastaja on ja paljuid korraga armastab. Päris rohelised silmad on ihnsa, enese poole kiskuja inimese tundemärk, auahne, enesearmastaja ja iseloomuta. 

Silmawalge sinakas wärw tähendab rikutud werd ja halba haigust, punakas - wäsinuks töötatud jõudu, mõnikord ka metsikust ja wiha.” (lk 15-16)

Milline Hello Kitty oled sina? (2010)

Rahulikult järele mõeldes tundub see ainuõige lahendus sinu isikliku õnnenumbri välja arvutamiseks, seepärast toon õnnenumbri-ihalejatele selle märkimisväärse imeretsepti, et kõigil oleks lõpuks selgus käes ja tulevik kindlustatud. Sest muidu võib olla tõesti keeruline elada.

1.       Kirjuta oma vanus. 

2.       Kui sul on praegu sõrmused sõrmes, liida nende arv. 

3.       Lahuta oma õdede-vendade arv. 

4.  Liida oma toa seina olevate plakatite arv.

5.       Liida oma kinganumber. 

6.       Jaga saadud arv kahega (ja ümarda täisarvuks, kui vaja). 

7.       Liida oma eesnime tähtede arv. 

8.       Lahuta oma telefoniumbri viimane number. 

9.       Kui number on miinusega, pane miinuse asemel pluss. 

10.   Kui said kahekohalise aru, liida selle kaks numbrit kokku. Ja ongi sinu õnnenumber käes! 

(lk 13)

Beth B. Hess, Elizabeth W. Markson, Peter J. Stein - Sotsioloogia (2000)

Sotsioloogiaõpik, mis annab peamiselt 1980. aastate (raamat algselt ilmunud 1993. aastal) arusaama ühiskonna toimimisest ja selle uurimisest. Mõnes mõttes klassikalise ühiskonna kirjeldus - sellise, milles meie vanemad on elanud ning need tõekspidamised või hoiakud, millega on nad püüdnud meid kasvatada või mõjutada. Kaasaegsel noorel inimesel, kes seda õpikut tudeerivad, võib tekkida kerge segadus, sest kirjeldatakse praeguse infoühiskonna eelset aega - mõnel korral küll mainitakse netti; massikommunikatsiooni vahenditeks on siin tüüpiliselt trükiajakirjandus, televisioon ja raadio. Muidugi võib järeldada, et ühiskonna toimimine alati sarnastel printsiipidel põhinev; ajalise distantsi puudumise tõttu näeme praegust olukorda erilisemana. Aga kes teab, on see siis nii või naa, kokku saab võtta mõne aja pärast.

“Naistel puuduvad igasugused emainstinktid, samas on mitmeid põhjusi, miks naised käituvad emalikult - lapse abitus ning ema enda emotsionaalne ja füüsiline investeering ning selle kaitsmise vajadus. Kuna aga kõigis ühiskondades on emade suremus olnud suhteliselt kõrge, on inimese evolutsiooniliseks eeliseks, et laps on vajaduse korral võimeline ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt siduma teise toitjaga ja mitteseotud  naistel esineb soov ja valmisolek hoolitseda võõra järeltulija eest.” (“Sotsiaalne mina”, lk 70-71)

“Inimesed, kellele keelatakse juurdepääs ühiskonna legitiimsetele vahenditele ja eesmärkidele või kes neid eiravad, pöörduvad üldiselt ära endisest tutvus- ja sõpruskonnast ning otsivad endale uued sõbrad, kes aktsepteerivad ja hindavad nende mittekonformset käitumist. Siit saavadki alguse religioossed liikumised, homoseksualism, narkomaania, poliitiline radikalism, aga ka röövimised ja vargused.” (“Konformsus ja hälbimine”, lk 95)

“Ebavõrdsus ühiskonnas ei ole korra puudumise otseseks põhjustajaks. Sotsiaalsele korrale muutub see ähvardavaks ainult siis, kui ebavõrdsust mõistetakse ühiskonnas ebaõiglasena. Kuni enamik ühiskonna liikmeid mõistab kehtivaid norme õiglastena, säilitatakse eksisteerivat ebavõrdsust. Ühel ajahetkel võivad need, kellel ei ole, lõpetada süsteemi toetamise ja tulla tänavale. Poliitilise jõu monopol on üldjuhul tugevatel ja niisugused meeleavaldused surutakse jõuga maha.” (“Sotsiaalne kihistumine”, lk 118)

“Küttimise muutumisega spetsialiseeritud ettevõtmiseks, arenes ühiskonnas välja täpsem tööjaotus, mehed ja naised hakkasid aega kasutama erinevalt, mistõttu arenesid välja erinevad oskused ja teadmiste kogumid. Kuigi jahisaagiks saadud liha jagatakse jätkuvalt kogukonna kõigi liikmete vahel, saavad eriti edukad jahimehed rohkem kui teised ja küttidel hakkab relvade äol akumuleeruma isiklik varandus. Siin asubki kogu sotsiaalse kihistussüsteemi algus: võimu, prestiiži ja varanduse ebaühtlane jaotumine ühiskonnas. Osa mehi muutub teistest tähtsamaks ja kõik mehed muutuvad naistest tähtsamaks.” (“Ühiskonna sooline kihistumine”, lk 126)

“Kuni viimase ajani arvati, et vabaabielul ei ole mingit mõju selliste inimeste abielu kestvusele. Siiski on pikaajalised uuringud Rootsis ja Ameerika Ühendriikides näidanud, et enne abielu koos elanud inimeste hulgas on lahutusmäär kõrgem kui neil, kes pole enne koos elanud /-/. Need leiud ei tähenda tingimata, et kooselu purustab abielu. Asi on pigem selles, et sedasorti inimesed ei jää neid mitterahuldavasse abiellu.” (“Perekond ja abielu”, lk 159)

“Paljud religioonid teenivad ka nn mahajahutamise funktsiooni, pehmendades viha ebaõigluse vastu. Eriti on vaestel vaja tunda, et kui mitte siin ilmas, siis järgmises ikka ootab neid ees midagi paremat. See funktsioon teenib selgelt valitsevate klasside huvi juhtida vähem õnnelike otsest ebaõiglustunnet mujale. Kui rõhutuid suudetakse veenda, et see on Jumala või Allahi või mõne muu jumaliku jõu tahe, et inimesed peavad vaikselt oma koormat kandma, saamaks tasu pärast surma, ei ole ohtu sotsiaalse korra säilitamisel.” (“Uskumuste süsteemid: religioonid ja sekulaarsed usundid”, lk 199)

“Valitsusasutused eelistavad maksude tõstmisele kihlvedusid ja loteriisid. Sotsioloogilisest vaatenurgast on riiklikud loteriid mitmes suhtes düsfunktsionaalsed. Arvestades väikesi võiduvõimalusi, on osalejad sisuliselt ohvrid ja see kahjustab ühiskonna sotsiaalseid väärtusi. Mis tegelikult toimub, on mõnede kriitikute arvates see, et vaestelt, kes on loteriide põhilised mängijad, võetakse raha nende programmide jaoks, mida peaks finantseerima üldistest maksusummadest. Loteriid ei loo uut tulu, vaid ainult asendavad teisi, sotsiaalselt võib-olla õiglasemaid finantseerimisallikaid.” (“Õigus, kuritegu ja kriminaalõigussüsteem”, lk 207)

“Me seostame üksikuksjäämise millegi kaasaegsega, kuid tegelikult jäi XIX sajandi keskel vallaliseks 10-25% Lääne-Euroopa naistest, võrreldes veidi vähm kui 10%-ga tänapäeval.” (“Inimökoloogia: rahvastik ja keskkond”, lk 242)

Jenny Lawson - "Hullult õnnelik"

Sain selle raamatu jõulukingituseks ning olin ülepea-rahul, sest olin tema virtuaalseid atribuute (noh, mida kirjastus kirjutab ja mis facebookis öeldakse) vaadanud ning mõelnud, et midagi mulle.

Sain kätte ja hakkasin ka üsna ruttu lugema. Sest hullult naljakas raamat hirmsatest asjadest nagu vaimuhaigused tundus hullult hea mõttena.

Nüüd on ilmselt õige hetk öelda, et autor kirjutab vähemalt pealtnäha (mina, muide, ei kahtle) oma elust. Ta on naine, noorukese, ent mitte pisikese tütre ema, kirjanik, topiseentusiast, kasside pidaja ning haldab ühtlasi oma kehas ära mitmeid vaimseid ja füüsilisi haigusi.
Raamatus on arvukalt lugusid tema elust.

Kuna ma olen suhteliselt sarnane isik ise, ema, naine, kirjutaja, kes kannab oma kehas kaasas depressiooni ja korralikku ajupõrutust ning mul oli isegi kass (kes ajal, kui haiglas olin, koliti mu ema juurde ja jäigi sinna), lootsin kuidagi, et seda raamatut lugedes on mul autoriga hea ühtekas tunne.

No oli - ja ei olnud ka.

Vaata, raamatutvustus oli "hullult naljakas raamat ahistavast depressioonist ja vaimuhaigusest". Ja siis ma naiivselt ootasin, et raamat oleks naljakas.
Tühjagi ta naljakas oli.
Naljad - mida oli tõesti lademes, enamasti "ütlesin-mõtlesin oma ebateaduslikel assotsiatsioonidel põhinevat asja ebasobival hetkel" - polnud õnneks piinlikud, aga mõjusid ikkagi kistuna. Ütleme: ma usun, et autor võibki niimoodi mõelda, aga kas kõik need korrad tuli tõesti kirja panna, kui nad niiväga sama mustrit järgivad? Tüütuks ei läinud v? Mul lugejana küll läheb!

Aga oli ka ühtekas tunne. Lõpus poetasin paar pisarat. Sest neist hirmsatest asjadest, vaimuhaigustest ja koletistest kirjutab ta tõesti ehedalt. Arvan, et ta teab, millest loob. Ning seda õudust lahti mõtestada, enda ees üha lahtimale ja lahtimale vedada, on hea tunne.
+ mina ei saa aru, miks vaimuhaigus peaks häbiasi olema. Aga millegipärast ühiskonnas ikka veel on. Mida enam on neid, kes seda ei häbene, seda vähem on neid, kes asjast rääkimist juba jubedaks fopaaks peavad, et see olemas on, on veel hullem.
Valust ja õudusest kirjutab ta väga hästi - kahju, et suurem osa raamatut oli seda hullult naljakat osa täis.
Aga sealt lõpust, mille ajal nutsin:

"... Iga kord, kui mõtlesin, kuidas keegi neist võis selle peale tulla, et elu oleks ilma nendeta parem, meenus mulle, et mina maadlen sama asjaga, kui mu aju mind tappa üritab."

Ülo Kesker – Pärast ülimagusat vahekorda... paugupealt manalasse (2003)

Selle raamatu avastasin Karlova raamatukogu erootilise kirjanduse näituselt ja no mis teha, selline pealkiri ja muidu õhuke raamat lausa kutsusid kaasa haarama. Teose algul autor tutvustab ennast, muuhulgas selgub, et tõuke selle raamatu kirjutamiseks sai autor sel päeval, kui Arnold Rüütel valiti EV presidendiks – see oli autorile ta elu üheks kõige rõõmustavamaks sündmuseks. Et siis... vaat mis inspireeris elurõõmudele tagasi mõtlema.

Ja armuküllaseid elurõõme see Nõukogude Liidus palju rännanud ja eri kohtades töötanud naistemees koges õige kvantitatiivselt (raamatus on koguni õpetlik peatükk kohtadest ja olukordadest, kus ta on naistega seksinud – tegemist ikkagi nõukogude ajaga, kus suur kitsikus eluruumidega). Juba noore kabe suurmeistrina sattus ta vanemate naiste reite vahele, mingil moel tunduski, et suurimaid rõõme võis kogeda just vanemate naistega (muidugi, vanus on subjektiivne; lihtsalt noormehe paar seiklust seitsmekümnendates naistega pani mõtlema... et miks). Tekst on suunatud pigem autori eakaaslastele, äratundmisrõõme nõukogude ajast ja noorusest ja muidu võimalus kas siis kaasa elada või põlglikult nina kirtsutada. Eks need kirjeldused kähkukatest või tundidepikkustest armatsemistest on nagu on, erootikat sellest just välja ei loe, pigem on see loetelu vallatustest. On ka kirjeldusi kabetajate elust, muuhulgas kokkupuude Paul Keresega, kes solvub autori peale.

See autori pidev jutt diskreetsusest ja samas kõiksugu vihjed, milliste inimestega võis tegu olla... nojah. Raamat vajanuks hädasti toimetajat, kes oleks kõiksugu kordusi seletusi loetavamaks silunud.

„Armsad noored eesti mehed! Ärge laske omale minetti teha isegi sel juhul, kui kaunitarid on seda kunsti õppinud ka välismaal suurte spetsialistide juhendamisel. See pole sugugi hädaohutu, nagu tihti arvatakse.

Juba liiga lõdva „varrega“ pensionäride olukord on muidugi teistsugune. Neil niikuinii palju enam kaotada pole ja kui nende rahakott vastu peab, las tunnevad aeg-ajalt rõõmu vähemalt selliselgi viisil.“ („Mineti tagajärjel... juba 30-aastaselt impotendiks!“, lk 68)

Mary Roach – Lonks. Seiklused seedetraktis (2014)

Populaarteaduslik raamat sellest, mis toimub meie sisemuses, seda siis suust pärakuni. Mis imeasi on sülg ja mis värk on kõhutuultega. Millised tabud meid kammitsevad, kui tegemist on kehavedelikega (tõsi küll, uriinist pole juttu). Raamatu peamine õpetussõna on ehk see, et kui tahad midagi tõeliselt kasulikku süüa, siis tarvita selleks tapetud loomade siseelundeid – need on tõeliselt rammusad vitamiiniallikad. Parem maks ja keel ja munandid kui hõrgutav tailiha. Ja eks seegi, et kõhutuultest pole mingit pääsu – kui just nende vähendamise nimel ei loobu mitmesugustest headest söökidest ja jookidest (lk 217).

Eks see raamat olegi omamoodi ekskursioon toitumise ja inimese siseelundite uurimise ajalukku. Piisavalt selge ja meelelahutuslik, et on loetav igale tavasurelikule. Kuigi autor lubab, et käsitlemist leiavad mitmed fuih-teemad, pole see lugemisel sugugi häiriv; paneb lihtsalt mõtlema erinevatele kommetele, mis kultuuriga kaasnevad. Tekst on vast kokkuvõte uurimisseisudest, sest nagu näha, on inimkeha mõnigi toimimisviis senini hämar. Aga eks näis. Püüdkem süüa siseelundeid...

„Inimeste meelte avamiseks uutele toitudele polegi teinekord vaja muud, kui saada nad korraks neid proovima. Uuringud on näidanud, et kui inimesed proovivad midagi piisavalt sageli, hakkab see neile arvatavasti meeldima.“ (lk 59)

postimees

Michel Foucault – Valvata ja karistada. Vangla sünd (2014)

Maailm enne videovalvet ja kübernuhkimist! Skandaalsed tsitaadid! Loe, millest Foucault tegelikult kirjutas! Ainult täna ja homme! Piiratud kogus! Ale! Ole!

“Ei tohiks väita, et hing on pelk illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse, ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele, õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. /-/ Inimene, kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama, kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.” (“Nuhtlemine”, lk 46-47)

“Ühesõnaga, kohtuasjus ei kehtinud dualistlik tõestamissüsteem (tõene või väär), vaid katkematu gradatsiooni printsiip, mille järgi iga tõestuses saavutatud aste tähendas ühtlasi süüdioleku astet, mis omakorda tõi kaasa mingi karistusastme. Kahtlusalune vääris juba iseenesest teatud karistust, sest eeldati, et kahtluse vari ei saa kuidagi langeda ilmsüütu inimese peale. Kahtlus tähendas kohtuniku vaatepunktist teatavat tõestamise elementi, kahtlusaluse vaatepunktist teatavat süüle viitavat märki ning karistamise seisukohast – teatavat piiratud karistusvormi. Kahtlusalust, kelle süü jäi tuvastamata, ei peetud sugugi süütuks, vaid ta sai osalise karistuse.” (“Nuhtlemine”, lk 64)

“Avaliku hukkamise painav elajalikkus mängib niisiis kahte rolli: see on kuritegu ja karistust suhestav printsiip, aga ka ettekääne selleks, et teha karistus veelgi julmemaks, kui oli kuritegu ise. Just elajalikkus tagab, et tõde ja võim ühe hoobiga särama löövad; ta tähendab nii uurimise lõppu tähistavat rituaali kui ka suverääni võidutseremooniat ning laseb tõel ja võimul hukatava piinatavas kehas kokku saada.” (“Nuhtlemine”, lk 83)

“Avalik töö pidi tähendama kahte asja: kollektiivset huvi süüdimõistetu karistuse suhtes ja karistuse nähtavat, kontrollitavat iseloomu. Nõnda peab süüdimõistetu maksma kahekordselt, nii enda tehtava tööga kui ka märkidega, mida ta toodab. Keset ühiskonda – avalikel väljakutel, suurtel teedel – kujutab süüdimõistetu endast kasude ja tähenduste keskpunkti. Silmanähtavalt teenib ta igaüht, kuid samal ajal poetab ta kõikide vaimu ka kuriteo-karistuse märgi. See on sekundaarne, puhtmoraalne kasu, aga see-eest märksa reaalsem.” (“Karistus”, lk 159)

“Harjutamine aitab eluaega kokku hoida ja kasulikku vormi akumuleerida, lisaks annab nõnda korraldatud aeg võimaluse inimeste üle võimu teostada. Harjutamine, millest on saanud keha ja kestust puudutava poliittehnoloogia element, ei jõua enam haripunkti mingis teispoolsuses, vaid selle sihiks on allutamine – allutamine, mis eales otsa ei saa.” (“Distsipliin”, lk 234)

“Lõpuks, eksam on nende protseduuride keskmes, mis konstitueerivad indiviidi nii võimu tulemuse ja objektina kui ka teadmise tulemuse ja objektina. Just eksam on see, mis kombineerib hierarhilist järelevalvet ja normaliseerivat sanktsioneerimist ning tagab seeläbi säärased suured distsiplinaarsed funktsioonid, nagu on ümberjaotamine ja klassifitseerimine, jõudude ja aja maksimaalne väljapressimine, arengu pidev kumulatsioon ja võimete optimaalne kompositsioon. Seega kindlustab eksam tsellulaarse, orgaanilise, geneetilise ja kombinatoorse individuaalsuse fabritseerimise. Üheskoos eksamiga muutuvad rituaalideks ka need distsipliinid, mida saab lühidalt iseloomustada, öeldes, et nad on üks sellise võimu modaalsusi, mille jaoks individuaalsed erinevused on määravad.” (“Distsipliin”, lk 277)

“Indiviid on ilmsesti küll üks ühiskonna ideoloogilise representatsiooni fiktiivne aatom, aga samas on ta ka realiteet, mille on fabritseerinud see spetsiifiline võimutehnoloogia, mida nimetatakse “distsipliiniks”. Tuleb lõpetada võimuefektide kirjeldamine alati ainult negatiivsetes terminites – nagu ta üksnes “välistaks”, “suruks maha”, “tõrjuks tagasi”, “tsenseeriks”, “isoleeriks”, “maskeeriks”, “varjaks”. Tegelikult võim toodab – toodab seda, mis on reaalne; ta toodab objektide valdkondi ja tõe rituaale. Indiviid ja teadmine temast on just selle tootmise produkt.” (“Distsipliin”, lk 280)

“Meie ühiskond pole mitte vaatemängu, vaid järelevalve ühiskond. Sügaval piltide pealispinna all investeerib võim kehadesse. Vahetuse suure abstraktsiooni taga kestab ekspluateeritavate jõudude detailne ja konkreetne dressuur. Sidekanalid pakuvad teadmise kumulatsioonile ja tsentralisatsioonile tugipunkte. Märkide mäng määrab kindlaks võimu tugipunktid. Meie ühiskondlik kord ei amputeeri, suru maha, ei teisenda indiviidi toredat terviklikkust, vaid see ise toodab indiviide – järgides hoolikalt jõudude ja kehade taktikat. Meis on vanu kreeklasi palju vähem, kui usume. Me ei viibi amfiteatri astmetel ega laval, vaid panoptilises masinas, millesse pidevalt investeerib oma efekte võim, mida me ise käigus hoiame, kuna oleme ise selle hammasrattad.” (“Distsipliin”, lk 312-313)

“Siiski on distsipliinidele omane see, et nad püüavad rakendada mitmekesisuse suhtes sellist võimutaktikat, mis vastab kolmele kriteeriumile: võimu teostamine olgu võimalikult vähe kulukas (majanduslikus mõttes väheste kulutuste näol, mida see nõuab; poliitilises mõttes diskreetsuse, vähese väljapaistvuse, suhtelise nähtamatuse ja vähese vastupanu mõttes, mida ta sellisena esile kutsub); selle sotsiaalse võimu efektid peavad saavutama maksimaalse intensiivsuse ning kanduma võimalikult kaugele, jätmata mingeid lünki ja lubamata mingeid ebaõnnestumisi; viimaks, võimu “ökonoomsuse” kasv tuleb ühendada nende aparaatide tootlikkusega, mille sees võimu teostatakse (olgu need siis pedagoogilised, militaarsed, industriaalsed või meditsiinilised aparaadid). Ühesõnaga, tarvis on kasvatada korraga kõigi süsteemi elementide kuulekust ja ärakasutatavust.” (“Distsipliin”, lk 314)

Richard Dawkins – Isekas geen (2014)

Mõningaid tsitaate pereplaneerimise vallast.

“Geenid kontrollivad kaudselt orgaaniliste kehade valmimist, seda rangelt ühesuunaliselt mõjutades: elu käigus omandatud tunnused järglastele edasi ei kandu. Ükskõik kui palju tarkust ja teadmisi sa oma elu jooksul ka ei omanda, mitte kübetki sellest ei kandu geenide kaudu sinu lastele. Iga põlvkond peab uuesti nullist alustama. Keha on tööriist, mille abil geenid säilitavad oma muutumatuse.” (lk 51)

“Kuid põhiline, mida ma siinkohal öelda tahan, on see, et geneetilises mõttes pole vanema/lapse lähedus mitte kuidagi erilisem kui venna/õe lähedus. Asjaolu, et laps saab oma geenid otse vanematelt, ent õdede ja vendade puhul mingit otsest geneetilise materjali ülekandumist ei toimu, on täiesti ebaoluline.” (lk 128)

“Rasestumisvastaste vahendite kasutamist rünnatakse tihti kui “ebaloomulikku” tegevust. Häda on aga selles, et ka heaoluriik on ebaloomulik nähtus. Kuigi ma usun, et enamik inimestest soovib väga heaoluriigis elada. Ent meil ei saa olla ebaloomulikku heaoluriiki, kui meil puudub ebaloomulik sündimuskontroll, sest vastasel juhul on lõpptulemuseks veelgi suurem viletsus, kui seda iial looduses esineb. Heaoluühiskond on küllap kõige suurem altruistlik süsteem, mis loomariigis iial on olnud. Ent igasugune altruistlik süsteem on loomupäraselt ebastabiilne, kuna see on avatud isekate indiviidide omakasupüüdlikele tegevustele. Tõsi, neid inimesi, kes on saanud rohkem lapsi, kui nad üles suudavad kasvatada, ei saa enamasti süüdistada süsteemi teadlikult pahatahtlikus ärakasutamises – nad on enamasti selleks liialt ignorantsed. Kuid mõjuvõimsad institutsioonid ja riigijuhid, kes inimesi ülemääraselt sigima julgustavad, ei ole küll mu meelest sellest kahtlustusest vabad.” (lk 154-155)

“Tihtipeale tuleb isastel päris tublisti kosjamängudesse investeerida. Näiteks võib emane seni kopuleerimisest keelduda, kuni isane pole pesa ehitanud. Või peab isane enne emast päris tublisti nuumama. Emase seisukohast on see muidugi kõik väga kasulik, ent viitab samal ajal ka koduse õndsuse strateegia teisele versioonile. Kas emased suudavad sundida isaseid niivõrd suurelt nende ühistesse järglastesse investeerima veel enne, kui need järglased eostatudki on, nii et isastel pole pärast sigimist enam kasulik jalga lasta? See on väga huvitav idee. Kannatlikult kopuleerimisega venitava emase meelemuutust ootav isane kannab ju kulusid: ta laseb mööda teiste emastega kopuleerimise võimalusi ning kulutab palju aega ja energiat väljavalitu kosimiseks. Selleks ajaks, kui emane viimaks sigima soostub, on isane juba paratamatult väljavalitule “pühendunud”. Isasel ei teki suuremat kiusatust emast hüljata, sest ta teab, et kui ta mõne teise emase leiabki, siis solgutab seegi teda enne asja juurde asumist pikalt.” (lk 190-191)

“Ka meie geenid teevad omavahel koostööd ning mitte seepärast, et nad on meie sees, vaid seepärast, et neil on ühine väljund tulevikku – meie sugurakud. Kui mõni ükskõik millises organismis asuv geen avastaks mingi võimaluse levida kuidagi teisiti – nii et selleks ei oleks tarvis end sugurakkudesse munsterdada –, siis hakkaksid nad kohemaid seda võimalust kasutama ja teeksid palju vähem koostööd. Ja nimelt sellepärast, et neil oleks nii võimalus ülejäänud geenidega võrreldes edukamalt tulevastesse põlvedesse kanduda.” (lk 297)

postimees

vot nii  

Enn Pakri – Julgustuseks kõigile eestimaalastele enne inimkonna etteotsa asumist (2006)

Pea kümme aastat tagasi jäi EV (ja ÜRO) ilma heast võimalusest maailm päästa – nimelt leidis käesoleva raamatu autor, et tema juhtimisel võiks ja peaks inimkond edasi tähtede poole rändama. Sest Maaga on lood hapud.

Eks raamatus on juttu paljust muustki (lisaks luuletused, mille autor kirjutas möödunud aastakümnetel enne filosoofilise selguseni jõudmist), ent siin tsiteerin lühidalt vaid sci-fi valdkonnast mõtteid (paistab, et autori fb-lehel on ta päästeprogramm uuesti avaldatud – kuigi vaevalt, et sama sõnastusega?).

“Kui eestimaalased soovivad presidendiks eestimaalaste ja inimkonna kestmajäämise huvi eest võitlemiseks suutlikku isikut, tuleb neil kasutada viimast võimalust – minna kodanikuallumatuse teed.
Seekord kandideerin mina Eesti Vabariigi presidendiks. Ma kutsun kõiki eestimaalasi poliitilisele üldstreigile alates 21. augustist. Streik peab kestma niikaua, kuni Riigikogu rahva nõudmise rahuldab. Varuge toiduaineid ja püsige kodus. Ühekorraga saab siis ka selgeks, kes on Eesti Vabariigis kõrgeim võim, kas tööandjate poolt ära ostetud Riigikogu või Eesti rahvas.
/-/
Eesti Vabariigi presidendina viiksin ma Eesti Vabariigi konvergentsi teele ja päästaksin tühikäigult maailmavalitsuse, et viimane saaks alustada desarmeerimist ja vabanevate ressursside suunamist valguse kiirusest suurema kiiruse otsingutesse.
/-/
Varsti saan ma 67-aastaseks. Kui te mu nüüd Eesti Vabariigi presidendiks valite, jõuan 10 aastat president olla ja võib-olla ka 10 aastat ÜRO peasekretär (kui maailmavalitsus minu presidendiaja lõpuks tühikäigult päästetud on ja desarmeerima hakata saab). 87-aastaselt läheksin pensionile.” (lk 2)

“Järgmine kinnistäht asub meist küll nelja valgusaasta kaugusel ja meile sobivad planeedid kindlasti palju kaugemal ning valguse kiirust ei saa altpoolt ületada, kuid teoreetiliselt eksisteerib võimalus alustada liikumist kohe kiiremini, kui valguse kiirus. Seda võimaldab oletada üks Einsteini võrrandi imaginaarne lahend. Nii peaks olema võimalik leida uusi planeete koloniseerimiseks.” (lk 72)

Patti Smith – Kõigest lapsed (2014)

Kui aus olla, siis ma pole senini ühtki Smithi albumit läbi kuulanud (arvutis küll kunagi mänginud “Horses” mp3) ning Mapplethorpe'i loomet näinud vaid fotokunsti kinkeraamatutest. Aga noh, raamat pisteti pihku ja tõepoolest, on üpriski huviga loetav tekst. Ajastu ühe niši kirjeldusena on see põnev vaade: ehk siis see, mis toimub 60ndate lõpu ja 70ndate alguse New Yorgi alternatiivsemas kunstielus, lillelastejärgne melu ja iidolite (Joplin, Hendrix, Morrison, Jones) lahkumine. Aga alles on titaan Bob Dylan. Ja Warhol. Ja Ginsberg ja Burroughs ja teised. Ning ülespoole rabelevad Smith & Mapplethorpe.

Mingil moel võiks öelda, et see raamat näitab taasromantiseerivalt kunstnikuks saamise okkalist teed, mis on praeguses vaatepunktist ehk pisut teistsuguse taustaga kui enne MTV või internetti tulekut. Tegemist pole üleüldse lihtsa teekonnaga – Smithi esimese lapsega juhtunu ja kodutus ja töötus ning muu segadus kuni tutvumiseni Mapplethorpe'ga ning sellele järgnev partnerlus kõiksugu kitsikuses ja hädades. Raamat ei jutusta väikekodanlikku moraali taastootvas laadis elukirjeldust, seda eriti Mapplethorpe'i puhul, kes ühel perioodil avastab, et peale Smithi tahaks ta ka meestega koos olla ning seejärel osutas mõnel korral rahahädas

intiimteenustki (eks seda tegid siin raamatus mõned teisedki mehed, kas siis raha või narkootikumi pärast – kellegi mõte oligi, et kui raha eest mehega magada, siis see pole homoseksuaalsus). Aga noh, kõik need seiklused viisid mehe ühtlasi sügavamale S&M maailma, mis omakorda aitas hiljem Mapplethorpe'i loomeideid ellu viia. Eks omakorda olid kaasaegsed hämmeldunud, et Smith niisamuti ei tarvitanud narkootikume või omasoolisi.

On muidugi hämmastav, et kaks inimest saavad sedavõrd lähedasteks, eluaegseteks sõpradeks, üksteise suurimateks kriitikuteks ja muusadeks (seda siis ühtlasi oma järgmiste armsamate kõrval jne). Selline lähedus teeb siiralt kadedaks – kuigi jah, et tegemist autobiograafilise romaaniga, siis mis on see kõige õigem tõde ja õigus jne; kas, millest ja kuidas autor oma lugejatele kirjutab. Smithil on olnule üsna paatoslik või ülev vaade, muidugi, lähedasest lahkunust kirjutamine ei saagi “lihtne” olla.

New York kui tollane loomeinimeste ja vähemuste suur sulatuskatel on takkajärgi vaates paheliselt romantiline, kõik see õhtune tänavaelu ja Warholi kultus ja Chelsea hotell ja mis kõik veel. Ja need unustamatud või unustatud kuulsused, kellega Smith ja Mapplethorpe mitmesugustes olukordades kokku puutuvad. Veidrused, narkootikumid ja muusika. Seniks kuni võimalust või elu. Eks kui kunagi peaks ise vanaks elama, oleks endalgi põnev lugeda oma põlvkonna noorusaja rähklemistest ja tollastest eksperimenteerimistest. Või whatever.

“Ma armastasin seda kohta, selle kulunud elegantsi ning ajalugu, millest ta niivõrd kinni hoidis. Levisid kuuldused, et Chelsea keldris, mis oli sageli vee alla mattunud, kõdunesid Oscar Wilde'i aluspüksid. Siin veetis luule ja alkoholi seltsis oma viimased tunnid Dylan Thomas. Thomas Wolfe kündis läbi sadu käsikirjalehti, mis lõpuks moodustasid romaani “Koju naasmist pole” (“You Can't Go Home Again”). Bob Dylan kirjutas meie korrusel loo “Sad-Eyed Lady of the Lowlands” ja amfetamiiniuimas Edie Sedgwick pani väidetavalt oma toa põlema, kui küünlavalgel endale pakse võltsripsmeid külge liimis.
Nii paljud inimesed olid selle viktoriaanliku nukumaja tubades kirjutanud, arutanud ja raputada saanud. Nii paljud kleidid on neil kulunud marmortreppidel liuelnud. Nii paljud läbikäigul olnud hinged on siin suuri ideid mõtelnud, oma jälje jätnud ja alla andnud. Vaikselt korruselt korrusele silgates nuuskisin välja nende vaime, igatsedes kohtuda piipu popsutavate Tõukude rongkäiguga, mis oli juba ammu mööda läinud.” (lk 126)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 

Niall Ferguson – Tsivilisatsioon. Kuus läänemaailma võidukat uuendust (2013)

Selles mõttes huvitav raamat, et seda ei müüda poodides ja seepärast ei leidnud netist kaanepiltigi. Aga noh, üks siin tegutsev pank on pidanud heaks selle teose ilmutada, ja tõepoolest, olemas see on (ja milline sektitunne oli seda lugeda!). Raamat on siis sellest, miks on olnud lääne ühiskond viimased viissada aastat planeedil Maa juhtpositsioonil. Ferguson toob välja, et selleks on olnud kuus aspekti, mida ta siis raamatu jooksul kuues peatükis pikemalt käsitleb ja mida saab kokkuvõtlikult tsiteerida.

“1. Konkurents: nii Euroopa ise oli poliitiliselt killustunud kui ka igas monarhias ja vabariigis oli arvukalt konkureerivaid organisatsioonilisi üksusi.
2. Teadusrevolutsioon: kõik suuremad 17. sajandi läbimurded matemaatikas, astronoomias, füüsikas, keemias ja bioloogias tehti Lääne-Euroopas.
3. Õigusriik ja esindusdemokraatia: optimaalne ühiskondliku ja poliitilise elu korraldamise süsteem tekkis ingliskeelses maailmas ning selle aluseks olid eraomandiõigused ja kinnisvaraomanike esindatus valitavates seadusandlikes kogudes.
4. Moodne meditsiin: peaaegu kõik suuremad 19.ja 20. sajandi läbimurded tervishoius, sealhulgas troopiliste haiguste leviku tõkestamise, saavutasid lääneeurooplased ja põhjaameeriklased.
5. Tarbimisühiskond: tööstusrevolutsioon leidis aset seal, kus oli olemas nii tööviljakust suurendav tehnika ja tehnoloogia kui ka nõudmine üha rohkemate, paremate ja odavamate kaupade, esialgu eeskätt puuvillasest materjalist riiete järele.
6. Tööeetika: lääne inimesed olid esimesed maailmas, kes ühendasid ekstensiivse ja intensiivse töötegemise ulatusliku säästmisega, tehes nii võimalikuks püsiva kapitali akumulatsiooni.” (lk 314)

Ühesõnaga, kapitalism on see, mis on andnud oma eripäradega meiesugustele rikkuse ja heaolu (aga eks siingi ole oma energia jäävuse seadus – et midagi saada, pead midagi vastu andma). Ja kui teised mittelääne riigid on viimaks niisamuti kapitalismi mitmeid printsiipe omaks võtnud (nt kommunismi või natsionaalsotsialismi vms asemel), siis on hakanud neilegi majanduslik võimsus saabuma. Mille tulemuseks on omakorda see, et Hiina ja teiste esiletõusu kõrval on läänemaailm (Põhja-Ameerika, Euroopa, Austraalia) oma senist majanduslikku hegemooniat kaotamas. Miks? Ferguson arvab, et läänemaailm on kaotanud eneseusu, läänlased arvavadki, et nende aeg hakkab läbi saama (ühtlasi assotsieerub see kristliku maailmalõpuootusega). Läänemaailm on liialt laisk ja lodev ning koos eneseusuga on läinud religioosne tagapõhi (või siis vastupidi). Ehk siis kristluse kaotamine on olnud viga (noh, kohalikud perekonnaheerosed oleks kindlasti õnnelikud sellest lugedes).

“Üldisemalt võib öelda, et majanduskasvuga näib seotud olevat igasugune religioosne tõsiusklikkus (vastandina formaalsele usukommete täitmisele), eriti kui taeva ja põrgu mõiste ajendavad siinilmas hästi käituma. Enamasti ei tähenda see mitte ainult kõva tööd ja vastastikust usaldust, vaid ka kokkuhoidlikkust, ausust ja avatust võõraste suhtes, mis kõik on majanduslikule käekäigule positiivset mõju avaldavad omadused.” (lk 276)

Euroopast erinevalt on Põhja-Ameerikas religiooniga palju tõsisem suhe, kuid siingi on omad küsimused (kas seda pole liialt kaubastatud või mugandatud).

“Nagu äris, nii on ka religioonis riigi monopol saamatu – isegi kui mõnel juhul riigiusu olemasolu suurendab kirikuliikmete arvu (kui valitsus seda ohtralt toetab ja kiriklikke ametissemääramisi minimaalselt kontrollib). Enamasti on aga nii, et sektidevaheline konkurents vabal religiooniturul soodustab uuenduste kasutuselevõttu, mille eesmärk on suurendada jumalateenistustest ja kiriku liikmeks olekust saadavat rahuldustunnet. Just see on religiooni Ameerikas elus hoidnud.” (lk 286)

Tekib muidugi kiusatus uisapäisa arvata, et raamatu väljaandmist toetanud pank tahakski võimalikke maakeelseid lugejaid/kliente usinamaks ja korralikumaks suunata... aga no vaevalt. Fergusoni teksti lugedes tuleb endale teadvustada, et tegemist pole miski kolonialismi või rassilise üleoleku tunnustamisega – autorgi hoiatab mitmel puhul sellise lõksu eest. Tegemist on protsessi analüüsiga ja vaatega, et kuidas me oleme jõudnud sinna, kus me praegu oleme. Ja mis lähitulevikus edasi saab, seda ei tea muidugi keegi; ajalugu on näidanud, et tulevikus on alati ettearvamatut (jajah, impeeriumid tõusevad ja langevad, aga kuidas täpselt?).

“Masstarbimise ja sellega kaasnenud standardiseerumise lepitamine ohjeldamatu individualismiga oli üks kavalamaid trikke, mille lääne tsivilisatsioon sooritas. Kuid võti mõistmaks, kuidas seda tehti, peitub sellessamas sõnas - “lääne”. Nõukogude Liidule võib ehk andestada suutmatuse leiutada ja levitada värvitelerit ja mikrolaineahju. Kuid mitte kõik tarbimisühiskonda iseloomustanud esemed polnud tehniliselt keerukad. Kõige lihtsamaks tooteks olid tegelikult töömehe püksid, mis leiutati USA läänerannikul. Vahest kogu külma sõja suurim mõistatus ongi see, miks ei suutnud tööliste paradiis toota ainsatki korralikku teksapaari.” (lk 253)

Leonard Mlodinow – Joodiku jalutuskäik. Kuidas juhuslikkus meie elu valitseb (2013)

 Lühidalt öeldes: eneseabiraamat matemaatika abil. Mis on juhuslikkus ning kuivõrd on see mõõdetav või ennustatav. Mõõta mingil moel saab, aga ennustada mitte. Tuleb vaid toimuvaga kohanduda ja edu nimel tuleb proovida-proovida-proovida – ka seisev kell on ööpäevas kaks korda täpne. Ühtlasi on see ülevaade matemaatika ajaloost, kust toodud näidete peale peaks kulutama veidi rohkem aega kui tavalise lugemiskiirusega neid läbides. Igal juhul, olgu tervitatud eluterve skepsis kõiksugu soolapuhujate ja analüütikute järelduste vastu – ikka sekkub juhus ja sellega tuleb käigu pealt kohaneda.

Esimese tsitaadi taustaks niipalju: nimelt leidsid lennuinstruktorid, et õpilaste sõimamisest on rohkem kasu kui nende kiitmisest – kui peale ebaõnnestumist nägu täis sõimata, siis järgmine kord läks õpilasel ikka paremini; kui aga peale erilist õnnestumist õpilast kiita, siis järgmine kord pole ikkagi sarnast õnnestumist. Mispärast?

“Vastus peitub nähtuses, mida nimetatakse regressiooniks keskmise suunas. See tähendab, et mistahes juhuslike sündmuste jadas järgneb erakordsele sündmusele – tänu puhtale juhusele – tõenäoliselt tavalisem sündmus.” (lk 21)

“Kumba on rohkem: kas kuuetähelisi ingliskeelseid sõnu, milles viies täht on n, või kuuetähelisi ing-lõpuga ingliskeelseid sõnu? Suurem osa inimesi valib ing-lõpulised sõnad. Miks? Sest ing-lõpulisi sõnu on lihtsam välja mõelda kui lihtsaid kuuetähelisi sõnu, mille viies täht on n. tõestamaks, et oletus on vale, pole siiski vaja tuhnida Oxfordi sõnastikus ega üldse osata loendada: kuuetäheliste, viienda kohal asuva n-tähega sõnad sisaldavad ka kõiki ing-lõpulisi sõnu. Psühholoogid nimetavad seda tüüpi eksitust kättesaadavuse veaks ehk heuristikaks, kuna minevikku taastades anname põhjendamatult suure kaalu mälestustele, mis on kõige elavamad ja seega kõige lihtsamini meenutatavad.” (lk 44-45)

“Veel üks suurte arvude seadusega seotud eksiarvamus on ettekujutus, mille kohaselt on sündmuse toimumise tõenäosus suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas see on juhtunud hiljuti või mitte. Arvamust, et kindla tõenäosusega sündmuse tõenäosus kasvab või kahaneb sõltuvalt sündmuse toimumise ajast, nimetatakse mänguri loogikaveaks.” (lk 126)

“Kui oleme mingi illusiooni haardes – või tegelikult, mil iganes meil tekib uus idee –, siis ei püüa me otsida uusi teid oma ideede ekslikkuse tõestamiseks, vaid hoopis tõestada nende õigsust. Psühholoogid nimetavad seda kinnituse otsimiseks ja see on üks suuremaid takistusi juhuslikkuse väärtõlgendustest vabanemise ees.
/-/
Asja teeb hullemaks see, et me mitte ainult ei otsi eelistatavalt kinnitust oma eelarvamustele, vaid ühtlasi tõlgendame suvalisi tõendeid oma ideed toetavatena. See võib olla suur probleem, sest andmed on tihti väheütlevad ning mõningaid mustreid ignoreerides ja teisi rõhutades suudab nutikas inimaju oma veendumusi tugevdada isegi veenvate andmete puudumisel.” (lk 227, 228)

“Lihtne on kokku mätsida minevikku seletavaid lugusid või rääkida enesekindlalt udustest tulevikustsenaariumitest. Et sellistes asjades on peidus omad lõksud, ei tähenda veel, et neid tegema ei peaks. Siiski saame tegutseda selle nimel, et end vaistu vigade vastu immuunseks muuta. Me saame õppida suhtuma skepsisega nii selgitustesse kui ennustustesse.
Saame keskenduda sündmuste ennustamisvõimele tuginemise asemel pigem võimele reageerida, sellistele omadustele nagu paindlikkus, enesekindlus, julgus ja püsivus. Samuti saame tähtsustada pigem vahetut muljet inimestest kui nende üleskiidetud minevikusaavutusi. Sel moel saab takistada arvamuste kujundamist automaatses deterministlikus raamistikus.” (lk 243)

err kultuur 
ekspress
postimees

David Quammen – Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia (2014)

 Raamatut on lihtne kokku võtta – inimkond on liialt suur ning eluks ja heaoluks vajalike ressursside nimel bioloogilise mitmekesisuse hävitamise ja hävinemise üks aspekte on see, et muidu liigispetsiifilised viirused otsivad uusi peremehi, ning inimkond näib neile olevat paratamatuks kuid ka teretulnud katseeksemplarideks (nt lk 344). Raamatu kohta ei ole suurt midagi muud öelda. Hävib loodus, pääsevad valla muidu üsna lokaalsed viirused, mis senini eksisteerinud oma tingimustes. Ja viirused on nii lollikindla ehitusega, et võivad katsetada miljardeid viise erinevateks levimisvõimalusteks. (Omakorda hulleim neist viirustest paistab olevat gripi katsetused – millal viimaks kohandub see linnugripp inimeselt inimesele kanduma; millalgi see peaks juhtuma.)

Quammen on kirjutanud köitva raamatu viimaste aastakümnete bioloogide ja meditsiiniteadlaste uurimustest loomsete päritoluga viiruste erineva mahuga puhangutest. Milline neist võiks pandeemiliselt vallanduda (arvatavasti midagi muud kui siinkirjeldatud – senikogematu üllatus nagu hispaania gripp). Juhuste värk. Või kuidas HIV eelmise sajandi algul Kamerunist levima hakkas, jagunedes eri vormideks. Ja mis kõik veel. Ohtralt mõtteainet mitmeks õhtuks, alljärgnevate tsitaatide lugemine ei anna õigustust raamatu lugemata jätmiseks.

“Kõige otsekohesem vastus on selline: inimtegevusest tingitud ökoloogiline ebastabiilsus põhjustab loomset päritolu patogeenide ja inimpopulatsioonide vahel tihedamaid kontakte kui eales varem, samas kui inimeste loodud tehnoloogia ja inimeste käitumine levitavad neid patogeene laiemalt ja kiiremini kui eales varem.” (lk 44)

“Eduka parasiidi esimene reegel? Müksomatoosi edu Austraalias pakub sellest tavatarkusetombust, mida ma eespool mainisin, midagi erinevat välja. See ei ole: “Ära tapa oma peremeest.” See on: “Ära põleta oma sildu enne, kui oled need ületanud.”” (lk 344)

“Epstein rääkis asjaolusid pehmendades kahest erinevast, kuid omavahel seotud zoonootilise ülekande mõõtest: ökoloogiast ja evolutsioonist. Elupaiga häirimine, jahipidamine, inimese kokkupuude tundmatu viirusega, mis end loomses peremehes varjab – see on ökoloogia. Sellised asjad juhtuvad inimeste ja teist tüüpi organismide vahel ja praegu võib seda näha. RNA-viiruse paljunemis- ja mutatsioonimäär, viiruse eri tüvede erisugune edu, uue peremehega kohanemine – see on evolutsioon. See toimub mingi organismi populatsiooni sees, kui populatsioon aja jooksul oma keskkonnale reageerib. Kõige olulisem asi, mida evolutsiooni ja, nagu Darwin ja tema järeltulijad kirjeldasid, selle esmase mehhanismi, loodusliku valiku kohta meeles pidada, on see, et sel pole eesmärke. Sel on ainult tulemused. Vastupidist uskuda tähendab teleoloogilist arutlusviga, millel on emotsionaalne veetlus (“vihmametsa kättemaks”), kuid mis viib eksiteele.” (lk 394)

“Eksperdid on meid selliste faktorite osas hoiatanud ja nimekirja teha on piisavalt lihtne. Me oleme oma populatsiooni suurendanud enam kui 7 miljardi tasemeni. Me oleme sujuvalt teel 9 miljardini, enne kui meie kasvutrend tõenäoliselt tasandub. Me elame suure tihedusega paljudes suurlinnades. Me oleme tunginud ja me jätkame tungimist viimastesse suurtesse metsadesse ja teistesse planeedi metsikutesse ökosüsteemidesse, katkestades nende füüsilised struktuurid ja ökoloogilised kogukonnad. Me raiume endale teed läbi Kongo. Me raiume endale teed läbi Amazonase. Me raiume endale teed läbi Borneo. Me raiume endale teed läbi Madagaskari. Me raiume endale teed läbi Uus-Guinea ja Kirde-Austraalia. Me raputame puid nii kaudses kui otseses mõttes ning asjad kukuvad maha. Me tapame ja nülime ja sööme paljusid neis paikades leiduvaid metsloomi. Me jääme paikseks, püstitame külasid, töölaagreid, linnu, toormetööstusi, uusi suurlinnu. Me toome sisse oma kodustatud loomad, asendades metsikud taimesööjad kariloomadega. Me kasvatame nende hulka, nagu oleme seda teinud endiga, juhtides tohutuid protsesse, mis hõlmavad tuhandeid veiseid, sigu, kanu, parte, lambaid ja kitsi, rääkimata sadadest bambusrottidest ja tsiibetkassidest. Nad kõik on hulgakesi suletud aedikutesse ja tarandikesse tingimustel, mis võimaldavad neil kodu- ja poolkoduloomadel saada nakkuslikke patogeene välistelt allikatelt (nagu seaaedikute kohal pesitsevatelt nahkhiirtelt), et jagada nakkusi üksteisele ja pakkuda patogeenidele rohkesti võimalusi areneda uuteks vormideks, millest mõned on suutelised nakatama nii inimest kui lehma või parti. Me kostitame paljusid kariloomi antibiootikumite ja teiste ravimite profülaktiliste annustega, mis ei ole mõeldud mitte ravimiseks, vaid nende kaalukasvuks ja et hoida neid piisava tervise juures kõigest kasumlikuks müügiks ning tapmiseks. Seda tehes soodustame me aga resistentsete bakterite evolutsiooni. Me ekspordime ja impordime kariloomi kaugete vahemaade taha ja suurtel kiirustel. Me ekspordime ja impordime teisi elusloomi, eriti primaate, meditsiiniuuringuteks. Me ekspordime ja impordime metsloomi kui eksootilisi lemmikuid. Me ekspordime ja impordime loomanahku, salakütitud metsloomaliha ja taimi, millest mõned kannavad salajasi mikroobidest reisijaid. Me reisime, liikudes linnade ja mandrite vahel isegi kiiremini kui meie transporditud kariloomad. Me viibime hotellides, kus võõrad aevastavad ja oksendavad. Me sööme restoranides, kus kokk võis enne meie kammkarbi valmistamist olla tapnud okassea. Me külastame ahvitempleid Aasias, elusloomaturge Indias, maalilisi külasid Lõuna-Ameerikas, tolmuseid arheoloogilisi väljakaevamiskohti New Mexicos, piimakarjalinnu Hollandis, nahkhiirekoopaid Ida-Aafrikas, hipodroome Austraalias – hingates sisse õhku, toites loomi, puudutades asju, surudes kätt sõbralike kohalikega – ja me hüppame oma lennukitele ja sõidame koju. Meid hammustavad sääsed ja puugid. Me muudame globaalset kliimat väljastades süsihappegaasi, mis võib omakorda muuta laiuskraadide ulatust, kus need sääsed ja puugid elavad. Me pakume oma inimkehade kõikjal viibimise ja rohkusega ettevõtlikele mikroobidele vastupandamatut võimalust.” (lk 585-586)

postimees

Mary Roach – Reisisiht Marss. Kosmoses elamise veidram pool (2012)

Gravitatsioon, kaaluta olek ja inimese toimimine ebamaistes oludes. Need on vast kolm peamist teemat ja probleemide keset, millega kokku puututakse Maalt lahkumisega, ja raamat siis püüab anda ülevaate, et kuidas nendega kosmosekeskustes tegeldakse. Kas inimene läheb kosmoseruumi avaruses ja tühjuses ning tähesõiduki kitsikuses hulluks? Mis toimub kaaluta olekus inimkehaga, kui see on veel lisaks kosmosekiirguse märklauaks. Kuidas keha atrofeerub kosmoses olles. Millest toituda ja kuidas jäätmetega toimida. Ja veelkord, mis saab inimestest, kes peavad kuude kaupa ninapidi koos olema. Ja muudki.

Seni loetud “Imelise Teaduse” sarja raamatutest on see vast kõige meelelahutuslikum teos ja ausalt öeldes ka naljakaim (nojah, kui teevad nalja kõiksugu nabaalunehuumor ja veidrad ebaõnnestumised). Ühesõnaga on küllaga kilde inimkeha mitmesuguste tegevuste ja reageeringute kohta äärmuslikes oludes ning kuidas kosmoseuuringud on püüdnud vastavatele probleemidele lahendusi leida (ehk siis katsealuse töö pole mingi meelakkumine jne). Aga noh, tõsisest teemast hoolimata on takkajärgi üsna naljakas sellest kõigest lugeda.

Et siis, kuigi selline kergekaaluline ülevaade, on see samas päris humoorikalt kirja pandud. Või noh, ehk oli lihtsalt tuju lugeda säändset killuviskamist. Järgnevad tsitaadid pole need kõige paremad, sest eks need naljad ole vähe mahukamad ja kontekstis kinni.

“Aleksandr Laveikin valis kolmanda variandi. Ta suunas oma viha sissepoole. Tulemus on tuttav igale psühholoogile, kes tegeleb isoleeritud ja kitsaste elutingimustega – depressioon. Hiljem, kui Romanenko lahkus, tunnistas Laveikin, et kaalus vahel enesetappu. “Ma tahtsin ennast üles puua. Muidugi on see kaaluta olekus võimatu.”” (lk 52)

“Pea alaspidi rippumine on ülejäänud meeskonnaliikmete suhtes ebaviisakas veel ühel põhjusel. Kui inimese suu on tagurpidi, on tema kõnest raske aru saada. Me kasutame huultelt lugemist oma igapäevases elus märksa rohkem kui arvame. Astronaut Lee Morin rääkis, et kui huuled on rohkem kui 45-kraadise nurga all, on raske huultelt lauseid lugeda. Lisaks “hakkab siis peale see lõuavärk”. Lõuad näevad välja nagu ninad. Väga segadusttekitav.” (lk 106)

“Umbes 50-75 protsenti astronautidest on iivelduse all kannatanud. “Sellepärast ei näidatagi esimese paari lennupäeva jooksul eriti palju uudiseid kosmosesüstikust. Nad kõik oksendavad kuskil nurgas,” ütleb Mike Zolensky, NASA kosmilise tolmu kollektsiooni hoidja.” (lk 114)

“Ta tahtis lihtsalt teada, milline loom annaks kõige väiksema stardikaalu ja söödamassi kohta kõige rohkem kaloreid. Kahele-kolmele Marsi-astronaudile loomaliha söötmiseks tuleb kosmosesse saata 500-kilone lihakeha. Sama arv kaloreid oleks võimalik saada aga vaid 42 kilost hiirtest (see teeb umbes 1700 tükki). “Astronaudid peaksid seega biifsteegi asemel sööma hiiresuppi,” kõlas tema artikli kokkuvõte.” (lk 286)

õhtuleht

Väärarusaamade entsüklopeedia. Seks (2002)

Venelaste toode, seega selline semulik ja maalähedane õpetlik lugemine laiadele massidele, huumorit ja kurioosume. Eks saab teada sedagi, et vene naised erinevad ameerika naistest. Jne.

“Kortisooni nõristumise tulemusel paranevad armunud kiiresti haavadest ja põletikest. Pealegi jäävad nad harvemini külmetushaigustesse ja grippi.” (lk 25) 

“Teadlaste uurimused näitavad, et armastusromaanide austajannad sõlmivad intiimsuhteid hulga sagedamini kui naised, kes sellist kirjandust silmaotsastki ei salli.” (lk 26) 

“Oletagem, et naine ütleb: “Sa sõidad liiga kiiresti!” Selles märkuses on mitte ainult hirm avarii ees, vaid ka hoolitsus mehe eest – näed, kuidas ma sinu pärast muretsen.” (lk 30-31) 

“Kui aluspüksid on ilusad ja, mis eriti oluline, kallid, siis väärib naine, kelle jalas need on, suuremat tähelepanu. Sellist naist võib juba seltskonda viia, temaga uhkeldada.” (lk 57) 

“Ühe eksperimendi käigus prooviti hobumärasid sebratäkkudega ristata. Kõik katsed läksid luhta – järglasi sellistel paaridel ei sünni, hoolimata arvukatest katsetest. Hiljem ristati samu hobuseid, kui juba normaalsete sama tõugu täkkudega. Kummalisel kombel sündisid mõnikord tavalised varsad, ainult triibulised. Selle ja taoliste katsete põhjal tegidki uurijad järelduse: kõik, mis koos spermaga organismi satub, jätab temasse oma jälje. Praegu on teadlased seisukohal, et tulevaste laste tervis sõltub paljuski potentsiaalsete vanemate suguelust, mida vähem on naisel olnud seksuaalpartnereid, seda tervemad tema lapsed tulevad.” (lk 67) 

“Hommikune erektsioon mehel seksuaalse täisväärtuslikkuse oluline näitaja. See on normaalne reaktsioon, mis annab tunnistust tema tervisest, noorusest, optimismist ja heast suhtumisest naisesse.” (lk 72) 

“Huvitav on ka see, et pikad suudlused aitavad luksumisest lahti saada.” (lk 95) 

“Mehed leiavad, et kui naine kaldub tüsedusele, kuid on lahke ja lõbusa loomuga, siis on see parem kui see, et tal on võrratu figuur, kuid igapäevaelus on ta üks igavene näägutaja.” (lk 209) 

“Rahvasuu väidab, et kui mehel hakkab pealagi kiilaks minema, käib ta seda järelikult võõra padja peal nühkimas.” (lk 217) 

“Rahvasuu väidab, et kui noormehel on niisked käed, on ta järelikult onanist.” (lk 241) 

“Huvitav on see, et mitmed rahvad teadsid ehkki eksootilisi, kuid päris tõhusaid rasedusest hoidumise viise. Ilmselt kõige omapärasemat moodust kasutasid mõned Lõuna-Ameerika hõimud: mehele tehti kubemepiirkonda kusitisse sisselõige ning ejakulatsiooni ajal purskas seemnevedelik selle ava kaudu välja. Sellel kontratseptsioonimeetodil oli siiski ka teatud puudus: urineerimisel tuli ava näpuga kinni katta.” (lk 282) 

“Seksuaalse aktiivsuse omapäraseks indeksiks on hoopis reiepikkuse ja jala kogupikkuse suhe. Mida pikem reis, seda seksuaalselt aktiivsem inimene on.” (lk 322) 

“Seevastu tund aega pärast äikest, kui õhk on puhas ja ioniseeritud, tõuseb organismi erootiline valmisolek ning see on parim aeg mitte ainult armumängudeks, vaid ka järglase eostamiseks.
Mõned spetsialistid on seisukohal, et naised, kes tahavad, kuid ei suuda rasestuda, peaksid seksiga tegelema just pärast kevadist või suvist äikest (või rahesadu) ning eriti hea aeg on siis, kui taevasse joonistub vikerkaar, siis toimub eostamine tingimata.” (lk 325) 

“Juba hallidest aegadest peale on täheldatud, et eriti kirglikud on need naised, kelle ülahuult ehib nähtav karvaude.” (lk 329) 

“Kui teil hakkavad põsed ära vajuma, lõualott tekkima jmt, võib tegutseda erineval moel – teha kirurgilist näopingutust, implanteerida kuldniite või ka lihaseid treenida. /-/ Kavalus seisneb aga selles, et suuseks iseenesest on juba suurepärane treening näolihastele, lõuale ja kaelale, pealegi veel tasuta (kui muidugi mees kui niisugune teile kalliks maksma ei lähe). Vähe sellest – töötades iga päev keelega, treenite te selle nii välja, et te ei hakka kedagi norskamisega segama (sest norskamises on teatavasti süüdi taha vajuv keel).” (lk 345) 

“Muide, juba kakskümmend aastat tagasi tegid Inglise seksuoloogid kindlaks, et pered, kus naised ei unusta oraalseid hellitusi, on märksa püsivamad. Teisalt ilmnes ka, et meestelt küllaldaselt oraalseid hellitusi saavad naised on truud ega kaldu abielu rikkuma.” (lk 346)

Mervi Marttila – Paranenud ravist hoolimata (2008)

Et siis mida on kirjutanud soome meditsiinitöötajad oma aruannetesse.

“Sotsiaaltöötaja otsis patsiendile korteri ja kolis sinna sisse.” (lk 7)
“Palume mitte kasutada kuuldeaparaati, kui on väga vaja.” (lk 9)
“Patsient lahkus polikliinikust ilma loata kõbusamalt kell 18.” (lk 11)
“Kõrvalestast tehakse koopia ja saadetakse patsiendile kodusel aadressil.” (lk 13)
“Voodihaige söömine võib tõesti raske olla.” (lk 15)
“Aastaid põdenud oma vana haiget meest.” (lk 19)
“Mõne koera lakkumine tekitab nahale punne, kuid mitte oma koera lakkumine.” (lk 29)
“Kaks nädalat löödud kirvega kuklasse.” (lk 37)
“Seisund: imestab oma kõhu kuju üle, mis on lõtv. Kõht katsudes pehme, rahulik õllekõht.” (lk 39)
“Patsiendil tuleb hoiduda seksuaalsest läbikäimisest nii kaua, kuni me uuesti mu vastuvõtul kohtume.” (lk 59)

Pierre Bourdieu – Televisioonist (1999)

Enne intenetti oli teatavasti televisioon.

“Lühiuudis on otsekui elementaarne toiduaine, algeline informatsioon, mis on väga tähtis sellepärast, et ta huvitab kõiki ilma mingite tagajärgedeta ja et ta kulutab aega, mida muidu võidaks tarvitada millegi muu ütlemiseks. Aeg aga on televisioonis väga kallis aine. Ja kui nüüd nii kalleid minuteid kasutatakse nii tühiste asjade ütlemiseks, siis on need tühised asjad tegelikult väga tähtsad, kuivõrd nad varjavad väärtuslikke asju. Rõhutan seda sellepärast, et teatavasti ei loe väga oluline osa rahvast ühtegi ajalehte; nad on ihu ja hingega pühendunud televisioonile kui ainsale infoallikale. Televisioonil on seega omamoodi monopol rahvastiku olulise osa ajude vormimisel. Ja kui rõhk pannakse lühiuudistele, täites selle kalli aja tühjusega, eimiskiga või peaaegu eimiskiga, lükatakse kõrvale oluline informatsioon, mida kodanik peaks valdama oma demokraatlike õiguste teostamiseks.” (lk 14) 

“Paradoksaalsel kombel valitsevad pildimaailma tegelikult sõnad. Foto ei maksa midagi ilma legendita, mis ütleb, mida sellest peab välja lugema – legendum –, ja tihti panevad need legendid inimese nägema ükskõik mida. Nimetamine tähendab teatavasti nähtavaks tegemist, loomist, eksisteerivaks muutmist. Ja sõnad võivad teha laastamistööd: islam, islamlik, islamistlik – kas pealinik on islamlik või islamistlik? Mis siis, kui see on ainult rätik, ja ei midagi rohkemat?” (lk 15) 

“See on üks põhjusi, miks ajakirjanikud on mõnikord ohtlikud: kuna nad pole alati väga haritud, üllatuvad nad asjade puhul, mis pole eriti üllatavad, ega üllatu hämmastavate ilmingute puhul...” (lk 38) 

“Arvan niisiis, et tänapäeval on kõik kultuuritootmisväljad allutatud ajakirjandusvälja struktuursele sundusele, mitte aga ühe või teise peatoimetaja, ühe või teise kanali direktori omale, kellest välja jõud tugevasti üle käib. Ja see sundus avaldab väga sarnast süsteemset mõju kõikidel väljadel. Ajakirjandusväli toimib väljana teistel väljadel. Teisisõnu, väli, mida järjest rohkem valitseb kaubanduslik loogika, paneb oma sundusi järjest rohkem maksma teistes valdkondades. Vaatajaskonna surve kaudu mõjub majandus televisioonile ning televisiooni mõju kaudu ajakirjandusele mõjutab ta erinevaid ajalehti, isegi kõige “puhtamaid”, ja erinevaid ajakirjanikke, kes lasevad endale vähehaaval peale sundida televisiooni probleemid. Ja just niisamuti mõjutab majandus ajakirjandusvälja terviku kaudu kõiki kultuuritootmise välju.” (lk 49)

Üks viis progressiivsete ja tagurlike autorite määratlemiseks:

“Nii näeme okupatsiooniaegsete prantsuse kirjanike puhul toimivat seda, mida ma nimetan Ždanovi seaduseks: mida autonoomsem on kultuuritootja, mida rikkam ta on spetsiifilise kapitali poolest ja mida eksklusiivsemalt ta orienteerub sellele piiratud turule, kus tema klientideks on tema enese võistlejad, seda enam kaldub ta vastupanu poole. Ja vastupidi, mida enam ta määrab oma tooted suurtootmise turule (nagu esseistid, ajakirjanikest kirjanikud ja konformsed romaanikirjanikud), seda enam ta kaldub kollaboreerima väliste võimudega, nagu Riik, Kirik, Partei, või tänapäeval ajakirjandus ja televisioon, allutades end nende nõuetele või käskudele.” (lk 54)

sirp

Sherry Seethaler – Kas sina tead? (2013)

Kas Sina tead, millest siin raamatus juttu on? Mina tean, sest lugesin teose korralikult kaanest kaaneni läbi (tõsi küll, autori tänusõnu ei viitsinud lugeda, olgem ausad, need pea alati igavad leheküljed). Aga ma ei saa loetust teistele rääkida, sest autor ja kirjastus keelab sisust midagi kirjutada või veel hullem, midagi siit tsiteerida (aga tsiteerimine, see on mu hing). Nojah, tore viis, kuidas üldhuvitavaid teadmisi massidesse viia... Oleks ma seda tingimust juba raamatukogus märganud, poleks seda iseenesest küllaltki harivat (ja eelkõige ameerika lugejatule suunatud) teost laenanudki.

Aga jah, eks antireklaam ole niisamuti reklaam. Ja mingil alatul moel järjekordne postitus tehtud.

postimees

Minu 2013. aasta loetud teoste edetabel

1. SIRP
2. "The Arabian Nightmare" Unenägudest ja araabialikust loovestmiskunstist nõretav romaan Kairost, värske pauk sürreaalsust.
3. "Dispatches" Üks parimaid kirjutisi Vietnami sõjast, läbi sel jauranud ajakirjaniku silme läbi. Väga hea.
4. "Satan Wants Me" Muhe okultistlik romaan koos huumori ja Crowley ning amfetamiiniga.
5. "Hard-Boiled Wonderland" Esimene kokkupuude Murakamiga, mis osutus meeldivaks ja paeluvaks.
6. "Mercurius" Alkeemia ajaloost ja põhiteesidest rääkiv ilukirjanduslik raamat, päris põhjalik ja kulub alati marjaks ära.
7. "Inner Paths to Outer Space" Raamat ainetest, misaitavad kontakti leida reaalsuse tasanditega, mis muidu meist väga eemal. Ja neis eksisteerivatest olenditest. Savisaart seal pole.
8. "Lords of Salem" Vahva vanakooli õudukas koos Saatana ja hardcore musta maagiaga.666.
9. "Zodiac Unmasked" ehk Graysmithi põhjalik ülevaade USAs tegutsenud sarimõrvarist.
10. "Blood & Bone", Malazani viimane raamat, mis hetkel ilmunud. Pole küll Eriksoni oma, aga oli täitsa kobe tükk.

David Hendy – Müra, heli ja hääled (2013)

Tegemist siis populaarteadusliku uurimusega helide osast inimkonna ajaloos – täpsemini küll angloameerika (ja Euroopa) maade kultuuri- ja kolonialismiajaloos. Et tegemist on algselt materjaliga inglise raadiosaatesarjale, siis selge, et parem tutvustada midagi sellist, mis kuulajatele tuttavam. Raamatu mõte on iseenesest lihtne – pea alati on olnud mürataust, mis mõjub tervisele rohkem või vähem kahjulikult, on see siis olme- ja töömüra, rääkimata sõjategevuse mentaalsest tapvusest. Ja ennekõike kannatavad lihtinimesed, kel pole võimalust privaatsuseks ega keskkonnast lahkumiseks. Mis aitab üleüldist meeltesegadust vältida? Üksteisega arvestamine, eluks parim keskkond on kriiskamisvaba keskkond. On see saavutatav? Jah, kui ühendame üheskoos käed ja lubame olla üksteise vastu mõistvad.

“Kuid ühes suhtes on rikastel põhjust olla ettevaatlik. Karnevali trummirütmid, pasunad, laulmine ja karjumine on alati olnud varatute kõige ehtsam heli – nende heli, kes tunnevad, et neid ei ole kunagi piisavalt kuulda võetud, ja kes kasutavad iga võimalust, et peremeestele kõik südame pealt ära öelda. See on olnud nende viis öelda: “Siin ma olen, ma olen olemas, mind ei saa ignoreerida.” See pole rikastele ja võimsatele kunagi olnud meeldiv sõnum, mis on ehk ka üks põhjus, miks nõnda paljud neist hakkasid 16. ja 17. sajandil varasemast valjema häälega kuulutama heade kommete, emotsioonide vaoshoidmise ja suletud huulte voorusi.” (lk 155) 

“Läheduses liikuvate inimeste hääled, pooleldi pealt kuuldud vestlused, isegi keelepeks – need taustahelid annavad meile kinnitust, et me pole üksinda. Ja vastupidi, kuuldekaugusest väljaspool olemine tekitab vahetevahel tunde, nagu oleks meid teistest eraldatud, hüljatud ja vääriti mõistetud ning unustusse jäetud.” (lk 199) 

“Heli ühendab meid ja on seda ühel või teisel moel teinud läbi kogu inimkonna ajaloo. Inimese vaikuseotsingud tähendavad tegelikult mõtisklemiseks sobiliku ruumi otsinguid, mitte ihalust vaikuse enese järele. Nagunii tuleb lõpuks välja, et me teeme mõttetööd kõige paremini ja arvatavasti ka kohtleme üksteist kõige paremini siis, kui kuuleme lähikonnas teisi inimesi. Lärmakas maailmas toimetulekuks on õiglus, mõõdukus ja inimlik mõõde ülimalt olulised. Heli sügavam olemus tähendab, et teatud määral on see alati ühisomand. Kui heli kulgeb, nõuab see teatavat laadi “ela ja lase teistel elada” eetost.” (lk 325)

lugemiselamused

sirp

postimees