Mikk Pärnits – Kaotaja (2015)

Pärnits on viimasel paaril aastal avaldanud mitmes laadis posu raamatuid seekord on tal ette võetud absurdimaiguline noirkrimka, mis peaks siis lugejaid provotseerima ja neis segadust tekitama. On arutu brutaalsuseni vägivalda, on võimalikke perverssusi, on kahtlasi võimuesindajaid. Meelemürke on samas inimlikes kogustes. Peategelaseks on detektiiv, kes saab kõikjal ja kõigilt vastu pead, noh, on siis raamatu pealkirja vääriline. Autoripoolne peategelase rõõmuga sandistamine käib läbi raamatu ja muutub üsna väsitavaks; nojah, ega autor leia temas niiehknaa midagi positiivset. On lihtsalt selline sitapea, keda teised poksikotina kasutavad ja naeruvääristavad. Kes siis omalt poolt vastab samalaadsete testosteroonlike katsete ja teravmeelse suupruukimisega.

Eks arvatavalt on see teos Pärnitsa poolt mõeldud omamoodi huumoriraamatuna, milles tegevustik on seepärast sedavõrd üle võlli keeratud, et peaks lugejale mõnel moel rajuhuumorina mõjuma. Selliste katsetustega on minu arvates see probleem, et need õnnestuvad haruharva – kiusatus on muidugi suur kõiksugu absurdi ja vängust visata, aga kas see kõik lõpuks tööle hakkab, on ikka paganama keeruline ülesanne. Jah, tekstis on küllastumiseni igasuguseid kilde, sõnamänge, loosungeid ja paradokse; lisaks vajutab autor mõnuga freudistlikele klahvidele. Ühesõnaga, lugeja peaks detektiiviga juhtuvale pahaendeliselt kaasa kihistama, kõik need ebaõnnestumised ja tegelaste üldine närusus, see peaks moodustama lõbusalt jälgi maailma. Ainult et see tekstimaailm jääb üsna kaootiliseks musta huumori kangutamiseks. Kuid eks see olegi Pärnitsa üks võte, proovida provotseerida sipelgapesa ja näha, mis sellest võiks välja kukkuda.

Pärnits pole Eestimaal ainus selline eksperimenteerija, kes püüab krimižanri teistmoodi kvaliteediga täita, näiteks Kivisildnik-Anmanni ühisromaanid tallavad sama rada. Nende romaanide või jutustustega on see häda, et tervet raamatut on ikka ilmatuma raske ühtlaselt lööva tekstiga täita, see läheb kas tüütult korduvaks või maitselagedaks või punnitatuks. Muidugi – eks see sõltub eelkõige lugejast, ühele läheb peale see ja teisele too.

Näis, millega Pärnits edasi katsetab, tal on kirjas nii noorteromaan, lühijutte kui lastelugusid, nüüd siis ka paroodianoir; järgmiseks võiks olla armastusromaan või ulme või aforismikogu või poeem või elulugu või eneseabi? Loodetavasti midagi sellist, mis tal endal vere tõeliselt vemmeldama paneb.

“Siis on teist sorti kaotajaid, kes löödi pikali ning kes üritasid püsti tõusta. Elu ei lasknud neil midagi nautida, vaid niitis nende jalad alt uuesti ja uuesti. Miski nende peas ütles, et just nii peabki olema ja neis on midagi katki. Nad hirmutavad teisi inimesi oma rumala järjekindluse ja enesetapjaliku masohhismiga. Talupoeglikud, metsikud ja ettearvamatu loomuga. Juhm, see olen mina. Ja ma läksin tegema oma viimaseid suuri juhme tegusid.” (lk 77-78)

1 küsimus: Mikk Pärnits

Ikka oleks huvitav teada, mida autorid arvavad sellest, mida nende raamatu kohta kirjutatakse. Sai küsitud Pärnitsalt, kas jäänud mõni okas hinge seoses kirjutistega “Hundikutsikaeetika” kohta. Alljärgnevalt tema vastus:

kõigepealt võin seda öelda, et kirjutamise keskel, kui oli endale lõpuks selgeks saanud raamatu üldine toon, aimasin ma juba reaktsioone ette. mu esimene raamat "näiv on jääv" tutvustas mind juba lugejatele, kellele see raamat meeldis tahtsid HKE-d kah lugeda... üldiselt oodati NOJ part II'te. stiil on neil raamatutel erinev, seega olen kuulnud esimese teose lugejatelt, et "kogu aeg oodati millal imelikuks läheb aga ei läinudki". kes aga NOJ poolt rikutud polnud, võtsid HKE'd eraldiseisva teosena (ei seostanud seda mingite varajaste groteski v lühikatega). üldiselt öeldi, et väga masendavalt mõjus. mitte halvas mõttes, aga et liiga hevi, nagu tume liustik libises aeglaselt peale. seda tajusin ise ka ja lisasin depressiivsust juurde, nagu kunstiteosele. kaanelogo sai ka just selle mõttega ühelt tuntuimalt black metal plaadikaanekujundajalt tellitud. depressiivsuse vastu kommentaariks see, et püüdsin asju otsekoheselt kirjutada, ebavajalikud ilustavad väljendid välja jätta ja kohe asja juurde asuda... sitta nimetada sitaks jne. tauniti roppuste kasutamist, kuid kui keegi on tänapäeval koolis käinud siis teab, et nii enamvähem koridorides räägitaksegi. realism. et narratiivi mitte raudses haardes/rööbastel hoida, lasin sisse vaba mõttelendu, mida peategelane võinuks mõtelda. rütmivaheldusi toppisin sisse, vaatepunkt hüppas lugejasse ja siis peategelase sisse... natuke ajukeppi, nagu üks reaalne mõtteprotsess ongi. et poleks lugeja rööpaid pidi punktist A punkti B tirimine.

sirbi arvustus oli mo jaoks mõttetu, autor kirjutas pool teksti iba/vahtu, teine pool mis mu raamatut puudutas, oli mööda. enda kohta käivate arvustuste kohta arvamuse avaldamine pole vist stiilne, aga suva. igatahes mainitakse alguses, et noorus on "piinlik aeg", mis juhatabki sisse arvustaja isiklike probleemide kuhja. tema jaoks oli siis piinlik, mu arust on noorus ikkagi vajalik periood inimese arengus. tundus, nagu arvustaja sündis "vanana" ja elukogenuna, et noorus on mingi naeruväärne periood ja ei lähe arvesse. igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud. muidugi on meelitav, kui sind võrreldakse adolf hitleriga. eneseimetluse kontsept oli ka kummaline, mina nägin tegelast kui eneseteadlikku inimest kes ei "häbene" oma kogenematust maailmaga suhestudes. arvustaja tundis ilmselt end siis alaväärsena ja valis arvustamisel positsiooniks "vanema inimese" kujutise, tal on vb tegu mancrushiga turovskisse. arvustusest jäi tunne, nagu peaks ta raamatuga duelli ja püüaks end teose emotsionaalse laengu eest intellektuaalse analüüsiga kaitsta, kuna asi käib talle üle jõu. eriti pani pead vangutama arvustuse lõpus ära toodud lõik: "P.S. HKE peaprobleeme on kirjanduslikult käsitletud küll, kusjuures seda on teinud ka „vanad klassikud” ja väga hästi." Sealt ka loogiline tuletis, et kui probleem on minevikus hästi käsitletud, võinuks ta kasutada siis mõnda tolleaegset arvustust ja jätta enda pahn tootmata. kokkuvõtteks tundus, et see arvustus oli rohkem "ohuromaani" lahjendamine ja talle kogunenud pinge maandamine, mu jaoks ei olnud seal midagi peale arvustaja enda allasurutud nooruseaja mälestuste produkti.

mingid sass henno kirjutiste laadis lugejasõbralikuks pakendatud stoori see pole, vb seepärast pole mingit sügavamat analüüsi selle kohta olnud.

Mikk Pärnits – Hundikutsikaeetika (2009)

Iga peatüki algul on tsitaadid eri bändide lüürikast, igati sügavad ja väljendusrikkad jms; ausalt öeldes ise ei suuda huvituda nende bändide muusikast (hea küll, tõele au andes on tsiteeritud ka paar poolkuulatavat klassikut), on selline mingi noortele suunatud kommerts (piinlik oleks siin mainida lk 101 figureerivat bändikest). Tõsise audiokurjuse nautimiseks tuleb ikka klassikute poole pöörduda, mitte jahmerdada ansamblikestega keda kümne aasta pärast oleks piinlik meenutada.

Peale nii sügavamõttelist sissejuhatust oleks patt sügavamõtteliselt jätkata. Järgnevalt siis kronoloogilised lugemisreaktsioonid, mis ilmnesid teksti läbides (praegu on hommik ja ei jaksa sidusalt märkmeid kokku mähkida).

Jälle mingi koolilaste elu, aga hea küll, häguselt kuulnud, et oi mis tekst. (Täiesti esimeste lehekülgede reaktsioon, nägin varem pealkirju Sirbis ja Päevalehes.)
Autor on üks kahest satanistide raamatu tõlkijast. (No see selgus üllatuslikult kaanepilti otsides.)
Tiinekaangst. Hüüdlausete/loosungikirjandus, selles mõttes aus tekst, et üldiselt niisuguseid mõtteid-tundmusi toorelt raamatuks ei trükita. (Mis tuletab praegu meelde, et raamatu algus on sõnamängulisem kui järgnev tekst.)
Huvitav väljend “raketikirurg” (lk 35) – ehk siis pärineb väljendist “rocket scientist”, kuid millegipärast pööratud veidramaks, ja no miks mitte.
Uus Kõnts (lk 30-36 jm) on iseenesest päris tabav kanal2eestlaste kirjeldus. (Või ka sina ja mina ja teised meie tuttavad. Sõltuvalt vaatenurgast.)
Tõesti noortekirjandus, hämmastun siiski leht-lehelt edasi jõudes, noortele võiks see olla mingi ohhoo-efekt, aga nati vanemana ei pane suurt kulmu kergitama. Sest, noh, üllatus-üllatus, elu koosnebki igasugu jamadest. (Kui toredalt üleolev mõtlemine!)
Huvitavaks vastasäärmuseks võiks olla Seppardi raamat oma helgusega.
Tagakaane reklaamtekstiks sobinuks ehk rohkem see surnuaia pilastamine (lk 59-61), mitte mingi süütu kapsaste rapsimine. (Samas see kapsatöö on pigem omasem Andersile kui surnuaia rüvetamine, mis reklaami mõttes oleks filmitreilerlikult petlik. No igal juhul, looduse lõhkumine pole niiehknaa ilus tegevus.)
Avalik söömine (lk 81) pole tõesti esteetiline vaatepilt.
Kui Mishima puhul võis rääkida nö koolitulistaja vormumisloost, siis selle raamatu puhul on lihtsalt tiinekaangst ja oi kui põhimõtteline maailmaavastamine. (Ehk siis liialt äratuntav maailm.)
Tunnustamisväärt on jaks seda kõike kokku kirjutada.
Ühe lõigu puhul (lk 107-110) tekkis hetkeks lootus, et nüüd võiks toimuda mingi intensiivistumine või lagunemine või hallutsinatsioonidesse-assotsiatsioonidesse keeramine, aga ei, jäi samasugune ühtlane kirjutamine, uh, kahju – selles suhtes on kahju, et Pärnits jääb pea alati korrektväljendujaks või lugejasõbralikuks, ei toimu keele abil piiride katsumist või ületamist või mängimist või vabanemist. Rohkem vabadust, pimedusse pusklemist, enesekaotust või enesepiinamist või või või midagi muud. (Samas, miks peaks? Kui kellegi normaalsus on selline, miks seda siis “huvitavamaks” muuta?)
Mingis mõttes teeb selle teksti lugemine kurvaks, tunned justkui, kuidas energiat kanaliseeritakse mööda, aga noh, eks tegemist vist etapiga, millest ei saanud mööda minna (no ja muidugi kooliteema, mis mulle haigutamaajav); selline coitus interruptus, käib jutt ja loosungid ja kavatsused, aga edasi jääb astumata. Lõpus muidugi selgub, et mu siinne esialgne mõte oli ennatlik. (Aga tõepoolest, see Elvise juhtum on kuidagi suvaline, see tegu jäi mulle lugejana kuidagi kaugeks; enda eelarvamused jäävad ikka võidutsema, ehk kui teist korda raamat üle lugeda, siis esineks adekvaatsema väljendusega.)
Igati positiivne, et tekst on kergelt ja kiirelt loetav, kõik need lühikesed peatükid aitavad hubaselt raamatu lõpu poole võidukalt sammuda. (Tore, et pisut eespool kirjutasin sellest, et miks küll nii lugejasõbralik jms.)
Esikaas võinuks piirduda ühe “hundikutsikaeetikaga”, või õigemini küsimus, miks kasutada kaanel 2 erikirjalist pealkirja (ja miks autori nimi nii ametliku kujundusega?). No ehk olen maitsetu, võimalik.

Selline pilla-palla lugemine siis. Olen vist liialt tuim, et selline tekst hingelõõma ärataks, natuke üheplaaniliseks või monotoonseks jääb see raamat.

“Lõhkuda on luua on lammutada on ehitada on teha on tunda on keppida on mõrvata on sisse hingata on välja hingata on mõista on rahu on hirmutu elu on elu.” (lk 124)

ekspress
sirp ja ut videam
päevaleht