Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Liisi Ojamaa: Lõputu juuli

Natuke on tunne, et mina ei tohiks selle kogu kohta üldse midagi öelda. Sest see on noorte inimeste luule.
Olin 20, siis ma küll ei käitunud samamoodi kui luuletustes elav "mina", aga oleksin tahtnud. Tundunuks õige. Jah, just nii peab elama mingis tõelises maailmas - kuna kogu räägib palju linnast ja korra on mainitud ka Tallinna, siis Tõelises Tallinnas - ja niimoodi just ma tahan noor naine olla.

Tüdruk, õige. Tollal ma mõtlesin enda kohta "tüdruk".

Väga võimalik, et ka Liisi Ojamaa, nii legendaarne ja nii väike hipi, kui ta oligi, tegelikult nii ei käitunud. 
Selline unistustemaailm, sina ja vein ja igatsus ja igatsetud olemine ja kõik läheb alati lörri, ent jääb hinge - jaa, see oli ka minul tõeline. Aga noad ja kõrkus ja veri, pöörasuse uim ja uimastav pöörasus - need jäid minust eemale, sellesse Tõelisse Maailma, mis vist ongi alati ja kõigi jaoks väljamõeldis. 
Ainult noored ei tea veel seda. 
Et Tõeline ei ole iial tõeline.

Nojah, ja siis ma lugesin seda kogu ja muigasin ja muigasin ja natuke haletsesin. Seejärel tuli meelde, et autor jäi vähemalt ise endale truiks ja on surnud väärikat mitte-päris-vanadussurma ning ta igatahes vähemalt püüdis.
Nii et mitte haletsus, vaid muigav respekt. 

Riimid on korralikud, ei tundu kistuna. Rütmid on sedavõrd paigas, et on selge - kui ei ole paigas, on see meelega. 
Umbes pool kogust tundub nagu Vennaskonna laulutekstid. Vähemalt üks neist ongi. 

Ja see sisu, see sisu ... Nii magusvalus nostalgia. Ja samas on nii kahju neist tüdrukutest, kes niimoodi tundsid, niimoodi tunnevad, tahavad niimoodi elada ja kunagi ei saa.
Sest väljamõeldis.
Natuke püha ja natuke paha, natuke kõrk ja eneses kõhklev, natuke lits, kel panna taha, natuke väriseb ta kannul õhk veel.
Katkised tüdrukud. Aga noh, ega me teistmoodi ei osanud, ei tahtnud.

Ma olen teraw teraw teraw teraw nuga
mis iseenda ihus ihutud
Ma olen walus walus walus walus kui Sa tuled
waid korra liigathan
            lumm ongi lõhutud

Järelehüüd Postimehes
Järelehüüd Sirbis
Kirjanike Liidu järelehüüe

Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

 

Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.

Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.

Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:

“Rabatee

Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.

Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.

Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)

 

“Sünnitunnistus

Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)

sirp

R. A. Lafferty - The World As Will and Wallpaper (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Alustame lihtsa ja selge tõdemusega, et ma ei oska seda lugu ümber jutustada. Noh, nagu umbes olen kogenud Lafferty pea kõigi tekstide puhul. Siin on pidevalt mingi askeldamine ja avastamine, aga kuidas seda kokku võtta, eks ole. Sest kõik need pisiasjad.

Siinne tekst leiab aset Linnas, mis ongi kogu maailm. Linn loovib ookeanil ja toimib enamvähem iseenesest. Peategelane on William Morris, kel on kuulus nimekaim 19. sajandist ning kes otsustab minna seda Linna ehk maailma avastama: eesmärgiga jõuda maailma lõppu.

Linn on ühtaegu utoopia vaimust kantud, aga õige düstoopilise olemusega. Kõikjal on võrdsus, kõik on rõõmsad, ja kes pole rõõmus, see tükeldatakse. William kulgeb ühest kvartalist teise, algul ühe, siis teise naisega. Kvartalid täis erinevaid imesid, kvartalid täis erinevaid tegevusi. Ja peale maailma äärt on ta korraga tagasi alguskvartalis, aga nüüd … on midagi veidi teistmoodi. Williami saatus on nüüd määratud.

Mingil moel tundub, et Lafferty ei tahagi luua usutavat tekstimaailma, vaid omamoodi … raju tekstimasinat. Kui hiljuti mainisin autoriga seoses Jüri Ehlvesti, siis nüüd võiks veidi lisaks mõelda brechtilikule võõrandumisefektile, aga see pole muidugi päriselt see, mida Lafferty oma jutustamisviisiga ajab. Tekstiloogika ongi lihtsalt selline, et kas võtad mängu vastu lood sellest kunstliku mängumaailma (mis pole just “make-believe” laadis kogemus) või noh, asi hakkab vastu. Mis on ikka üpris ootamatu lähenemine tavapärase ulmekirjanduse kõrval.

Anil Menon - Shit Flower (New Horizons, 2021)

 

Menon on üks neist kolmest autorist, kellelt olen enne seda antoloogiat midagigi lugenud ning kaasaegse autorina on ka tavapärasest enam nö äratundmisrõõmu.

Aga lugu on 2090. aasta Mumbaist, kus fekaalide kollektor satub enda piiratud intellekti lõksu ning seetõttu ujutab suurlinna fekaalidega üle. Nimelt jõuti juba 2030. aastal järeldusele, et iga turvaküsimustega tegelev tehisintellekt peab mõistma, mis on nali ja seda ohust eraldama. Nii teevad muuhulgas kõik kollektorid endale igas minutis kolm sekundit matemaatilist huumorit … kuni satuvad Gödeli miskile probleemile, mis mõjub kui arvutiviirus ning kollektorid lõpetavad korrapärase töö. Ning fekaalid on linnakeskkonnas ühtviisi tülikad nii minevikus, olevikus kui tulevikus.

Nagu näha, oleks see juba piisavalt mahukas probleem ulmetekstina käsitlemiseks, aga Menon lisab veel surematuse küsimuse, mis siis hinduismi tingimustes kandub edasi - aga oma tingimustel.

Tulevik, tulevik, tulevik. Pole just positiivne utoopia, pigem siis edasiarendus nüüdismaailmast, mis küll pole kliimasoojenemise tõttu hävinemas, küll aga on vägagi olulised kõiksugu religioossed küsimused ning seda ka kanalisatsioonisüsteemi puhul. Ühegi religiooni tundeid ei saa riivata! Niiet … vähe sünge tulevikunägemus.

Meelis Kraft - Katkise torniga linn (Saared, 2020)

 

Pool lugu on selline borgeslik metakirjandus (need kuusnurksed linnad, mis katavad meekärjena maad), teine pool juttu keerab aga düstoopilistesse ulmadesse (elu Ebaloogilises Linnas). Ühelt poolt taas niisugune 20. sajandi retroulme, teiselt poolt aga justkui autori jõuproov erinevate teemadega katsetamisel.

Ja mingil moel ehk võikski võtta seda teksti kui eksperimenteerimist - pole just kõige kirglikum pärl või puhang, samas just teksti sissejuhatav klassikalisuse jäljendamine mõjus kuidagi … klassikamaiguselt (marsivõtmes). Niisuguse loo hindamine sõltub tugevalt tujust - tekstidest väsinuna annaks 4 punkti, aga et tegu alles kogumiku teise looga, siis ootab ees ehk paremaid maailmu?

K. J. Parker - How to Rule an Empire and Get Away with It (2020)

 

Järg siis romaanile "Sixteen Ways to Defend a Walled City": kuulu järgi olevat tegu duoloogiaga ehk siis selles raamatus on impeeriumi pealinn seitsmendat aastat maismaapiiramisrõngas. Ent elu paistab olevat naasnud normaalsesse rütmi - kui muidugi selle sisse arvata ka aegajalt toimuvaid kokkupõrkeid piirajatega ning üle müüri linnamajadele langevaid kivikuule ja tulepotte, mis tekitavad rohkem või vähem hävitustööd. Ainult et ...

Ainult et linna piirav Oguse armee on taktikat muutnud - Ogus on ühendanud teadatuntud maailmast tervelt kolmandiku oma võimu alla ning nad tahavad nüüd üle võtta need teenused, tänu millele vaid meritsi ligi- ja väljapääsu omav linn üldse elus püsib. Ehk siis pakkuda odavamalt seda, mida Roburi linna oskustöölised on kogu maailmale seni pakkunud. Ja et Ogus on niiehknaa selle kinnismõtte valduses, et impeeriumi pealinn ja selle elanikud tuleb maa pealt pühkida, siis piiratud linna mõnedel arukamatel peadel on õige vesi ahjus.

Et olukord püsiks linnas stabiilsena, võetakse kinni näitleja Notker, keda sunnitakse surma ähvardusel mängima Lysimachost (linna päästja, tänu kellele üldse esimese romaani sündmustiku käigus suudeti Oguse armee pealetung peatada!), kes hiljuti just sai surma juhusliku kivikuuli põhjustatud hävingu käigus. Vale-Lysimachos saab temast (otseselt) sõltumata intriigide käigus koguni keiser Lysimachos II, mis annab Notkerile õige kurikavala võimaluse oma nö palkajatest vabaneda ... selleks, et plaanida koos oma värske abikaasaga linnast põgenemist (mis on nende arvates paratamatult surmale määratud), taskud raha täis.

Aga kõigepealt tuleb siis linna kaitsta Oguse armee üha hoogustuvate rünnakute eest.

K. J. Parker tuntud headuses ehk ühe käega ehitab ta üles toredat ühiskonda, teise käega ... näeme inimkonna kahtlasemaid külgi. Näitleja ja petis Notker on kahtlemata igati õigustatult linnarahva armastatud keiser Lysimachos II, aga ikkagi, eelkõige on ta näitleja ja petis (mis pole muidugi sünonüümid, lihtsalt selle romaani peategelases on need tihedalt põimunud). Paratamatult ei saa vihjata, mida vale-Lysimachos õieti ajab, aga jah, paistab, et lõpptulemuseks võiks ikkagi olla selle duoloogia valmimine (muidugi, saaks jälle leida uue vaatenurga, kes siis jätkaks linnarahva lugu).

Eks omaette võtteks on see, kuidas esimese romaani sündmusi mäletatakse (või noh, interpreteeritakse) ning tegevuse käigus unustatakse üldse tollased (võimalikud) tegelikud kangelased. Taas ei pääse kuidagi Saloninuse erinevatest tarkuseteradest (kurat, peaks kuidagi kätte saama selle Saloninuse kohta käiva esimese jutustuse). Lisaks sellele teeb autor kokkuvõtte romaanide "Two of Swords" sündmustikust (vt lk 314), ning paigutab selle romaani sündmustest sadu aastaid varasemaks. Mis muidugi viib mõttele, et ehk on siin viiteid Parkeri teistelegi romaanidele. Ja miks küll autori raamatute insenertehniline mõte on Parkeri vanatehnika armastusest hoolimata stabiilselt ühel tasemel (nonoh, isegi Abercrombie Esimese Seaduse maailm jõudis tööstusrevolutsioonini).

Igal juhul, pea alati on Parkeri loome heaks meelelahutuseks (oeh, see "Book of Magic" antoloogia oma keskpärasustega), nii soovitaks sedagi tsüklit lugeda - kui on muidugi tahtmist sarkastilisema ja insenertehnilisema fantasy järele.

Alo Särg „Talinna mõisad ja mõisnikud“ (2010).

„Suvemõisad tekkisid oma algkujul juba keskajal. Paljudel linnakodanikel olid väljaspool linnamüüriga piiratud ala nn aiad, mis paiknesid pea kõikide linnaväravate ees. /.../ Neis aedades kasvatati /.../ juurvilju, marju, viljapuid või isegi humalaid. /.../ Keskaegsetes dokumentides tähistatakse selliseid aedu tavaliselt eestikeelse sõnaga moyse.“ (lk 9)

Tegemist oli napi, ent põneva raamatuga, seda viimast just kohtade avastamise mõttes. Üle kiviste müüride valgunud linn ei ole tihedat kruntide ja tänavate võrgustikku kasvatanud tühjale kohale, üsnagi huvitav oli avastada maju, millest muidu ei oleks osanud midagi arvata või olen juba ammu mööda käinud ja mõelnud, et mis ja kuidas? Eks seetõttu avaldasid muidugi ka rohkem muljet ning jäid ka paremini meelde need kohad, mis juba tuttavad.

Tallinna mõisatest kõige pilkupüüdvam on vast ikkagi Pirita-Kose suvemõis, millest hiljuti ajakirjanduseski juttu olnud kõige lagunemise ja 40. ja 41. aasta mahalaskmistega. Ei saa öelda, et see õnnetult hooletuses mõis just eriti hea seisukorraga hiilgaks, kuid see-eest asub see praegugi kaunilt keset jõeäärset loodust ning hoonetekompleksi terviklikkuski on veel aimatav – asjad, millest teised raamatus ära toodud (suve)mõisad enam unistadagi ei või.

Nõnde mõisatega on seotud ka üksjagu kohanimesid. Näiteks Luise tänav on saanud oma nime seal asunud suvemõisa järgi, kus 17. sajandil fajanssnõusid toodetud ning 18. sajandi lõpus Louise von Steinheili nimeline valdaja oma nime järgi Luisenthaliks ristinud. Samuti on mitmed Tallinna pargid olnud kunagised (suve)mõisapargid. Kadriorg oma lossiga ehk Catharinenthal ehk Kuningamõis on siin raamatus samuti ära toodud ja kes Tallinnlastest poleks sealsete puude vahel jalutanud. Hiljuti sattusin Stroomi ranna kanti ilusat ilma tähistama ning tuleb välja, et sealt Vabaõhumuuseumini viiv jalgtee kulgeb suisa kahe mõisa valdustest mööda – kunagise Seewaldi mõisa (jaa, rohelise plangu tagant paistab peahoone) pargist ning selle kõrval asunud Mustjõe mõisa aladest. Vähe sellest, Mustjõe nimelise ojakese ääres olla 19. sajandil olnud suisa supelasutus ning mudaravila. Peen värk, pole midagi öelda. Mainimata ei saa ka jätta Löwenru parki, mis on samuti samanimelisest suvemõisast jäänud park ja tiik. Hobusetallis töötab restoran...

Lahenes ka Lauluväljaku, Pirita tee ja Narva maante vahele justkui lõksu jäänud majade saladus – ilmneb, et sealgi asunud kunagi mõni suvemõis, mõni villa. Maarjamäe lossis töötanud aga jälle suhkruvabrik ja tuntud seda kohtagi 16. sajandil toimunud lahingu järgi esmalt Streitbergi ehk Riiumäena, siis juba hilisemal ajal Suhkrumäe nime all, kuni ükskord polnud enam ei suhkrutootmist ega midagi ning krav Davõdov nimetanud selle abikaasa Maria auks ümber. Sedapsi siis.

Et siis, jah. Olid ajad, oli linn veel väike, kesk õitsvaid aedu ja lainetavaid põlde ... Koplis karjatati loomi, tehti telliseid ja hoiti metsa ... Kadriorgu sõideti linnast välja merevanne võtma ... kes oleks küll arvanud, et linn nii suureks kasvab? Ja et kõik, mida pole maha raiutud või ära lammutatud on ikka veel kuhugi salamisi alles jäänud, olgu see siis Eesti vanim lehis, natuke metsast parki, üksik tiigike, lagunev kõrvalhoone, ilusti korda tehtud maja tavalise eramaja hoovitara taga või pelgalt kohanimi.