Maarja Kangro - Kurat õrnal lumel (2006)

Leidsin selle enda üllatuseks Apollo taganurgast "kastist"- sealt, kus on nö huvitavad leiud, ehk siis allahinnatud ülejäägid ja muu selline kraam. Tõttöelda pidasin seda juba ammu läbimüüduks. Aga ega kõik raamatud mahugi päris-letti ära, saati siis mõni pool aastakümmet tagasi avaldatud luulekogu. Või nagu Kangrogi kenasti leheküljel 10 ütleb: "mõni inimene on ilus / ega teda alati nähta / mõnel on annet / ega sest saada ju alati teada" ("Võsanarkissos ootab puuke"). Kangro annet on muidugi nähtud, seda salata ei saa. Tõenäolisem on muidugi, et juhuslikult kadus üks eksemplar kuhugi riiulite vahele ära ja nüüd aastaid hiljem leiti see inventuuri tehes üles, aga mis sa selle ühe eksemplariga ikka peale hakkad, enam riiulisse tagasi ju ei pane. Aga hüva, olgu nii või olgu naa- rõõm on igatahes lugejapoolne.

"rasvased ja rohelised
nagu minu mõtted
olid lõuna ajal pilved
oleksin tahtnud nad ära süüa
nagu koer oma okse
tõesti, vaene koer,
vaesed mu mõtted-
aga nii ei jää vähemalt jõledat hunnikut läve ette maha"
(27)


"VÄIKE SÕDUR, KÜLMUNUD KONDOOM

helehalli mere äärest,
mille servad olid jääs,
leidsin külmunud kondoomi,
tillukese, justkui lapsemõõtu
kõva liiv ja kahkjas vesi
olid juba unustanud
nende jaoks käis kõik ainult uuesti

tere, väikese printsi kondoom!
õbluke, ennastsalgav sõdur.
külm on, kiiged kõõksuvad.
räägi mulle-
väike prints oli ilus ja soe?
teda usuti, vaadati härdalt
sina pidid end vahele heitma
nagu kirjavahemärk,
keda ei austata,
ent usaldatakse
pidid hoidma paigal maailma
hoidma printsi mälestust
oma elu hinnaga!
erilise austuseta
ent küll usaldades viskas
prints sind siia maha,
ja kui keegi ei osanud oodata,
väike sõber, heitsid sina
hõrgu saagi merre?
praegu on veel november,
aga hallis amneesias meri
laulab, mulle tundub, unes
juba veidrat laulu

väikese sooja printsi, püha vaimu kondoom,
kurb sõdur, kes külmus liiva-
praegu lähen ma tagasi,
istun soojas ja ootan.
lõunalauda võib ühel päeval
kosta mere võimas laul.
kui ei kosta, ei unusta ma
sind ikkagi. mitte kunagi."
(38-39)

aahh. romantika.

Peeter Grünfeldt – Mälestused Juhan Liiwist (1920)

Et siis mälestused Liivist, aga ühtlasi saab ka kena ülevaate Grünfeldti ajakirjanduslikust karjäärist ja muidu pereelust.

Politseiriik anno 1893:

““Kellest sa ometi räägid, Liiw?” küsime meie.  

“Kellest, kellest?” wastab Liiw. “Ei tea, kellest küll muust kui politseinikkudest! Ühed neist walwawad mind maal, teised walwawad ja salwawad ja halwawad mind linnas. Mine, kuhu tahad, ikka on nemad sääl risti tee pääl ees. Tee, mis tahad, aga lahti neist ei saa! Tulin maalt üsna salamahti ära, et nad mind ei näeks. Walisin üsna kõrwalised teed. Aga kuhu sa ikka lähed? Jõuad linna, juba tema ees. Seisab Peterburi mäe all ja wahib ja wahib, naerab ja irwitab! Tulen temast rahulikult mööda: tema pöörab ka ja wahib mulle järele, wahib ja irwitab! Ptui, kui häbemata! Homme päew lähen politseimeistri juure ja küsin järele, miks ta mind oma sulastel igal pool luurata laseb! Sedawiisi ei wõi enam elada!”

Nüüd teadsime kurba tõde, mis Liiwiga oli juhtund: tema põdes taga-ajamise haigust, see tähendas idee fixe, nagu ei jäetaks teda kusagil rahuse, waid lastaks teda igal pool politseinikkudel walwata.” (lk 21-22)

Kuidas Suur-Eesti ideed ellu viia:

“Siis, äkitselt, pööris ta otsekohe minu poole ja pajatas: 

“Tead, Grünfeldt? Ma olen selle asja üle nüüd põhjalikumalt järele mõtelnud ja otsusesse jõudnud, et see nii ei lähe! Mulle pakutakse juba ammu Rumeenia krooni. Aga et ma juba Poolamaa kuningas olen, kelle wastuwõtmiseks Warssawis suuri pidustusi ette walmistetakse, siis ei wõi ma Rumeenia krooni enam wastu wõtta. Lubasin selle küll juba Söötile, aga nüüd, siin sinu laua ääres istudes ja nähes, et sul lapsed on, kellele kindlat tulewikku waja, küsin ma: mis teeb Sööt kui üksik wanapoiss Rumeenia krooniga? Ei. Temale ma seda nüüd enam ei anna. Ma annan ta sulle!” 

Jälle wahtisime üksteisele üllatatust otsa.Siis ütles mu abikaasa:“Täname, herra Liiw! See kulub ära. Siis saame kord ometi ka kuninglikult kõhud täis süüa ja hästi riides käia, mis ajakirjanikuna mõnikord wõimatu on!” 

Wastus meeldis Liiwile; ta naeris waljusti ja hääsüdamlikult.” (lk 28)

1911:

“Kui ma Tapal, kus rong pikemat aega peatas, puhwetisse läksin, nägin Liiwi rongi ees uhkelt, pää püsti, edasi ja tagasi jalutawat. Nähtawasti etendas ta oma waimus parajasti Poolamaa kuninga osa, kes minusuguse hariliku pääle wõis ülewalt alla waadata.
Minu küsimuse pääle, kas ta minu seltsis puhwetisse ei soowiks tulla, wastas ta õlgu kehitades ja majesteetlikult:“Ei ole aega!”Siis pööris ta lühidast mulle selja ja jatkas oma jalutuskäiku.” (lk 32)

Ikkyū Sōjun – Hullunud pilv (2010)

Eksiradade kirgastus

algust ei ole lõppu ei ole

selline ongi mu meel

ei saa kasvada Buddha-loomuseks

selline algselt on meel

algselt et Buddhaks saab meel on kõigest

Buddha segane loba

kõigil olenditel on algselt

eksiradade meel

(lk 41)

Enesehinnang

hull munk hullus tuules hullab kui hull

sinna-tänna otsib kuid mida

kuni jääb paigale lõbumajja

kesk joojate pikka rida

oleks siin mõni olemust tajunu

püüaks mind kokku võtta

näeks minus ainult lõunat näeks põhja

näeks ainult läänt ja ida

(lk 57)

Kireneste

kaunitar Shin nagu unes ekslen

ma sinu lopsakas aias

padja peal ploomiõied ja minu

meel on ka ploomimaias

suu saabki täis seda puhast lõhna

puhtast madalast nirest

laulan uut viisi läbi hämara

voogavas kuujoas laias

(lk 67)

J.H. Rosny – Kolesuur koobasmaa (1920)

Lugu siis sellest, kuidas suundutakse otsima salapäraseid koopaid, millest on jutustanud Euroopa rännumeestele ja teadlastele Amasoonia indiaanlased. Lõuna-Ameerika padrik on teatavasti läbi uurimata jne.

“Ta wärises hää meele pärast, tundes end elektripaadil warjul olewat, mis nii hästi oli korraldet, nii hästi warustet, nii mugaw igapidi. Mitte sellepärast, et ta awantüüre, imelikke juhtumusi ei oleks armastand wõi et tal hulljulget südidust oleks puudund. Aga kõige kangelasemeelsemadki armastawad end warjus tunda ahastuste ja hirmude suurepärase luuleloo ees.” (lk 9)

Aga padrik on teatavasti ohtlik, nii langeb nende laev ühel hetkel näiteks pantrite rünnaku kätte. Hirmus öö!

“Siis, kahe wõi kolme nende liigutusega, mida silm ei mõõda, waid mille ainult silmapilkne fotograafia kinni püüab, oli rüselemist, püssipäraga löömist, - ja jaaguari nähti siruli maas, Ulglave ta pääl. Rewolwri pauk lõpetas looma.
“Sellega ei ole weel lõpp!” kisendas wõitja.
Ta näitas teisi ähwardawaid jaaguare saarekesel.” (lk 12)

Ent indiaanlastest teejuhtide abil jõutakse viimaks selle salapärase koobastikuni, kuhu saab laevaga siseneda. Avaneb seninägematu pimedusemaailm oma fauna ja flooraga. Sõidetakse tunde tontlikul jõel, kuni jõutakse kose lähedale, kus siis peatutakse ja osa seltskonada läheb jalgsi edasi. Jõutakse imepärase tasandikuni, kus mäletsevad kõiksugu hiiglaslikud lojused ja...

“Oi! need hiigla-nahkhiired, nende suured lennud kose kohal, nende edastagasi lendlemised tasandikul... Kõik lindude graatsia oli neile omane, aga neis oli midagi suuremat weel, mingisugune liigutuste waimukus, mis kõrgemate imetajate tõule omane.
“Need on selle looduse kuningad,” mõttes Ulglave. “Looduse katse – kes teab – lendawat inimest teha.”
Ja nahkhiire ja inimese keha ehituse isesugune sarnasus, mis teda nii sagedasti oli imestama pannud, waldas ta mõistust.” (lk 24)

Kes teevad nende mäletsejatega säändseid tempe.

““Hei! mul on mõte, et need loomad orjad wõi teenijad on... ma hakkan ikka rohkem ja rohkem uskuma, et need hiigla-nahkhiired kõrgema mõistusega on ja muid loomi oma alla oskawad heita, ja et nad muud endalle ei nõua, kui osa werd, mis iga loom neile peab andma, nagu meie lehma piima wõtame... nagu sipelgad oma teenijate-täide magusat mahla sööwad...”
“Wististi!”” (lk 26)

Vampiirid jälitavad rändajaid. Ühel hetkel tabab mehi rammestus, mis veel hullem, selle maa-aluse tasandiku valgus hakkab hääbuma. Inimesed vajuvad unne.

“Ta imestab, et ta enam hirmu ei tunne. Ta käsi kobab enda ümber, ta puutub ühe siidist nahaga kokku, ta tõmbab käe hirmunult tagasi. Ta saab aru, et wampiirid ta seltsimeeste pääle laskuwad, et nad pea ka tema pääle laskuwad, et end tema werest toita. Ta tahab üles tõusta, sirutab oma käsi, aga ta nõrkus on wäga suur ja ta kukub jälle maha, ta wajub sügawasse unesse, ilma et oleks omal kaelal ja rinnal pehmet leiget raskust tunnud, ühe looma südametuksumist, kes ilma waewata oma toitu looduskuningalt wõtab.” (lk 29-30)

Ärgates on nad nõrgad (aga ikkagi elus!) ja puudub proviant. Püütakse kängurut maha nottida, aga no tõesti ebaõnnestunult. Meeleheide ja lootusetus võtab tinaselt võimust. Aga siis tuleb tagasi üks vahepeal kadunud indiaanlasest teejuht ning juhatab tagasi laeva juurde, millega purjetatakse päevavalgusse ning ollakse rõõmsad ja uhked seikluse üle.

Ei saa kuidagi öelda, et oleks raamat, mida peaks lugema. Teksti võiks muidugi ümber kirjutada, rohkem lahti seletada neid vampiirhumanoide.

ulmekirjanduse baas

Artur Port – Ohvitseri tulemine (2002)

Mahavaikitud teos eesti avangardkirjandusest? Aga samas, tõepoolest, wtf? Petlik ja tabav tsitaat sellest, mis tunne oli seda teksti lugeda.

“Lõõgastuseks arendas ohvitser koos oma voodinaabrist bioloogiga teooriat teemal “Kas ahvid võivad pärineda inimestest?”. Pärast mitut päeva väldanud arutelusid jõudsid nad ühisele seisukohale, et kliima jahenedes, kui jää põhjast peale tungima asus, võisid tule jaoks okste korjamist liigseks pidavad üksikud isendid tõepoolest tee lõunasse jalge alla võtta. Kuna seal olid mõõkhambulised tiigrid, roniti puu otsa ja eksistentsiaalsetest probleemidest lähtuvalt sinna jäädigi. Nii arenesidki välja ahvid. Kuna inimesed on erinevad, on ka ahvid erinevad.” (lk 25)

Nojah, eks tegelikult räägitakse palju füüsikast ja matemaatikast. Nostradamus ja täheteadus ja Egiptuse püramiidid – kõik vist selleks, et kuidas hinge surematuks teha. Või pagan teab milleks, raamat lõppeb segaselt. Tekst evib populaarteaduslikku kõnepruuki. Ettevaatlikult võiks seda “teaduslikuks fantastikaks” nimetada, või siis pila mulle tundmatul teemal. Aga noh, autoril on selge nägemus ja ta on selle täide viinud. Lisaks veel lõbustavad illustratsioonid.

“Kuulduste kohaselt on salarelva “Väike-Õismäe” põhilised parameetrid Stonehenge'i parameetritega vastavuses. Piki kivist poste (maju) hakkab energia ringlema juhul, kui selles piirkonnas paiknevad autod pargitakse “Väikese Õismäe” kui ringi puutuja suunaliselt ning kui kõigi majade tubadesse paigutatakse samuti ringi puutuja suunaliselt raudvoodid. Mõõtmised näitasid, et tõepoolest, leiab päikesetõusu hetkedel iga posti (maja) ümbruses aset elektromagnetvõngete intensiivsuse tõus ja et need vabad võnked initsieerivad liitudes suunatud energiavoo tekkimise.
Kuigi Väikese Riigi propagandamasin selle võimaluse välistas, leiti raudvoodid siiski salarelva “Väike-Õismäe” lähedalt laost. Kogu maailma rahuarmastava ja demokraatliku meelestatusega rahvahulgad olid šokis.
Pärast saladuse avalikuks saamist ning sellele järgnenud paljude riikide poliitilist survet nõustus Väike Riik “Väike-Õismäed” kasutama ainult kaitse-eesmärkidel.” (lk 72)

Evelin Kivimaa – Armunäljaste festival (2011)

Naistekas siis muusikafestivalide raames laste eostamisest, rasedusest, sünnitusest, titeeast ja hilisematest lastega seotud rõõmudest-muredest. Korraliku kujundusega popromaan, sobivalt lühikeseks liigendatud tekst ja loetavalt igati arusaadav, parajalt paks samuti. Ahjaa, peale emadusmurede on siin veel melu, mehed ja seks. Aga poole raamatu pealt mõtlesin tõepoolest pooleli jätta, kõik see titejutt ja nii, natuke liig.

“Vihm, vihm, vihm... Kilekeepidesse mähkunud kuulajad kõiguvad vabaõhulavade ees muusika taktis nagu kahvatud kummitused. Seda enam torkavad silma need, kel on indu ja jaksu möllata vihmasajus. Kes seda suudab, on järelikult elujõuline mees või naine. Tõenäoliselt jagub tal jõudu ja energiat ka seksimiseks!” (lk 77) 

““Pikk mees, suur riist, lühike mees, väike riist,” leelotab Bändimagnet. “Mulle ei meeldi väikemehed. Voodis, ma mõtlen. Mujal on lühemal kasvul ka oma plussid: näiteks tantsimise ajal hõõrub mehe riist su häbet. Pika mehe riist pungitab vastu su kõhtu, mis pole sugugi nii erootiline, ja temaga suudeldes jääb kael ülespoole vahtimisest kangeks.”” (lk 219)

No eks see raamat ole omamoodi ood rokkivale eluviisile, viidates ühtlasi selle tumedamale ja mõttetumale poolele. Kes joob end surnuks, kes rasestub ja kes langeb aidsivangi. Ühesõnaga, moodustub sõpruskond “Armunäljaste festival”, kes väisab aastaringselt festivale. Nauditakse muusikat, möllu, mõnuaineid ja juhuseksi ning välditakse palgatööd ja väikekodanlust. Eluviis on koriluse tasemel, ikka peost suhu, elatakse telkides ja korjatakse taarat ja muud raha saamise viisid. Aastad kuluvad, sõpruskond täieneb ja väheneb, saadakse kuulsaks ja tehakse ise bändi ja mandutakse, jõutakse selle hirmsa neljakümnenda eluaastani ehk siis 18 aastat on vaid möllatud ja lällatud. Kõik kordub kordub kordub, ainult et ümbritsevad näod on üha nooremad ja tiba raskem on neile muljet avaldada. Raamatu lõpus toimub teatav selginemine ja ellujäänuid tabab happy end.

Ausalt öeldes ei oska raamatust suurt midagi kirjutada. Tekst on hooga kirjutatud, möllu ja värki ja mõtteteri, aga noh, olen sutt vale lugeja. Tegevus jookseb läbi mitme vaatepunkti, sõna saavad nii naised kui mehed (a miks Arhivaar selline deus ex machina on?), seksimisest räägitakse nii tihkelt, et vahel tahaks nagu vaheldust. Sõna “armunäljased” kordub tekstis va tihti, loodetavasti ei pea selle sõnaga enam kuskil uuesti kohtuma. Ühesõnaga, väike probleem on selles, et see hümn rokkivale eluviisile vajaks natuke vaheldusrikkust – või ongi teksti mõte jõuda ennasttühistava musta auguni? Ei tea, võib-olla. Hea, et peale avapeatükki pole juttu konkreetsetest bändidest, võib vähemalt kujutleda, et tegelikult kogetataksegi head muusikat.

Kokkuvõtvalt siis – tore, et raamat on korralikult teostatud.

“Võib-olla kirjutan ma ilma menuta veidi vähem, kui siis, kui mu raamatute järele oleks suur nõudlus. Ent igal juhul jätkan ma kirjutamist: kui selleks on olemas sisemine sund, siis ei ole enam võimalik mõistuslikult otsustada, kas seda kasutada või mitte. See otsus ei ole minu enda teha. Ma lihtsalt kirjutan, sest tunnen, et muidu on midagi puudu. Muidu ei ole ma terviklik.” (lk 386)

 päevaleht
loen ja kirjutan

Jaak Murrik – Ja päike naeris alasti (2003)

Raamatu võib jagada kolmeks – 60ndate kirjanduslikud katsetused, hilisemad huumorit sisaldavad lood ja siis 21. sajandi luule. Kui nüüd aus olla, siis raamatu kaks esimest varasema perioodi lugu - “Buratino” ja “Ja päike naeris alasti” - on kui kuldsete kuuekümnendate bad trip ehk ehmatavalt halb tekst. Seda võib vist nimetada kirjanduse imiteerimiseks, tekst näib olevat autori poolt täiesti toimetamata (avasõnaski möönab Murrik seda, tuues põhjuseks 2003.a. alanud islamisõja ja majandussurutise (lk 4)). See on omamoodi hämmastav kui avaldatakse raamatuid, mida enne trükikoda pole võõra silma poolt läbi loetud; keegi, kes autorile vähegi osutaks ebakohtasid ja apsusid. Et Murrik on pidanud vajalikuks avasõnas oma eluteest rääkida, siis võib tuvastada raamatu jooksul mitmeid eluloolisi kajastusi lugudes ja see hakkab natuke korduma.

70. aastate humoreskid on paremad kui eelnev segane draama, aga noh, põnev on vast tollasest olustikust lugeda, släng ja moodne meeleolu ja nii. Raamatu viimane pikem proosapala “Rukkililled” on kui ilukirjanduslike ambitsioonidega Vallaku kirjutatud, samasugune sinimustvalge kangelase tõehetk keset koledat nõukaaega – ehk siis kuidas nuhk magatab tublit meest ja millist viha see pärast mehes äratab. Raamatu lõpus on 10 lehekülge luulet, noh, pole luulesõber ja ei oska midagi öelda.

Bernhard Ommuk – Armastus üheks ööks (2003)

Kaanepildi järgi ootaks kui omamaist BDSMi teost, aga võta näpust, on hoopis loodus- ja meeleolukirjeldustesse uppuv Andruse ja Anfissa ja Helve ja Sveni armastuste lugu 70.-80. aastate Eestis ja Siberis (korraks vilksatab ka Ruben, kelle kaasabil muutuvad tegelaste hingeelu kirjeldused juba päris jaburaks). Ommuk ei vaevu tekstis suurt märkima aegruumilisi muutusi, nii see iseenesest tasane hillitsetud tekst paiskub sinna-tänna, unenäost kasvab tegelikkus jne jne. Päris modern lähenemine, aga ei tea, kas autor seda just niimoodi tahtis kirjutada, sest välja kukkus päris tinane sodipodi. Nojah, alati ei õnnestu, aga ehk järgmine kord õnnestub paremini välja, ei me iial ette tea.

“Andrus seisis, nõjatudes vastu aknapiita, vaatas välja ning andus tollele nukrale mõtisklusele, mis haarab õhtupoolikuti kiiresti edasitormavat rongi avatud akna juures, mil pilk libiseb nii kergesti üle põldude, mil nii kahju on millestki ja nii väga tõmbab sinna, kus kollendava vilja kuldses meres lookleb kenasti teerada, kus kõrgel ta kohal loojuva päikese lõõmas on musta täpina paigale tardunud ja taob raugelt tiibadega – metsik pistrik.” (lk 19) 

“Helve pöördus jälle akna poole, jäädes seisma nii, et ta ei seganud meest. Helve seisis, nõjatudes kergelt akna vastu, vaatas välja ning andus tollele meeldivale nukrale mõtisklusele, mis haarab õhtupoolikuti kiiresti edasitormava rongi avatud akna juures, mil pilk libiseb nii kergesti üle põldude, ning on nii kahju millestki ja nii väga tõmbab sinna, kus kaugel silmapiiril lookleb teerada...” (lk 33)

Jüri Ehlvest – Palverännak (2005)

Kolmjalg ja merihobuke ja Tema, need me sõbrad kolmekesi. Lühinägelikult võiks öelda, et ehk tegemist hullumeelseima teosega, mida olen eesti kirjandusest lugenud, nii lagunenud proosat just tihti kätte ei satu. Ja vaikselt tekib küsimus, et kas kõike sobib avaldada; no igal juhul Ehlvestil enesetsensuuriga probleeme pole. Raamat koosneb siis tekstidest, mida minategelane kahe nädala jooksul loomemajas viibides korrastab raamatu jaoks (suisa ajakajaline – ikka viited 2004-2005 aastasse ja mõne nime suudan minagi reaalse inimesega seostada), lõhutud tervikud ja laastud. Esil on lahkuminek, hullumaja, mõnu- ja raviainete tarbimine, kirjutamine, hullumeelsuses olemine, suitsiid. Kõigest vaimustavast mängulisusest hoolimata mõjub Ehlvesti kirjutatu vägagi masendavalt, see enesega umbejooksmine ja põhja kihutamine, häirivalt alasti hingetragöödia.

“Nii et vabandus on leitud, ma pole nii algaja kirjanik, et arvaksin, et vabandada üldse ei või. Ma vabandan, et mu raamat ei kanna läbivalt kõrgeid moraalseid norme eriti kõrgel, sellega, et kolmas palve ei tule mulle praegu meelde, kuid võib-olla ta lõpuks tuleb. Seni peab lugeja aga arvestama, et kõik, mida siin raamatus õpetatakse, ei pruugi kanda absoluutse rikkumatuse pitserit, näiteks kui ma pidasin eelmises peatükis võimalikuks oma pojale (väiksemale), kes praegu on alles viieaastane, soovitada, et kui saad mingi jälgi teoga hakkama, näiteks lööd kellegi maha, et siis mängi lolli, tähendab, kuigi ma pidasin võimalikuks sellise elutarkusega lagedale tulla, ei tähenda see sugugi, et lugeja peaks nende sõnade järgi talitamagi, pojast rääkimata. Kas kedagi ka just maha peab lööma, sedagi ma ei tea.” (lk 63-64)

“Tartu novell” (lk 117-131) on vägev stiiliõppetund. Ja üldse need hullumaja lühitekstid raamatu viimases kolmandikus. Veider ja õudne maailm.

“Ühe oma lemmikkirjaniku populaarsest teosest olen ma teinud seesuguse väljakirjutuse:
“Or is it worth seeking even if the Universe is inexorably moving towards death.”
Ma tahan seda va ineksoraablust kasutada ka armastuse juures. Ma kavatsen universumi asendada armastusega. Ma mõtlesn seda umbes nii: kas on mõtet otsida üht puudutust, üht naeratust, üht musi, üht ühet iga jumala päev, teades samas, et see armastus jookseb paratamatult surma.
Vabandust, ineksoraablilt surma. See on et pigem halastamatult. Arm on surmas halastamatu.” (lk 216)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Tiit Aleksejev – Palveränd (2008)

Tekst ajalookirjutamisest ja müüdiloomest (mis vahel polegi nii erinevad), ja selle lugude loomise vahel ning keskel eksleb peategelane vale-Dieter, kes on tavamõistusega võttes pisut peast soe, näeb luulusid ja nii. Aga samas – sellised need tõsiusklikud on. Ja tuleb tunnistada, et tekst on kaasakiskuvalt ja stiilselt kirjutatud, pole tuimi kirjeldusi ega midagi, hea hõlplugemine. Ühtlasi ajalootudengitele näitlik lühikursus fronterast ja selle osast Euroopa kultuuriloos. Ja muidugi traagiline armastus, mis sõjakäigumülkas hingitseb. Mis Antiookias edasi saab, on võimalik lugeda Loomingust.

“Ja siis läheb lahti. Ma viskun püsti, valmis end kaitsma. Aga seal seisab Maria. Ma vaatan teda. Ma isegi ei häbene. Ma olen näinud palju alasti surnukehi, aga alasti naist ei ole ma väga ammu näinud. See on patt, mõtlen. Aga kas ikka on? Palveränd on kombed pea peale keeranud. Paljud ettekirjutused tunduvad kahepalgeliste ja tühistena. Välja arvatud need, mis tõelist usku puudutavad. Aga neist ei kavatse ma taganeda. Ja vaevalt, et Kristusel endal midagi selle vastu oleks, et me siin niimoodi kahekesi oleme, mõtlen. Pealegi olen ma Tema nimel verd valanud. Ta kostab minu eest oma isa juures. Kui see vihastama peaks.” (lk 274)

Ei jaksa rohkem kirjutada ja arvata, viitest leiab juttu ja rohkem linke teistele kirjutistele.

never judge a book by it's movie
simo13

Kersti Kivirüüt – Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel (2011)

Teksti plussiks on, et ega siin molutamist ei toimu, igal leheküljel käib üks sahmerdamine ja ringijooksmine ning mängimine kõiksugu pseudoajalooliste lugudega – on druiidid ja inglid ning lisaks veel eeterlikud ajarännud 11. ja 17. sajandi Vana-Kuuste kanti (esimesel korral näeb druiide, hilisemal rännul inglikest). Võiks sedastada, tormlev kompott. Ausalt öeldes ei oska intriigi kirjeldada, aga noh, okultismiklubi saab selle lahendamisega hakkama. Autoril on ehk nunnutav suhtumine tegelastesse, ja selline flirdimaias õpetajanna Erika oleks reaalelus vast paratamatult mingi aja pärast mõne tegusa koolipoisi võrgutaja või võrgutatav.

“Raimond viipas ettekandjale ja tellis lauale terve pudeli Merlot'd. “Ta tahab mind täis joota,” mõtles Erika. “See on hea märk.” Kuid ta ei öelnud igaks juhuks midagi, vaid asetas menüü elegantselt lauale ja kohendas nagu muuseas vaasis olevaid kunstlilli.” (lk 60)

Vahel tuleb kahtlus, et Kivirüüt on ühe hooga teksti valmis kirjutanud ja seetõttu esineb mitmeid hämarkohti, mis muidugi mõjuvad lugeja tähelepanule ergastavalt – ehk siis kutsub esile loetud lehekülgi uuesti lugema, et natuke sotti saada. Minul jooksis juhe kokku lk 54-56 – algul on salapärases käigus koos Keimo, Tristan, Korts ja Koiliblikas, siis läheb Keimo nende juurest minema, ent kuuleb korraga Tristani karjatust ja jookseb (edasi? tagasi?) ning kohtub Tristani ja Fränkiga (kus?), siis lahkub Keimo uuesti ja poole tunni pärast tuleb koos Kortsi ja Koiliblikaga (kuhu need vahepeal kadusid?) tagasi – kes ja kus käis, mitte halligi ei saa aru. Või olen täiesti mulgipuder peast (lk 90).

“Fränkilt saadud info tulv oli Erika peas tõelise kaose tekitanud. Märkmete tegemisest polnud ka kasu, sest õhku jäi rippuma nii palju lahtisi küsimusi. Kes ja miks tappis Vuntsi? Mis otstarbeks oli rajatud Fränki kirjeldatud ruum tunneli lõpus? Miks olid kirjad saksa keeles? Mida tähendab kuupäev kaevurakmetel? Kus on Tristan ja mis temaga juhtus? Mida kuradit see Lucifer siia puutub? Kuidas Raimond kilbist ja kroonist teab? Kes “Raimond” selles elus tegelikult on?” (lk 94)

Olles ilmselgelt teose sihtgruppi mittekuuluv, tuleb vaimustusega tõdeda et andku aga autor hagu!

ulmekirjanduse baas

reaktor

Looming #4 (2011)

Ühe raamatu kohta taustajuttu otsides sai koperdatud Stalkeri järgmiseks aastaks koostatava nimekirja otsa, kus üllatuslikult avastasin, et luuletajanna Kaldmaa on korraga ulmejutu kirjutanud. Mis nagu ohhootas ja tekitas soovi värske eesti ulmega tuttav olla. Ja seepärast siis lugesin hoopistükkis ajakirja (no mitte kaanest kaaneni) ning alljärgnevalt paar säutsu loetust.

Kaldmaa on siis kirjutanud müstilisevõitu muinasloo islandi neiust, kes on vait ja parandab masinaid. Ja teeb häält vaid siis, kui ei pea oma sõnadega rääkima ja muidu täisealine – ehk siis laulab väljamaal ooperis. Aga üks kord siiski laulab oma sõnadega. Miks see ikkagi Stalkeri nimekirja sattus, ei tea.

Aga. Mis ajakirja puhul eriliselt silma torkas, on neli tõesti head arvustust – mis on kui neli peatükki arvustamiseaabitsast ja tekitab küsimuse, et mis sodi küll nädala- ja päevalehed arvustuse nime all avaldavad (jajah, neil omad nõuded ja mis kõik veel, aga ei saa lõputult lehelugejat alahinnata töllerdavaks burksiõgijaks). Ja ei mingit asjatut kriitiku tüütut egotrippi.

Paar sõna ühest arvustusest, kus Ross kirjutab kainestavalt Heinsaare loomest. Kui raamatu välisest küljest rääkida, siis mainiks taas takkajärgi, et raamatu formaat häiris (nii suur!) ja Pärna illustratsioonid segasid (too much information), silmale liiga kirevad ehk siis pealiskaudset kiirlugemist häirivad (Ross räägib muust – illustratsioonid avavad Heinsaare tekstide labasema külje ja lugemist häirib pigem lugude liigne anekdootlikkus). Raamatu igati pidulikust teostusest hoolimata on mind senini saatnud arvamus, et tegemist on Heinsaare mingi nö vaheraamatuga, uus purakas võiks olla ees. Ross osundab hoopis, et tegemist mõningase mandumisega või publikule kirjutamisega ja tendents on täheldatav mõnda aega. Igal juhul, värske arvustus, mõtlemisainet teistelegi meesautoritele peale Heinsaare. Ning meeskriitikutele samuti.

Peale Tyermani on muidugi kerge lugeda Aleksejevi poolikut jutustust “Taevaminejad”. Niipalju kui olen kogunud eelarvamusi rammusa elutee jooksul, siis Aleksejevile meeldivat pateetikat kasutada ja I ristisõja teemal saab seda igati sportlikult kasutada. Aga kui tulevases suurtöös säilibki selline katkendlik jutustamine, olen küll nõus lugema (raamatut). Tundub tulevat üks ütlemata kirglik ja verine lugu. (Takkajärgi selgub, et tasuks siiski viimase raamatuga tuttav olla.)

Kõiv kirjutab kohtumistest Naaniga, mis on, muidugi, kena näide vanameistri loometööst, aga samas, ahah, informatiivsusest just ei särtsu.

Jaan Kross - Lauljad laevavööridel (1966)

Vanameistri kolmas kogu, mis on Eesti Kirjandusloo (2001) väitel "muutunud ajas jäänud nooremate autorite luule varju." (435) Aasta oli siis '66, seega kassetipõlvkond oli juba kohal. Kaheksa aasta tagust "Söerikastajat" annab muidugi ka üle kirjutada.

Kogu märksõnadeks võiksid olla näiteks modernistlikkus, vabavärsipoleemika, satiir, mõtteluule, sõnamängud (ja natuke kentsakas sõnadeliitmine. Isiklikeks lemmikuteks said "realiteedinikastajad" ja "mootorrattamotorist"), kosmoseretoorika, intertekstuaalsus (ikkagi kõrgema järgu luule), panoraamne ajalooline nägemine- vähemat Krossilt nagu ei ootaks ka. Kohati võtab luule kaemuslikke mõõtmeid, teisalt on jällegi raugeid ja intiimseid meeleolusid, seega vaheldust on. Ainult lüürilist soigumist pea-aegu nagu polekski. Armueluga näikse kõik korras olevat, ju siis muusa tegi oma tööd hästi.

Aga õigupoolest tahaks tõsisemad tekstid kõrvale jätta ja vahendada hoopis satiirilist poeemi "Päkapikk". Tegemist on looga sellest, kuidas üks igati viks ja kohusetundlik Tallinna miilits öise valvekorra ajal enda üllatuseks tänavalt päkapiku leiab. (See on päriselt ka Jaan Krossi luuletus, ma ei mõtle seda välja.)

Et siis leiab päkapiku ja peale enese sügavamat läbikatsumist ning järeldust, et päkapikk- see on lausa skandaalne! pistab miilits tolle enesele sujuvalt tasku ja läheb seda jaoskonda leitnandile näitama, kes teeb muidugi alguses suured silmad, aga leiab siis ikkagi, et "Nooremseersant, / seda, mis teil peos on, pole. / Vabalt! Võite koju minna." (47) Ja teadmata, mida peale hakata sellise leiuga, mis justkui nagu oleks olemas, aga tegelikult ikkagi pole, paneb tubli miilits päkapiku ikka uuesti enesele taskusse, viib selle koju ja läheb abikaasa kõrvale öist vahetust välja magama. (Kõlab allegooriliselt, eksole. Päkapikk taskus.)

Uned on tal värvilised. Miilits teeb parasjagu voodis mõnusalt suitsu- kuuekümnendatel ei olnud see muuseas vist klišee, aga tänapäeval enam sellist asja luuleteksti ei paneks (või siiski? Kas voodis suitsetamine ei jää mitte igavesti stiilseks?)- kui päkapikk püksitaskust äkki välja poeb ja laua peale ronib. Laua peal on ootamas aga Maksim Gorki a.k.a. Aleksei Maksimõtši kuju, selline parajalt päkapiku-pikkune paperweight, kes kah omakorda ellu ärkab ja päkapikuga väheke juttu puhub, mainides muuseas, et tema teosed siin majas küll riiulis olemas on, aga lahti pole tehtud neid teps mitte (oi seda süütunnet, mis mitteteadvusesse surut). See tuleb ent miilitsahärrale aga muidugi andeks anda, sest "Traktori remondi asju / teab ta minust paremini."(53)

Aleksei Maksimõtš on aga ilmselt juba mõnda aega haudunud kurja plaani kõigil neil uimastel ja vaimuvaestel tüüpidel, keda ta enese ümber päevast päeva näeb, ükskord korralikult "silmad lahti raputada" (55) ning päkapikk lööb muidugi kampa.

Plaan ise seisneb aga, võiks öelda, päris karnevalisituatsiooni kehtestamises: linnas läheb järsku lahti korralik (päkapiku)muusikal: "Noorukene miilits kuulas... / MIS nad laulsid?!...Meil on linnas.../ MIS see oli?!... Meil on linnas.../ meil on linnas... pä-ka-pikk..." Laulavad lapsed ja laulavad vanurid, laulavad maalrid, kraanad ja veduridki koogutavad ja vilistavad kaasa- laulavad mõnusasti nõnda kaua, kuni vaene miilits lõpuks puha aru kaotab ja poolalasti trepist alla tormab- tühja sest korrast, tühja, tühhja!


"Üle õue, sealt, kus maja
seisis alles tellingutes,
krohvijadki laulsid kooris:
Meil on linnas... pä-ka-pikk...

Seinu valgendades laulsid
lubjapritsmeis maalripoisid,
justkui tuleks laulupidu:
Meil on linnas... pä-ka-pikk...

Kaugemate ehituste
tellingutel mördiämbrid
tulid käest ja läksid kätte:
lustakamalt:... pä-ka-pikk..."

Kross on tõesti aegumatu.

Antti Tuuri – Mehed koos naistega (1994)

Kui eelmine raamat oli loomulikult naljakas, siis seekordne on nati punnitatum ja nö kirjanduslikum panemine (no muidugi – peategelasteks on Hemingway ja Joyce'i uurijad, ja kõik see madin nende kirjanike ümber, ikka kirjandus ja elu jne).

Ehk siis lugu sellest, kuidas Joyce'i uurija ja naisepetja Jim püüab 90ndate alguse Kuubas suhet lappida oma abikaasa Mollyga, kes on omakorda Hemingway uurija ja keda eksprompt vinnati saarele Hemingway kadunud käsikirja jahtima. Naise vinnas saarele salapärane Nick, kellel on tõsine Ernestifetiš ja keda kuubakad omakorda peavad Hemingwayks (kes ometi ei lasknud ju end maha? Puha lääne propaganda! Socialismo o muerte!). (Mitte et raamatus tegelikult kuubakaid mingite naiivikutena kujutati.) Nojah, ja siis on veel kuubakast mahhinaator ja kaks kahtlast ameeriklast ja zombi. Käib üks segapundar, kus sarkastiline ja meestest tüdinenud Molly soovib vaid, et lastaks tal omi asju ajada. Aga ei lasta. Röövitakse ja tehakse siivutuid ettepanekuid. Ja tagatipuks ilmubki käsikiri “Mehed koos naistega”. Ning kaob taas. Selline see elu on.

Lõpuks sekkuvad loosse Kuuba ebajumalad, kes aitavad nurki siluda.

Hmm.

Kaido Tee – Kohtunik Tupova paha päev (2011)

Vahel tekib kahtlus, et tekst on natuke toimetamata, mõned värdlaused nagu torkavad silma. Aga ehk on see tahtlik. Ja küljendus. Puändivabadus – tekst kulgeb ja vingub ja siis lõppeb. Eks arvatavasti ole puänditus samuti tahtlik lugeja õrritamine. Võiks Lindsalu moodi podiseda, et tegelased on, aga karaktereid pole. Selline siis ongi “Pildikesi Eesti elust”

sirp

Antti Tuuri – Viisteist meetrit vasakule (1988)

Lugu siis järgmine – sügisel puhkusel olevat pereisast müügiagenti tülitab korraga kirjanik Saarelainen, kes pakub mehele tehingut, et see läheks Saksamaale kolme tuhande Saarelaineni saksa tõlkega ning müüks need maha, tulu suisa pooleks. Sest kirjaniku raamat pole senini just tähelepanu äratanud. Peale mõningast puiklemist keskealine mees nõustubki seda müügitööd tegema. Mees sõidab laevaga üle Läänemere Saksamaale. Reisil tutvub ta kolme soome metsatöölisega, kes Põhja-Saksamaale teel puid langetama. Toimub üks suurem purjutamine ja sõbrunemine, millest korralik pereisa üldiselt midagi ei mäleta. Lõpuks Saksa jõudes kleepub talle külge laeval kohatud noor neid ning koos alustatakse müügitööga eri Saksa linnades. Mis just ei õnnestu kõige paremini, lõpuks omastavad kaks ameerika sõdurit auto koos raamatutega ja kaovad eiteakuhu. Taas satutakse kokku kolme metsatöölisega, kes deliiriumi piiril olles asuvad mehele appi auto otsingul. Kuidas lugu lõppeb? Salapäraselt. Aga nalja saab.

“Tee oli silmaga mõõta nii pikk, et ma ei viitsinud hakata ringi minema, vaid läksin üle põllu. Maa oli pehme ja kingad said üleni sopaseks. Mõtlesin, kas võin panna uute kingade hinna müügikuludesse ja kas Saarelainen lubab need meie müügituludest maha arvata. Põllul oli ka kõiksugu jäätmeid, mis inimesed olid sinna loopinud: pleekinud paberit, roostes jalgrattaid ja apelsinikoori, mis päike oli juba ammu valgeks kõrvetanud ja vihmad seejärel vormituteks viiludeks leotanud. Motell poleks nagu üldse lähenenud, kuigi kahlasin sopas kaua: pöörasin pilgu motellilt ära ja vaatasin minnes vaid oma jalgu, kuidas nad sopast tõusid ja tagasi vajusid, ja kõike, mis sopa ja pori sees oli. Suuremate prügihunnikute eest põikasin kõrvale. Mõtlesin ohvritele, mida müügiagendid peavad tooma oma heaolu nimel, üritades müütada soome tooteid maailmaturgudel. Need mõtted andsid mulle jõudu.”

Selle kohta võiks öelda, et humoristlik lugu sellest, kuidas “väike inimene satub korraga jamadesse, aga ometi kulgeb stoiliselt edasi”. Omamoodi vastandtegelane Paasilinna vabadust ihkavale kangelasele – teda on argielu juba niivõrd maha muserdanud (aga kes teab?), et eksisteerib automaatselt võimaluste piires oma väikeste rõõmudega (kuigi need väiksed rõõmud ei torka tekstis silma).

Romaani üheks teemaks on muidugi ka kirjanduse seisund nüüdismaailmas, aga see on niivõrd äraleierdatud teema, et lugedeski suurt tähelepanu ei pööra.

Aga jah, tore raamat, hea soome huumor on ikka tasemel värk ja igati soovitatav. Miinuseks on vast masendava sügise kirjeldused, mis panevad praegu judisema. Noh, juhtub.

Venedikt Jerofejev – Psühhopaadi märkmed (2001)

“11. mail

Mõnikord meenuvad septembrid...

Tundub – nii kummaline kui ka see pole –, et poole aasta pärast tuleb jälle september...

Ja jälle, nagu septembris, ujub mälust esile aprilli-ikoon, ja oktoobrikuu palakate lõhn...

Aga praegu kaob kõik mullune...

Aeg-ajalt on õhus aimata äsjast...

Süttib lamp... Punase lambikupli valguses roomab üle Jauza jõe külm udu... Lööb särama pillimehe lõust... Külmast kange joodik haarab laternapostist.

Siis trummeldab vihm... Ja seina najale naaldunud Liidia punub patsi...

Ja vilistab külmetanud häälega vedur ning jääb külmast kangena laternaposti juurde seisma...

Ja sosistab, nägu taldrikus: “Mu lapsed... Mu lapsed...”

Ja märksa selgemini – unes...

Aga ilmsi – korraks, udune, ebamäärane...

Eriti, kui on tunda sügise meeldivat lõhna...

Ja pärast seda – külma...

Imetabased aistingud!...

Nagu oleks 56-s aasta täiesti ootamatult mulle pähe sadanud ja purunenud aprillide ja septembrite mosaiigiks...

Aga praegu kumiseb peas... kumiseb...” (lk 97)

“11. oktoobril

Reede – sinine, imeliselt – sinine, vahel tumeneb violetseni, vahel viskab helesinast helki, kuid ikkagi alati – tingimata sinine.

Laupäev – munakollase värvi, sile, kollane ja läikiv; õhtul muutub roosakaks.

Pühapäev – veripunane, talvel punetav. Kui vaadata sellele sinise reede positsioonilt – tundub purpurpunane, aga muidu assotsieerub lippude ja telliskiviseinaga.

Esmaspäev – niivõrd punane, et tundub mustana.

Teisipäev – helepruun.

Kolmapäev – pealiskaudsel vaatlemisel paistab valge, tegelikult – tuhmilt valkjas, mida on raske konkreetse värviga piiritleda.

Neljapäev – puhas roheline, ilma igasuguse lisanditeta.” (lk 135-136)

“3. novembril

Just see on väga tähtis!

Mõni teine kord poleks ma sellele, võib-olla, mingit tähelepanu pööranud! Paljugi mis inimene unes võib näha!

Jah, ja tõepoolest – paljugi mis...

Näiteks möödunud nädalal nägin ma unes, et ajasin päikesega juttu. Kuigi teda kusagil polnud, ma ikkagi rääkisin temaga. Ausõna.

Aga üks teine kord nägin unes, et äkki polnud üleüldse enam kedagi. Absoluutselt mitte kedagi. Ja kõik muudkui tulid minu juurde ja küsisid: “Miks mind ei ole?” Aga mina oleksin nagu kurttumma teeselnud ja küsisin vast: “Ah?” Ja see oli nii naljakas. Ma isegi naersin unes.

Paljugi mis ma unes näinud olen... See juhtus ju kõik möödunud nädalal. Aga seekord on hoopis teisiti... hoopis teisiti...

Oli miski tähtis asi... Aga mis tähtis asi – seda ma praegu küll ei mõista... Õigemini, ei suuda kuidagi meenutada. Minuga juhtub seda sageli: teen unes geniaalseid avastusi, aga ärgates – on kõik meelest läinud... mäletan ainult, et oli midagi geniaalset, kuid mis nimelt – ei tule kuidagi meelde...

Nii ka praegu – tühi tähtsusetunne... ja ei midagi veidigi konkreetsemat. Ja sellest – tuim rahulolu: võib-olla ongi see tegelikult sedavõrd tähtis... võib-olla jätan ma tõepoolest maailma veel ühest hädavajalikust tõest ilma... jätan sellepärast ilma, et hoian vägisi peas sedasamust... ebamäärasust.

Ma tahan ju ise ka teada saada, mis see...

Aga võtan kätte – ja ei saagi teada!.. Ei hakka isegi tahtma! Aga ma ju võiksin... võiksin... üks väike, tillukene mõttepingutus... mälu... – ja kõik!.. Kuid milleks... see on ju hirmus oluline, ja mu enda jaoks on see ka hädavajalik... kuid milleks mul seda vaja on... seda pole mul üldse vaja...

Ma hakkan isegi sellepärast nutma, et pole vaja... hakkan enda pärast nutma... sellepärast, et ma midagi ei suuda, kuigi tasuks mul ainult tahta... kuid ma ju ei tahagi, et ma tahaksin... Ma hakkan sellepärast ka veel nutma!..

Võib-olla see ongi just see “tähtis”... Võib-olla, see ebameeldiv rahulolu, mis mind on haaranud, ongi see, mida ma teada tahtsin... ja mida ma unes nägin...

Kuid milleks mul seda vaja teada on?... milleks?...” (lk 145-146)

Aastaks oli 1957. 

, et

Marianne Ravi – Press (1998)

Transilik lugemine, šikk ribaraamat, selline proosa on vahva ja kuskil sügaval ängistav.

“Paadimees-tüdruk, kiilakas, sukeldujamaski ja katkiste sukkadega (vt. saapaid!!!).
Plika piserdab bensiiniga ja mõlgitab haamriga kiirkaatrit. Ta ei süüta seda enne,
kui on end täiesti alasti koorinud. Mehed tõttavad juurde, ulatavad noored käed,
katsuvad, kontrollivad eneste olemasolu ja taustaks on muusika.
Lossimäed.” 

“Aga algul mõtlesin praadida mune ja teha juurde salatit, kuid külmkapis olid
munad just otsa lõppenud ja seepärast valisin makaronid - 

Kuus kuuli vastu suletud ust. Karmiinroosa, oranž, hõbevalgem, kuldkollane,
kahvaturoosa, pärlmutterroosa. Tühjaks imetud tulemasinad. 

- ja seepärast valisingi makaronid, mis olid olemuselt palju huvitavamad kui tähed
või sarvekesed, meresõitjate toit. 

Tükike limusiinimetalli keele alla. 

- pikad ja peenikesed makaronid. Kuni need keesid, vaatasin ajakirja,
kus modellid millegipärast karjuvad, nagu seisaks keegi sul selja taga. 

Viadukt, mille peab enne kasutamist kividega inimtühjaks loopima. 

Tahan ära.” 

“Musta painajaks on osoonivärvilised golfimängijad ükskõik millisel maastikul.”

õhtuleht

Villu Tamme – Tuvi oli tihane (1992)

Kui kontekstist välja rebida ja mõnes kohas mööda tõlgendada, siis, ma ei tea, päris tänapäevane flower power luuletus.

“SÕJAVÄGI KOHUSTAB
On karastunud lahinguis me kuulsusrikkad väed
Me kuulsusrikas sõdur hoiab automaati käes
Ta lumivalged hambad kaunistavad naeratust
Kui pahale afgaanile saab pihta kaevikust
Ta täidab kohustust
Ja sinine on taevas ja silme eest on must 

Sõjavägi kohustab rahvavõimu toetama
Päikses särab kaunis maa Afganistan 

Sõjavägi kohustab meid kaitsma kodumaad
Ja kuigi keegi kallale ei taha kippuda
Ka internatsionaalne kohus tahab tegemist
On parim kaitse rünnak nii ütles keegi vist
Pane valmis mõõk ja rist
Ja ootavad sind ordenid või ootab tinakirst 

Sõjavägi kohustab rahvavõimu toetama
Päikses särab kaunis maa Afganistan 

On karastunud lahinguis me kuulsusrikkad väed
Me kuulsusrikas sõdur hoiab automaati käes
Ta lumivalged hambad kaunistavad naeratust
Kui afgaanile saab pihta kaevikust
Ta täidab kohustust
Ta täidab ta täidab ta täidab kohustust
(1988)” (lk 57)

Jeanette Winterson – Kivist jumalad (2011)

Ühtpidi võttes on see hoiatusromaan – aga mitte ainult. Ja see “mitte ainult” on midagi, mis teeb selle romaani erilisemaks ulmekirjanduse taustal. Kollanokast ulmelugejana tuleb tunnistada, et üldiselt ulme just ei tüki sügavamale emotsionaalsemale tasandile, saab vaid adrenaliinilaksu ja eskapismi ja muidugi hariva kogemuse – ent Winterson paistab olevat liialt hea autor. Aga sellest ma rohkem ei kirjuta, sest mõtted on laokil ja üleüldse, muidugi.

“Ma peaksin rõõmus olema, et saan tööajal poes käia, aga ma ei ole millegi üle rõõmus. Tegelikult olen ma depressioonis, mis on põhimõtteliselt keelatud. See tähendab, et depressiooni esimeste sümptomite ilmnedes peaksin mina, sina, ükskõik kes arsti juurde minema, kust suunatakse kellegi juurde Täiustamise Osakonnast, aga mina juba olen keegi Täiustamise Osakonnast, ja mul on depressioon.” (lk 30)

Omamoodi fantaasia Asimovi robotite jätkuks või õigemini vaade võimalikule (ausalt öeldes väga võimalikule) 21. sajandi tulevikule. Peale läänemaailma kollapsi (nö arengumaad maksavad kätte ja korraldavad tuumarünnaku) on lääneliku elulaadiga riikide toimimise üle võtnud korporatsioon. Toimub üleüldine rohelisele eluviisile üleminek, aga seda näiliselt – jätkub ühtviisi tarbimine (aga varjatumalt) ja planeet läheb üha enam lõplikult tuksi. Ent leitakse planeet, mis arengult sama kaugel kui Maa 65 miljonit aastat tagasi, dinosaurused ja muu. Läheb siis ekspeditsioon seda terraformima, ja noh, üheksa korda mõõda, üks kord lõika – tahtsime kõige paremat, aga läks nii nagu alati.

Tõeline Eros ja Thanatos pulbitseb lk 81-82 dialoogide segunemises – robot avaldab armastust inimesele (queerulme?), samal ajal arutatakse uuelt planeedilt suuremate eluvormide minema pühkimist; megaürgne kui ultramoodne üheskoos. Kas see jah-värk (lk 197) on mingi allusioon “Ulyssesi” lõpule? Stiil on hea, tead.

Nojah, rohkem ei kirjuta midagi (vabandust), huvitav raamat.

avaldatud mõtted

õhtuleht

tõnise lugemispäevik

Jaan Kaplinski – Jänes (1980)

Verdtarretav õuduslugu nõukogude godzillast ehk kuidas laborimasinad tegid omatahtsi jänesest koopia ehk masinjänese.

“Masinjänes sai hoopis rohkem masina kui jänese moodi. Ta oli kokku pandud ratastest, hammasratastest, kangidest, hoobadest, traatidest, mootoritest ja muust sellisest. Ta oli ka hoopis suurem ja tugevam kui päris jänes, sest masin oli tahtnud, et tema looming oleks loodusest parem. Aga hingelt oli masinjänes nagu jänes kunagi: ta tahtis joosta ja hüpata. Niipea, kui ta sai valmis, leidis ta, et laboratooriumis on igav ja hüppas samuti aknast välja.”

Tulemus on õõvastav monstrum, kes ei leia looduses kohta ja tuleb muidugi naturaalsesse keskkonda ehk linna tagasi.

“Tänaval sündis sellest suur segadus. Inimesed põgenesid imeeluka eest, autod jäid seisma. Tekkis liiklusummik. Seda märkasid miilitsad ja nad saatsid kopteri vaatama, mis on juhtunud.”

Aga moodne urbaniseerunud keskkond lahendab olukorra nii, et masinjänes leiab rakendust teiste friikide juures loomaaias.

“Nii oligi masinjänesest saanud karusselljänes. Kõik loomad ja lapsed, kes karusselljänesega sõitsid, olid väga rahul ja kõige rohkem oli rahul karusselljänes ise, sest nüüd oli tal palju sõpru.”

Ütlemata õudne on see lugu, tunnistama peab tõde. Kaplinski hoiatab! Ja suitsetamine on kahjulik.

Christopher Tyerman – Jumala sõda (2010)

Jälle üks raamatuke loetud ja rist kirjas, vaesed guugeldajad, kes loodavad siit midagi asjalikku leida – ent allpool on linke, mis juhatavad edasi põnevatesse käsitlustesse.

Päris hull tõlketöö, kõik see nimede ja mõistete rägastik, müts maha. Hea, et raamatus on koos kogu ristisõdade pundar, võiks öelda – hariv (nt albilastest ei teadnud küll enne midagi, vaid nime siitsealt lugenud). Ja noh, lugemist hõlbustab autori eluterve huumor ja nipsatused kuulsate ja kummaliste kapsaaeda.

Huvitav oleks lugeda kreeklaste kooliajaloost tollase Bütsantsi tegemistest, mida õigustatakse ja mida sarjatakse.

Autori poolt vast kõige üllama kooslusena jäävad raamatust meelde Saksa Orduga võidelnud preislased – peaaegu oleks kristlased oma kodumaalt minema pühkinud. Aga noh, ehk mõnes teises maailmas läheb see korda.

“Poliitilises keerises, kus võim püsis mitmesuguse õiguspärasuse astmega sõjaliste väepealikute käes, ei olnud Lääne sõjavägi sugugi nii eriline ega ähvardav, nagu nad end vahest ise pidasid. Lähis-Ida peamine võimuvõitlus käis Iraanis, sadu kilomeetreid ida pool, mistõttu Lääne sihtmärgid Kiliikia, Antiookia, Edessa ja Jeruusalemm kujutasid endast ääremaa probleeme. Juba Tutus oli avastanud, et Süüria valitsemisest ei piisanud kuidagi Iraagi ja Iraani jõudude vastu. Oma retke loomuse tõttu ei kujutanud kristlaste sõjavägi endast peaaegu kunagi tõelist ohtu kohalikele võimumeestele. Hoolimata Nikaia kaotamisest ja ristisõdijate 1097. aastal antud hoopidest jäi Rumi sultanaadi ja danišmentide võim murdmata, ehkki sai veidi räsida. Ainult seal, kus turgi võim oli juba nõrgenenud või kokku varisenud, näiteks Kiliikias ja mõnel pool Põhja-Süürias, sealhulgas Antiookias, ähvardasid ristisõdijad ka tegelikult olemasolevaid võimustruktuure. Näiliselt Bütsantsi palgasõdurite rolli täitev uus, fanaatiline, ühtse eesmärgiga jõud sobis hästi maailma, kus domineerisid võõramaiste palgasõdurite väed, olgu nad siis kurdid, turgid või armeenlased. I ristisõda ei kujutanud endast kaasaegse Lähis-Ida poliitikas mingit erandit.” (lk 127)

Üks huvitavamaid osasid on ülevaade Meretaguse 12. sajandi eluolust, kuidas toimus üldse eri kultuuride kooseksisteerimine või millest seal üldse elatuti; algul jäi suisa mulje, et kogu madina keskel põllumajandust polnudki. (Kas kristlus üldse sobib nö valgele inimesele? Puha lõunamaine usk.)

“Kogukondadevahelise ja -sisese vägivalla, seadusetuse, ükskõiksuse, praktilise kooseksisteerimise, lahendamata pingete ja rõhutatud stereotüüpse käitumise poolest meenutavad need lood teisi piirialasid, näiteks Ameerika “metsikut” Läänt.” (lk 217)
“Nii kerkib meie silme ette pilt omavahel seotud ja koostööd tegevatest kogukondadest, mis ei ole täielikult lõimitud ega assimileeritud ja mille puhul ühise keele vajadus on õieti üsna väike – mõnes mõttes meenutab see tänapäeva linnu ja muid rajaalasid. Sel juhul ei tähenda identiteedi säilitamine tingimata sallimatut välistamist.” (lk 220)

Omamoodi must huumor ja ooper oli Meretaguses abielusidemetega jahmerdamine, bigaamiad ja värgid-särgid.

“Ükski keskaegne monarhia poleks suutnud õitseda Jeruusalemma valitsejasoole omaste puuduste ja vahejuhtumite tingimustes. Kuningas Amaury tütar ja ainuke pärija, kuninganna Isabelle I, abiellus aastail 1183-1197 neli korda, kusjuures kolm viimast abikaasat lahkusid siitilmast väga erilisel ja uskumatul moel. Montferrat' Conrad mõrvati ajal, mil ta jalutas lõunasöögilt koju (1192). Champagne'i Henri kukkus, selg ees, kõrgest aknast välja (1197). Amaury olevat surnud liigse meriärni söömise tõttu (1205). Võib-olla hämmastusest sellise saatuse üle lahkus peagi siitilmast ka kõigest kolmekümne kolme aastane Isabelle, enne kui ta jõudis ohtu seada uusi abikaasasid.” (lk 644)

Ja eks kõrgete ülikute suhtluskultuuriski leidus arenguruumi.

“Kuningate omavaheliste suhete teravuse võtab kenasti kokku lühilugu, mida kõneldi Meretaguses mõni aasta hiljem. Selle kohaselt öelnud Richard haigele Philippe'ile, et tolle ainuke poeg Louis on surnud. Ta lootnud, et Philippe sureb vapustusest ja kurvastusest. Tegelikult oli Louis muidugi elus. Aga loo kohaselt oli Philippe tõepoolest nii löödud, et hakkas otsekohe valmistuma tagasisõiduks Läände.” (lk 408)

Metsikuste kirjutamishuvilistele väike stiilinäide 16. sajandi ungarlastelt.

“Mõlemad pooled panid toime jubedaid tegusid, millest kõige õudsem oli viimane. Dózsa pandi põlevale platvormile või troonile ning tema pähe asetati hõõguma aetud rauast “kroon”, tema kaaslased sunniti hammustama oma juhi kehast tükke ja jooma tema verd. Kõike seda saatis laul, tants ja karnevaliõhustik.” (lk 785-786)

sirp

sakala

õhtuleht

päevaleht

Heidi Raba – Lili Remma ja gongapuuhaldjas. Esimene raamat (2011)

Tegemist siis avaraamatuga arvatavale sarjale, kus seiklevad Lili ja ta sõbrad. Kus? Kes teab. Lili on noor eesti neid, kes luupainajatest hoolimata saab jaanipäeval 15-aastaseks. Mis juhtub seepeale? Kuri emand Morga röövib ta (ja veel kaks tuttavat) sel jaanisel ööl. Kuhu? Kuhugi halba paralleelmaailma. Seal töötavad Morga heaks teised planeedilt Maa röövitud tiinekad, keda ühendab see, et nad kõik sündinud jaanipäeval. Miks nii? Sest vaid sel päeval sündinud noorukid saavad kaevandada kivimeid, millest tehakse emand Morgale elueliksiiri (midagi põlevkiviõli sarnast?). Nojah. Muuseas on noorte seltskond kõik kenasti Baltikumist ja Skandinaaviast pärit. Ahjaa, emandat teenivad morgelid, kes pisut meenutavad oma kehatuses ja kurjuses neid Rowlingu surmasööjaid. Niisiis, lapsed on paralleelmaailmas raskes tööorjuses ja pagemislootus nullis. Mis veel hullem – ühel hetkel koorub Lilile ja ta sõpradele kaaskannatajatelt teave, et kui nad saavad just nii ja nii vanaks, siis... Jumal küll, milline šokk – Lili ihaldatud noormees Tom ja paar orja ongi kohe naa. Ja see ajendab meeleheitlikele tegudele ehk Lili ja Tomi põgenemisele. Mille käigus satutakse kokku... gongapuuhaldja Grintiga. Kelle kaasabil avanevad selle muidu lohutu maailma hoopiski imelisemad saladused, mille kaasabil siis... vabadusvõitlust pidada ja suurimaid hirme võita. Kui traagiline raamatu finaal on, ei ütle. (Vähetraagiline.)

No sedapsi. Tegemist siis laste- või noortekirjandusega, mil ulmeline elemendike ja nii. Raamatu eeskujudele ei oska osutada, sest pole sellelaadse kirjandusega tuttav. Tekst jaguneb kolmeks – elu õitsval Eestimaal, vangistus Morga juures ja revolutsioon Grinti kaasabil. Autor kujutab kodumaist eluolu ehk sutt liialt nunnulikult. Raamatu keskpaigas jääb nati arusaamatuks, kui kaua Lili orjuses aega veedab, tundub kui kuid, aga korraga selgub, et lähenev kurb sündmus on jaanipäevast vaid kahe nädala kaugusel. Grinti ja semude õilmitsemine raamatu viimases kolmandikus muudab meeleolu päris flower poweriks, mis oma positiivsuses on tegelt tore. Natuke lihtne see lugu on, aga miks mitte, alguse asi. Loodetavasti järgnevates raamatutes on Lili ja ta sõbrad juba täisealised.

orissaare raamatukogu
reaktor
ulmekirjanduse baas

Siim Kärner – Salaküti märkmed (1992)

Väike aforismi- ja luulekogu, mis räägib siis EV algusaastate valudest. Kuna kaanepilti netis pole, siis väike kirjeldus – see on kollane ja küllaltki suurte mustade tähtedega peale kirjutatud “siim kärner salaküti märkmed”. Nii on.

“Tuludest rääkimine ei ole kunagi tulus.” (lk 5)
“See, et kana pärast munemist kaagutab, on üpris loomulik – Figaro aariat ta ju laulda ei oska.” (lk 8)
“Ära hüppa tundmatus kohas ette!” (lk 9)
“Kurg võib küll lapsi tuua, aga sa pead ka ise mees olema.” (lk 10)
“Kui kaamel tahab lennata, siis ärge keelake talle seda – nagunii on see ainult tahtmine.” (lk 29) 

“Kuhu kadusid rublad,
sinna kaob ka kroon.
Jäävad ainult võlad
ja mälestusfoon.” (lk 40)

Prosper Mérimée – Carmen (1974)

Selline vist ongi jalafetisištide veider maailm.

“Järsku pöördub Carmen ümber ja virutab mulle rusikaga rindu. Kukun meelega selili. Ühe hüppega on ta minust üle ja pistab jooksu, näidates meile oma jalgu, ja milliseid veel!... Räägitakse baski jalgadest: tema omad ei jäänud neist milleski maha... nii kiired kui kaunid.” (lk 49)
“Ja ometi ei suutnud ma end takistada tema peale mõtlemast. Kas usute, härra – tema aukudega siidsukad, mida ta põgenemishetkel mulle täies pikkuses näitas, seisid mul kogu aeg silme ees.” (lk 51)  

sinine minut 

Robert E. Howard – Kuningas Kull ja Bran Mak Morn (2008)

“Sest Kull teab, et on kõrgemaid maailmu, ning ükskõik, kas võlur nõidus ta ära sõnade või hüpnotiseerimisega, selle kummalise ukse taga avanesid kuninga pilgu ees uued väljavaated. Sellest ajast, mil ta vaatas Tuzun Thune'i peeglitesse, on Kull reaalsuses vähem kindel.” (“Tuzun Thune'i peeglid”, lk 57)

Kull on ootamatul kombel eksistentsiaalne kangelane, suisa mõtleb ja arutleb ja kahtleb. Mõjus ehmatavalt. Mõneti tekkis kartus, et Kull võib taas meie maailma võitlusse tulla (lk 118-119), igatahes tundub tema taaselustumine reaalsem kui Kalevipoja lubatud tagasitulek. Vaikselt idanes hetkeks kole ettekujutus, kuidas autor kujutles end peategelaste nahas seiklemas, ja kui veidralt monotoonne see kõrvaltvaates olla võiks.

“Kuningas Kull, sa oled rohkem kui kuningas – sa oled mees.” (“Rüütlid öös”, lk 105)

 ulmekirjanduse baas

Looduse saladuste wõti (1902)

Läbi ei lugenud, aga tegelt päris adekvaatne jutt, lihtsalt tehakse maarahvale mõndagi selgeks. Ja muidugi see vanaaegne väljendumine.

“Kõigis tähtsamates haigemajades tehakse iga päew neid inimesi, kellede juures miskisugusi walusaid lõikamisi ette tahetakse wõtta, chloroformi aurude läbi tundmise- ja liikumise wõimetuks. Chloroform on keemialine wedelik, mida rätiku pääle kallatakse ja siis haigele nina ja suu ees hoitakse. See wedelik aurab ära ja haige hingab seda auru, õigemini selle gaasi sisse. Gaas jõuab niiwiisi kopsudesse; aga see ei tee sellest wäljagi ja hingamine kestab takistamatalt edasi. Kopsudes jõuab see gaas weresse, aga ka werele ei tee ta nähtawaste sugugi tüli. Ta rändab ette kirjutatud teed mööda südamesse tagasi ja toob gaasi ühes, ilma et südame pulssi lööki häwitaks. Südamest woolab weri tuiksoonte kaudu läbi terwe keha, ja werega ühes teeb ta chloroformi gaas sedasama ringjooksu; ühelegi kehaosale ei tee see gaas otsekoheselt mingit waewa. Werega ühtlasi rändab gaas ühtlasi aga ka pääajusse, ja siin awaldab ta niisugust mõju, mille põhjust teaduslikult mitte ära seletada ei saa, aga mille järeldus on, et inimene tundmise ja liikumise wõimaluse kaotab. On haige nii kaugel, siis wõib temalt kõige suurema südame rahuga kätt ehk jalga otsast maha lõikada, luud pooleks saagida, nuaga tema liha lõikuda; ta ei tunne sellest midagi, ta on nagu taim ja elab ta sel ajal nagu taim; ta tunneb kõige selle järeldusel niisama wähe walu, kui taim seda tunneb.
Kui chloroformi tarwitamisega mitte liiale ei minda, mis elukardetawaks wõib saada, ja kui haigel nüüd ühte teist gaasi – ammoniaki gaasi – nuusutada lastakse, siis ärkab ta nagu raskest unest üles ja imestab selle üle, mis temaga tehtud; ja kui ta mitte haawad alles ei oleks, mis paranemise ajal muidugi walu teewad ja isegi haawapalawikku wõiwad sünnitada, siis wõiks lõigatud inimesele tõepoolest nõuu anda, et ta oma liikmed ligi wõttaks ja kodu läheks. Kui see ainult wõimalik oleks, niisama lühikese aja see, kui haiget ilma kahjuta chloroformeerida wõib, ühtlasi ta tehtud haawu parandada, - milleks muidugi lootust ei ole -, siis ei oleks pääle hoolsalt ja ettewõetud lõikamisi ei walu ega hädaohtu olemas.” (lk 34-36) 

“Puu ei tea seda mitte, et ta olemas on; aga tema sees on niisugune töö ja tegewus käimas, mida tema kaswamiseks ja elus olemiseks täitsa waja on; ja nii on lugu terwes taimeriigis. Loom on aga juba hoopis teine asi, ta on nähtawaste selleks loodud, et temast wäljaspool olewat ilma tundma õppida. Ja loomade kehaehitus on niisugune, et ta sunnitud on, ilmatundmist omandama. Looma sisemine masina wärk, tema vegatativiline elu oleksid lausa wõimatad, kui loomal omas kehas mitte tööriistu ei oleks olnud, millede läbi tal wõimalik on wälimisi ilma mõjudusi märkada.
Puu, näituseks, on juurte pidi maa sees kinni. Tema juured on teatawal mõõdul ahelad, mis teda ühe paiga külgi kinni siowad, kui tal ka muidu wõimalik oleks, ennast ühest kohast teise liigutada; aga just need juured on kanalid, millede kaudu temasse toidus woolab. Tal ei ole waja, selleks paigast liikuda, et toitu wastu wõtta ja elada, ja sellepärast ei tea ta midagi ega pruugi ka midagi teada, mis lugu temaga õieti on ja kas pääle teda miskisugusi asju maailmas olemas on.
Loomal ei ole mitte seesugusi juuri, mis temale toidust toowad. Ta piab iseenesele toidust muretsema. Sellepärast piab tal wõimalik olema, ühest paigast teise liikuda, sellepärast piab ta enesest wäljaspool olewa ilmaga läbikäimisesse astuma ja sellepärast tarwitab ta niisugust elu sisseseadlust, mis temale wõimalikuks teeb, natuke wälimist ilma tundma õppida.
Loom on olewus, kellel jalamaid waja on, ennast wälimise ilmaga tutwustada, niipea kui ta maailmasse tuleb, ja kes siis ta seesuguseks tutwuseks sisse on jäetud.” (lk 56-57)

Vambola Lillemäe – Vändra kandi antsakad lood (2011)

Lugudes kajastub masendav alkoholi liigtarbimine, mis pole muidugi üllatav, aga kokkuvõttes mõjub tülgastavalt. Raamatus siis Vändra kandi eelkõige nõukogudeaegne nö pärimus sealsetest tuntumatest inimestest ja veidramatest juhtumistest, mis autori poolt trükisõnaks kohendatud. Arvatavalt maakonnasiseseks tarvitamiseks või muidu rahvaliku huumori sõpradele.

“Suvel on ikka raske kelguga asfaldil sõita 

Värvikas kuju oli Vändra võitööstuses toitainete tehnoloogina töötav kuulsa AU autor Urmas Altmeri, kellel oli mitukümmend autoritunnistust juustu ja teiste piimasaaduste tootmise täiustamise eest. Tema lemmiksõiduk oli Soome kelk. Kui kinno tuli uus film, kihutas ta talvel oma soomekaga ühest alevi otsast, kus ta elas, teise, kus kino asus.
Kui Urmas mõttesse vajus, unustas ta kõik – ümbruse ja olud. Ühel aprilli viimastest päevadest nähti Urmast laubalt higi pühkides Soome kelguga kino poole liikumas. Lumi oli juba läinud, vaid mõne lohakama majaperemehe väravataguses oli kõnniteel mõnikümmend ruutsentimeetrit jääd. Kelgu jalased lõid asfaldil tuld.
Kui Urmase käest küsiti, mis tempe ta teeb – kevad ammugi käes, lund enam pole ja kuldnokad laulavad –, kohmas ta vastu: “Ma mõtlesin küll, miks kelk kuidagi edasi ei taha liikuda ja jalased krigisevad. Ah et kevad või? Hea, et ütlesite.”
Ta jättis kelgu tee äärde ja läks jala kino poole edasi. Seansi lõppedes korjas kelgu tee äärest üles ja sõitis üleni higist leemendades koju, ohates ise, et suvel on ikka kuradima raske asfaldil kelguga sõita.” (lk 57)

Ants Pärna – Merel ja maal (2011)

Teatud mööndusteta võiks öelda, et kirjastus Eesti Raamat on hetkel üks juhtivaid omamaise campkirjanduse avaldajaid. Kui ikka mõni tundmatu eesti autor selle kirjastuse nõul ja jõul raamatuturule tuleb, siis noh, värskendav tuuleke puhub ja musugune campisõber vaid rõõmustab jne. Selle raamatu lugejad on ehk eelkõige vanemad inimesed, kes soovivad lihtsalt kirjutatud selgeid ja positiivseid lugusid – ja seda nad saavad. Tegelased räägivad loosungites või peavad teineteisele pühalikke kõnesid, kõik on klišeedena korduv ja ei mingit sõnavägivalda lugeja kallal. (Või noh.) Lühilaused ja rohked kordused, sirgjooneline stamplik lihtsameelsus, see on pretensioonitusest hoolimata igati korralik camp, kindlasti viimaste kuude parim sellelaadne lugemiselamus. (Ja selline avaldus tuleb peale Howardi lugemist.)

“Imeline naine” on vast dramaatilisemat laadi lugu. Hiliskeskealine kapten Karl on õnnelikult abielus Airega, ja ometi, vanamees petetakse niivõrd ära, et eostab lapse keskealisele süütule arstile Mairele. Karl ei tea lapsest midagi. Nojah, peagi diagnoositakse Mairel surmav haigus ja üks hetk avastab Karl, et tal on Mairega poeg Karl. Ta räägib sellest Airele, kes andestab Karlile Maire ja Karli ning seejärel hoopistükkis pakub Aire Mairele, et tulgu ta Aire ja Karli koju hooldajaks. Maire mõtleb ja nõustub. Karl tuuaksegi siis isa juurde elama, ja mis Karlil üle jääb. Aire on veendunud, et Maire armastab Karli ning soovib, et peale tema lahkumist nad perekonna moodustaksid, Karlil on Karli vaja. Kõik on enamvähem rahul (v.a. ehk Karl, kellele Aire ja Maire muudkui pähe istuvad). Üks hetk Aire surebki ning suguvõsa soosingul jätkavad Karl ja Maire kooselu, saavad järgmise lapsegi. Elu nagu õiglane muinasjutt oma võimsa happy endiga. Ja kuidas veel kirjutatud, stiilinihilistidele soovitatav lugemine.

“Pisut rahunenud, sosistas Maire: “Karlike, kas kahe inimese üheks saamine on alati nii hea? Nüüd ma mõistan, miks abiellutakse, miks tahetakse ikka kahekesi olla. See on ju tõesti nii hea. Ära ole minu peale pahane, et ma su juurde pugesin, kuid mul on ka ju õigus õnnele, kas või niigi üürikesele. Tänu sinule olen ma nüüd meest tunnetanud naine. Kas need kaunid ja nii head hetked saavad veel kunagi korduma, ma ei tea. Kuid ma olen alati valmis sinu jaoks, ootan sind alati. Kui tunned igatsust mu järele – tule. See oleks mu suurim rõõm. Seniks aga elan ma nende kaunite hetkede mälestustest.”
Karl hoidis teda kaisus, kuid ei öelnud midagi.” (lk 26)

“Anna” ehk lugu mitte truudust murdvast naisest (nähtuna temaga truudust murda sooviva mehe silme läbi) on samuti vapustavalt lööv lihtsameelne lugu. “Ave” on ootamatul kombel ilukirjanduslike ambitsioonidega tekst, vürtsitatud kristliku moraali hüüatustega. Seekord siis pensionieelikute truudusemurdmine, ja nagu Pärna lugudes kombeks, toimub see kevadel kui kõik õide puhkeb ja hing enamat ihkab. Kuuekümnendates abielumees jääb impotendiks ja teda palavalt armastav abikaasa avastab aja jooksul, et vahel vaja enamat kui hellitusi. Juba mitmeid aastaid on teda töökohal piiranud viiekümnendates elumees, kelle võrku vaene Ave viimaks takerdubki. Aga üks hetk lahvatab katastroof ja paaritujad jäävad vahele elumehe abikaasale, kes tekitab seepeale Avele mitmeid kehavigastusi. Puhkeb skandaal, ent lõpuks Ave ja ta abikaasa siiski lepivad ära ja lähevad linna elama. Lõpp siiski õnnelik – impotendist mees avastab, et poest on võimalik dildot soetada. Kõik rahul. “Vanemabi” - ei suuda enam pikalt ümber jutustada, Pärna on tasemel nagu ikka. Vanemabi tahaks kapteniks saada, aga selleks peab ta abielus olema (et välismaareiside ajal abikaasa nö pantvangiks oleks). Ja kiirelt! Noh, mures mees leiabki ühe kena ullikese, kes nõustub viimaks kärmelt abielluma. Nagu ikka, on tegelased siirad ja süütud hingekesed. Lugu lõppeb väga ilusasti, puhkeb tõeline armastus.

“Aive sai aru, et oli asjata pahandanud. Tegelikult talle vägagi meeldis see suudlus. Ta vaatas Aivari kohmetunud näkku, siis aga pani oma käe ümber noormehe kaela ja suudles teda ise. Tõesti, oli nii meeldiv suudelda seda poissi. “Nüüd oleme tasa,” ütles ta ise pärast seda kelmikalt naerdes. Aivar võttis ta tugevamini oma kaissu. Ta tunnetas, et ei tahaks sugugi, et sellest tüdrukust saaks talle ainult formaalne abikaasa, vaid tahaks armastada teda ja olla temaga koos kogu elu. Aive tema kaisus surus pea ta rinnale ja mõtles omakorda: “Kuidas küll on temaga nii hea olla. Oh, Aivar, Aivar, ma ei taha sulle mingiks ametlikuks naiseks saada, vaid tõeliseks.”” (lk 104)

Et siis sellised lood, mis on nõukogude ajal tabanud meremehi maal ja merel. Pärna on siiras jutustaja, pole siin mingit iroonia ega hukkamõistu varjugi, ja see on muidugi kena. Raamatus on veel lühemaid lugusid, aga noh, eks need samamoodi naiste ja mere ümber keerle, mõni õnneliku ja mõni traagilisema lõpuga. Meri on meri.

Ernst ja Liisa (1900)

“Üks ilus ja hale, ühtlasi ka õpetlik jutustus noore rahwale, kahest armastajast ja nende õnnetumast otsast.” - nii on. Linnalähedases talukeses elas Liisa emakesega ja müüs elatumiseks Moskvas lillekesi. Toimetulek oli probleemne. Ükskord aga ostis Liisalt lillekimbu noor mõisnik Ernst, kes vaimustus neiust ja tegi temaga suulise lepingu, et edaspidi müüb Liisa vaid temale lilli. Ja nii läks. Samuti tutvus Ernst Liisa emaga, kel õnnestus paaril korral noormehele kurta oma rasket elujärge. Liisa ja Ernst hakkasid öösiti salaja kohtuma ja lõpuks juhtus see, mida ei pidanud juhtuma. Mille peale Ernst teatas kohe, et peab nüüd sõtta minema, isamaa ootab. Kaval ajastus! Kõik nutavad ja annavad lubadusi, mõttetuid nagu ikka.

Möödub kaks kuud, ja korraga näeb Liisa linnatänaval... Ernsti! Ta vajub noormehe kaenlasse, kes seepeale...

“Tema kahwatas ära ja mitte midagid ta hüidmise peale wastates, wõttis ta käest kinni, talutas teda oma tuppa ja ütles ust lukku pannes: - Liisa! asja seisukord on ennast muutnud, mina olen sunnitud naist wõtma, sina pead mind rahule jätma, ja oma enese kasuks mind katsuma ära unustada. Ma armastasin sind ja armastan weel praegugi, see on mina soowin sulle südamest kõiksugu head.
Siin on sulle sada rubla, - wõtta seda (tema pistis talle raha wägise tasku) luba mind sind weel wiimast korda suuteleda, ja mine kodu.” (lk 32-33)

Liisa koperdab seejärel linna peal ringi ja minestab ja on nõutu ja muidu dramaatiline.

“ - See mälestus wapustas tema hinge? Hirmus südame piin paisus ta näu pealt? Mõne minuti pärast waus ta sügawa mõttete sisse. Korraga waatas ta oma ümber ja nägi oma naabri 15 aastast tütart, kes teed mööda kodu poole läks, ta hõikas teda oma juurde, andis Ernst'ist antud raha ta kätte ja ütles.
- Armas Anna? armas sõbrannake! wii see raha minu ema kätte, see ei ole mitte warastatud, ütle talle, et ta Liisa ta wastu on eksinud, tema armastust ühe kõlwatuma inimese wastu warjates, E... ah tal ei ei ole selle nime tarwis teada. Ütle, et see inimene minu wastu truudust murdis, palu, et ta mulle andeks annaks, Jumal saab temale ise abimeheks olema, suudle ta kätt nagu ma sinu kätt suudlen... Ütle et vaene Liisa käskis teda suudelda, ütle talle, et mina... Seal juures hüppas ta wette.” (lk 34-35)

Tõmmatakse välja ja maetakse sinnasamma musta tamme alla. Sureb ema, sureb Ernst (enne küll jõudis lobiseda juhtunust autorile). Loo moraal? Nojaa.

“Nüüd wõib olla on n'ad ehk juba äraleppinud.” (lk 36)

Hilisemas tõlkes (1974) on noormehe nimeks siiski Erast.