Graeme Simsion – Abielu Rosiega (2015)

Järg romaanile “Naiseotsing” ehk Austraaliast New Yorki kolinud Doni ja Rosie värske abielu saab peagi uue pöörde – Rosie on rase. Meest tabab see ootamatult, sest ta on selline nagu ta on (Asperger või mis tal ongi), lapsesaamine olnuks plaanis kui peale Rosie õpingute lõppu. Don püüab nüüd endale selgeks teha, mis on rasedus ja kuidas tuleks sel ajal toimida, mida süüa, milliste komplikatsioonidega tuleks nüüd kokku puutuda. Et tegemist ikkagi Doniga (kes on selline nagu ta on), tekivad kiiresti üleüldised ja eraviisilised arusaamatused, mida mees oma tõekspidamistega veelgi hullemaks ajab. Lisaks nõuab tähelepanu üha laienev sõprade ring (ehitaja, psühholoog, rokkar), kel on omad probleemid – küll oma abielude või töö või lastega; ning Don sukeldub neid niisamuti päästma. Selle tulemus on paratamatu – üha suuremad arusaamatused ja möödalaskmised oma naisega, kes on lõpuks veendunud, et Donist pole mingit isa ja lihtsam on laps üksikvanemana üles kasvatada. Don püüab nüüd omakorda abielu päästa, aga kuna ta on selline nagu ta on, lähevad suhted Rosiega veel enam rappa.

Humoorikas ja vahel halenaljakas suhtedraama, omamoodi muinasjutumaailm, mida on tore ja armas lugeda... aga noh, kui palju sa reaalses elus puutud kokku siinses raamatus tekkivate olukordadega. Kõik tegelased on ühel või teisel moel head, lõpuks sajab robinal mitmesuguseid happy ende. Natuke suhkrune, või kuidas. Eks sellised raamatud ongi pigem positiivsuslaksuks muidu hallis argipäevas, leiad usku, et kõik on head ja raskustest hoolimata asjad lahenevad. Autor keerab Doniga juhtuvaid sündmusi kõvasti üle võlli – kõik need probleemid Rosie, sõprade, töökaaslaste, ametivõimude, kuulsuste ja turvatöötajatega. Ikkagi tänapäevane muinasjutumaailm, kus tegutseb kangelane oma veidrustega.

Kuid eks peamine on see, et nalja saab ja loetu teeb südame soojaks, headus võidutseb ja armastus on vahva.

siiliste raamaturiiul

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Graeme Simsion – Naiseotsing (2014)

 Tore armastusromaan keskealistele või muidu veidrikele meie hulgast – ükskõik kui imelik sa ka oled, ikka võidakse sind õnnistada ühel päeval sellise positiivse armastusega. Kui vaid proovid ja oled valmis muutusteks, niisama ei kuku midagi sülle. Ja noh, oled ühiskonnas mingil moel hinnatud ja omapärane. Sest kas on midagi toredamat kui elu jagamine inimesega, kellega on sul hea?

Geneetikateadlane Don on emotsioonitu sundmõtete küüsis (vahel nimetatakse seda autismiks) neljakümnendatesse tüüriv mees. Need mõned kohtingud, mis tal kahe kümnendi jooksul olnud, on lõppenud tõhusa edutusega. Mehe päevaplaan on nädalate kaupa minutite kaupa ette planeeritud, niisamuti toitumine jms (huvitaval kombel tunnistab ülihoolas autist end alkohoolikuks – kuigi saab aru, et see on mõnel moel halb jne). Donil on abielupaarist sõbrad Gene ja Claudia, kelle abielu on nö avatud, ja kus siis psühholoogiaprofessor Gene on seadnud endale eesmärgiks magada eri rahvustest naistega (edusammude märkimiseks on ta kabinetis kaart, kus siis koinitud partnerite järgi maad ära märgitud).

Gene ja Claudia pole siiski jätnud lootust (sest vahel paistab neid tüütavat Doni kui sõbra pealetükkivus) ja utsitavad Doni, et see ikka inimestega suhtleks, ja kes teab, ehk niimoodi... elu paremaks muudaks. Don otsustab riskeerida ning päevaplaanidesse mahutada partneriotsingu, selleks koostab ta abielupaari abil põhjaliku küsimustiku, millega siis endale ideaalne partner välja peilida. Mees käib küsimustiku lihvimise eesmärgil kiirkohtinguüritustel, ning jõuab järeldusele seda küsimustikku natuke paindlikumaks muuta. Gene paneb ankeedi netikohtingulehele ja naised asuvad seda üpris agaralt täitma, kuid isegi see lõdvendatud ankeet (nt on selge, et alkoholi joomata koos olla ikka ei saa) ei vii Doni eesmärgile lähemale. (Küll aga õnnestub Gene'l Doni küsimustiku mõne objektiga voodisse sattuda – hindu ja belglanna.)

Siis aga saadab Gene ta juurde Rosie. Särtsakas mutt, aga patustab Doni mitme olulise parameetri vastu – suitsetab, joob, hilineb ning arvatavalt pole ka pinali teravaim pliiats. Aga Donil on temaga pagana huvitav ja naisel endalgi lõbus. Ühesõnaga, võib arvata, milline katsumuste jada Doni ja Rosie vahel algab ja kui mitmel korral paistab kõik pöördumatult katkevat. Ent nagu Don avastab, on Rosie tegelikult...

Asi, mis ei lase neil lõplikult suhtlemist lõpetada, on see, et Rosie otsib oma bioloogilist isa kuuekümne võimaliku kandidaadi hulgast ja geneetikust Don saab selleks illegaalselt DNA teste teha. Aga see, mida tuleb teha proovide kättesaamiseks, on omaette ooper (ja ühtlasi hea viis Doni normaalseks karastamisel – ta peab inimestega suhtlema, ja mis välja tuleb, inimesed on huvitavad ja Donil on nendega mõndagi ühist).

Et siis jah, meelelahutuseks igati vunts raamat. Inimlik komöödia kasvatuslike joontega. Austraaliast!

“Rosie avas taksoukse. Ma soovisin, et ta lahkuks. Aga tal oli veel midagi öelda.
“Don, kas ma võin midagi küsida?”
“Üks küsimus.”
“Kas ma sinu meelest olen kütkestav?”
Gene ütles mulle järgmisel päeval, et olin valesti aru saanud. Aga teda ei olnud taksos koos maailma kõige ilusama naisega pärast täieliku sensoorse ülekoormuse õhtut. Ma arvasin, et sain hästi hakkama. Tabasin trikiküsimuse. Ma tahtsin Rosiele meeldida ja mul oli meeles tema kirglik väide, et mehed kohtlevad naisi objektidena. See oli katse tuvastada, kas ma näen teda objekti või isikuna. Enesest mõista oli õige vastus viimane.
“Ma ei ole õieti tähele pannud,” ütlesin ma maailma kõige ilusamale naisele.” (lk 126)

lovekad
kultuuritarbija60+