Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Khalid Kaki - Operation Daniel (Iraq + 100, 2016)

Vähe tavapärasem ulme kui näiteks Alhaboby tekst. Lugu leiab aset Kirkukis, mis on nüüd – aastal 2103 – hiinlaste valduses (kuivõrd seal on naftaväljad, siis muu Iraak pole hiinlastele oluline, ning seal on muud võimud). Hiinlaste valitsus on üsna düstoopiliste võtetega – rääkida tohib vaid hiina keeles, kohalike kultuuride kasutamise eest võib koonduslaagri asemel oodata ka surmanuhtlus. Milleks on tuhastamine ja seda nii kõrgel temperatuuril, et inimese tuhast sulab kokku nö teemant (millesse on salvestunud lahkunu mälu), mida siis hiinlasest hirmuvalitseja kasutab oma riietuse ilustamiseks. Nojah, loo õnnetu peategelane on üks neist noortest kirkuklastest, kelle vanemad õpetasid talle salaja araabia keelt (iraaklased pole allaandjad!). Tulemuseks siis järgmised teemandid valitseja sandaalidel.

Loo omamoodi tipphetkeks ongi ehk see elajalik karistusviis, mis on omal moe nii… idamaine (kui nii öelda tohib). Vast selle antoloogia esimene tekst, kus pole vihjatud 21. sajandi alguse ameeriklaste invasioonile – kahtlemata saavutus.