Torgny Lindgren – Valgus (1991)

 Kui eelmine raamat oli enamvähem ajalooline proosa oma kiiksuga, siis käesolev on... pärapõrgu. Maailma äärde, määramata ajal saabub Lapimaa lähedale külla küüliku kaudu katk (jumalateotus?, lk 9) ja see niidab armutult pea terve küla maamulda – välja arvatud kolm meest ja kolm naist, hunnik pudulojuseid ja katku toonud küüliku järglased, kes paljunevad meeletult. Katk paneb aja teise voolusängi, ellujääjatele muutub aja käik hoomamatuks ja liigendamatuks ning maailma mudel muundub meestele... mingiks väändunud reaalsuseks. Kord peab olema ja kord ka on (on kabel ja on ka kong), kuid see kord on... nihkes (on, on).

Et maailm on meeste juhtida, siis naised jäävad enamvähem, ma ei tea, inimlikumaks. Nemad ei lähe hulluks, neid ei valda hooti sõgedus, nad ei hävita. Nad on ellujääjad ja elukandjad – tõsi küll, nende laste saatused on vägagi erinevad (Blasius!). Eks omaette küsimus on, et miks ellujääjad peale katku taandumist välismaailmaga rohkem kontakti ei otsinud. Või Könik ja Önde, millised deemonid neis pesitsesid, kuidas nemad püüavad kaoses korda luua, üks kui segipööranud jumalasulane, teine kui trikster.

Ja no muidugi need küülikud. Ja hiiglaslik kult Blasius. Ja kolm võõrast (kaupmees, pettur, ametnik), kes külameeste segamini ajudes... ei suuda reaalsust taaskehtestada. Ühelt poolt sa tõesti elad kaasa külameestega juhtuvale ja soovid, et nad kargud alla saaksid, aga teiselt poolt on nad puhta sassis ja ime, et midagi hullemat korda ei saadeta (selleks jäi aega väheks?).

Irriteeriv romaan, mis teha, autor paneb hooga pöörast (kuigi teisalt va tasane olo). Vanad reeglid ja uued reeglid ning mida on vaja, et inimese irratsionaalsust kontrolli all hoida – sest sellest pole võimalik ega vaja vabaneda, küll aga... ordnungiga lahjendada.

“Ja Jaspar selgitas küüliku loomust:
Inimene ei suuda kunagi küülikut mõista, isegi kui elada tuhat aastat, ei saa lahendada küüliku mõistatust.
Kasukas on pehme ja soe nagu karvatutt naise kaenlaaugus, küülikut paitada on nagu pista käsi lüpsisooja piima sisse. Ja liha on valge ja pehme nagu või, ja kui sa oled küülikupraadi söönud, on terve nädal täiskõhu tunne, otsekui küpsetatud liha poegiks ja paljuneks edasi.
Inimene on teadagi Jumala koopia, kuid on olemas Jumal, kes on loonud küüliku oma näo järgi, see on lustlikkuse ja ringikalpsamise ja niiskuspelglikkuse ja paljunemise Jumal.
Sest üks emaküülik võib aastas sigitada kümme pesakonda. Ja iga kord kümme poega, kes suudab rehkendada, kui tohutu palju küülikuid see lõpuks kokku teeb. Küülikud tahavad olla loendamatud. Emaküüliku armastus on nii suur, et ta ei suuda kunagi vagusi olla, lakkamatult saalib ta siia ja sinna ning alailma võdiseb tal mingi kehaosa.
Jah, küülik on Looja.
Ja küülik kuuleb kõik, ta võib istuda ristikunuti ees ja kuulatada, kuidas see lahti läheb, ja oodata kroonlehtede ilmumist.
Ja küülik võib surra peaaegu mitte millestki, tuuleiilist, vihmapiisast, kirbuhammustusest, raheterast.” (lk 9)

“Eira oli kunagi kuulnud, et neid, kes on mõistuse kaotanud, saab terveks teha. Tuleb tappa loom, kass või koer või kes käepärast on, võtta sisikond välja ja tõmmata see soe loomakere siis haigele pähe. Ja Eira tegi katset, terve päev käis Könik, väike verine korjus lagipähe seotud, ja nägi välja, nagu oleks tal kaks pead, tema enese ja isaküüliku oma, kaks kurbuses ja võimetuses tardunud nägu. Ei juhtunud midagi, korjus hõõrus Köniki otsaesise marraskile, ja kui ta õhtul sängi puges, kukkus tal küülik peast ära. Aga nii Eira kui Könik taipasid, et ta ei oleks iial säärase kummalise ravitsemisega leppinud, kui tal mõistus alles oleks olnud.” (lk 129)

“Könik istus ja hõõrus kurdu oma otsaesisel, ta mõtles järele.
Kui sinu ette toodaks kult, kes oleks suur nagu hobune, ütles ta siis, ja see kult oleks alla kugistanud lapse, kelle sigitaja oleks tema oma vanaisa, mis kohtuotsuse sa siis teeksid?
Selline korralagedus ei ole ometi võimali, ütles Magnus.
Mõeldav on see küll, ütles Könik.
Ma mõistaksin ta surema, ütles siis Magnus kõhklemata. Ta tuleb rattale tõmmata ja siis kärss teiba otsa torgata. Mis puutub aga lapsesse, siis jäägu kõik, nagu on, kult on juba kohut mõistnud.
Kuldi suurus, lisas ta, asjasse ei puutu.” (lk 162)

Torgny Lindgren – Mao tee kalju peal (1987)

 Sina, kes Sa hindad skandinaavia masendust, see jõletu lugu on Sinule.

Või siis neile, kes näevad Karl Orsa äritegevuses Tea ja ta järglaste kallal allegooriat kui rootsi pankade tegevusele Eestimaa pinnal. Krediidi eest pannakse sulle ja su järglastele täiega, ja alati mõeldakse välja uusi viise, kuidas jäädagi sulle ja su järglastele panema. Selline see on, rootslaste hingevajadus. Ikkagi inimnäolise demokraatia kants!

Nali naljaks (sest pisarad voolavad). Jumal võtab Iiobilt kõik ja keerab talle näkku. Aga Iiob usub (ikkagi, mida?) ja kannatab. Valikuvõimaluste puudus? Loomulik rumalus üheskoos ühiskondliku survega? Iiob-Jani usub, mida Orsa talle pajatab, tal pole võimalust Orsa sõnu kontrollida. Sest talle ei anta võimalust ja tal puudub mõte, et äkki õiglust otsida. Ja selle eest paneb Orsa isa Jani ema, Orsa paneb omakorda edasi Jani ema, poolõde (ehk Orsa isa tütart) ja Jani abikaasatki. Sest kõik on kokku majandus ja ihade kasulik rahuldamine ja jumalasõna on tugevama teenistuses.

“Sa tead, et ma sündisin kangekaelseks, sina lõid mind kangekaelseks. Ja sa oled alati minu vastu üteld: Sa ei tohi olla kangekaelne, Suurustaja Jani. Selles asjas oled sa iseäralik, sa teed meid hoopis isesugusteks, suurelisteks või põikpäisteks või ükspuha millisteks, ja siis kulutad sa terve meie elu selle peale, et meile selgeks teha, et just sellised ei tohi me olla, me ei tohi olla just sellised isesugused, nagu sina meid oled loond.” (lk 11)

“Ja Karl Orsa uuris udarat.
Väikesed haavad nisade küljes, ütles ta. Ja udar on tühi.
Seejärel vahtis ta ema poole, ema oli priske ja pringi rinnaga. Oli näha, et ta mõtles: vaat need on tissid.
Aga tapmiseks? tegi ema proovi. Tapaloomaks?
Siis oli Karl Orsa sunnitud Ingli veel kord silmade ja kätega üle vaatama, ka tapaloomadest oli tal selge pilt.
Liha tal suurt pole. Puha kondipuru. Väike ja vilets krobusk.
Ja ta vahtis uuesti ema poole ja oli näha, et ta mõtles: liha.” (lk 23)

“Eva lapse tulevane isa on tema enda onu, ütles ema. Ja ta on oma tädide vend. Ja Eva on talle ühtaegu ema ja tädi. Ja ta on iseenda onupoeg.
Poiss see küll ei tule, ütles Karl Orsa. Vallaslapsed pole peaaegu kunagi poisid.” (lk 50)

“Ja ma jälgisin teda ja püüdsin temast aru saada, mul oli otsegu vajadus tema mõtetest aru saada. Me pole ju oma mõtete peremehed, nad kasvavad meis nagu umbrohi, tahes või tahtmata, mõtted on nagu seesmine kirjasõna, neid ei saa eraldada elust, mida sina oled meie elama seadnud, iga inimese meeled oled sina, Meie Isa, täitnud iseäralike mõtetega.” (lk 68)