T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

T. Kingfisher - Paladin’s Grace (2025)

 

Raamat, mis võiks olla järg “Swordheartile”, aga on siiski oma seeria avaraamat. Kui “Swordheart” oli ehk vähe fantastilisem (no kasvõi ühe peategelase päritolu tõttu) ja ehk ka naljakam (vähemalt endal oli siis kõva häälega naermist rohkem kui selle raamatuga - kuid vast siis maailm polnud enam nii üllatav), siis see on ehk … romantilisem või nii, kahe katkise inimese kohtumine ja avastamine ja lõputu eneses kahtlemine; ühesõnaga, nagu me sooviksime ise näha katkiste hingede paranemist (nojah, reaalsus on muidugi kõledam).

Kui esimeses raamatus käis üks pidev reisimine ja põgenemine ja maagiaga jändamine, siis siin on kammerlikum - kogu tegevustik leiab aset linna piires, juba poole raamatu pealt jääb see üldse “toppama” ühte kohtuprotsessi, mistõttu tegelaste liikuvus veelgi väheneb. Kuigi jah, seda hullemaks näib kujunevat seekordne peategelaste saatus, et isegi muidu üsna enesekindel Valge Roti Tempel mõtleb vähemvalusatele varuplaanidele (ehk kohtualune mürgitada, et see päästa elusalt põletamisest?).

Kuskilt raamatumuljest lugesin, et miks küll tekstis muudkui mainitakse piparkoogilõhna - kas siis sellel lugejal jäi tõesti aru saamata ühe peategelase amet parfüümide valmistajana? Selge, et niisugune inimene tababki maailma vähe teistsugusemalt ning eks kiiksudel ole omakorda kiiksud.

Aga jällegi, milline ilukirjanduse keskealistele ja mingil moel elu kogenud romantikutele - kõik need minevikutaagad ja viisid, kuidas end vee peal hoida ja kehalised äratundmised ja noh, ealised iseärasused. Eks jah, keegi meist pole igavene.

Kuigi siin on peateemaks ehk kahe inimese teineteise leidmine, siis samas pole siin mitte ühtegi teist tervet suhet. Rüütel Stephen pole varem kogenud muud kui juhusuhteid (aga seda siis enne jumala langemist); Grace ja muidugi tema õuduste abielu; ühel teisel rüütlil on salasuhe piiskopiga (mis aga on väsitav); ülejäänud tegelased kulgevad kõik justkui vallalistena. Isegi kõrvaltegelased ei paista minevat peale tööd koju mehe või naise juurde (rääkimata sellest, et linna tänavatel oleks lapsi), vaid kuhugi oma elupaika. Kui nii võtta, siis kuidagi veider keskkond, ka “Swordheartis” ei mäleta just toimivaid paare. Nojah, fantaasiakirjandus.

Igal juhul, väga mõnus lugemine. Armas ja põnev ja kuidagi soe, kusagil kujutlustes oleme ehk kõik paremad kui muidu.

T. Kingfisher - Swordheart (2025)

 

Oh, minu esimene romantasy ja järjekordne cozy fantasy, mis seekord maitseb ka õige mõnusalt. Ühtlasi kolmas Kingfisheri raamat ja tundub, et ei jää lähiajal mitte viimaseks (sest sellest maailmast on veel duoloogia ja tetraloogia ning järgmisel aastal ilmuvat viimaks sellele romaanile järg?). Igal juhul, paistab, et siin tuleb lugemisega hoolikalt doseerida, vältimaks üleküllastumist romantikast ja keskealistest kangelannadest (nojah, tegelt paistab nii mõnigi neist romaanidest olevat kväärkirjandus).

Mis selle romaani erilisemaks teeb, et üldiselt püüan vältida igasugust romantikat (või siis lugeda midagi täiesti raju nagu Cartland) ja eks siingi on mitmel puhul, noh, veidi lääge tunne. Aga samas … see on justkui raamat, mille puhul võiks öelda, et see on soovitatav alates 35. eluaastast, lähtudes peategelasest Hallast ja tema elukogemusest (muidugi, see on Kingfisher, teda loevad nooremadki). Ja noh, tema maailma-avastamine, selle eri tahkudes - mis teeb romaani vaimukaks ja helgeks ja ka tumedaks; eks meil kõigil ole minevik, kus erinevate mälestuste sekka segunevad erinevad valud: Hallal küll peamiselt kannatused.

Nii võiks mõelda, et kas lugejaskond võiks olla eelkõige elu näinud naised … aga see on Kingfisher, tema ongi ju enamasti vaimukas ja inimlik ning ära ole lugejana tuim, eksole. Ning Sarkise kujutelmad ühest ilusast naisekehast on küll midagi sellist, millele võib julgelt allkirja anda.

Ahjaa, süžee on umbes selline, et keskealine lesk saab päranduse oma vanemalt hõimlaselt, kelle eest ta hoolitses peale lesestumist (sest noh, ega naisel variante just palju polnud). Päranduse sellisest pärimisest ei taha midagi kuulda lese teised hõimlased - nad otsustavad raha kätte saamiseks Halla naita järgmise hõimlasega (kelle ülesandeks oleks ka järglase sepitsemine). Naine pole sellest kuidagi vaimustunud ning seetõttu tuppa lukustatud Halla eelistaks kasvõi suremist niisugusele abielule - viimases hädas otsustab ta viskuda toast leitud vanale mõõgale (sest ekstravagantne pärandaja oli eripäraste esemete kollektsionäär, vanamehe terve maja on täis erinevaid veidraid artefakte; rääkimata röökivast papagoist). Kuid mõõka tupest välja tõmmates … ilmub sinise tule pahvakaga ta ette võimas sõdalane Sarkis - mees, kes teenib selle mõõga omanikku (nüüd idenfitseeritav Hallana) kuni selle surmani (ja Sarkis on tegutsenud nii mõnedki aastasajad). Üllatus on mõlemapoolne … 

Ihukaitsjaks delegeeritud Sarkis aitab naisel majast ja linnast põgeneda, et hiljem kuidagi tõendada päranduse seaduslikkust, ning edasi on humoorikas hädade ja seikluste aeg, kust võrsub kirg ja armastus - aga miski pole nii sirgjooneline ning eluohtlikke olukordi ning isiklikke pettumusi jagub raamatu lõpuni. Lisaks vihastele sugulastele tuleb laveerida erinevate usundite vahel, kel on oma arusaamad inimeste kohtlemisest ja ühiskondlikust seisundist.

Väga tore lugemine; kohalike raamatupoodides on õnneks saadav paladiinide tetraloogia (ka siinses teoses on paladiinidel oma väike roll kanda). Vast ei saa mainimata jätta, et konservatiivsema ellusuhtumisega lugejal vast tõesti pole seda huvitav lugeda, sest noh, tekst pole just mustvalge tuimkirjandus.

Igal juhul, selline mõnus lugemine ja kui palju on siit veel avastada (sest duoloogias paistab üldse tegu olevat aurupungilike nähtustega; ja muidugi see Valge Roti religioon, ja see veider mäestik oma olenditega).

“Great god, it made no sense! Insomuch as Sarkis had a type, it was bold women who knew what they wanted. Halla was the farthest thing from bold, and not only did she not know what she wanted, she had an ability to make other people in the room start to question what they wanted.” (lk 143)

 

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

 

Mitu aastat ikka nihelesin, et kas tellida see raamat või mitte, aga noh, kui lõpuks käes, siis ikka päris mõnus lugemine ja seega tasus ära küll. Eks hinnete keskmise poolest (5,6) oleks kiusatus võrrelda Theodora Gossi hiljutise valikkoguga (5,9) - kuid seda oleks õigem teha siis, kui ilmuks Kingfisheri enda valikkogu; kuigi paistab, et viimastel aastatel on Kingfisherilt avaldatud eelkõige peamiselt romaane ja lühiromaane (“Thornhedge”).

Laias laastus on tekstidel üsna sarnane lähtealus - kangelaseks on pigem elu teises pooles naine, kes elab kuskil väikelinnas või väikelinna läheduses, ning omab sidet vähe maagilisema maailmaga (mitmes tekstis ongi tegemist nõiaga) või siis avastab maagilise maailma eksisteerimise. Eks mõned tekstid on muinasjututöötlused ja mõni tekst on vaade maagilisemast maailmast ja selle toimimisest meie maailma tingimustes. Ja eks mitmel puhul võib rääkida tumefantaasiast või horrorist (igatahes ta romaanid on vist kõik sellelaadsed).

Jackalope Wives • 5/10

Wooden Feathers • 6/10

Bird Bones • 6/10

That Time with Bob and the Unicorn • 6/10

Razorback • 6/10

The Dryad's Shoe • 7/10

Let Pass the Horses Black • 5/10

Telling the Bees • 5/10

The Tomato Thief • 6/10

Origin Story • 5/10

Pocosin • 5/10

T. Kingfisher - Pocosin (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kogumiku põhjal võiks öelda, et tüüpiline Kingfisheri jutt: üksik naine kuskil ühiskonna äärealal, tal on teatavad maagilised võimed ja kokkupuude maagilise maailmaga. Antud juhul siis tegu nõiaga, kes tahab lihtsalt natuke vaba aega, võimalust rahus elada, kuid kelle maja juurde ilmub veider opossum, mis võtab aegajalt inimese kuju.

See olend on silmnähtavalt suremas ja on ilmselgelt jumal. Mis põhjusel küll nõid sureb? Igal juhul, oma puhkehetke segamisest häiritud nõid aitab veidi ravitseda ja laseb opossum-jumalal oma terrassi alla surema ronida. Ja siis tulevad külalised - kõigepealt kohalik preester, kes nõuab surijat oma jumalale. Ta ei saa seda. Siis erisaadik põrgust, et viia seda kuradile. Ta ei saa seda. Siis kolmas külaline, kes on võtnud nõia vanaema välimuse.

Eks see paistab olevat võrdlemisi lihtne tekst, aga selline südamlik. Väsinud nõid, kes peab hoidma korras ilmaasju. Võiks ka näha teatavat vastuolu kristliku ja paganliku maailmakorralduse vahel.

T. Kingfisher - Origin Story (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Järjekordne õuduslugu, seekord haldjast, kes töötab tapamajas. Haldjal on eriline oskus tapale viidavaid loomi rahulikuna hoida ja seetõttu muutub seal väärtuslikeimaks töötajaks. Ta elabki tapamajas, mistõttu kui teised töölised olid lahkunud, võis ta tegelda oma projektidega - ehk teha siinsetest tapajääkidest erinevaid linde ja elajaid. Töötajad küll märkasid tapasaaduste kadumist, aga omanik käskis neil vait olla (tema oli haldjalt saanud … naise). 

Ühel päeval tuuakse tapamajja ratsahobune, haldja arvates sellise koht pole siin, aga ometi laseb maha lüüa ning seejärel võtab korjuse oma valdusse. Kuid oma visiooni elluviimiseks kulub veel ühtteist ära, õnneks tuleb öösel tapamajja hiilima üks kaastööline …

Nagu loo algul jutustaja sedastab, kõik haldjad polegi head.

T. Kingfisher - The Tomato Thief (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Otsene järg tekstile “Jackalope Wives”, aga lugu on midagi muud. Kui järele mõelda, võinuks ka auhinnatud avalugu hinnata näiteks kuue punktiga, aga eks selle kogumiku laadiga polnud veel esimese loo puhul ühisele lainele saanud.

Niisiis, vanaema Harken avastab ühel päeval, et keegi varastab ta aiast tomateid (ja kõrbes tomatite kasvatamine on üks paras vaev). Peale mitut ebaõnnestunud varitsusööd (ta jääb kõigest hoolimata magama ning seejärel avastab järjekordse tomatiröövi) tabab vanaema veidra olendi - kohalelennanud laulurästast naiseks moondunud humanoidi, kes varastab neid tomateid oma orjastajale. Vanaema pakub talle orjusest vabastamist, kuid rästanaine palub vanaemal end sellesse mitte segada.

Muidugi vanaema ei hooli sellest palvest ning asub rästanaise jälgi otsima; viimaks saab vihje ühelt rongijumalalt, kus võiks asuda see koht, kus kolm dimensiooni kokku puutuvad. Teel rästanaiseni kohtab vanaema koioti ja suure ning rästanaise leiab ta kõrbesse  peitunud külmajumala juurest.

Vast huvitavaim mõte on see rongijumalate teema - niipalju kui olen Charles de Linti lugenud, siis tema tekstides pole kohanud sellist artefaktijumalat. Ja mis veider leping küll peaks olema rongi- ja kõrbejumalate vahel, et need ikkagi suudavad kõigest hoolimata koos eksisteerida. Seda seeriat võiks edasi lugeda, kuivõrd vanaemaga liitus nüüd uus õpilane ja puha.

T. Kingfisher - Telling the Bees (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kolmeleheküljeline lugu neiust, kes peab mesilasi ja kes igal ööl sureb ning ärkab hommikul uuesti ellu. Aga et mesilasi tuleb austada, siis tuleb neile teatada vana omaniku surmast ja uue omaniku nimest - või muidu nad lendavad minema. Nii siis ellu ärganud neiu teatab iga mesilastaru juures surmast ja seejärel tutvustab end. Ja siis jätkab aiatöödega - ta kasvatab mesilastele lilli, sest noh, iga öö surija ei vaja ellujäämiseks mingeid juurvilju, küll aga on mõnus juua meega teed.

Lühike atmosfäärilugu, kus võib mõtiskleda selle kallal, et miks see neiu õieti sureb, käib mõned tunnid allilmas ja ärkab siis uuesti ellu. Võibolla on sel mingi folkloorne tagapõhi, aga mul pole aimugi.

T. Kingfisher - Let Pass the Horses Black (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Autor on siis ette võtnud Tam Lini loo ja seda omamoodi tõlgendanud - seekord päästab haldjakuninganna käest meest tema õde. Aga nagu jutu lõpus selgub, siis õe motiiv on vähe teistsugune kui algses loos.

Ja noh, see puänt nagu õieti päästabki loo, muidu see lühike tekst nagu õieti ei hakanud mu peas tööe (ja mitte et ma varem oleksin olnud tuttav Tam Lini teemaga).

T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.

T. Kingfisher - Razorback (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Sünge tekst nõiast ja tema kättemaksust mehele, kes tappis ta seast sõbra. Sest nõid ei soostunud mitmel puhul mehega magama. Mees siis laskis maha sea, kes looduses vabalt ringi uitas (ning enamasti nõia juures peatus).

Kui nõid sai nägemuse mahalastud sõbrast, varises ta maailm kokku ning ta soovis mehele kätte maksta. Ainult et mida saab teha naine, kes pealegi ei tegele tumedama maagiaga? Ta pöördub teise nõia poole, kes kasutab tumedamaid võtteid. Viimaks seletab hea nõid teisele nõiale, mida ta õieti tahab ning teine nõid lõikab noaga ta kõri läbi. Hea nõid ärkab oma sõbra surnukehas, mis ootab lihasaaduste töötlemiseks minekut.

Nagu öeldud, sünge tekst, mis toimub kuskil kaasaegses maakolkas. Paeluv jutustamine, kuidagi peaksin enda jaoks lahti mõtestama, mille poolest see autori jutustamisviis õieti eristub - võibolla avaldub siin autori varasem lastekirjanduse tegemise oskus? Ja nagu ikka, on peategelaseks elukogenud naine (mitte küll pensionäriealine nagu mõnes varasemas loos) - tõsi küll, loo jutustajaks on pigem looülene kõiketeadja, kes pakub eri tõlgendusi teksti eri etappidest ning otsib paralleele laiema kontekstiga. Omamoodi ilus lugu surmajärgsest ja taassünnist.

T. Kingfisher - That Time with Bob and the Unicorn (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Lühike anekdootlik lugu ühest parajalt segasest Bobist, kes tahab kohtuda ükssarvikuga. Ainult et selleks peab olema neitsi ja laulma teatud laulu. Pole muret, alimente maksev Bob liitub kirikuga ja laseb vannutada neitsiks. Ja tõepoolest, peale ükssarviku kutsumise tseremooniat ilmubki ta aeda üks sarvega olevus - narval (ju siis tseremoonia täideviimiseks jäi midagi ikka puudu), mille elushoidmiseks paneb Bob selle basseini. Ainult et …

Lugu on jutustatud Bobi ühe vanema naistuttava poolt, kes suhtub Bobi ja tema tegemistesse teatud tervemõistuslikkuse ja ettevaatusega. Ja noh, kes omakorda võtab pähe, et see narval tuleb Bobi käest päästa, aga see on juba päris suur ettevõtmine.

Nagu öeldud, igati humoorikas lugu ja oma ajastu näoga - ajast, kui Facebook oli veel kasutatav inimestega suhtlemiseks ning polnud üleujutatud mingite lõputute reklaamidega. Jutustajaks on jällegi üks vanem naine, kellele on ea tõttu lubatud teatud vabadused inimestega suhtlemisel. Ja no see narval ükssarviku asemel … Päris naljakas tekst.

T. Kingfisher - Bird Bones (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kui autor on eelkõige tuntud fantaasia ja õuduse kirjutajana (jajah, ja siis on veel Ursula Vernon), siis on ta niisamuti kirjutanud teaduslikku fantastikat (muuhulgas on ta esindatud Strahani äsja ilmunud kosmoseooperi valikantoloogias). Nii paigutub see tekst lähitulevikku, mil teadlased on välja töötanud järjekordse epideemia peatamiseks vaktsiini - seda aga kasutatakse sääskede ohjeldamiseks. Millel on aga kõrvalmõjud, ehk osa linde sureb välja ja osad linnud … saavad targemaks kui muidu.

Loo peategelane on 73-aastane üksik naine, kes ühel hetkel avastabki, et ta aeda kasutavad linnud käituvad kuidagi … koordineeritult (no tuvid nii mitte väga), teevad koguni naabri kassile tuule alla. Ja kui naine jätkab lindude toitmist ja nende jahutusvanni veega täitmist, siis tänutäheks aitavad erinevad linnud lillepõõsastelt putukaid korjata (selliseid, mida linnud muidu ei söö).

Tädikesel on aga tüütu naaber jõhkardist pojaga, kes otsustab peale kassijuhtumit oma jõudu näidata, muuhulgas toppides surnud pesukaru vanakese postkasti. Et seepeale kutsub postimees kohale politseiniku, siis jõhkard arvab, et naaber kutsus pollari ja ähvardab nüüd vanakese ise paika panna, või noh, likvideerida. Linnud otsustavad elimineerida jõhkardi.

Päris armsalt kirjutatud jutt, kas nüüd just Hitchcocki “Linnud” ainetel (sellele küll otsesõnu viidatakse), aga noh, vaktsiinid ja nende kõrvalmõjud on nüüdisajal ikka meelierutav aines (see tekst ilmus küll juba 2015). Aga see vana naise tegelaskuju, tema mure oma lillede pärast (no mis sa teed, kui korraga patseerivad su peenardel paksud haned) ja ka lindude pärast ja no see naabrimehega vägikaikavedu; kahtlemata vägagi sümpaatne tegelaskuju.

T. Kingfisher - Wooden Feathers (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Käsitöölisest naine voolib puust kujukesi, ta pole selles just edukas ja seetõttu müüb teistest turutegijatest odavamalt - niipalju teenib ikka, et saab poekese üüri makstud, aga tänu ettekandjatööle saab õieti elu sees hoitud.

Iga nädal käib ta poekeses üks vaikiv vanamees, kes ostab kõige odavama looma- või linnukujukese - naist hakkab huvitama, kellega tal õieti tegemist on. Selgub, et tegu on endise kuulsa puuvoolijaga, kes nüüd aastaid pole tööd teinud. Aga miks ta ostab selliseid nigelaid töid kokku? Kas tõesti … on naises peidus midagi enamat? Mõne aja pärast selgub: ei, ta tööd on lihtsalt kõige odavamad.

Viimaks saavad naine ja vanamees niivõrd jutule, et vanamees laseb tal end koju sõidutada. Seal näitab ta naisele puukujukest, mis võtab naise valmistatud linnukujukese - see ärkab justkui ellu, puupoiss väänab selle kaela kahekorra ning pistab seejärel “toorelt” nahka. Vaid saepuru jääb järgi. Nagu vanamees ütleb, siis nädalaks sellest piisab. Aga see pole veel kõik.

Omamoodi õuduse võtmes uusversioon Pinocchio loost või siis mõnest teisest variandist, kus lastetule abielupaarile saab osaks tehislik lapsuke, kes justkui toob õnne. Käesolev puulaps … mitte just eriti.

T. Kingfisher - Jackalope Wives (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Charles de Linti maiguline lugu - on meie maailm ja siis selle taga aimub ürgset, algset maailma. See ürgne pole küll enam domineeriv, aga seda ei saa ka täiesti ignoreerida.

Niisiis kuskil Arizona kõrbes ilmuvad aegajalt välja veidrad loomolendid, midagi jäneste ja kitsede vahepealset (müütiline olend jackalope!), kes võtavad oma nahad seljast ning selle alt paljastuvad naiselikud inimtaolised olendid, kes hakkavad ennastunustavalt muusika saatel tantsu vihtuma. Kohalikud teavad, et neid ei tasu häirida ning sel ajal on parem kohalikel noormeestel millegi muuga tähelepanu eemal hoida - et nad ei püüaks nende olendite seljast heidetud nahk varastada ja sellega neid naiselikke olendeid oma võimusse saada.

Aga üks veider, väheke maagiat sisaldava verega noormees ilmub ühel ööl oma teadjanaisest vanaema ukse taha, kaasas poolkõrbenud nahaga … olend. Tõepoolest, see pole õieti ei loom ega inimene, põlenud naha tõttu on ta moondumine pooleli jäänud ja tulemuseks on midagi eriliselt näotut. Teadjanaine on vihane - sa ei tohi röövida neid naisolendeid, ja kui siiski teed seda, ei tohi seda teha poolikult. Noormees põgeneb vanaema juurest, olend jääbki peituma vana naise aeda.

Kuni viimaks vanaema mõtleb välja, milline algolevus võiks selle värdolendi eksistentsi ühel või teisel viisil muuta. Ta võtab kaasa ohverdusi ja selle olendi ning rändab kõrbesse, sinna, kuhu jumalused ilmuvad.

See tekst on Kingfisheri tuntumaid lühitekste (võitis Nebula auhinna 2015) ja noh, ausalt öeldes ootasin midagi vaimukamat. De Lint on treinud selliseid tekste paar aastakümmet - muidugi, ma pole ameeriklane ega oska arvata, millised nüansid nüüd siin õieti on olulised. Eks see naha kaotanud olendite naitmine on tuntud folklooris nii siin- kui sealpool lompi. Aga noh, plusspoolele muidugi teksti sügav üldinimlikkus ja eks need vanaema valikud on mõtlemapanevad.

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

 

Sellised muinasjuttude ümbertõlgendused mulle ikka väga meeldivad - muidugi juhul, kui need on vaimukalt teostatud. Eks sellega kaasneb see, et üldjuhul pole need enam lastele etteloetavad (erandiks näiteks Rummo “Kokku kolm juttu” - muidugi, mis erandist saab juttu olla, kui tegu ongi lastekirjandusega). Kui veidi järele mõelda, siis on üpriski erinev see, kuidas vastu võtta muinasjuttude või siis müütide tõlgendused - muinasjuttude puhul on oluline vast see, et nendega oled kokku puutunud enamvähem lapseeast alates ning neid kogenud nii loetu kui nähtuna, samas müüte igapäevaselt just ei kohta (või siis ei suuda neid destilleerida äratuntavalt jutustatud lugude hulgast).

See lugu on töötlus “Okasroosikese” ainetel. Peategelase rolli on seekord tõusnud nõid, kes põhjustab Okasroosikese une. Sest Okasroosike on tegelikult … ilus laps küll, aga … aga … Ja siis on muidugi rüütel, kes viimaks tõttab päästma printsessi. Ühesõnaga, kokku moodustub paras õudus, aga armas on ka.

Nõid, kes on imikuna röövitud (või noh, asendatud) ja kes haldjamaailmas on üles kasvanud (tavaliselt haldjamaailma sattunud laste saatus on vähe morbiidsem) hiiglaslike kahepaiksete seltsis (tänu millele saab ta viimaks võime konnaks muutuda) ja kellele pannakse ühel hetkel ülesandeks ohjata Okasroosikest. Okasroosike, kes pärineb hoopis teisest maailmast ja kel on vaid mingid omad soovid. No ja siis rüütel, kes pole prints ja kes pole rüütlina üldsegi märkimisväärne ja paistab pärinevat mauride aegsest Hispaaniast. Ja eks loos on neid muudatusi veelgi.

Ühesõnaga, kokku on see üsna kammerlik tekst, kus nõid peab tegelema selle rüütliga, kes on lugenud juttu printsessist, kes magab oma pikka und ja ootab päästjat. Ei nõid ega rüütel ole mingid kangelased, pigem õige traumeeritud inimesed (nõia puhul tuleks küll rääkida libakonnast), kes leiavad teatud üksteisemõistmist. Aga rüütel peab päästma printsessi ja nõid ei tohi lasta sel juhtuda, nii see tekst oma konflikti poole tüürib. Ja no muidugi see … Okasroosike (eks vihjeks võiks olla Gaimani versioon Lumivalgekesest). Nagu öeldud, ühelt poolt paras horror, aga teisalt hingeminev tekst.

T. Kingfisher – Report of Dr. Hollowmas on the Incident at Jackrabbit Five (Escape Pod, 2020)

 

Jätkub järglaste sünnitamise teema, aga vähe teisiti ja humoorikamalt. Kolonistidel on kaugel planeedil vägagi reguleeritud elujärg, kus muuhulgas on siis oluline järglaste planeerimine. Juhtub aga nii, et kui järjekordsed sünnitajad on jõudnud kriitilisse etappi, satub nende planeedi juurde tõeliselt iidvana kosmoselaev, kus krüounest äranud mees nõuab meeleheitlikult sünnitusabi. Kui viimaks saab laev maandatud, selgub, et sünnitusabi vajab hoopis …

Tekst on esitatud ülekuulamisprotokollina, kus programm esitab küsimusi sündmuste keskmes olnud veterinaarile (kuivõrd arst on arst, eksole). Programm … pole just inimlik ülekuulaja, mis muudab situatsiooni igati totraks, seda enam, et need sünnitused kulgevad õige dramaatiliselt ja kõiksugu formaalsusteks polnud just aega. Eks huumorit peakski pakkuma kõik need kommunikatsiooniprobleemid, mis siis juhtusid algsündmuste käigus ja hiljem uuesti ülekuulamise rekonstrueerimise käigus. Arvatavasti oleneb see lugeja meeleoludest, kui palju nalja saab, potentsiaali nagu oleks.

T. Kingfisher – Fisher-Bird (The Mythic Dream, 2019

Autor on ette võtnud Heraklese ja müüdi sellest, kuidas too metall-linde eemale peletas – pidin peale lugemist järele uurima, kas tõesti on olemas selline vägitegu, ja tõepoolest: Stymphalose linnud, tagasihoidlikult arvan, et tegu pole tuntuima Heraklese vägiteoga.

Lugu on jutustatud jäälinnu (?) poolt, kes ühel hetkel puutub kokku Heraklesega, kes on talle määratud karistuse tõttu tapnud kõiksugu müütilisi elajaid. Aga noh, ühtlasi on ta hiljuti saanud salvata madudelt (Lerna hüdra – siinses jutus eelneb see linnupeletamisele), ja nagu Herakles üllatusega avastab, mõistab ta lindude keelt nüüd. Nii siis kuuleb terane (ja terava keelega) jäälind, kes see mees on ja miks ta sellise karistust kannab. Jäälind … soovitab siukese pere (kõiksugu intsest ja kannibalism) juurest jalga lasta. Aga ta otsustab meest aidata järgmise aktsiooni käigus, tallegi käivad närvidele need ülbed linnud.

Eks lugu ongi jutustatud, noh, neile, kes sooviksid kreeka mütoloogiat vähe tänapäevasemalt tõlgendada. Herakles pole just hollivuudlik üliinimene ja eks loo lõpuks saab teada sellegi, miks lind on sellise välimusega nagu tal on (et niisiis muistend hoopiski?). Kui esmatutvus Kingfisheri loomega oli igati huvi äratav, siis see tekst jätab sutt rahulikuks.

T. Kingfisher - The Rose MacGregor Drinking and Admiration Society (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Kui tavaliselt on juttu haldjate ja inimeste suhetest, siis ikka inimesed on need, kes kogevad mingit traagikat või ülekohut (muidugi, omaette lood on need, kus mingid merehaldjad vms vangistatakse kellegi koduperenaiseks vms). Aga mitte Rose MacGregor! Tema keeras ise kõiksugu haldjaid ümber sõrme ja viskas neid nagu kaltse tagasi nende imedemaale.

Haldjad … pole harjunud sellise kohtlemise või õigemini niisuguse huvipuudusega nende erilisuse asjus. Võiks öelda, et seetõttu jättis neile Rose … kustumatu mulje. Ja nii nad kogunevad kord aastas ja meenutavad oma … õnnetuid kogemusi selle matsaka Rose MacGregoriga, kes alati vajas abi oma kaotsiläinud lamba leidmiseks, ja kohe mitte ei langenud haldjavõlude küüsi.

Ehk siis armas lugu lugejaootuste petmisest. Rose pole mingi ülinaine, kes oma erioskustega hoiaks maailma kaosesse vajumast vms. Ei, täiesti tavaline inimene, lihtsalt … krutskeid täis (nö triksteriraba). Omamoodi vastandtekst Swanwicki haldjabordellile.