Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.

Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.

See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 

Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

Hajameelne
BAAS

Raamatuaasta 2020: seentaimed remix

 Olen viimased paar-kolm aastat teinud jaanuari alguses Facebookis ülevaate möödunud aasta jooksul loetud raamatuist, kuid kuna ma oma konto (ajutiselt?) kinni panin, siis teeks ehk seekord siin, ja seekord päriselt ka, kuna ma möödunud kord Kolmele küll lubasin nagu midagi kirjutada, kuid lõpuks nagu ei jõudnudki.

Alustuseks – aasta mõjusaim raamat oli kahtlemata Shoshana Zuboffi „The Age of Surveillance Capitalism“, mille mõjul olen mh ka olnud sel aastal rohkem FB-pausil kui FB-s. Zuboffi raamat lahkab üsnagi lihtsas ja arusaadavas keeles jälgimisplatvormide (aka sotsiaalmeedia) mõju inimkäitumisele ja ühiskonnale. Tekst pole küll puudusteta – vajanuks kindlasti põhjalikumat toimetamist ja mõningast kärpimist, mis aidanuks ehk vältida ulatuslikke kordusi, kuid jättis sellest hoolimata selgelt jälje (vt eespool).

Sotsiaalvõrgustike teemat käsitles veel üks selle aasta lemmikuid: Jill Lepore’i „IF/THEN“. See raamat uurib küll sotsiaalmeedia tuleviku all selle minevikku, õieti suisa esiajalugu: seda, kuidas kamp tüüpe üritas arvutiteaduse algaegadel inimhulkade käitumist arvutiga modelleerida, et sel teel ennustada nende reaktsioone valimis- jms reklaamidele. Kui te nüüd mõtlete, et see kõlab nagu „Mad Meni“ maailma tõstetud „Sotsiaalvõrgustik“, siis just seda „IF/THEN“ ongi. Raamatus kirjeldatav Simulmatics Corporation, kurikuulsa Cambridge Analytica omalaadne eelkäija põrus muidugi haledalt läbi (ja ega CA tegevuse edukuseski kõik päris kindlad pole), kuid väga põnevalt. Kindlasti aitab põnevust säilitada ka Lepore’i suurepärane stiil. Väga tahaks seepärast raamatut eesti keeleski näha

Sotsiaalvõrgustike teema lõpetuseks olgu märgitud, et 2020 avastasin viimaks enda jaoks Twitteri, millest on mh saanud suurepärane lugemissoovituste allikas. Ilma selleta poleks ma kindlasti avastanud eelmainitud Lepore’i, aga ka mitte Rebecca L. Spangi, kelle raamatut Prantsuse revolutsioonist parasjagu suure naudinguga loen, kuna see on sisuliselt puhas kultuurisemiootika.

Aga lähme edasi. Eks aasta jooksul sai loetud ka mõni jagu ilukirjandust, kuid Goodreadsi lugemispäevik on selle koha peal päris lünklik – ilmselt põhjusel, et pole viitsinud pooleli jäänud teoseid kirja panna. Ilukirjandusteosed kippusid aga sel aastal (populaar)teaduslikest sagedamini pooleli jääma, kuna elu oli ilma pandeemiatagi paras rock’n’roll ja ridamaja (ka see raamat jäi lõpuni lugemata). Lõpetamata lemmikuid: kahtlemata Lucy Ellmanni „Ducks, Newburyport“ – „Ulyssese“ mastaabi ja laadiga pilt tänapäeva Ameerikast. Natsume Sōseki „I Am a Cat“ – jaapani kassikirjanduse klassika (avapeatükk, mis esmalt ilmus raamatuga sama pealkirja kandva novellina, sai õigupoolest lõpuni loetud, mistap võiks minna arvesse ka läbiloetud teosena).

Loetud raamatute valikust kumab läbi selge küberpungilik liin. Aasta algas William Gibsoniga, kellest kirjutasin ka blogis, mitmes mõttes sarnane oli ka (samuti blogis kajastatud) Hari Kunzru, lõppes aga Charles Strossiga: olen temast varem kuidagi pea täielikult mööda läinud, kui paar juttu välja arvata, ent „Dead Lies Dreaming“ on suurepärane Cthulhu-mütoloogial põhinev meelelahutus, mis sobib pühade perioodi kui rusikas silmaauku: raamat algab nimelt Jõuluvana avaliku hukkamisega, Briti peaministri toolil istub üks vanadest jumalatest ja kõik ajavad taga mingi hullu inkvisiitori koostatud "Necronomiconi" sisuindeksit. Ja edasi läheb ainult hullemaks/paremaks!

Charles Stross - Saturnuse lapsed (2020)

Romaan siis inimestejärgsest maailmast, kus robotid jätkavad nende tööd - sest noh, inerts viib edasi ja muidugi ka Asimovi robootikaseadused, mis ka väljasurnud inimsoo järel oma painajalikku jõudu omavad.

Kuid niisugune maailm pole steriilne ja veatult töötav robotiilm - osad neist on võtnud üle orjapidamise (inimestelt õppinud) ja teised siis enda alla surunud. Veel hullem, osadel neist orjapidajatest on hull plaan inimsugu teatud määral taastada, et seda oma võimu all hoides kogu süsteem enda võimusse allutada. Kainemad / pragmaatilisemad robotmõistused võitlevad aga senise status quo nimel ehk Loojata maailm on kahtlemata parem kui Loojaga maailm.

Romaan on siis ühest inimeste vajaduste jaoks loodud seksiroboti (enne selle käikulaskmist jõudis küll inimsugu enam kui pool sajandit varem välja surra) seiklustest erinevate jõudude vahel, mis kas soovivad teda võimalikult piinarikkalt hävitada või siis oma huvides ära kasutada (noh, tegelikult enamvähem sama) oma võimumängudes inimesest looja taasloomise asjus. ja noh, see inimesele sarnanev robot satub üha suuremasse plindrisse, kui ta talle laotud ülesannete tõttu liigub meie Päikesesüsteemi äärealade poole.

Tegelikult on see romaan ka tulevikuvõimaluste läbimängimisest - mil viisil oleks võimalik üha uute tähtedeni jõuda, milleks on inimesed võimelised ja millal tuleb paratamatu piir ette. Strossi inimkonna piiriks on küll lihtlabane enesehävitamine (selles on süüdi liigne mugavus robotite rõõmudest - eks praegunegi maailm ole selles suunas ehk nihkumas). Autor on erinevaid visioone läbi mänginud ka varasemates eestindustes - pähe torkab muidugi “Accelerando” ja “Palimpsest” (siin küll jääb asi transhumaansusest kaugele).

Raamatu reklaamis viidatakse, et see romaan on austusavaldus Asimovile ja Heinleinile. Kui Asimovi puhul on asi selge, siis Heinleiniga tundub olevat segasem suhe: et see “Friday” romaan ja siinne peategelane Freya; see seksiroboti lahtikirjutamine tundub küll olevat lahendatud parajas paroodiavõtmes (kuigi jah, romaani loogika jaoks on see kahtlemata vajalik tööriist (jajah, teen ka nalja)). Eks romaani algne kaanekujundus justkui viitaks, et Freya tegelaskuju pole, noh, just ülimalt tõsiselt kirja pandud.

Ulmekaugetele lugejatele ei oskaks seda romaani soovitada - eks siin muidugi on huvitavaid tulevikunägemusi, aga jah. Või kes teab, äkki Stross ikkagi võttis Freya tegelaskuju tõsiselt?

“Näete? Tähtedevaheline koloniseerimine on lihtne! Tuleb lihtsalt pühendada sellele mitmesaja aasta jooksul märgatav osakaal planeetidevahelise tsivilisatsiooni kõigist ressurssidest, anda see robotite väsimatutesse ja tõhusatesse kätesse, kellel on kästud püüelda eesmärgi poole nii kaua kui vaja. Võib-olla ei ole meie Loojate väljasuremise tegeliku lugu seotud mingi masendava seguga demograafilisest vajakajäämisest, dekadentsist, seksuaalse ülestimuleerimise põhjustatud meeltesegadusest ja lisaks pahatahtlikkusest. Äkki nad lihtsalt otsustasid, et võivad sama hästi teha väikese uinaku, kuni see tüütu galaktika vallutamine nende eest ära tehakse - teades kindlalt, et robotid äratavad nad õigel ajal ellu ettevõtmise vilju maitsma.” (lk 269)

ulmekirjanduse baas

Charles Stross – Külmem sõda (2013)

Kogumiku tekstid on päris fantastilise sisuga, ja seda siis sellega, et mingil moel meile tuttavast olukorrast kistakse lugeja hoopis teistsuguste reaalsusreeglitega maailma. Nimilugu siis sellest, kuidas luuravad ameeriklased on avastanud, et alates kuuekümnendatest on nõukogudelastele lisandunud hoopis uus relvaliik – selleks on Lovecrafti kirjeldatud jätised (šogotid, Cthulhu), ning tasahilju kasutatakse neid nö biorelvadena Afganistanis ja mujal. Ameeriklastel pole sellele ürgõudusele vastu panna muud kui võimsad tuumalõhkepead, ning neilgi palav soov Antarktikast mõni jõletis sõjaliseks otstarbeks saada, ent see plaan on viljatu. Seeasemel saavad nad ligipääsu mingisse teise dimensiooni, mis kulub igati marjaks ära, kui puhkeb tuumasõda ning tähtsamad pead saavad varjuda sinna teise dimensiooni Maad tabanud mitmekordse hävingu eest. Kuid ega seegi pole lahendus...

“Raketikeelutsoon” leiab aset kauges tulevikus ja hoopis kauges universuminurgas, seal on tekkinud inimkonnal kokkupuude kujuteldamatu võõrtsivilisatsiooniga – tähendab, kui vaid maalased nendega kontakti saaksid. Juhtus siis nii...

“Kõik teavad, et 1962. aasta teisel oktoobril kell kolm viisteist ja kaksteist sekundit Greenwichi aja järgi jäid kõik kellad seisma, satelliidid kadusid, tähistaevas muutus, üheksateist reisilennukit ja nelikümmend kuus merel olnud laeva jäid lõplikult kadunuks ning järgmisel sekundil leidsid nad, et on Linnutee galaktikas asuvalt keralt sattunud oletatavasti Väikeses Magalhaesi pilves asuvale kettale. Samal ajal on Linnutee galaktika – me oletame, et see ikka on see – silmnähtavalt muutunud. Palju metallidest tühjendatud tähti, märgid makroskoopilistest kosmilistest ümberehitustest, sellised asjad. Ametlik seletus on, et külalised külmutasid aja, koorisid Maa ja asetasid koore siia kettale.” (lk 89)

Niisiis, inimkond on paigutatud mingile kujuteldamatult suurele kettalaadsele planeedile, ja arvutuste kohaselt pidanuks see ümberpaiknemine toimuma 200000 aasta jooksul (lk 64). Ainult et... alles ju oli 1962. aasta. Sel kettal (Mr Costello on seda ketast oma postituses selgitanud) on niisugune läbimatu atmosfäär, mis ei lase kaasatulnud kosmosetehnikal taevaavarustesse tõusta, mistõttu ei saa ka kasutada satelliite ja sellega seonduvat sidetehnikat, mistõttu inimestele tundub, nagu oldaks tagasi 18. või 19. sajandis (tõsi küll, koos mõningase tuumaenergiaga). On mandrid ja meeletult suured ookeanid nende vahel, ja miskid jäljed varasematest tsivilisatsioonidest – muuhulgas avastavad nõukodugelastest maade-uurijad (sest ikka toimub külm sõda) Gagariniga eesotsas ühelt mandrilt tuumasõjast laastatud Ameerika (jälle selle tabamatu supertsivilisatsiooni mingi haige eksperiment?) ja mõndagi muud. Ameeriklased leiavad ketta asustamise käigus mõndagi. Ja nagu selgub, siis ketast asustavad liigid... need on juba mõnda aega tegelenud fossiilmaalastega. Päris õudne tulevikufantaasia.

Elamused Strossi loomega on kuidagi langustrendis. Esimene loetud lühijutt tekitas vaimustust, “Accelerando” oli hea, hilisemad kogetud raamatud jäävad kas liialt skemaatiliseks või siis meelelahutuslikuks. Ehk on Strossi puhul probleemiks see, et ta pole just särav kirjutaja (v.a. lühijuttudes?), ta jääb kuivaks, ei teki kaasaelamist – võrreldes selliste saurustega nagu Asimov, Bradbury või Simak, kelle lühijutte olen viimasel ajal lugenud (hea küll, üks asi on lühijutt, teine romaan). Sisu on, ka isikupärane vorm, aga seda va hinge napib, või siis, ma ei tea, loomisrõõmu?Ei teagi.

mr costello

ulmekirjanduse baas

nuxxbooks

Charles Stross – Tulundusühistu klann (2013)

Kolmas romaan sarjas “Vürstkaupmehed”, või õigemini osa sellest, kõik kolm seniilmunud osa moodustavad ühtse joruromaani, mida oleks hõlpsam lugeda ühes köites. Aga jah, eelmiste osade lennukast Miriamist on korraga saanud Klanni pantvang ja isiklikus laadis läheb asi ikka päris nutuseks – ees ootab abielu ja emapõli. Sest Klann vajab maailmaränduri geenidega kõrgesoolisi järeltulijaid. Ent olemasolevate intriigide keerisesse sekkuvad veel kaks jõudu – ühed, kes püüavad Miriami abielu takistada (mitte küll sel moel, mis naist eriti rõõmustaks) ja Ameerika Ühendriikide valitsus, mis tahab sellist paariariiki üleüldse paralleeldimensioonist välja pühkida. Ehk siis tegevusse astuvad äärmiselt paranoilised luureorganisatsioonid, mis püüavad eelmises romaanis Klannist ülejooksnud Mattiast võimalikult tühjaks lüpsta. Kuidas see õnnestub, on iseasi.

“Kuule, sa vaatad seda oma võmmi silmadega, mitte oma rahvusliku julgeoleku silmadega. Geopoliitiliselt on Klann tõeline luupainaja. Ükski meie tavalistest baasidest pole enam turvaline – need on projekteeritud, lähtudes põhimõttest, et valve hoiab pahad eemal, nüüd aga oleme vastamisi ähvardusega, mis jõuab kohale, ilma et keegi seda märkaks. Nagu oleks keegi välja mõelnud tehnoloogia, millega inimesi nähtamatuks muuta. Ja meie traditsioonilistest liitlastest pole tühjagi kasu. Esiteks nad ei tea, millega me siin vastamisi oleme, ja kui teaksid, oleks neil ilmselt tegemist omaenda pahandustega. Teiseks on nad vales kohas – me ei saa teha oma baase nende juurde ega nemad meie juurde, tavalised reeglid ei kehti. Ja edasi läheb veel hullemaks. Kujuta ette, millega võiks hakkama saada Al-Qaida, palgates need veidrikud oma pakikandjateks. Või Põhja-Korea?” (lk 161)

Ja see osa lõppeb kena pauguga, mis segab kaardid uuesti tundmatuseni. Ning tekib küsimus, et keda Miriam nüüd meestest eelistab, millise dimensiooni võrku langeb, kas New York või Uus-Britannia. Romaan jaguneb justkui pooleks. Ühelt poolt on see kõigi osapoolte vaheline jõhker vandenõumaailm (ja tõepoolest, Miriami uued sugulased ei kohtle naist just siidikinnastega), teiselt poolt on tekst küllaltki naistekas, ehk siis Miriami kui kaasaegse naise hingehädad sellistes... muutunud oludes. Kord on vandenõud peal ja naistekas all, ning seejärel vastupidi. Igal juhul, võrreldes Strossi muu loomega, selline lugejasõbralik kommertsromaan. (Jeerum, seda kordan vist iga “Vürstkaupmeeste” osa puhul.)

ulmekirjanduse baas

Charles Stross – Peidus perekond (2013)

Kui sarja avaosas selgus Miriamile, et lisaks meile teadatuntud maailmale on olemas veel üks dimensioon, mis on niisama reaalne... ja mille Klannina tuntud eliit kasutab meie maailma endile raha ja nänni kokkuajamiseks, et selle abil oma dimensiooni üle võimu hoida. Ent nüüd selgub Miriamile, et seninägematu mustriga medaljon (mille omanikuks naine saab luhtunud mõrvakatse järel) viib teda tapjate jälitamisel veel ühte... dimensiooni, mis on oma arengult midagi vahepealset meie maailma ja Klanni vallatava maailma vahel; see ilm on natuke aurupungi laadis, dirižaablid jne – ning seal on kõva kontroll mõttevabaduse ohjes hoidmiseks. Kolmas maailm paljastab ühtlasi selle, et seal paikneb Klanni kadunud kuues perekond, kes on omapoolselt Klanniga verevaenus ning põhjustanud perekondade vahel kodusõdu – probleemiks see, et Klannil pole aimugi kadunud perekonna sellisest sekeldamisest.

Miriam leiab nüüd mitmeid uusi sõpru ja vaenlasi, püüab leida asendust Klanni ebaeetilisele narkoärile ning üleüldse arendada tehniliselt mahajäänumaid maailmu paremuse poole; noh, justkui püüaks levitada demokraatiat või nii. Ent vaenlased ei istu mokk töllakil ning Klanni riukalik reetur korraldab paraja veresauna oma reetmise avalikuks tulekul. Ja Miriam kaotab... Kuid saab ühtlasi teada, mis tegelikult juhtus tema pärisemaga. Aga jah, ära usalda kedagi, omad vitsad peksavad kõige verisemalt.

Eks see raamat võrreldes Strossi tõsiulmega selline meelelahutus ole, ent niimoodi seda tuntust ja lugejamenu kasvatatakse. Mugavam oleks seda sarja ehk järjest lugeda, peale selle osa finaaligi jäi sisse tunne, et mis siis nüüd edasi saab... Rääkimata sellest, et avaosa mälestused on õige tuhmid. Näis, millal kirjastus rõõmustab järgmise tõlkega, hämmastava kiirusega on juba kaks osa ilmunud.

ulmekirjanduse baas

linnaleht
nuxxbooks

Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013)

Huvitaval kombel on Fantaasia kirjastuse töö Strossi tutvustamisel eesti lugejatele vilja kandnud ning Varrak alustanud Strossi selle Vürstkaupmeeste sarja tõlkimisega, kus siis ulmebaasi järgi on ilmunud kokku 6 romaani (no loodetavasti ei lähe nii nagu Robillardiga, ja loodetavasti ei tule mingit poolitamist!). Algselt tegi mind ettevaatlikuks võrdlus Zelazny Amberi sarjaga, sest need visandlikud hämaromaanid ei suutnud kuidagi lõpuni köita (kui järele mõelda, pole ükski Zelazny eestindus erilist muljet jätnud – lihtsalt ei mõista, mis on neis tekstides kirjanduslikult erilist). Ent Stross on siiski 21. sajandi autor ning tekst on tummine – ja mingil juhul ei saa öelda, et avaromaani saab võtta iseseisva teosena, ikka väga palju segadust ja niidijuppe jäi laiali. Ehk mis siis edasi saab?

Loostki kaks lauset. On kolmekümnendates iseseisev naine, kes ajakirjanikuna töötades sattus üht õige tumedat rahapesuskeemi uurima, ja kes tulemuste tutvustamise peale minutipealt vallandati Majanduse Ilmajaamast (nati napakas nimi). Viha ja segadus missugune, asja ei tee paremaks anonüümsed ähvardused, et ta edasi ei uuriks. Miriam pöördub oma kasuema poole, kes lohutab... ja annab talle karbi väljalõigetega naise tõelise ema surma kohta. Kodus üksinda karpi uurides tuleb sealt välja vanamoodne medaljon, mida silmitsedes satub-imendub Miriam paralleelmaailma (okei, sellist võimalust tuleb pimesi uskuda). Naine loodab ajutisele meeltesegadusele, aga ei, edasistel katsetustel selgub, et ta suudab ikka ja jälle sellesse vanamoodsasse paralleelmaailma sattuda. Kuni pill tuleb pika ilu peale ehk Miriam röövitakse rapsti une pealt. Sinna keskaegsesse maailma, mis tegelikult ei olegi nii keskaegne... ja naine osutub surnuks peetud printsessiks! (Jajah, kõlab napakalt, aga kui tegemist kolmekümnendates teravmeelse naisega, siis see pole nii lapsik.)

“Armas päevaraamat. Nelikümmend kaheksa tundi tagasi lonkisin ma metsas ja olin õudselt õnnelik fotode üle, mis ma olin teinud rustikaalsest, keskajast pärinevana tunduvast külast. Ma uurisin, avastasin midagi uut ja see oli suurepärane, minu ees oli mõistatuslik maailm, terve uus lugu. Nüüd saan ma teada, et see küla kuulub mulle, nagu ka veel sada samasugust, ning mul on sõna tõsises mõttes võim nende elanike elu ja surma üle. Ma võin anda sõduritele käsu minna ja seal kõik maha tappa, kui mul selline tuju peaks tulema. Tähendab, kui Klann mu iga-aastasel kogunemisel ametlikult omaks tunnistab. Ja oletades – nagu Roland ütleb –, et keegi mind ei tapa. Siin printsess Beckstein, Majanduse Ilmajaama või võib-olla Business 2.0 erikorrespondent. Jeesus, kes oleks osanud arvata, et ma saan peaosa mingis “Tuhkatriinu” väärastunud uusversioonis? Või et see kõik nii veidraks pöörab?” (lk 103)

Miriam osutub niisiis Klanni kuuluvaks – ja seal kas pead osalema või tõepoolest, konkurendid-sugulased-vihavaenlased (kellest Miriamil pole muidugi aimugi) võtavad su maha. Ja naisel on vihaseid uusi sugulasi palju... ning kohalik ristiisa soovib Miriami naita nii, et tema osa Klannist saaks veel mõjuvõimsamaks (asi on paljugi Miriami originaalvanemate päranduses, mis on sealse maailma kontekstis ootamatult rikkalik). Mis on Klannis omapärast? Selle privilegeeritud (õigemini vastava geenikombinatsiooniga – ikkagi sihikindel aretusprogramm) liikmed saavad liikuda oma maailma ja meile tuntud maailma vahel. Ühesõnaga, Klann tegeleb vahendamisega – toovad oma keskaegsesse maailma vajalikku (ülikutele nt ravimeid ja automaatrelvi) või siis vahendavad meie maailmas kaupu, mida pole mõtet tollis deklareerida. Ehk siis uimasteid.

Krapsakas nüüdisnaine pole just ülemäära rõõmus oma tuleviku väljavaadete pärast – elada keset aristokraatide totakaid (ja surmavaid) võimumänge, olla naiseks mõnele kaugemale sugulasele, toota erilisi lapsi ja tunda rõõmu narkootikumide vahendamisest. Ja noh, üleüldse on kahtlane veel see, et mingid tundmatud jõud püüavad Miriami elunatukest lõpetada – naine jõuab järeldusele, et sel on mingi seos ta ema tapmisega. Nagu eespool öeldud, on raamatus küllaga kõiksugu lahtisi otsi ja Klannist kellegi usaldamine on pigem ilmalikku lõppu kiirendav tegur. Ent naine peab riskima, mõistes, et tal pole enam Klannist pääsu – kas sure, muutu nende sarnaseks või... püüa Klanni muuta. Ja loogiliselt võttes hakkab Miriam tegema seda, millest ehk järgmistes raamatutes rohkem aimu saab.

Nojah, väga skemaatiline kokkuvõte teosest, pole siin juttu Paulette'st, Rolandist ega Brillist. Või kuidas see maailmade vahetamine toimub. Või milline see paralleelmaailma ühiskond on, mis suguvõsad seal intrigeerivad. Ja paljust muuski. Raamat on päris põnev, esmapilgul pole küll tegemist jalustnõrgaksvõtva ulmega (aitäh, Amber!), aga üle keskmise eskapismiga kindlasti.

ulmekirjanduse baas

need read
postimees
nuxxbooks

Charles Stross – Palimpsest (2011)

Stross on autor, kelle eestindusi võiks vabalt lugeda inimesed, keda ulme muidu ei huvita. Aga sellest raamatust ei oska ma midagi kirjutada. No et siis miniromaan ajarändudest... Väike tribuut Kafkale... Armastus, mis kestab üle kehade paljunemise tuhandete aegade vahel... Paratamatult ennastõgiv võimuaparaat... Lühiülevaade Maa võimalikust tulevikust universumis... Ussikestest...

“Liigina oleme äärmiselt ebastabiilsed, kaldume maltusiaanlikele kriisidele ja enesehävituslikele sõdadele. See näiline nõrkus on ka meie tugevuseks – kui meid on järel vaid paarituhandene kogukond kirjaoskamatuid kütte ja korilasi, võime laieneda ja taltsutada planeedi kõigest sajanditega, ning ehitada käputäie aastatuhandete jooksul kõrgkultuuri.
Nimetan nüüd teile mõned arvud. Kahe ja poole miljoni meile ligipääsetava ajastu jooksul – millest igaüks kestab miljon aastat – oleme inimkonda peaaegu kakskümmend üks miljonit korda uuesti külvanud, keskmise väljasuremisperioodiga kuuskümmend üheksa tuhat aastat. Iga Korduskülv tekitab keskmiselt 11,6 üleplaneedilist impeeriumi, 32 kontinentaalset impeeriumi, rohkem kui 960 keelt, mida räägib üle miljoni inimese, ja kogupopulatsiooni, mis koosneb 1,7 triljonist inimesest. Arvestatud meie planeedi eluajale – mida on kõvasti pikendatud igal ööl taevas näha oleva kosmoloogilise arendusprogrammi abil – tuleb meid kokku peaaegu kakskümmend miljardit miljardit. Meid pole mitte lihtsalt väga palju – meie hulk läheneb tähtede arvule praegusel ajastul jälgitavas universumis.” (lk 11)

 need read
ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik

Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall (2010)

Vast seni õnnestunuim kaanekujundus – et värvid on paigas ja muu selline, ei mingit laia joonega joonistamist (mitte et kaanepilt suuremat sisuga kokku läheks, aga värskendav ikka). Mis ei tähenda, et siseillustratsioonid just samasugust rahulolu tekitaks, aga noh, asi on muidugi maitses. Pehmekaaneline formaat on mõnus. Sulbi järelsõna näitlikustamiseks järgneb siis nüüd tavaline sisutu kähvatus ulmelistel teemadel.

Indrek Hargla “Ingel ja kvantkristall” - et siis romantikalugu 40. aastase naise ja 20. aastase poolarvutist tulevikunoormehe vahel, naine ikka vahel piinleb, et vanusevahe, kutil on poogen. Lumekuninganna ja Kaj ja Mette (kas muinasjutu K&M polnud õde-venda?). Pole arvatavalt eellugu lugenud, tundub, et käesolevale võiks veelgi Kaj ja Mette seiklusi järgneda. Võibolla mälu eksib, aga Hargla viitab selles loos jällegi demokraatia lollusele (lk 41), mille on põhjustanud mõned sajandid tagasi toimunud geenikahjustus (mille põhjustasid ühed pahalased tulevikust). Pole just inspireerivaim lugemine, suuremas jutukogumikus oleks ehk fännatavam.

Veiko Belials “Näe, kala!” - kui mõne varasema Täheaja puhul on tundunud, et nii mõnigi lugu võiks pakkuda huvi ulmekaugele lugejale, siis selle antoloogia teine tekst jätkab sellist standardset... ulmetamist. Seekord siis antiigiteemaline fantaasialugu, tuleva uputuse eest põgenemiskatse, mulle assotsieerusid millegipärast mõne aasta tagune Kagu-Aasia tsunami ja iisraeli rahva läbi mere juhatamine. Gadir on ehtne näide sellest, et lapsi tuleb vajadusel ahelates hoida ja muidu rooska anda – kes siis varem ujuvat kala pole näinud...

Marcus Kaas “Põgenemine” - järjekordne lugu, kus üheks peategelaseks tiinekas (kes osutub kõrgest soost olevaks ja muidu võimekaks jne). Kena lihtsameelne seikluslugu, tegelased suhtlevad kui plastilised hüpiknukud, iga dialoogiga kaasneb kohustuslik emotsioonide kirjeldus või dialoogis osaleja kehaasendi muutus – rohkem võiks ehk lugeja kujutlusvõimet usaldada.

Taivo Rist “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu” - peale 3 ulmelugu korraga krimilugu, milles toimetab irooniline (või hoopis pisut ajukahjustusega?) politseinik, mõneti rahulik realismivaba lähenemine mõjub eelnenud lugude järel värskendavalt. Jutu antikangelane Tallinna Vesi on teadagi üks segaduste pundar ja päris hea meelega loed selle antikangelaslikkusest (ok, mündil on teine pool jne). Vahel tundub, et Risti kirjutusviis meenutab pisut Runnelit. Loo viimane kolmandik algab nii jaburalt (lk 94-95), et ütlen siiralt braavo. Antoloogia parim kodumaine tekst, igati sobilik kandidaat kõiksugu lühijuttude võistlustele jne. Proosa mitmekülgsus ruulib.

Siim Veskimees “Kuldhordi teine tulek” - nagu ikka autorile kohane, leiab siingi mainimist noorte tüdrukutega semmimine (lk 112), õnneks vaid möödaminnes. Iseenesest üks loetavamaid Veskimeesi tekste – et siis maailm, kus kunagiste khaanide põhised nanoüliinimesed valitsevad rohkem või vähem varjatult maailma üle. Vähemalt saavad bahaduriks ka naised, keda on suisa viiendik (lk 130). Kena, et tekst toimub Maavallas ja maakeelsete tegelaste osavõtul (sest me pole nii mökud ja demokraatlikud nagu põhjamaad! (lk 124)).

Jeff Carlson “Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks” - ehk siis pealkiri ütlebki kõik. Kena väike tulistamislugu, pisut jabur nagu Risti tekst. Mõneti fargolik meeleolu, ainult et vähemuse vaatenurgast. Ei oska öelda, kas kvalitatiivselt selline tõlge just suurt midagi annab, oleks tore eelkõige mõne Carlsoni raamatu kallal hamba murda.

Jeff Carlson “Väike armas jõulutuli” - jätk siis eelmise teksti tegelastega, aga vähe tõsisemal teemal – et bioeksperiment läks tuksi ja selle tagajärjel on valla pääsenud Montana linnades hullumeelselt näkitsevad termiidid. Naine on ikka samasugune ümaralt naiselik ja otsustav. Arvatakse, et tegemist riikliku vandenõuga, aga tegelikult...

Charles Stross “Hulkurfarm” - toredalt nihkes reaalsusega lugu, lõbus-nihilistlik tulevikujant. Haakub “Accelerando'ga”, ehk.

baas
nerdland

Charles Stross – Accelerando (2009)

Kõigepealt, kihvt kaanekujundus. See ja raamatu tüsedus tekitas lootuse, et äkki tegemist vinge raamatuga. Täheaeg 6 loetud Strossi jutuke süvendasid seda ootust veelgi (kuigi tegemist hoopis eri ainesega). Strossi võiks veelgi tõlkida, ja kas nüüd just sellist hard SFi (või mis iganes liigitus sobiv oleks) – käesolev raamat on vast tavalugejale liiga, hmm, teadusulme, kõik see teaduslik-tehniline sõnavara tervitab pea igal lehel (no mul jookseb paratamatult igasugu tehniline jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja; andke veidraid seiklusi ja kiivas tegelasi).

“Selle põhjalikult muutunud tähesüsteemi kümme miljardi asukat mäletavad inimeseks olemist; peaaegu pooled neist pärinevad aastatuhandevahetuse eelsest ajast. Osa neist ongi veel inimesed, pimeda darvinistliku muutumise sihipärase teleoloogilise progressiga asendanud metaevolutsiooni hoost puutumata. Nemad kükitavad suletud kogukondades ja mägikindlustes, pobisevad palveid ja neavad asjade loomulikku käiku sekkuvaid jumalakartmatuid. Kuid kümnest elavast inimesest kaheksa on olekumuutusse haaratud. See on kõikehõlmavaim inimolu revolutsioon pärast kõne leiutamist.” (lk 192)

Tegemist on kolme lühiromaaniga, mis eelnevalt ilmunud eraldi 9 jutuna. Kokku kõlksub küll igati (mõni kirjastus oleks ehk julmalt katsunud 3 eraldi raamatut välja anda). Avaromaan oli mulle vast mõnusaim – tegemist lähitulevikuga ja nii mõndagi arengut võiks Strossi visiooni järgi kujutada. Ja tavalugejana on see osa ehk kõige ilukirjanduslikum – seiklused ja armukolmnurk ja maine ümbruskond. Teine ja kolmas osa toimuvad juba järsult normaalselt ettekujutatavast eluolust kaugel eemal, käib üks intellektuaalne maailmaavarusooper ja kõik need holod ja avatarid ja taasärkamised moonduvad üha pöörasemaks – kaob reaalne lihalikkus, puudub tavaline inimlik mõõde (siiski jäävad alles mõned inimlikud tunded). Nagu eelpool mainitud, on igasugu erialane jutt vahel juhmistav. Huvitaval kombel tulevad paljud võrdlused autori kaasajast ehk siis möödunud aastatuhandevahetusest, et, ma ei tea, numbrite abil lugejat pahviks lüüa? Lühidalt, esimene osa on vinge, teine osa natuke igav oma maailmaruumi hõlvamisega, viimase osa muudab elavaks kolme põlvkonna friikide kokkusaamine, kus asutakse järjekordsele omavahelisele titaanlikule arveteõiendamisele. Ja kassjumal on teadagi, toredalt pöörane.

Tekstiväline lause – Fantaasia ei pea just lugu klassikalisest küljendusest, nii mõnegi lehekülje lõpus võiks tekst jätkuda, ent millegipärast on tühemik jäetud.

baas
lihtsad katsetused
anonüümsed jutud
raamatumaailm
ekspress
rada7 transhumanismist
tõnise lugemispäevik
reaktor

Täheaeg 6: Pika talve algus (2009)

Kunagi juba needsin antoloogiate lugemist, aga noh, uudishimu teeb trikke.

Indrek Hargla “Doanizarre udulaam” - Harglal tundub ikka päris hea jutustamisoskus olevat, tekst veereb nii mis kole (heas mõttes ikka). Dialoogide austajana leian siit meeldival hulgal kõnelusi; juba avalõik ise on selline, et sellest arusaamiseks pidi selle paar korda läbi lugema (huumoriaustajad oleks ehk soovinud rohkem Barriat kuulata). Tegemist siis paralleelmaailmade värgiga, noh, üks neist maailmadest on kahjuks simulatsioon, värsked hullud surijad saavad tilbendada siia-sinna. Udulaam meenutab oma fataalsuses pisut Kingi “Udu”, lugedes mõjub kuidagi ahistavalt Doanizerra väiksus, lõplikkus, silmapiiri puudumine. Mõnusa rahulikkusega võtavad doanizerralased vastu fotograafia saladuse, mis teha, tundub muidu igati stressivaba koht olevat. Asperi vana bänd paistab kirjelduse järgi midagi igavat olevat (nt lk 25-26), gooti ja süntesaator üldiselt sakivad mis kole (halvas mõttes ikka). Mõneti võiks seda lühiromaani nimetada nunnuks, teadatuntult toredalt ja muhedalt kirjutatud, tegelased on vimkade ja südamlikult väiklased ja kangelaslikud. Ühesõnaga, tekst, mis võiks paljudele meelt mööda olla. Pole Hargla mittefrenchi mõnda aega lugenud, seega ei oska nüüd öelda, kas harju keskmine või mitte.

Marcus Kaas “Pika talve algus” - esimestel lehekülgedel käib üks pinev põnevuse kruttimine, kõik see napisõnalisus ja metsaõõv; Andreas ja vanaisa meenutavad natuke McCarthy “Tee” paari (ainult et tegevus toimub mingil normaalse asustusega mõisaajal). Tegemist vast õudusjutuga? Nimede järgi võiks tegevus paikneda kuskil Läänemere põhja- või lõunakaldal (hmm, ja miks Hargla tekst oli osaliselt Taaniga seotud?). Mõne aja pärast torkab silma, et dialoogid on pisut lihtsameelse ehitusega, rohkem õhku ja vähem seletamist. Järgmiseks tuleb selline mõtteke, et ka muidu on autori keelekasutus üsna lihtilukirjanduslik – ehk siis korralik keelekasutus ja kohustuslik kujundlikkus, aga see jätab omapäratu mulje, pole muud omapära kui lihtsus ise (vaevalt et meelega?). Noh, lugu lõppeb poolikult nagu autori tutvustuses lubatud – to be continued (indeed, why not?), selle pealt on raske teksti enda kohta midagi sisulist öelda. Kui, siis tulevikus ehk rohkem vabamat keelekasutust, otsese kõne vahele ei pea pikkima alatasa, et kes just nüüd räägib ja mis meeleolu sel hetkel valitseb. Eelpool mainitud “Tee” võikski olla üks hea näide, kuidas lihtsa keelega ometi lugejat lummata. Ma ei ole just suur fänn teemal “kuidas väike kangelane üles kasvab ja võimsaks saab” vms, seega hetkel ei tundu just minu teetass olevat.

(Miks ma küll nii segaselt ja abitult väljendun?)

Karen Orlau “Elagu kuninganna” - elagu sisemonoloog. Peategelase valik on huvitav – kuninglik hambutu konarlik ägisev vanamutt; selle eest muidugi plusspunktid. Jabur puänt, igati tore novell ühesõnaga. Kui algul oli tekst pisut vastumeelt (no mida värki, vanamuti heietused!), siis teksti edenedes hakkas see vallatus üha enam kaasa tõmbama. Väike sugulus nii Kaasi kui Hargla tekstidega. Kogumiku parim kohalik tekst.

Siim Veskimees “Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” - pealkiri on muidugi lööv, sellised raamatupealkirjad võiks olla rohkem kasutusel, tooks sära kõigi silmisse. Meeltülendav on lugeda, kuidas Jaak ja Tiina ja veel paar eestlast on tegemas maailmaajalugu kõigi suurte luureteenistuste kiuste; tore teada, et peategelase Jaagu põhjus selleks on eelkõige tüdimus oma keskealisest naisest ja lastest – selge, et iga eesti mehe unistuseks on seeasemel ringi seigelda ja et teda ümbritseks “pikka kasvu kepp-peente jalgade, kivikõva tagumiku ja ämbrisuuruste silikoonrindadega sportlikud” (lk 239) naised (või on hoopis tõesti tegemist siira kriitikaga meie meeste aadressil?). Veskimeesi romaanide taustal harjumatult arusaadav tekst (teatav hingesugulus eelmainitud Kaasiga), suisa poisikeselikult ülemeelik maailm. Nagu naiivulme, selline mida ulmekauge lugeja peab tüüpiliseks ulmeks? Või hoopis ulme noorukitele – on tulnukas ja seiklus ja nalja ja vägisõnu ja võõrsõnu ja vihjeid seksile; pooleldi naljaga pakuks, et sellise jutuga võiks mõnes noorteajakirjas (on praegu üldse selliseid?) lugejaid kasvatada. Huvitav, kas see tekst järje saab? Päris põnev oleks näha, mis Jaaguga edasi juhtuda võiks. Ühesõnaga, on meeldiv näha eesti nimedega mehi ja naisi fantaasiamaailmades, Jaak on kui vahepeatus Koulu ja Anton Irvi vahel, ehk siis Eesti oli, on ja jääb, viru veri ei värise.

“Tüdruk oli üsna pikk, kuid tüüpilise kehaehitusega, sale ja habras. Ta oli ka lummavalt ilus.” (lk 227)

Charles Stross “Poiss ja tema jumal” - noh, esimene Cthulhu kogemus, päris humoorikas jutt, Vonneguti fännidele kindlasti meeldiks. Tekkis tahtmine värsket Strossi tõlget lugeda, kõik need kiivas mõttemängud on igati vaimukad. Kihvt tõlge, viimase paari nädala vast naljakaim tekst.

Kirill Jeskov “Deja vu” - et siis lugu sellest, kuidas arvutimäng hakkab oma elu elama. Ajaga trikitamised, aga vabandust, suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Kurbnaljakad vaated 80ndate teadustöötajate eluolust (millegipärast tahtsin kirjutada “elumolu”) ja jutustatakse mõned päris head nõukogude anekdoodid.

Kuna kõiksugu kirjanduslikud terminid on mul aja jooksul ununemas, siis paneb ikka imestama, kui mingit 50-100 lk teksti nimetatakse püüdlikult lühiromaaniks. Miks mitte jutustuseks? Kas r-sõna lisab tekstile kaalukust?

Raamatu küljendamine on pisut nihu, halb kui tekst hakkab kohe peale autori tutvustust (Hargla puhul oli nt üks suur möhh-hetkeke); natuke hingamisruumi, paluks. Ka mõned trükiapsakad. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku esileküündivamad lood on kaks lühimat, teiste puhul ehk tegemist keskmikega. Aga noh, oleneb maitsest, igaühele oma.

baas
raamatumaailm