Mari Teede "Ingmar ja meri"

 

Lühike ja armas lugu sellest, kuidas Ingmaril oli vanemate lahutuse järel kõik panges ja elu raske, ent mere äärde kolimisel olid omad plussid. 

Plussid üha kasvasid, meri sai üha armsamaks ning lõpuks sai kõik korda.

Natuke on see muinasjutt, sest ega vist palju sääraseid poisse pole, kes tänapäeval raamatut sülearvutist (mis see siis ikkagi oli, läpakas või tahvel?) paremaks kingituseks peavad ja päriselt päriselt PÄRISELT ka merest sedavõrd vaimustusse satuvad, et meri kõiki muresid vähendada suudab.

Samas - mõni võib ju olla? 

On hea uskuda, et sedasi saab. 

Pildid olid head. Ma tavaliselt ei vaata pilte, aga need meeldisid oma mustvalges karguses, kus samas lapsed rõõmsalt lasteraamatulikud olid, väga. 

Ja tasakaaluhoidja-poiss tuli meeldivalt tuttav ette. On isegi bussis sõites palju ja palju sõidetud, käed lahti, et paremini tasakaalu hoidma õppida =)

Loe mind
Lugemissoovituse blog
Head lasteraamatud
Karl-Martin Sinijärv

Tiia Toomet: Vana aja koolilood

Eelkõige pildiraamat, kus sees fotod ja pildid vana aja kooliasjadest ja kooliga seotud inimestest. 

Kuna möödunud sajadi viiekümnendad aastad on ka minu jaoks Vana Aeg, lugesin mitte ainult huviga "kuidas tema seda nägi", vaid ka huviga "mismoodi see siis oli." 

Muidugi on siin sama käekiri, mis Tiia Toometi vanaaegsetest asjadest rääkivates raamatutes ikka: vana aja klassijuhatal oli siuke nimi ja olemus, vana aja klassikaaslased olid sellist (meelde jäid multitalent Martin ja istuma jäänud Maia, jutustaja Toivo ja kaebupunn Tiit, pinginaaber Malle ja ... olgu, rohkem ei jäänud). Vanal ajal kirjutati selliseid märkusi ja koolitee oli siuke ja siuke. See on armas lähenemine, korraga isiklik ja samas ajaloolist tõde järgiv, aga pean vajalikuks mainida, et kui mina lapsena esimest Tiia Toometi raamatut lugesin, ma küll vahet ära ei teinud, et oot. Need on ju tema isiklikud mälestused - ma lugesingi nii, et vanasti ütlesid kõik emad nii ja kõik jonnihood olid sellised ja sellised. 

Nüüd ma saan aru küll, aga nüüd ma olen ka palju kauem täiskasvanud kui laps olnud.

Päevikud olid meil kaheksakümnendatel küll sarnased ja mhmh - kõik teadsid, et inimesed peavad oma kodudes ikka jõule, lihtsalt sellest avalikult rääkida polnud sünnis.

Triinu raamatublogi
Epp Petrone

Endla Tegova „Tunglejad“ (Eesti Raamat, 1980)

Omal ajal väga populaarne raamat, mis praeguseks unarusse jäänud. Eks ta nüüdisaegsele lugejale omamoodi kahekihiline ajarännak ole – esiteks tuleb arvestada kirjutamise aega, sündmused toimuvad aga 50ndate keskpaigas. Võib vast öelda, et see on natuke selline aegade vahele ripakile jäänud raamat. Ei ole siin mingisugust erilist punast ideoloogiat, aga uuesti välja andma ka ei tõttaks. Lugu jookseb tempokalt, aga kohati on natuke janti ja värki ülekülla ning eks need küsimused, kas tolles sektlike “ärkamiste” asjas mingi tõetera on või peaks ikka moodsa ateistliku vaimu juurde jääma tänapäevast lugejat kah enam oluliselt ei eruta.

Tegevus toimub väikeses (fiktiivses) Saaremaa maakoolis ja samuti fiktiivsetes külades 1955/56 õppeaastal. Peategelaseks on alustav emakeele-kirjanduse õpetaja Brett Allariit, kelle lootused elus oma õige koha ja armastuse leidmisel on romaani peamiseks teljeks ja küllap ka suure lugejahuvi tuumaks. Breti eraelus on juba üksjagu toimunud, alguses vihjamisi, peas vasardavate mõttekatkete kaudu, kuskil keskpaiku juba ka otsesemalt, viidatakse tema keerukale üles kasvamisele kuhugi väljamaale jäänud meremehest isa suisa fanaatiku pühendumusega tagasi ootava ema juures, mitte just kõige siivsamatele varasematele suhetele ning selle sama ema juures kasvava tütre olemasolule. Võiks öelda, et Breti kokkupuuted meestega ja ka igasugused ühiskondlikud hukkamõistud on üsnagi tänapäevaselt värsked – kõiksugu ligiajamised ja käperdamised ning teadmine, et halb valgus langeb ikka naispoolele, jne. Usun, et tekitas toona palju äratundmisi ja ega need asjad pole võõrad ka 70 aastat hilisemas ühiskonnas, nagu me kõik teame.

Tuleb siis Brett, ei plaani ta kellessegi armuma hakata, aga ikka juhtub, et esimene pilk jääb saatuslikult peale ja õnneks selgub, et väljavalitud kolleg on igati hea ja meeldiv, suisa hingesugulanegi. Tolle väljavalituga eelnevalt täiel tõsidusel kurameerinud nooruke (pole 18ki täis!) Edda, koolidirektori tütreke, on aga justkui mõnest 19. sajandi lõpu romaanist välja võetud paatoslik ja dramaatiline tulesäde, kes paljalt lugedes pea valutama ajab. Lõpuks muidugi tuleb ka dramaatilisi saatusepöörakuid ja nii edasi, magusat õnneliku lõppu siit siiski ei tule.

Breti elukäik ei jää aga kaugeltki mitte ainukeseks tegevusliiniks – taamal leiab ühel või teisel viisil või põhjusel üksteist veel terve rida inimesi, kellele kaasa elada. Samuti on ehedalt kirja pandud kõik kooli ja õppetööga seonduv – siin kirjutab autor ilmselgelt oma kogemusist ning sellekohased episoodid võib vabalt hea koolikirjanduse rivisse seada, on siin nii ehedalt kujutatud lapsi, koomilisi seiku, kui ka ajastu vaimu jõululaupäeval kooli ajamise ja murdekeele välja juurimise näol, aga sealjuures mitte õelalt, õpetaja vaatepunkt on siin toodud parimas hea pedagoogi võtmes. Laiema olustiku poole pealt on küllap samuti kõvasti ehedust mängus – kõik see püüdlik kolhoosistamine ja poliitiline kasvatus, kus eestkisaja on ikka keegi, kellel on ühtlasi lihtsalt sisemine vajadus tähtis ja pildis olla (samas kui taamal on keegi mugaval kohal asjapulk, kes peamiselt aega sanatooriumis veedab jai se otseselt lavale ei ilmugi), kusagil on instantsid, kuhu kaebusi ja ilusaid näilikke numbreid saata, programmi korras tehakse harrastusteatrit, kinoga (sõna otseses mõttes) meelitatakse rahvast koosolekutele ja ega kõik need teatrid ja kinod ideoloogilis-kultuurilise kasvatuse egiidist hoolimata siis mingi liba meelelahutus ei ole, justkui külainimesel oleks selles vallas mingeid muid valikuid kõrvale võtta. Küllap kõigile, kes ise tol ajal elanud olid “Tulp Fanfaan” ja “Kolm musketäri” üsnagi toredalt nostalgilised nimed.

Lisaks eelmainitule on pea terve küla koos lähema ajaloo ja kõigi elanikega üsnagi põhjalikult pildis. Eraldi suur teema on kohalik usuelu – jajah, 50ndate Saaremaa kolkakülas on üllatuslikul kombel suisa kolm kristlikku lahku ning terve posu innukaid palvetundides või kirikus käijaid. See oli päris huvitavalt üllatuslik, no eks on ju muidugi teada, et erinevaid kristlikke suundi on meil läbi aegade olnud, aga 50ndate keskpaigast sihukest tralli poleks oodata osanudki. Lisaks on veel läbivalt murdekeelt ja muud ajastu elu-olu, nagu igavene kaubapuudus poes ja lahke venelannast müüja, kes oma alatise (ja alusetu) lohutava kinnituse põhjal on hüüdnimeks teeninud Sahvtra buudjet ehk siis küll homme saab.

Päris mitmeid kordi mainitakse ära päikeselahvatust, et seda kui enne päikese merest tõusmist justkui mingi rohekas valgus laiali sähvatab. Vahepeal tundub, et kõik tegelased muud ei teegi, kui käivad seda igal võimalikul hetkel vaatamas. Ise ei ole nagu kunagi juhtunud märkama või osanud tähele panna? Olen küll mõne korra ikka merest tõusvat päikest nägema juhtunud … aga eks muidugi mitte ka nüüd nii tihti…

„Iida tõi Arsi, kelle nägu oli süütumatest süütum. Pilk kutsumise pärast täis ääretut imestust.

„Sina võtad praegu taskust võtme ja keerad Iida kingad lukust lahti,“ teatas õpetaja asjast „mitte midagi teadvale“ Arsile.

Arsi ilme oli üks suur küsimärk. Ometi pistis ta käe taskusse ja tõi sealt siira üllatusega võtme välja. Vaatas seda, nagu ei oleks ta iial elus võtit näinud, ammugi mitte seda siin.

„Kuidas see küll minu taskusse sai?“ vaatas Arsi hukkamõistvalt õpetajale otsa, nagu oleks see võtme ta taskusse sokutanud. Õilmitsedes lahkusest, keeras ta Iida kingad lahti ja ootas kutset uuteks õilsateks tegudeks.

„Nüüd lähed ja võtad Villi sussid varsa jalast ära.“

„Ja tehku Iida mu rihvlikarp ka kohupiimasodist puhtaks!“ tahtis Villi kõiki asju ühele poolele saada.

„Pinali,“ parandas õpetaja.

„Nojah pinali. Kaldas liiatsid välja ja toppis Vaksa Paula kohupiima mu rihvlikarpi.““ (lk 115)

'Pemi Aguda - The Wonders of the World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Sellele tekstile ma ei saanud küll pihta, aga noh, plusspunktid Nigeeria olude kujutamise eest (autor mainib järelsõnas, et mõneti autobiograafiline tekst). Eks see läheb siis kirja fantaasiavalikusse - nojah, kui fantaasiatekst pole tuntavalt pseudoajalooline ja maagiline, siis võib põhimõtteliselt ükskõik millest kirjutada (peaasi, et poleks siis teaduslik fantastika).

Jutt siis Lagose koolitüdrukust, kes saab minna klassiekskursioonile, kus siis geograafiaõpetaja tutvustab Nigeeria silmapaistvaid loodusnähtusi. Abisola pole oma klassis populaarne tüdruk, aga temast veelgi veidram on klassi uus poiss Zeme, kes kujutleb end prohvetina. Nojah. Tüdruk tunneb end sedavõrd jännis oma probleemidega, et uurib viimaks Zemelt, kuidas olukorda parandada. Noh, poiss ajab oma prohvetivärki, aga mitte just silmanähtava eduga.

Kuskil peaks siin olema fantaasialugu, aga iseenesest on see justkui ilustatud realistlik ilukirjandus. Või eripärane on see Abisola halva enesetunde küsimus? Zeme pole just ebarealistlik. Või siis see Nigeeria eluolu? Ei saanud pihta.

Reetta Vuokko-Syrjänen: Mida tegime klassimatkal

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatule vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah?
Vahel võib ka niimoodi, eks =)
Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Naomi Novik - After Hours (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tekst, mis kuulub Scholomance maailma ja räägib loo sellest, kuidas Beata nimeline tütarlaps on sinna kooli sattunud ning kuidas ta toakaaslaseks on määratud ülbe ameerika neiu: kooli poolt on sellise valiku teinud viis võlurit ning eesmärgiks on, et nad üksteist täiendaksid. Beata ja Jayne ei saa aga kohe esimesest päevast teineteisega üldse läbi.

Beata lootis koolis äri teha seentega (sest kõik teevad vahetuskaupa õpingute või isiklike soovide edendamiseks), aga Jayne on peale nende kokkupõrget tema maine sedavõrd ära susserdanud, et keegi ei taha tema seeni. Poolakast tüdrukul on küll koolis heatahtlikke tuttavaid, aga sellest ei piisa edukaks eluspüsimiseks. Beata otsustab minna öösel kooli võlutarvikute lattu, et seal enda tarbeks midagi revideerida - hoolimata tuttavate hoiatustest ja kooli sisereeglites kõlavast hoiatusest.

Need hoiatused polnud moepärast.

Novik näib huvitav autor, aga see Scholomance seeria pole senini huvi tekitanud: et noh, mingi võlukunsti ja kooli teema. Blogis on varem kirjeldatud romaani “A Deadly Education”, peale Orion Lake’i ei paista siin muid ühiseid tegelasi olevat. Ja eks siin kogumikus on see teksti esmatrükk.

August Kitzberg - Hennu veli (Külajutud, 1971)

 

Nagu pealkirjast näha, siis tegu “Veli Hennu” eel-, järel- ja kõrvallooga - kus siis seekord veli Henn jutustab oma versiooni sellest, kuidas ta Jaaniga elas ja Mariega kokku sai ning mis kõik veel hiljem juhtus. Ja noh, vaatenurk ja tõlgendus sündmustele on vähe teistsugune kui Jaani poolt oli esitatud … omamoodi kättemaksulugu.

Nimelt esitas Jaan mingi kirjatsura abil selle “Veli Hennu” loo “Postimehele” avaldamiseks, mida siis sattusid lugema nii Henn kui Marie ja terve küla veel takkaotsa - ühed ärritusega, teised puhta (kahju)rõõmuga. Ja selline metafiktsionaalne trikk viib edasi päris postmodernse seguni, justkui proto-Mati Unt (kes teadagi hindas hoopiski oma kodukandi Vooremaa Lutsu). Nii on siin pikalt mälestusi tollasest kooliskäimisest, vahepeal on ilmarahvale naeruks Jaani enda näidendikatsetus (mille siis pole kirjutanud koostöös kirjatsuraga), siis on kõiksugu tarvilikkue soovitusi maarahva elujärje parandamiseks (näiteks asutada uusi ärisid kui kasutada raudtee võimalusi või ka karskusseltsi ideaale). Päris rosolje. Sest osaliselt on loo selgrooks ka Jaani ja Matilda vägikaikavedu - kas saab mees jalad alla ning edasi tanu alla või mitte.

Ajapikku hakkab see Kitzbergi vähe veiderdav jutustamine üha rohkem istuma.

Kaja Kann: Tänavatüdruk

Peategelane - minategelane - no tegelikult autor vist - on täiuslikult tore. 
Ta on omaenda väärtust, oskusi, ilu, ja intelligentsi hästi tundev naine, kes samas pisardab, haavub ja ahastab sellistes kohtades, mida ühiskondlikult üldse rasketeks ei peeta. Ta käib palju kultuuriüritustel, nähes neid omaenda silmadega ja teeb seal selliseid asju nagu näiteks võõra purjus mehega amelemine, et see lavaesisel agressiivseks ei läheks, või ürituselt otse grupiga võhivõõraste juurde sauna sissevajumine ja ühine pidutsemine. 

Ei, ta ei mõtle, et ta käitumine on veider. Tema jaoks täiesti normaalne - ta on iseendaga 40+ aastat koos elanud, tunneb seda inimest ja tema kombeid. Tavaline.

Vahepeal elab ta maal, kütab ahju ning pliiti, kastab tomateid, niidab muru, roogib lund, loeb filosoofiat ja maalib. Vahepeal teeb proove, kunsti, mängib lavastustes. Teeb suitsu ja käib arsti juures. Talt tellitakse arvustusi ja siis öeldakse, et ei, seda me ikka ei avalda. 
Peaaegu kõiki inimesi nimetab eesnimepidi peale Lotmani. 
Sest tõesti - kes Lotmanit siis Mihhailiks kutsuda saaks?!

Teine on Taavet. Vist Ave Taavet. Aga võibolla on Taavet siiski eesnimi, kust mina tean. 

Loo telg, see, mis annab alguse ja lõpu, on Kaja otsus minna EHIsse filosoofiat õppima. Miks ta seda tegi? Sest ... tahtis. 
Võeti vastu ka.
Aga vastu lugeja võibolla-ootusi ei tähendanud selline lambist kooliminek, et ta ei võta asju tõsiselt ja kukub kohe välja. 
Ta pole selline inimene. Tema rütmid ja sisemine loogika käivad hoopis teistmoodi kui normaalseks peetakse. Muuhulgas ka kooli pihta. Teatud moel on ta kõige tõsisem ja huvitunum tudeng, keda nad seal üldse näinud on.
Mitte et ta ise seda ütleks või arvaks, aga loen välja.
Kuigi see muidugi ei tähenda, et ta süsteemi sobiks ja seal kergel jalal hakkama saaks. *
Minule lugejana on see rütmide ja sisemise loogika erinevus tavalisest väga värskendav. Mõnele, kes ühtekust ei tunne, ilmselt vähem.
Jutustava teksti vahepeal on väikesed dialoogijupid. Väga muhe srtuktuur - vaheldumisi jooksevad pildid sellest, mis toimub Kaja siseelus, ja siis, kuidas see väljaspoole paistab. Mis välises maailmas juhtub. 
Mõnest dialoogijupist saab isegi raasukese filosoofiat kätte.Sest koolis tuleb neid jutuajamiskatkeid ka ette. 

Lugemissoovitus

Virumaa Teataja intervjuu

Kirjanduslik Päevaraamat

Marcalt maailmale

ERR

Loetu kaja

EPL

Keel ja Kirjandus

Ekspress, intervjuu

Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)