Carrie Vaughn - Sinew and Steel and What They Told (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Lugu mehest, kes osutub peale laevaõnnetuses pooldumist hoopis inimrobotiks. Süvakosmoses tiirutavale laevameeskonnale on see igati ebameeldivaks üllatuseks, kui selgub, millise niivõrd ebaseadusliku biomehhanismiga tegu on. Ja et selliseid on veel ning neil on üks oma ülesanne, miks inimestega koos seigelda.

Pooleks lõigatud endine mees kinnitab ärkveloleku hetkedel (ta on siiski sõltuv oma kehast - kuigi on enam kui ime, et ta üldse toimib veel sellisena), et ta pole kuidagi meeskonnale ohtlik ja tema suhe laevaarstiga oli selline vägagi reaalne asi. Laevnikud … ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Ühelt poolt pidanuks sellest võltsmehest kohe tossu välja laskma või sõjaväele edasi andma, teiselt poolt … ta tõepoolest on olnud üks meeskonnast. Võltsmees püüab salaja saata sõnumeid omasugustele, kuid see ei jää märkamata. Laevnikel tuleb nüüd otsustada, mida õieti peale hakata selle võltsmehega.

Miski sarnane teema oli hiljuti Becky Chambersi romaanis, Vaughni lahendab seda vähe oma laadis, aga kuidagi ökonoomsemalt (muidugi, romaani ja juttu ongi keeruline teemakäsitluse poolest võrrelda). Loo vaatepunkt on sellelt võltsmehhanismilt, mis on ometi vaat et nii inimlik. Tekst loetav Tor.com lehelt.

Carrie Vaughn - Dead Poets (Someone in Time, 2022)

 

Lugu kirjandusuurijast, kelle unistuseks on Sapphoga kohtumine,  aga ajarännu käigus satub kokku hoopis Thomas Wyatti vangikongi, kus see oli just pealt näinud oma armastatud Anne Boleyni pea maharaiumist. Mees peab vangikongi sattunud naist muidugi kummituseks või hullemakski, aga noh, nad hakkavad vestlema ja tekib teatud intiimsus. Mees soovib koguni koos naisega sealt vangikongist põgeneda, aga … kes siis itaalia keelest sonette tõlgiks ja nii tutvustaks seda ingliskeelsele maailmale? Ja eks naine teab, et peale vangikongi (teda ei löödagi maha!) kirjutabki Wyatt ise mitmeid häid luuletusi. 

Vähe arusaamatuks jäi, kuidas see ajaränd õieti siis toimus - kas see oli juhus (miks see siis mingit imestust ei tekitanud peategelases endas?) või siis mingeid selliseid õigeid asju kasutades saabki toimibki (Sapphoga kohtumiseks on vaja tolleaegset eset, mida see on kasutanud? Edasi on vaja vaid “süüdet”?). See on kuidagi … lahja, aga noh, muus osas igati meelelahutuslik lugemispala.

Carrie Vaughn - The Evening of Their Span of Days (Infinity Wars, 2017)

Hea lugu sellest, kuidas sõda hakkab kodudele lähenema. Loo peategelane korraldab keskastme juhina tööd ühes asustatud universumi äärealal asuva jaama sadamas, kus korraldatakse laevade hooldamist. Tegemist on äärealaga, millest ei peaks just midagi olema… aga ikka on kuulujutud sellest, kuidas on märgatud midagi kahtlast - kuid nagu ikka, on need vaid kuulujutud, ametlikult pole selle kohta midagi öeldud. Dokitöö on nagu töö ikka, alati on hoolduseks vajalikest materjalidest puudu ning peategelane peab päris osavalt võimlema, et tööks vajalikku leida.

Kuid ühel päeval katkestatakse jaamas ühendused ümbritsevaga, ning peategelane näeb, kuidas jaama poole loovib hiiglaslik sõjalaev… millest on järel vaid varemed. Niigi tööga ülekoormatud sadam peaks nüüd hakkam sellega tegelema, aga mille arvelt? Selgub, et korraga on sõjavägi võtnud jaama enda valdusalasse ning peategelane avastab end ülemuse ametikohalt - ning kõik vajalik varustus on nüüd vabalt tellitav. Kuid…

Jutt on eelkõige mõnus lugemine, kus järjepidevalt pinget krutitakse igapäevase jaamatöö kujutamise aiva edasi, kuni viimaks tundub, et tulevikul on hapnikukraanid kinni keeratud. Teksti võiks ehk pidada üsna tavapäraseks teadusliku fantastika looks (ehk kosmoseooperi kanti?), noh, ehk on naistegelasi keskmisest rohkem. Kuid eks lugejat peabki valdama see tunne, et nähakse mutrikese vaatepunktist millegi grandioosse juhtumist.

Carrie Vaughn - Roaring Twenties (Rogues, 2015)

Kahekümnendate keeluseaduse aja Ameerikasse paigutuv urban fantasy, kus gangsteriteks on kõiksugu üleloomulikud olendid, kes inimsoosse peitunud. Neil on oma salajane öölokaal nimega Blue Moon, kus siis saab viskit rüübata, kaarte mängida ja jazzi saatel tantsu vihtuda - ning muidugi muuhulgas teostada oma võimumänge. Zombid, sireenid, libahundid võlurid ja kes/mis iganes.

Loo peategelasteks on kaks naisvõlurit, kes saabuvad maagilise kaitse all olevasse Blue Mooni, et selle omanikuga, võlur Gigiga, asju ajada. Ainult et Gigi ei tunne erilist vajadust nendega rääkimiseks. Olukorda vürtsitab see, et kuidagi satub sinna öölokaali föderaalagent, kel silmade põledes plaan kõik kohalviibijad arreteerida. Maagilistel olenditel poleks selle mehega hakkamasaamiseks suuremaid probleeme… kuid mees on sisse smugeldanud püstoli ning püssikuul võib kergesti eluküünla kustutada. Lisaks paluvad võlurite abi öölokaalis tööülesannetel olevad Julia ja Romeo, kes tahavad põgeneda allmaailma oludest. Ühesõnaga, korraga on võluritel käed-jalad tööd täis.

Selline vähe YA kanti lugu, natuke raske on tõsiselt võtta sellist maagiliste olendide paraadi, kes nii stiilses soustis säravad. Muidugi, nagu ikka selle antoloogia puhul olen kirjutanud, tekstil on meelelahutuslik väärtus, midagi meeltavardavat ei tasu oodata.

Carrie Vaughn – Sealskin (Operation Arcana, 2015)

Teadagi on Iirimaa senini igati müsteeriline koht. Seal on soovi korral kuumaastikki käepärast! Selle loo peategelane läheb Iirimaale oma juuri või midagi otsima. Richard on ameerika eriväelasest veteran, kes peale üht traagilist pantvangioperatsiooni somaali piraatidega ei taha enam sellise maailmaga tegemist teha, temast ei ole lapspiraatide tapjat. Niisiis, läheb ta Iirimaale kümneks päevaks puhkama – sest nagu ema on rääkinud, on tema isa sealt pärit. Ja isalt on ta pärinud... väikesed lestad sõrmede ja varvaste vahel (mis on eriväelaste väljaõppes vägagi kasuks) ja ehk ka seletamatu ihaluse mere järele. Ema ei tahtnud lapse sigitajast midagi rääkida, olevat olnud selline muinasjutuline tegelane. Noh, kes siis Iirimaal eripärane poleks.

Richard satub Dublinis pubisse ja seal äratavad ta lestadega sõrmed tähelepanu... ja üllataval kombel pakutakse talle, et mingu sinna ja sinna oma juuri otsima. Oh neid iirlasi! Mees lähebki, jõuab külakesse, tunneb et peab veel edasi sõitma. Sõidabki mööda rannikuäärset teed edasi kuni lõpuks peatub ühel rannal, kus veepiiril seisab paat. Ta otsustab sellega merele minna. Ja edasi läheb lugu muinasjutuks kätte.

Et siis tegemist selle kogumiku teise hülgelooga, seekord toimub küll vägagi tänapäevastes oludes, mis põrkub kokku muinsasjutuliku ilmaga (aga sealgi omad sõjad ja konfliktid, pole pääsu sellest). Tekst on selline tubli keskmine, eks see nõua kaasaminemist (aga tegemist ikkagi Iirimaaga!) ja madinat pole rohkem kui väsinud sõjamehe mälestustes. Aga noh, eks oma juurte avastamine on ikka kena.

Carrie Vaughn – The Best We Can (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Ehk siis lugu sellest, kuidas Jupiteri juurest avastatakse tundmatu lendav objekt. Jee, maaväline elu, eksole. Ainult et... see on elutu objekt. Ei mingit vastusignaali või reageeringut. Lihtsalt loovib nüüd meie päiksesüsteemis, tulles ei tea kust ja on seda teed tulnud juba arvatavasti väga-väga kaua aega.

Loo peategelane on teadlane, kes on selle võõrobjekti üheks avastajaks, kisub nüüd Maa peal endal juukseid peast: korraga ei jõuta kokkuleppele, et mida selle objektiga peale hakata, kas ja kuidas see Maale toimetada, millised organisatsioonid seda tegema peaks ja millised õigused kellelgi oleks. Pealegi pole selliseks operatsiooniks olemas reaalseid tehnoloogilisi võimalusi. Peale suurriikide püüavad seda objekti oma “valdusse” saada ka suurkorporatsioonid, seda siis eelkõige reklaami eesmärgil.

Aeg läheb, midagi ei muutu. Saadakse vaid paremaid pilte sellest objektikst, aga muud midagi – tundub, et jääbki selline umbmäärane seis; veel hullem, paista, et asjaga reaalselt tegelemine lükatakse edasi kaugemale tulevikku. Kangelanna on sellisest hambutust arengust hullumas, teda huvitavad eelkõige küsimused, et kes või mis selle sondi välja saatis, kui kaua see kosmoses triivinud on? (Ja eks tal ole ka auahnus – tema on üks avastajatest, kuidas siis tema jaoks nii tähtis asi on toppama jäänud?) Viimaks tuleb tal mõte, mida nemad, maalased, võiks teha. Ent selleks tuleb endal pead rahavõimu ees painutada.

“No one had thought about what would happen if we just found a... a thing... that happened to be drifting a few million miles out from the moon. It didn't talk. Not so much as a blinking light. The radiation we detected from it was reflected – whatever propulsion had driven it through space had long since stopped, and inertia carried it now. No one knew how to respond it. The news that was supposed to change the course of human history... didn't.” (lk 155)

Et siis selline tasane ja vagur lugu – on reaalne tõend, et on või on olnud reaalset maavälist elu, aga kuidas seda kätte saada... kui nii inimeste kui organisatsioonide vahel on vastuolud ning pealegi veel tehnoloogilise abituse tõttu on see üsna raske.

Tekst täismahus loetav sel lehel (kust siis pärineb ka illustreeriv pilt).

ulmekirjanduse baas