Diana Wynne Jones: Pimeduse isand Derkholmist

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.

Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.

"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.

Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.

Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.

Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Joe R. Lansdale - Duck Hunt (By Bizarre Hands, 2016)

Initsiatsiooniriitus Ameerika maakate moodi ehk et kui tahad mees olla, pead sa olema Jahimeeste Seltsi vääriline ja püssiga ohtralt jahisaaki kõmmutama. Nagu seda on teinud isad ja vanaisad ja vanavanaisad.

15-aastaseks saanud Fred on küll kohalike standardite järgi nohik, kes pigem loeks koomikseid, aga kui isa ta sünnipäeva hommikul jahile viib, on poiss igati hakkamas (pealegi – õiged mehed saavad naisi!). Pardijaht kui selline on siiski veidi teistsugune kui Fred muidu on kartnud. Üllatuslikult selgub poisile, et teda ootavad metsas kogu Jahimeeste Selts, kes on siis üles seadnud initsiatsiooniriituse tarvis vajaliku märklaua: posti külge on seotud keegi võõras mees, kelle külge on kleebitud või kellest välja turritavad välja pardisuled. Fred on veidi kahtleval seisukohal, sest ta pole siiski ühtki parti maha lasknud, aga peale seltsimeeste õhutust paneb ta kena paugu silmade vahele.

Noh, vast parem lugu kui eelmine kogemus. Selline paras americana … mis initsiatsioonina võiks ka muidugi meile arusaadav olla. Selge see, kuidagi peab saama ühiskonna poolt aktsepteeritud meheks.

Brent Weeks „Blood Mirror“, Orbit 2016

 Tegemist on triloogia neljanda ja viimase osaga ning oodata tuleb veel ka viiendat osa seeriat lõpetama. Esimesed kolme osa sai loetud mõni aasta tagasi, enam väga detailselt ei mäletagi. Tegemist on üsna harjumuspärase fantaasialooga – üks külapoiss kistakse ootamatult uskumatutesse sündmustesse ja läbi terve loo ta siis avastab nii oma võimeid kui ka päritolu ja muutub üheks keskseks tegelaseks maailmaareenil. Vaatepunktitegelasi on muidugi palju ja üldiselt on vaatepunktitegelased siis pigem sellised, kellele lugeja võiks pöialt hoida, kuigi piir hea ja halva vahel ei ole alati üldse mitte nii selge ei suuremal ega väiksemal skaalal.

Tegevus toimub väljamõeldud maailmas, Chromerias, kus eksisteerib valgusmaagia. On inimesed, kes suudavad endasse koondada teatavat värvi valgust nn luksinite kujul, mida saab siis erineval viisil endast välja saata, tahkeks muuta ja neist asju meisterdada või muudmoodi kasutada. Enamik oskab kasutada vaid ühte värvi, aga küllalt on ka kahe või enama värvi kasutajaid, isegi selliseid, kes suudavad korraga kõiki värve kasutada. Samuti on valgusmaagiat elu jooksul võimalik kasutada piiratud koguses, sest ühel hetkel tuleb ette piir ehk kasutamise vältel silmadesse tekkinud värviline halo puruneb ja kasutaja muutub tavalisest inimesest vähehaaval veel erilisemate võimetega, aga ka teistsuguse mõtlemisega valguskolliks. Seetõttu on kõik, kelle halod purunevad määratud surmale. Samuti tuleb kõiki värve maailmas kasutada sarnases koguses, muidu läheb tasakaal paigast ning loodus asub seda taastama nn luksinitormidega, mis ei ole teps mitte lõbus. Chromerias on selleks tähtis valitsev ametipost nagu Prism ehk siis prisma, kellel on eriline võime kasutada piiramatult kõiki värve ja kes kindlatel hetkedel kasutab liiast olevad luksinid ära, et valitseks jälle tasakaal. Ühtlasi peab ta vaeseke regulaarselt ka vastava rituaali raames nuga rindu lööma kõigile sadadele murdunud haloga maagiakasutajatele.

Neljandas osas on muidugi asjad jõudnud kõvasti edasi areneda – terve maailm on sõjas, Chromeria vastu on üles tõusnud keegi, kes nimetab end alguses Colour Prince’iks ja hiljem Valgeks kuningaks. Tema kaaskonnas on purunenud haloga valguskollid hinnatud tööriistad, maagiaga seotud muundumises minnakse veel kaugemalegi, aga lisaks näivad kasutusel olevat ka nn musta maagia vahendid. Chromeria Prism, Gavin Guile on aga pärast vangilangemist ja sandistamist teadmata kadunud (lugeja hoitakse muidugi kursis sellega, kuidas tal enda kaevatud augus – sõna otseses mõttes, läheb), tema abikaasa Karris on saanud Valgeks, kes on jälle üks oluline tähtis riikijuhtiv nina, aga loomulikult tuleb tal ka rinda pista ja koostööd teha Chromeria grand old vanamehe Andross Guile’iga, kelle pilk, käsi ja intriigid näivad ulatuvat pea igale poole. Ent taustal tegutseb ka müstiline salamõrtsukate ordu, mille eesmärk paistab samuti olevat mingit liiki suure muutuse esilekutsumine, väidetavalt maagiaga lõpparve tegemine inimkonna hüvanguks.

Külapoisist peakangelane Kip alustas seda viieosalist triloogiat ennasthaletseva paksukesena, kes alguses koperdas kangelaslikkuse otsa pooljuhuslikult, nagu ikka, kuid kelle oskused ja anded raamatu vältel järjest teadlikumaks muutuvad. Neljandas osas on temast saanud arvestatav juht ja kindral, kellele vanad kompleksid end küll meelde tuletavad, ent millest ta järjest paremini õpib üle olema. Loomulikult on tal ka nii üks kui teine rohkem või vähem üleloomulikku liiki eelis. Näiteks on ta superkromaat – ehk näeb igat värvi valgust.

Veel üks peategelastest, on endisest orjast tütarlaps, kellest saab pärast treeningu läbimist lõpuks Blackguard – Eliit-ihukaitsja. Ent ühtlasi saab temast ka spioon salaordu ridades, kuhu sissesulandumiseks tuleb omandada salamõrtsuka kunsti võideldes identiteedikriisiga. Abiks tuleb võime haruldast liiki valgust rakendada, millega saab edukalt salaja inimesi surmata ning nähtamatuks tegevaid mantleid kasutada.

Raamat on kirjutatud eelkõige (meessoost, aga ka naissoost USA) teismelisi silmas pidades – sellest johtuvalt siis peategelaste vanus, midagi keskkoolilõpetajate kanti. Samuti leiab ka siin seal selliseid vaimukaid teismelistedialooge, sest igasuguse võitlemise ja kangelastegude vahel tuleb meie seltskonnal ka tüüpilisi kahemõttelisi nalju stiilis „Mighty Thruster“ ehk siis peenisenaljad ja vastastikku aasimist harrastada. Need kohad lugesin diagonaalis, sest ei kuulu sihtgruppi. Üldiselt võttes tundusid vaimukused siiski üsna sundimatud. Ning autor on ette võtnud ka pisut käsitleda suhte-/seksiprobleeme informatiivsemast aspektist. Nii põhimõtteliselt olen kahe käega poolt, kui selline kergemat sorti seiklus-/fantaasiakirjandus lisaks emotsioonide pakkumisele omab potentsiaali ka mingi tegelikkuses kehtiva infojälje mahajätmiseks.

Ühesõnaga sihuke hoogne teismeliste kangelaste seiklus maagiat täis seiklus väljamõeldud maailmas, kus kõik polegi nii mustvalge nagu alguses paista võib ning kogu maailma saatus (näib) loomulikult ka kaalul olevat.