Helen Käit – Kuu kättemaks (Täheaeg 13, 2014)

Et eelmine kord tekitas küsimusi, et mida õieti Käiti tekstid meenutavad, siis nüüd võiks öelda, et need meenutavad traditsioonilist või isegi vanamoodsat ulmet; noh, veel täpsemalt võttes selliseks kirjanduseks, mida ulmevõõras lugeja peab oma ettekujutluses ulmeks.

Nii on seekordne lugu sellest, kuidas kosmonaudid tabavad Kuult sellise imelise aine, millest on võimalik tohutult energiat saada – ja seda radioaktiivsete kõrvalmõjudeta! (Tõsi küll, kosmonaudid tunnevad, et midagi on... kahtlast).

“Liu avastatud uus aine osutus sensiatsiooniliseks. Isegi selle mõnemillimeetrise näidise põhjal, mis naisel õnnestus tookord pinnasest välja uuristada, tegid teadlased kindlaks, et tegemist on millegi täiesti harukordsega. Üldse mitte liialdades võib öelda, et see avastus avas inimkonna ajaloos täiesti uue peatüki.” (lk 135)

Puhkeb energiarevolutsioon, Kuult hakatakse kaevandama seda minotauriumiks nimetatud imeainet ning Maa läheb 90% ulatuses üle minotauriumist saadavale energiale, mistõttu Lähis-Ida naftariike tabab katastroof, kuid mõne aja jooksul olukord normaliseerub. Kuid siis... hakkavad Kuu kaevandusi tabama seletamatud õnnetused. Ja aine esmaavastajad-kosmonaudid leiavad – mingi eluvorm on Kuul ja sellele ei meeldi kaevandamine ja minotauriumist ilmajäämine! Eks üks asi viib teiseni ja saabuv katastroof on enneolematu.

Nojah, tekst on veidi naiivne ja võiks mingil moel camp olla, kuid pole samas selleks niivõrd pöörane või jabur. Mõlemad Käiti lood on üsna sarnase ülesehitusega, pikk sissejuhatus probleemsesse situatsiooni, sellele järgneb pikem ajaline paus normaliseerumisega, millele järgneb siis olukorra järsk eskaleerumine ja katastroof. Kui eelmises loos jääb katastroof võrdlemisi üksikisikute tasandile, siis selles loos on ikka... väga tõsine pauk.

ulmekirjanduse baas

Helen Käit – Must palee (Täheaeg 13, 2014)

Lugu ühest enneolematust arheoloogilisest leiust, mis koosneb vihmametsa mattunud püramiidide kompleksist. Enneolematuks teeb ühe püramiidi all olev salapärane must ja lage ruum, kus paiknevad neli sarka. Milleks (ja kuidas) selline suur ruum ehitatud (mida kutsutakse “mustaks paleeks”) ja mis otstarbeks on need sargad (pole märkigi, et midagi-kedagi oleks seal sees olnud; või üleüldse, mis ainest need moodustised koosnevad), kompleksi uurijad ei tea – meie aja suurim mõistatus! Ja ühel hetkel kaovad kolm meest, kes neid sarku uurisid...

16 aastat hiljem saabub järjekordne grupp püramiide uurima ja muuhulgas neil sooviks lahendada “musta palee” saladus. Väljakaevamisel osalevad üliõpilased (ühe üliõpilase isa oli nende hulgas, kes aastaid tagasi kadusid) hakkavad isekeskis arutama võimalust, et need sargad... on äkki organismid? Või ikka ei ole? Pigem ikka ei ole. Kuid... Kas tõesti... Ei või olla!

Teksti võiks pidada õuduse sugemetega young adult kirjanduseks, igal juhul väljendub autor vägagi hillitsetult, korralikult, noh, nagu noorsoojutustustes oli ja mõnel juhul ka on kombeks. Tegelased üksteisest suurt ei eristu, on noored üliõpilased ja vanemad uurijad, kõik nad väljenduvad üsna ühtemoodi; autorile ongi ehk esmatähtis olnud loo jutustamine ja pinge kruvimine. Puänt on pisut ootamatu, aga tänu sellele ei lasegi lool millekski ebamääraseks muutuda.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor