Sofia Samatar - Readings in the Slantwise Sciences (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Ohjah, enne teksti kättevõtmist oleks võinud kõigepealt lugeda autori tutvustust, kust siis selgus, et teksti loodi lähtudes prantsuse sürrealistide Bretoni ja Eluardi eeskujust. Ehk siis võtta teaduslik artikkel, sealt lauseid ning sellest kokku segada üks ilukirjandus.

Samatar võttis National Geographicu ajakirja ja tulemuseks siis lugu, mis siis selle antoloogia lugude lõppvaliku teinud R. F. Kuangi poolt nüüd trükitud sai. Kahtlemata maiuspala mõttemängude austajatele, ise eelistaks lugeda selliseid asju eesti keeles ja võrdlemisi harva.

Tekst loetav siit.

Sofia Samatar - Three Tales from the Blue Library (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Samatari proosaga pole ma seni suurt ühele lainele saanud, ja eks see tekst jätkab sama traditsiooni. Midagi nagu oleks (minu jaoks), aga mis ja milleks just, ei saa õieti pihta. Seega siis nii kõrged punktid sedavõrd traagiliste lugude eest … mis aga minu jaoks ei loo tugevat või ühtset tervikut, või noh, kujundit. Või mõte ongi lugemisest tõukuva tundmuse tekitamine, mingil moel katarsis?

Igal juhul siis, kokku kolm lugu traagilise elukäiguga inimestest. Kahel puhul on laps sedavõrd haigestunud, et vanemad peavad ta nimel viimase piirini pingutama; kolmas tekst on veidrast mutist, kes viimaks maise tee lõppu jõuab.

Autor muidugi oskab kirjutada, ka kõige süngemas hetkes võib sealt läbi põigata must huumor. Aga nojah, isiklikult ei saa pihta, millele siin õieti rõhutakse.

Sofia Samatar – Fairy Tales for Robots (Made to Order, 2020)

Antoloogia vast mõttetihedaim tekst, igal juhul on siin küllaga kujundeid, mida oleks võimalik lahti mõtestada. Algul arvasin pealkirja järgi, et ehk on tulekul midagi humoorikat Prasadi või Reynoldsi laadis, aga seeasemel vaat et esseelik muinasjuttude tõlgendus.

Niisiis, loo jutustaja (inimesest teadlane? Ka selles saaks kahelda) võtab ette erinevad muinasjutud (kokku 16), mida siis tõlgendab oma vaatenurgast (ja muidugi kogemusest) värsketele tehisolenditele mõistetavamaks. Mitte et need tõlgendused just niiväga lõbusad või elegantsed või seikluslikud oleks, pigem sellised … ängistavad, aga kerge lootusnoodiga. Või noh, igal juhul nõuavad need tõlgendused lugejalt empaatiavõimet. Olgu siis nii.

„This is the world of fairy tales. It is the world of robots. How strange to realize, even as I speak, that they are one and the same! I began telling you these stories as if stealing the human tradition, as if the fairy tales were never made for robots, but now I see that the entire genre really belongs to you, to the animate, to the force of things, to the living toys.“ (lk 301)

Sofia Samatar - Honey Bear (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Melanhoolne lugu emaarmastusest ja tulevikuta ühiskonnast. Sest planeedi on endile allutanud olendid, kes söövad kõiksugu elajaid (noh, inimesi enam eriti mitte, neid on kasulik tagavaraks või mustatöölisteks hoida). Aga eks ökoloogiline kriis on saanud veelgi võimendust, kuivõrd noh … erinevaid liike pole enam suurt järel.

Aga siiski on vanemaid, kes armastavad oma lapsi – kuigi nad on … peale Võõraste ülemvõimu haaramist õige teistsuguse füsioloogiaga (ja sellest tulenevate isiksuse lähtestamisega). Aga laps on laps … kasvõi mõnda aegagi ja tiibadega. Nii viib abielupaar oma erilise lapse ookeani rannikule puhkama, ja see kogemus ei kuku välja just nii nagu ema või isa soovisid.

Kenasti masendav lugu aeglaselt avaneva geneetilise ja ökoloogilise õudusega – mida kõike on mõni inimene valmis tegema oma järglase heaolu nimel.

Sofia Samatar - The Tale of Mahliya and Mauhub and the White-Footed Gazelle (The Starlit Wood, 2017)

Samatar teeb ühe muinasjutu ilukirjandusliku dekonstruktsiooni – tegu on muinaslooga (vaata pealkirja), mis olevat inglise keelde vahendatud 2015. aastal. Ehk siis üks lugu ja selle komponendid ning tegelased ja nende mõtted. Kuid et tegemist on eelkõige ilukirjandusega, on valinud autor loo kommenteerijaks selle muinasjutu meeskangelase (sest naiskangelane on … eriti kõva sõna).

Tegemist on keskaegse idamaa muinasjutuga, siis on siin kõiksugu antropomorfseid värke, küll on loomkuningad või siis kangelastel on võime loomadeks muutuda. Huvitav, kui tänapäeval püütaks muinasjuttu kirjutada (selle antoloogia eesmärgiks on pigem vanadele juttudele teistsugune tuul sisse puhuda), kui palju oleks siis lugejatele arusaadav või mõistetav kõiksugu loomadega juhtuv (jajah, kõigele lisaks on see liikide paganama kiirendusega väljasuremine)?

Ühesõnaga, loo võlu on selle dekonstrueeritus. Muinasjutu üks kangelane jutustab tagasivaates (kangelased on nüüd eakad, peale teadatuntud kirja pandud juhtumeid on möödunud nii mõnedki aastakümned), veel hullem – soovi korral oleks lugejal võimalik nende poolmütoloogiliste kangelastele (eelkõige kangelannale, kangelane on teatud sündmuste tõttu talle vaid teenriks) külla sõita ja neid intervjueerida (no selleks ei pea tingimata olema folklorist, eksole). Niiet … seetõttu on kangelased veel omakorda parajad eputised. Eksole.

Sofia Samatar - Meet Me in Iram (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Nagu selgub antoloogia lõppu lisatud tutvustusest, püüdis autor ühendada autobiograafia ja ulmekirjanduse. Tulemuseks on midagi sellist, millest ei saa aru - peaks otsima ja uurima, mis on Samatari ja Irami taust, aga lugu kui selline ei tekita nii palju huvi. Igal juhul, juttu on Somaaliast ja vägivallast ja migrantidest ja koraanist ja üleskasvamisest ning kindlasti eel mitmest asjast. Aga kui lugemisel kontekst puudub, siis jääb lugu lihtsalt kaugeks ja pane pingutama - liiga suured käärid (ja piinlik mõtelda, kui see Iram on üldtuntud kultuuriline nähtus).

Kui esmatutvus Samatariga polnud just roosiline ja huvitav ning teine lugu päris loetav, siis see tekst vähendas lugemisindu - kuid alla ei tohi anda, alati võib tulla mõni parem tekst peale, mis arvamuse soosivamaks muudab! Aga hetkel küll… no ei tea.

Sofia Samatar – Selkie Stories are for Losers (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Väheke äraspidine lugu näkkidest ehk kui tavaliselt on sellelaadsed näkilood sellest, kuidas mees varastab näkilt ta naha, misläbi olevus tema omaks saab, kuni näkk naha üles leiab ja põgeneb tagasi vabadusse. See lugu ei ole näki ega näkiröövli vaatenurgast, vaid hoopis nende järglase lugu – mida tema tunneb, kui vanemad niimoodi... lahku lähevad, kui ema lihtsalt kaob, hoolimata kuidagi lapse tunnetest.

Lugu leiab aset tänapäeva Ameerikas, nii on peategelasest neiu elus muudki toimumas, muuhulgas on ta kohvikus ettekandjana töötades armunud teise ettekandjaneiusse, kel omakorda on oma vanematega enam kui dramaatilised probleemid. Igal juhul, peategelane on õige segaduses, eriti kui teda tabab kahtlus, et ta võib ise näkisooline olla (kui nt loomaaias hakkavad hülged temaga kommunikeeruma); nii unistab ta teise neiuga Coloradosse elama minekust (seal pole merd, kuhu näkikihu vallutamisel põgeneda!).

Mulle on senini üpris arusaamatu, mis see „selkie“ ehk libahüljes õieti on, mugavuse huvides olen selle tõlgendanud näkiks. Huvi pärast võiks loendada, kui paljudes naisautorite kirjeldatud ulmelugudes on naistegelastel võbelusi teiste naiste vastu; igal juhul on see üsna levinud. Normaalselt hea lugu.

Sofia Samatar – How to Get Back to the Forest (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

YA laadis lugu tuleviku repressiivsest ühiskonnast. Teatud vanuses lapsed eraldatakse peredest ja kasvatatakse edasi laagrites, et nii vormida neist ühiskonnale sobivad liikmed. Õpitakse, suheldakse eakaaslastega, saadakse täiskasvanuks. Mõni aastakäik õpetatakse teenindajateks, mõni läheb tootvale tööle, pooled aastakäikudest jätkavad sõjaväes.

Aga sellega asi ei piirdu. Et kodanikke kontrolli all hoida, on neisse opereeritud-sisestatud aparaat, mis neid rahulike ja kuulekana hoiavad (noh, et eritab vajadusel inimkehha mingeid aineid). Ja et tegemist pereväärtusi teatud määral vajava ühiskonnaga, siis laagris olevad lapsed peavad looma nö ema- ja isakujud, mida siis peab austama jne (eesmärgiks oligi, et pärisvanemad oleks ununenud). Neid omalaadseid tootemeid tuleb kaasas kanda ja austust avaldada. Ütleme nii, et lapsed pole sellisest ühiskonnaõpetusest just ülemäära vaimustunud – eriti veel kui murdeiga märatseb peas ja kehas. Aga eks mässamisel on oma hind ja kõige sobimatumad kaovad...

Loo puhul siis tegemist minajutustaja tagasivaatega ühele dramaatilisele laagristseenile, kui ta sõbranna ärgitas süsteemi vastu tegutsema. Tüdrukute kamp küttis üksteist üles ja püüdis seejärel üheskoos välja oksendada seda kehas peituvat aparaati, aga ebaõnnestunult. Tõsi küll, peagi veetakse peamässaja nende hulgast minema. Ja nüüd siis teenindussfääris töötav ja laagrikaaslasega abiellunud naine nutab noorust ja mässajast sõbrannat taga. Ja seda, et nendega tehakse midagi kahtlast. Aga noh, küllap see kehaseade ta taas maha rahustab.