Kuvatud on postitused sildiga Ave Taavet. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ave Taavet. Kuva kõik postitused

23 juuni, 2025

Ave Taavet - Šarniir nr 5. Gentrifikatsiooni ohvrid (Looming 4, 2025)

 

Taavet tuntud headuses ehk kaks lugu tänapäeva folkloori ainetel.


Esimeses loos on noor naine leidnud enda kutsumuse autotöökojas masinate putitajana. Ta asub oma lõbuks korda tegema tüütu kliendi jäetud vana Ladat, mis sel aastakümneid aianurgas roostetanud. Sest naisele tundub, et sel autol on tegelikult hing - ja see hing muutub aina … nooruslikumaks, mida rohkem selle kõpitsemisega saavutada. Ainult et see hing pole mingi pailaps ning see mäletab vägagi hästi, kes ta sinna aianurka unustas ja seejärel plaanis romulasse viia.


Teine lugu on veelgi lihtsam ning kuulub ehk kohapärimuse huvitavasse valdkonda. Edukas noormees on ostnud korteri uuenevasse Koplisse. Ainult et nagu selgub, pole senini valitsenud nõukogulikud ilmingud kinnisvarauuenduste käigus sugugi välja surunud, vaid tänu triksterist maaklerile ootavad oma aega tagasitulekuks. Kuid Kopli pole ainus, nagu avastab kinnisvaraomanik …


Eks mõlemad tekstid on omal moel vaimukad ja pakuvad vastupidiseid lahendusi Aalmanni elusügise tõlgendusele.


11 detsember, 2023

Ave Taavet - Remontika. Kootsing (Looming 11, 2023)

 

Sel aastal juba kolmas kord, kui Taaveti tekste on avaldatud Loomingus või Vikerkaares, see on igati kõva tulemus ja ei heida küll midagi ette.


“Remontika” on lugu kahest naabrist - minajutustajast naine elab majas, mis mälestuste rüpes vaikselt laguneb, naabrist mees on ehitaja, kes igal vabal hetkel ehitab järjekordselt maja ümber, ja seda tõesti kogu aeg. Naine loeb luulet, pikutab ahju ees tugitoolis ja vaatab vahel naabri järjekordset ümberehitust. Selles on koguni teatud korrapära - kuidas näiteks mehel kulgevad suhted naistega. Ehitaja püüab paar korda ka naist aidata, aga see keeldub resoluutselt, las maja laguneb. Aastad mööduvad, vananevad mõlemad, kuni jäävad pensionile. Ja tuleb remont(ika).


Tegu oleks justkui kahe äärmusega, aga noh, naise lähenemine on muidugi palju hingelähedasem (ja laisale inimesele omasem). Aga tekst ongi eelkõige mehe lugu, mis jõuab oma …. kohase finaalini. Kokku vähe anekdootlik värk.


“Kootsing” on hoopis teisest ajast, ehk mil siinsed talupojad mõisale teopäevi tegid. Peale kupja kadumist toob mõisnik uue … töölesuunaja, kes korraldab töövõtjatele puntrakoosoleku, et tutvustada neile uusi põhimõtteid teopäevade tootlikkuse ja teoliste hingeelu järgmisele tasemele viimiseks. Talupojad teevad oma järeldused.


Sõna “kootsing” on hiljuti sõnaloome käigus esile kerkinud uudissõna ja lugemise ajal selle tähendus ei meenunudki, küll aga oli arusaadav selle olemus. Ja tõepoolest, töö mõisa hüvanguks on midagi enamat kui lihtsalt orjamine, sellest on talupoegadelgi … kõva kasu, nii nüüd kui tulevikus. Tekstis on mõned viited Kivirähki “Rehepapile” (või ehk millelegi muule? Autor kasutab tekstis ka mitmeid väljendeid, mis pole kuidagi “ajastuomased”), mis muidugi tekitavad naljakaid paralleele. Aga teema on muidugi … tõsine: kuidas me peaks paremini orjama tööandjaid.


Eks Taaveti mõlemad tekstid on omal moel löövad ja võiks osutuda loetavaks laiemale lugejaskonnale. Proovida võib ka kodulehelt lugemist.




03 oktoober, 2023

Ave Taavet - Tormidesööja (Vikerkaar 9, 2023)

 

Päris hea fantaasiakirjanduse kanti lugu naisest, kes võis merelt … torme süüa. Mis tollases ühiskonnas oli igati kasulik omadus, millega elusid päästa või varandusi koguda. Muidugi, et selle oskuse tabamiseni jõuda, pidi Leevi maksma kallist hinda ning loobuma tavalise külanaise elust (kuna noh, inimesed kartsid teda).


Leevi elatuski annetustest ja tormisaagist (temal oli õigus esimene valida selle hulgast, mis randa jõudis), ta sai niimoodi endale koguni uppunud mehe. Aastad mööduvad, elukord muutus. Meri kogus julgust, et naisega uuesti vastakuti astuda.


Traditsiooniliselt võiks seda õieti pidada etnoõuduseks (umbes nagu hiljuti Loomingus ilmunud tekstid), põhimõtteliselt on päris huvitav, millise suuna on autor endale ette võtnud, siit võiks midagi õige meeldivat välja kooruda. (Ahjaa, hiljuti avaldas Taavet jutukogu, mille sisut pole mul küll halli aimugi.)


31 mai, 2023

Ave Taavet - Kasukas. Konsultatsioon (Looming 5, 2023)

 

Mõlemad tekstid on ehk etnoõuduse kanti lood, neist lühem “Konsultatsioon” on rohkem anekdoodi moodi jutt luupainaja tänapäevastest väljakutsetest.


“Kasukas” on traditsiooniline lühiproosa, vaat et traagilise lõpuga lugu ettekandja Liinast, kes päranduseks saadud vanaema talu revideerides (jajah, kerge paralleel Luugi jutuga) avastab riidekapist vägeva kasuka, mille siis naine endaga kaasa võtab. Seejärel läheb maakoht müüki.


Kasukat kandes tunneb Liina nagu ta … meeled teravneksid. Ja need unenäod. Ühelt poolt on tore ja huvitav, teiselt poolt võivad mõned ta reaktsioonid olla verised. Talv saab läbi, kasukas läheb kappi, Liina justkui rahuneks, aga siis jälle algavad unenäod. Naine läheb tagasi maakohta uurima, mis selle kasukaga õieti seondub. Ja no mis selgub.


Vihjeks siis etnoõudus. Eks Taaveti puhul on mainitud, kuidas ta kasutab tekstides kõiksugu nõukogudeaja kultuuripärandit, siin tekstis leidub mitmeid vastavaid nähtusi; muuhulgas töötab Liina ettekandjana õige vennasrahvalikus kollektiivis. See kasuka saladus on iseenesest päris sümpaatne.


11 märts, 2023

“Edasi novell: 33 lühijuttu“ koost Valner Valme, Rahva Raamat AS, Edasi.org (2022)

Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.

33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.

Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.

 Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.

Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.

Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.

Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.

Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.

Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.

Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.

Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.

Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.

Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…

Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.

29 märts, 2022

Ave Taavet - Kuller (Looming 2, 2022)

 

Pandeemiaproosa ehk lugu mehest, kes tellib koju valmistoitu. Kullerid on üldjuhul erinevad võõramaalased, kuid seekordne on … noh, jumal teab kust pärit. Aga teadagi, Jaanil hea võimalus tolerantne olla jne.


Paar päeva hiljem jõuab Jaan vaid unistada võimalikust tellitavast toidust, kui see kuller ongi ukse taga! Vähe räsitud sööki pakub, aga tühi kõht on kuningas. Edaspidi kuller enamvähem peatubki Jaani korteris ning kullerteenuse ega toidu eest raha ei nõua … No see toit näeb tihti kuidagi kahtlane välja, aga mis teha, käepärane.


Et Jaan töötab kodukontoris, tuleb küll kullerist tihti vabaneda, sest noh, videokoosolekutel tunnevad teised ebamugavust, kui mehe õla taga on näha sellist vähe kahtlast mordat. Ühel päeval ongi kuulda õuelt kära ning aknast välja piiluv Jaan näeb kullerit naabrinaiselt saia ära kiskumas. Vihane naaber tuleb Jaaniga õiendama ning mees avastab nüüd, millega ta kulleri puhul õieti tegu on … ja mis on selle teenuse tegelikuks hinnaks.


Tänu “Rehepapile” on kratiloome kogenud taasõitsengut, ning sedagi teksti võiks pidada dekonstruktsiooniks Kivirähki dekonstruktsioonist: nüüd saad telefonis reaalajas jälgida, kus su kratt õieti tegutseda võib. Noh, humoorikas tekst tänapäeva eluolu asjus.


Ajakirja kodulehel on üleval video sellest, kuidas autor esitab samas numbris ilmunud lugu “Meelis ja rästad”.


23 märts, 2022

Ave Taavet - Parapuškin (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Päris naljakas lugu sellest, kuidas omaaegsed meediumid kiusavad oma sahkerdamiste ja labasustega teispoolsuses olijate õndsat olemist. Nii on kuulsa Puškini rahu häirijaks üks Kuressaare kodanlane, endine linnapea Heinrichsen, kes seanssidel pommib austatud poeedilt uusi luuletusi ja kohendab neid … kaasajale sobivaks. Mis on sobilik väikekodanlusele, see … äratab Puškinis õudust. Aga mis teha, kui oled niimoodi vangistatud meediumi ahelatesse.


Siiski, omal ajal duellis hukkunud Puškini käeulatuses ei tasu tulirelva hoida.


Kui Taaveti jutukogu ei avaldanud just kõige löövamat muljet, siis niimoodi üksikteksti kogeda on päris lahe. Või siis selle teksti kõrgkultuuri ja väikekodanluse pinge niivõrd … löövalt esitatud - ega siis Puškin ainus ole, kes selliste hingekaubitsejate võrku langenud (mainitud on veel Goethe, Schiller ja Jeesus). Mõtlemapanev!


09 november, 2021

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2021

 

Paistab, et valikusõelast on läbi pigistatud 7 teost, millest siis üks võiks ja peaks võitma möödunud kirjandusaasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu auhinna. Aga eks see vast peaks selguma 23. novembriks. Pöidlad pihku ja aeg kihlvedudeks!

Nominendid olevat:

Aliis Aalmann "Verihaljas"
Anna Kaare "InteГрация"
Ilmar Lehtpere "Kodutud luuletused"
Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng"
Olav Osolin "Kus lendab Part"
Ave Taavet "Valerahategija"

13 oktoober, 2021

Ave Taavet - Valerahategija (2020)

 

Ausalt öeldes ei saanud ma mitmel pool kiidetud Taaveti juttudega suurt ühele lainele (raamatu poole vaatamiseks sain tõuke kasvõi siinses blogis käsitletud kogumikus “Eesti novell 2021” loo tutvustusest). Pealtnäha on pea kõikides tekstides igati huvitav ja eriskummaline maailmaloome, aga midagi jääb minu jaoks vajaka või siis ei satu ühisele soonele (või siis probleem selles, et pea nädal aega lugesin seda öösiti, mil tihti tuli vaeva näha lihtsalt päevaväsimusega jändamisele). (Aga samas tihti saabki nii vaid lugeda.)


Teadagi on kohustuslik määratleda kõiksugu (arvatavaid) mõjutajaid; nagu mujalgi pakutakse, ikka Heinsaar ja teatud retroromantika. Mitte et autor oleks epigoon, lihtsalt tundub, et ta fännabki sellist kadunud maailmakorda, kõik see külaelu või nõukogude aja eritingimused; noorelt autorilt on midagi sellist omamoodi ootamatu kohata. Või üldse sellist … klassikalist kirjanduslikku positsiooni. Samas oleks päris põnev näha, kuhu Taavet oma järgmise kogumikuga võiks jõuda, patt oleks annet vaka all hoida.


Minu lemmikuks on ehk see kakuliste eriskummalise uurija lugu … midagi on selles tekstis õige õõvastavat.