Jaan Mikweldt – Sõna jõud. Teine raamat (2015)

Teine kogu Mikweldti kunstmuinasjutte (seekord pole Laipaigule pühendatud), mis keerlevad ikka selle ümber, et kuidas noorem rahvas tahab paari saada – kuid enamikel juhtudel on probleemiks see, et soovitud paariline osutub kodukäijaks või metsavaimuks vms. Ja siis peab hädaline pöörduma mõne naabervalla targema pea poole, et see aitaks ühel või teisel viisil nõidusest jagu saada. Nojah, ega sellise perverssusega just suuremat pereõnne tooda (ühesõnaga, armastusabielu sakib). Eks veidi hämmastav ole, et tänapäeval võtab autor võrdlemisi traditsioonitruult ette sellise muldvana teema... et maarahvas ja nende uskumused ning kõiksugu varandus- ja kosjalood – mis on selles aineses niivõrd kutsuvat, miks autor seda üha ja üha uuesti läbi kirjutab? Mis putukas on küll Mikweldti hammustanud?

Õnneks on raamatus üks tekst, mis teistest lugudest järsult erineb: „Seitsmes Moosese raamat“, omamoodi paroodia Lovecrafti vms müstilisuse teemal (ulmebaasis on Silver Sära kirjutanud sellest pikemalt). Johann Edgar Liebekraft on otsinud kloostrite ja ülikoolide raamatukogudest ja arhiividest vihjeid, kus võiks asuda kurikuulus inimnahka köidetud Necronomicon, raamat, mis annab võimu elavate ja surnute üle. Selgub, et Liivimaal, ühe mahapõlenud mõisahoone keldris. Mees asub teele, leiab mõisaaseme, laskub keldrisse... ja seal võtab ta vastu tohutu vormitu kehaga õudus. Liebekraft põgeneb sealt ja satub lähedalasuvasse tallu... kus siis selgub, et see õudus on kohalikule maarahvale vaid üks... järjekordne koll. Päris vaimukas lugu, mis paneb ühtlasi imestama, et kuidas korraga Mikweldt kirjutas sellise teistest täiesti erineva jutu, millest on tulenenud selline õudusklassika variatsioon?

Kuivõrd autor käsitleb reaalset folkloori ja kuivõrd on kunstmuinasjuttudes omaloomet, ei oska hinnata. Mulle näib see arusaam kõigist neist kollidest ja vaimudest ehk liialt rahvusromantiline, aga nagu öeldud, mina ei suuda seda paika panna. Ja no see Cthulhu värk... kuidas see korraga välja hüppas?

Jaan Mikweldt – Sõna jõud. Esimene raamat (2014)

Kui hiljuti ilmus Herta Laipaigule pühendatud jutukogumik „Pikad varjud“, siis selle kõrval on varju jäänud Mikweldti austusavaldus Laipaigu loomele ehk siis käesolev kunstmuinasjuttude kogu. Eks neid tekste ole niisamuti võimalik etnoõuduseks pidada.

Kokku on 8 teksti, kõik nii kümne lehekülje pikkused. Autor on paari juttu kaunistanud omapoolsete illustratsioonidega, mõni neist on pea müütilise koega. Lood on enamvähem sarnase probleemipüstitusega – on vaja raha ja/või abikaasat. Varandusi on teatavasti ümberringi küllaga peidetud, võta vaid süda rindu ning murra või kavalda neist kaitsvatest nõidustest läbi (kui alla jääd, on lood nukrad). Rahahimu ja lihahimu, pööripäevad ja täiskuu.

Mõned lood on ehk õudsemad, kus teemaks... kõiksugu kodukäijad ja muidu vaimud, kes tulevad oma nõudma või kätte maksma. On noormehi, kes armuvad sellistesse... ebaneidudesse; nii saab siin lugeda selliste võigaste suhete perspektiividest, millist hinda tuleb maksta, et selline neidis endale kodutallu sängi tarida.

Jutukogu parim lugu on ehk „Hingeraamat“ - leseks jäänud peremees tahab vaesevõitu talus abiks olevat saunamehe tütart endale naiseks võtta, ent too ei soovi, ütleb naljapärast, et siis tuleb, kui kaasavara on selline ja selline. Ihne peremees lööb vanakurjaga käed ja laseb kratile hinge sisse puhuda. Saunikutüdruk ja temasse armunud sulane avastavad õudusega, et tõepoolest – krati abil kogub peremees hoogsasti kaasavara tüdruku kosimiseks. Noored otsustavad krati hävitada... kuid see toob kaasa õige õõvastava sündmustejada. Lõpp hea, kõik hea – kuidas kellele. Teistest lugudest eristab see, et kannatajad puutuvad vastutahtsi kokku võluväega, nemad peavad tegelema tagajärgedega, mille teine on omast lollusest esile kutsunud.

Olemata muinasjuttude tarbija, ei oska nüüd öelda, kas Mikweldti tekstid lisavad uut kvaliteeti eesti kunstmuinasjuttude varamule. Eks siin on dramaatikat ja mitmesuguseid olendeid, autor püüab aegajalt kasutada arhailiselt mõjuvat kõnepruuki – aga kas see on samaväärne või etem autori olmeromaanidest, jääksin kahtlevale seisukohale. Muidugi – proovimata ei juhtu midagi.

Jaan Mikweldt – Kass, koer ja kaks õde (2011)

Päris tore suvitusromaan sellest, kuidas päranduseks saadud maamaja peavad jagama kaks särtsakat poolõde, kes varem teineteisest vaid kuulnud ja neil pole just ülemäära kõrged ootused teineteise suhtes. Või täpsemini – maid jagavad kaks poolõde ja vanema poolõe poolvend, kellele hakkab meeldima noorem poolõde. Ja siis on veel tundmatu kaltsakas, keda noorem poolõde püüab vanemale poolõele kaela määrida. Pulli teevad poolõe krants ja poolõe kiisu ning külajoodikud ja latatarad ja mammid.

Peagi tekib probleem – maja soovib iga hinna eest endale ärikas, et maja kõrvale kaunile mereäärsele krundile golfiväljak tekitada. Tülitsevad poolõed (tõlkija, töötu) ja kaaslased (advokaat, hulgus) peavad vastu hakkama paha Varese, kurja Trolli kamba ja õela niiditõmbaja sepitsustele, probleemid on tõepoolest suured ja suisa vägivaldsed, naiste vastu ei ole kena jõudu kasutada. Ja tasapisi selguvad saladused, mis seotud poolõdede isa ja emadega. Aga ühtlasi jätkub segasummasuvilas summer of love ehk poolõed kogevad selliseid überorgasme et ohhohoo, pole see eesti naine nii külm midagi. Lõpp hea, kõik hea, kõik pole kuld, mis särab.

Eks tekstis ole aegajalt ebausutavusi vms, aga mis siis, päris lõbus lugemine on, tore meelelahutus. Peale Lauli raamatut on siinne hüüumärkide üleküllus algul ehk ehmatav, kuid eks harjub kõigega. Parem kui debüütraamat, ja lisaks igati rahvuslik – pole siin ühtegi võõrkeelset ilueedit või kurikaela, libastumistest hoolimata on naistel sooviks luua pere ja elada maal, juurte man.

koduküla mõtteid
raamatukoi

Jaan Mikweldt – Anonüümkirjad (2011)

Kuigi on inimesi, kes otsivad siit blogist postitusi Musilist, Grassist ja Mannist, siis noh, pole säändset – palju põnevam on lugeda mulle tundmatuid eesti autoreid. Ja käesolev raamat on sinkavonka huvitav, sest võimalik siseneda alternatiivmaailma (aga mitte ulmelises mõttes). Amatöördetektiivilikult arvan, et autorina on tegemist varjunime taha peituva teises nooruses naisterahvaga, teksti alustades oli ikka veider lugeda neist pulbitsevatest lihalikest tunnetest, mis meesautori meelest peaks naistegelase peas ringlema (sest noh, raamatu keskmine kolmandik on päris erootiline värk, kõik need meestegelase esilekummuvad kehaosad ja punsunud lihased ja kirgedest nõrkumised jne). Mitte et muidugi eksisteeriks piiranguid, millest mees- või naisautorid kirjutada võiks – lihtsalt mõni asi tundub ebatüüpiline. (Möh?)

“Miks Askur ometi ei helista? Möödas on juba... jessake, üle kaheksa tunni! Oli olukord seal tõesti nii hull? Või kahetses ta juhtunut, süüdistades ennast, et oli naise surmahirmust ülespiitsutatud ihaga nii kergesti kaasa tulnud, ning otsib nüüd võimalust, kuidas võimalikult valutult taganeda? See oli ju tema, Mareen, kes jõe ääres talle ise kaela langes ja püksid jalast sikutas, mees reageeris lihtsalt nagu iga normaalne isane samas olukorras.” (lk 94)

Aga jah, lugu siis selline (tegelt ei ole selline, kui nüüd uuesti enda kirjutatut loen, hoopiski muusugune). Kümme aastat tagasi oli väikelinnas kolm neidu ja kolm noormeest ühel päeval omaette rannakeses. Üks hetk on järel kolm neidu ja kaks noormeest, üks tüüpidest leiti uppununa. Mareen, kes temasse armunud oli, sai vaimse põntsu ja ta perekond kolis seetõttu väikelinnast minema. Fast forward tänapäeva – Mareen on nüüd edukas tekstiilikunstnik ja küllaltki vallaline; elu on nürilt edukas. Saabub anonüümkiri! Kus mainitakse, et kirja autor teab, kes mõrvas Mareeni aastatetaguse armastuse. Ohhoo, eks ole, tallinlane Mareen tõttab tagasi lapsepõlve mängulinna, kus asub elama vanaema juurde – seal on ühtlasi koonduslaagris lelletütar Päivi, kes on noor, vihane ja värvitud juustega. Läheb lahti seikluste ja romantika tingeltangel. Mareen, kes nii kuulus, et lausa telekas esinenud, murrab kogemata kombel südameid ja söödab kadeduseusse. Aga leiab Printsi Valgel Hobusel (täpsemini Maasturiga Ponks Doktor). Kellega kepivad mõnda aega mis hullu (hiljem osutub see probleemiks – miks, seda peavad noored neiud ja noormehed ise lugema). Aga mõrv ja mõrvar? Hiilib sealsamas... Ikka noolimas saaki.... Teksti finaal on teadagi uskumatu ja sutt perversne; aga noh, nojah, miks mitte?

Tegelased selle poolest huvitavad, et mobiiltelefon on neile kõike muud kui midagi igapäevast või omast (nt satutakse keldriperverdi kätte vangi ja alles mõne aja pärast mõtlevad vangistatud, et kas mobla alles vä (lk 209)). Päivi muutub teksti jooksul üha elusamaks kujuks ja on kahtlemata autori õnnestunuim karakter (tegelt ta austajaidki on päris vaimukalt kirjeldatud). Tore, et autor pole laia joonega üle halva maitse piiri lahmija, vaid üsna normaalne kirjutaja, kes ei põhjusta lugejale peavalu või meelemärkusetust (huvitav, kas olen mõnd ta varasemat raamatut lugenud?). Natuke pikk see raamat on, aga peale algusehmatust muutus tegelt päris põnevaks. Ma nii lootsin, et mõrvariks pole see... ja siis veel too ka... jummel-jummel, on inimestel alles patused soovid ja tegemised; kuulsuste elu pole kerge.

lugemissoovitus