Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Martha Wells - Väljumisstrateegia (2024)

 

Jätkub botiseiklus ning Mõrtsukbot avastab, et Mensah on GrayCris korporatsiooni poolt röövitud - sest röövijad arvavad, et nii saaks kontrollida seda, mis andmeid on Mõrtsukbot kogunud nende salajase uurimistöö kohta ehk siis selle va tulnukatehnika keelatud otsingu kohta. Muidugi otsustab Mõrtsukbot vabastada Mensah’. Selleks tuleb reisida korporatsioonide jaama, kus röövitu tuleb kuidagi välja meelitada GrayCrisi valdustest. 

Orbiidil tiirutab Mõrtsukboti endise omaniku sõjalaev, mis peaks justkui toetama Säilitusliidust saadetud läbirääkijaid (kah siis esimesest osast tuttavad tegelased), kuid sõjalaev ei näita mingisugust aktiivsust Mensah’ vabastamiseks. Mõrtsukbot asub tegevusse ning nüüd peab kohtuma õige mitme turva- ja võitlusbotiga. Tulemus pole päris see, mis Mõrtsukbotil meeles mõlkus.

Sarja neljas raamat tundub kompaktsem kui eelmised kaks osa - võimalik, et see on taaskohtumisest Mensah ja ta kaaslastega, ning teose lõpus avaneb kangelasele võimalus legaalselt tegutsemiseks (ja noh, seeria jätkub veel vähemalt kahe raamatu võrra.

“Ma olin võimalikke stsenaariume läbi mänginud, osaliselt sellepärast, et lolle ettepanekuid tegevate inimeste hääli summutada. Mitte et mulle need hääled ei meeldiks - omal tüütul viisil on need justnagu lohutavad ja tuttavlikud. “See oleks keerulisevõitu,” ütlesin ma. Keerulisevõitu all mõtlesin ma seda, et ma sain keskmiselt 85-protsendilise nurjumise ja surma tõenäosuse, ja see oli nii väike ainult sellepärast, et viimase diagnostika järgi oli mu riskihindamismoodul logisema hakanud.” (lk 64-65)

Indrek Hargla: Mirabilia saladus

Väga hea lugu - jutuks on seda vähe nimetada, lühiromaan.
"Põhja konna" antoloogia lõpetab briljant. 

Midagi peale kiidusõnade oma raske endast leida, nii et ma kiidan siis järgemööda:

* imeline peakangelane-jutustaja. Nagu üks teine tegelane talle ütleb: "Sa oled päris loll. Aga hea." Kuna ta on selline hea ja puhtsüdamlik, on kerge talle kaasa elada, ja kuna ta samas on loll, ei ole lugedes: "Mida sa, opakas, teed, sa peaksid hoopis ..." sest kes saab pahaks panna, kui noormees, kes pooli ilmselgeid asju ei mõista ja on pahane, et kedagi kirvega lüüakse, nii võib too ju surma saada, kõige kavalamaid otsuseid ei tee. 
Minu jaoks mõtles peategelane vahel liiga hästi - aga mitte üle usutavuspiiride, mitte absoluutselt liiga hästi.

* maailm on äärmiselt vingelt koostatud. Iseenesest ei ole selline tulevikuimedest-taas-vanaaegsesse-maailmapilti vajunud ilm ennenägematu ega haruldane, ent Hargla on olnud täpne, loogiline ja mõistlik seda kokku pannes ja iga uus avastus on uus rõõm.
Lisaks on taustaks väga vinge moraalne dilemma.

* naistegelased on usutavad ja vaheldusrikkad. Ei mingit "kari mehi ja üks eriti osav, õiglane ja tark naine teevad asju" - naisi on palju, nende motiivid väga erinevad, neid on eri vanustes erisuguseid ja kõik ei langegi peategelasele kaela ja ei hakka teda armastama.

* iga plaan on paigas - suured motiivid, väikesed pisiasjad. Hargla on vananedes ja võibolla ka krimkasid kirjutades palju õppinud. Võibolla - VÕIBOLLA - oli minu jaoks kokkusobimisi ja "aa, see on SEE!" üks liiga palju. Aga ainult see üks.

* pinge ja põnevus igal leheküljel, ei mingit ettearvatavust. 

* just parasjagu naljakas on ka - eriti lõpp. Ei läinud liiga tõsiseks, dramaatiliseks ja rüütlilaululikuks kogu asi. 

BAAS

Heinrich Weinberg: Helisev muusika

Nagu on - ja ikka nagu ei ole ka.

Olemuselt ja maailmalt on nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" fännfiktsioon. Kõik mõeldavad muinasjututegelased on päris, on maailmas tegevad ja neil on omad individuaalsed asjad ajada. Korraga stereotüüpidele toetuv, ent mitte üleni neist juhitud.

Oleks nagu krimijutt - aga korraliku lahenduseta. Ei saa päriselt teada, kes, miks ja kuidas, mida saavutada tahtis ja mida vahepeal kavatses. Siinkohal ma lugejale mõtlemisruumi jätmist ei tunnusta, sest pole materjali, mille üle mõelda.
Põhiliselt on kirjeldatud ohtlike tegelaste välimust. Mida see peaks meile ütlema?!

Oleks nagu lugu, kus ravimatult haige laps terveneb, aga see, KUI rahulikult lapsevanem sellesse suhtub, kui mitukümmend aastat kunstliku kooma taolises seisus olnud neiu teadvusele tuleb, on lausa naeruväärne. Läheb tunnikese pärast haiglast koju ära, et haigele rahu anda.

Ja eksnaist-lapse ema ei ole üldse jutus rohkem kui "aa, tema ma unustasin üldse ära."

Ütleksin: kui oleks veel tööd tehtud, oleks päris hea loo saanud, aga sellisena jätab väga palju soovida.

Samas kirjutatud on korralikult, pinge on olemas, on algus, on lõpp - saab ikkagi rahuldava kätte. 

T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.

Maria Galina - Punased hundid, punased haned (Dagor, 2024)

 

Jätkub stiililine karneval, seekord on autor ette võtnud nõukoguliku (või siis sotsrealistliku) aimekirjanduse, kus loodusuurija kirjeldab reise Nõukogude Liidu vähemuuritud aladel, kus siis kohalikud on vaikselt kohanemas nõukogude korraga. Aga milline eksootika ja põnevad seiklused, mida lugejatele vahendatakse.

Tegelikkus on hoopis midagi muud - üheltpoolt jõletu kolkareaalsus, teiselt poolt … hulga müstilisem maailm, kus muuhulgas pannakse loodusuurija (õigemini küll loomapüüdja) proovile - millest tal endal pole küll aimugi.

Tekst ongi esitatud nö kahes versioonis - üks siis see, mille loodusuurija hiljem laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuna avaldas, teine siis … elust endast. Autor on valinud kuidagi ebamugava viisi (või on see tõlkija töö?), kuidas vahendada peategelast, mingil moel veider kolmandas isikus jutustamine, mis sarnaneks küll rohkem minajutustusele, aga samas formaalselt ikkagi temajutustus.

Ja siis on see Ulja, teismeline kõrbetüdruk, põgenev abielunaine. Oleks see meesautori kirjutatud, siis noh … asi oleks kahtlane. Omal moel häiriv tegelaskuju - või noh, mis on sellise inimese saatuseks, küsimus polegi niivõrd indiviidis, vaid ühiskonnas ta ümber.

loterii

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)