Yoon Ha Lee – Persimmons. Irriz the Assassin-Cat. Vacation (Hexarchate Stories, 2019)

Need kolm lühilugu on rohkem kõrvaltegelastest. Tõsi küll, „Persimmons“ võiks olla otseseks järjeks mõõgaostu-tekstile, kuivõrd mõlemad jutud puudutavad Cherise nö karjääriõpinguid Keli akadeemias – seekord järjekordse hooldusroboti silme läbi. Ehk siis loogiliselt meenub eelmise postituse matemaatikatunni-lugu, kuivõrd nüüdki on robotid nii lummatud Cherisest, kes suhtub neisse ometigi austavamalt kui lihtsalt tööriistadesse. Nii on Keli akadeemiasse teenistusse suunatud robotil esimese päeva sekeldustest hoolimata austav võimalus Cherist õhtulauas teenindada. Oh püha rõõmu.

Teised kaks lugu räägivad Hexarchate võimufraktsioonide (Shuos ja Kel) liidrite kodusemast elust (kaudsemalt siis Mikodezi võimuhoobadest). Ka nemad on midagi muud kui lihtsalt südametud võimuesindajad, ka neil on omad nõrkused ja koguni heasoovlikustki. Või nojah … ka Stalin on inimene jne.

Toomas Krips – Riia keisririigi allakäik ja langus (Täheaeg 18, 2019)

Alternatiivajaloomaiguline kelmilugu endisest aadlivõsust, kes parema äraolemise nimel topib oma näo sinna, kuhu teda üldse ei oodata. Mitte et see talle kuidagi uudne situatsioon vms oleks; käesoleval juhul leiab ta, et võiks ühes maagiliste esemete tehingus osaleda ja need esemed omastada.

Tulemuseks on Euroopa aadlisuguvõsade räpasemate saladuste avastamine, mitmed mõrvad, uus armuke ja ühe õige iidse saladuse paljastumine.

Sarnaselt Ivanovile on see puhtalt meelelahutuslik lugu, mis laseb fantaseerida teemal, kus kõiksugu maagia päriselt töötaks, muuhulgas on selle allikateks eelkõige vanade suguvõsade kehaosadest saadav vägi. Autor läheb kaugemalegi, näidates muuhulgas inimsöömist sellises maailmas igati normaalse käitumisena, rääkimata sellest, et loo kangelane on üsna biseksuaalsete kommetega noormees (ei tulegi kohe pähe, et eesti ulmes oleks LGBT temaatika sedavõrd elurõõmsal kujul esil).

„Mis krahvi laipa puutub, siis me olime natuke liiga kesklinnas, et päises päevavalguses krahvi maised jäänused välja viia. Ärasöömine oleks muidugi klassikaline lahendus, aga luud jäävad ikkagi alles, pluss korraga ei jõua niipalju süüa. Pealegi, krahv oli üsna agarasti oma võimeid kasutanud. Ma ei uskunud, et tal eriti palju palju maagiat kehas alles oli.“ (lk 243)

Peategelast … on raske moraalseks verstapostiks pidada, kuivõrd … no ta pole just kuigi eetiline tüüp. Nagu öeldud, seiklus algabki sellest, et mees tahab nö ebaseaduslikku tulu teenida. Ja et selle käigus hukkub nii mõnigi asjaga seotu, no juhtub noh.

„Ma tean, mida te nüüd mõtlete. Et ma kasutan oma võlukunsti riistapikendusena. Et ma olen kuidagi sidunud oma ametialase võimekuse sellega, kui ihaldusväärne ma romantilise partnerina olen, et mitte ütelda oma seksuaalse potentsiaaliga.
Millele ma vastan, okei, aga mis see sinu asi on.“ (lk 220)

Alternatiivajaloo hõng tuleb siis sellest, et 1970. aastaks on Eesti- ja Liivimaal kukutatud baltisakslaste ülemvõim ja seeasemel on tekkinud Eesti ja Läti riigikesed (no oma sütitav roll oli asjade käigul ka meie peategelasel) – niisiis õige erinev seitsmekümnendad Ivanovi tekstiga võrreldes.

Ühesõnaga, üsna üleannetu kirjapala, omamoodi täiendus viimasel ajal üllitatud alternatiiv-Eesti juttudele. Plussiks julge fantaasialend, miinuseks vähe toores ja skemaatiline tekst.

Yoon Ha Lee – Calendrical Rot. Birthdays. The Robot’s Math Lesson. Sword-Shopping (Hexarchate Stories, 2019)

Kolm lugu, kus Jedaost pole midagi (muidugi, vahepeal on saanud Heptarchate’st Hexarchate). Saame siis pilgu heita triloogia teise peategelase Cherise lapse- („Birthdays“, „The Robot’s Math Lesson) kui nooruspõlve („Sword-Shopping“). Lisaks siis üks minu jaoks krüptilisevõitu lugu ajaarvamisest – kuidas ja mil viisil selle maailma ajaarvamine toimib, sellest ma ei saa ausalt öeldes senini aru.

Nagu Jedao, nii ka Cheris on pärit nö alamaailmast, mis peab kohanema suure impeeriumi nõudmistega: eks siis jälle küsimused ajaarvamisest ja võimalikest hereesia-kahtlustest. Cheris on Mwennini päritolu – „Birthdays“ ongi sellest, miks naine oma nö originaalsünnipäevast ilma jäi ja pidi selle asendama impeeriumi pakutava kombestikuga (Mwenninil pole triloogia raames just kadestamisväärt saatus).

„The Robot’s Math Lesson“ viib kokku Cherise ja teenindusrobotid, millel on teatavasti romaanides üpriski oluline roll kanda. Lugu on jutustatud läbi tehisintelligentse hooldusroboti meele – ta ülesandeks on ranna puhastamine, ja et tööaega huvitavamalt läbi ajada, kirjutab ta liivale mitmeid matemaatika ülesandeid. Rannas jalutav tüdruk hakkab robotit õpetama, kuidas neid õieti lahendada (sest Cherisel on ometigi eriline matemaatika-anne). Ja noh, selle koostöö tulemus avaldub siis romaanides.

„Sword-Shopping" on taas impeeriumi kombestikust, ehk Cheris oma tüdruksõbraga (nagu eelnevast näha, pole üleüldse oluline, kas suhe on MF, MM või FF) satuvad puhkehetkel poodi, kus müüakse duellimõõke. Tüdruk pole küll sõjaväelane, aga Cherise kirg duellinduse vastu … erutab tedagi. Sest noh, erutus, eksole.

Jumal tänatud, et kogumikus on lood kronoloogiliselt järjestatud, muidu oleks vast päris keeruline kõike pakutavat konteksti asetada – sama suur tänu sellegi eest, et raamatut avabki konkreetne kronoloogia kuni romaanideni.

Meelis Ivanov – Apollo 18 (Täheaeg 18, 2019)

Rõõmsalt jabur tekst sellest, miks ei saa inimesed Kuule maanduda. Sest noh … seal on zombi(d).

Lugu on siis jutustatud läbi kahe nooruspõlves lembust kogenud täheteadlase ülessoojendatud krüpteeritud suhtlemise, sest ameeriklasest meesteadlane avastab, et oma uuel, NASA eriti salastatud ametikohal avaneb talle üks õige kummaline saladus – ameeriklased on 1970. aastatel veel kaks korda Kuul käinud, kuid mingil põhjusel on need lõppenud ülepeakaela põgenemistega.

Kui hiinlasest naisteadlane oma salastatud teavet jagab, selgub, et Hiina äsja toimunud salajane mehitatud missioon on lõppenud mõlema taikonaudi vägivaldse surmaga. Mis värk on? Ameeriklane saab teada …

Raske on sellest tekstist meelelahutusest enamat leida (no vandenõuteoreetikud leiaks ehk midagi), eks oma rõõmu leiaks siit ka ulmelise horrori austajad. Kiita tuleks kindlasti sedavõrd nohiklikku armastust, mis küll leiab oma jäämäe. Sellest tekstist võiks lühifilmi vändata.

Yoon Ha Lee – The Battle of Candle Arc (Hexarchate Stories, 2019)

Jedao viimane kangelasteg enne Hellspin Fortressi … massimõrva, ja eks siit saaks välja lugeda mitmeid ettekuulutusi Heptarchate’ga suuremast mõõduvõtmisest. Tekst on järjekordsest võimatust missioonist, kuhu Jedao saadetakse tuld kustutama – ja võimalusel hereetikuid hävitama. Ainult et jõudude vahekord on vägagi Jedao lahingugrupi kahjuks … kuid vana rebane leiab ikka võimalus, millega hereetikuid segadusse ajada. Selleks võtab ta kasutusele Rahali nö tsiviillaevastiku, mis peab siis esinema Keli lahinguformatsioonis, ja sellega vaenlast peibutama haavatavat lahinguformatsooni kasutusele võtma.

Aga jah, see on siis viimane lahing enne Jedao segikeeramist, eks seda illustreerib ta tervislik olukord ja mentaalne jõukatsumine Rahali esindajaga, kelle riigitruu nägemus Heptarchate’i toimimisest on õige erinev Jedao pehmemast nägemusest. See tekst on päris oluline lisandus triloogia sündmustikule – kasvõi sellega, millised ambivalentsed suhted on Kelil Heptarchate / Hexarchate kontseptsiooniga. Mida peavad normaalseks nö reamehed, ja mida kõrgema kategooria ülemused.

Mis mõlemal puhul võivad olla lihtsalt põrguteeks hereesiasse.

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.

Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.

Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?

Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.

Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.

Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.

Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.

Sue Burke - "Semiosis" (2018)

Alustuseks tunnistan, et võtsin raamatu ette paljalt pealkirja pärast. Olen nüüd ennast seeläbi semiootikuna paljastanud, aga mis seal ikka. Romaan räägib mingis mõttes tõesti semioosist, mis tähendab märgiloome- või kommunikatsiooniprotsessi; tähenärijana nendin, et täpsemalt käsitleb see suisa intersemioosi ehk erineva süntaksiga märgisüsteemide vahelist semioosi. Kõneleb ta sellest, kuidas meie planeedi persse keeranud inimkond lendab otsima uut kohta, kus tsivilisatsiooniga otsast peale alustada, seekord muidugi paremini. Sada viiskümmend kaheksa aastat hiljem krüounest ärgates leiavad nad end tõesti eluks sobiliku planeedi orbiidilt (mis pole küll algselt välja valitu), maanduvad ja hakkavad ehitama. Siis läheb kõik mõnevõrra allamäge, kuna kogu loodus osutub teravaks, torkivaks ja mürgiseks. Esimene peatükk ongi päris korralik survival-horror, mille lõpuks selgub, et inimesi tapnud taimed on kõik ühel või teisel määral arukad, mis õnneks aga võimaldab mõnega neist ellujäämiseks koostööd teha.

Ähvardavast pealkirjast hoolimata on "Semiosis" tegelikult päris kerge lugemine. Põhimõtteliselt koosneb see seeriast suhteliselt iseseisvatest lugudest, mis kõnelevad uue maailma asustamisest läbi erinevate põlvkondade silmade: esmalt Maalt pärit kolonistid, siis nende lapsed, lapselapsed jne. Esimese asjana kippus selline jutustamisviis mul assotsieeruma Bradbury "Marsi kroonikate" ja Kim Stanley Robinsoni Marsi-triloogiaga (mille esimese osa hiljuti just üle lugesin). Burke'i stiil on küll lähedasem esimesele ning sündmustik hoogne-tempokas, mitte robinsonilikult glatsiaalselt aeglane (st minu jaoks ehk veidi liiga kiire ja hüplik). Sotsioloogiat on mõnevõrra küll - vaadeldakse ikkagi seda, kuidas erinevad kolonistide põlvkonnad uue keskkonnaga kohanevad -, kuid see on rohkem erinevate tegelaste seiklusi siduv niit kui objekt iseeneses.

Raamatu veel ühe eeskujuna võib ilmselt kujutleda ka Le Guini "Ilmajäetuid", kuna sarnaselt Le Guinile maanduvad ka Burke'i kolonistid uuel planeedil idealistlike aadetega ja sooviga kõik halvad asjad (kaasa arvatud raha ja religioon) Maale maha jätta. Planeedilegi pannakse nimeks Pax ning selle elanikke nimetatakse patsifistideks. Le Guini utoopiline ühiskond on aga palju usutavam, Burke'i oma kaldub pigem kuhugi kriitilis-iroonilise düstoopia kanti, mille idealistlik põhiseadus trambitakse rõõmuga mutta. Võib-olla on siin asi keskkonnas, kuna Le Guini, Robinsoni ja Bradburygi tegelased peavad tegutsema sisuliselt kõrbes, Paxi elanikud aga suhtelise külluse keskel - ehk just see lasebki ideaalidesse nii kerglaselt suhtuda, et nende järgimisest miski ei sõltu? Nii saabki sellest lõppkokkuvõttes vähem raamat inimeseks olemisest ja rohkem taimedest. Sellena on ta mu jaoks kahjuks veidi pettumustäratav, kuna ta on väga selgelt ajakirjaniku (mida Sue Burke mitmete muude asjade seas on) raamat taimedest, kus on palju põnevaid fakte, millega aga väga palju ette ei võeta. Taime teadvusegi kirjeldus väga ei veena, vähemalt semiootikuna, kuna liiga palju on teadvuse tasandile toodud asju, mis peaks toimuma Freudi kõnepruugis primaarse, teadvustamata mõtteprotsessi tasandil (tunnen selle ja selle kemikaali lõhna jne). Osutan enda õigustuseks arvustuse algusele - lihtsalt pole võimeline teisiti lugema. Normaalne inimene loeb "Semiosist" arvatavasti palju suurema mõnuga.

Ursula K. Le Guin – Firelight (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Nostalgiline maiuspala kõigile Meremaa austajatele ehk siis le Guini viimane kokkuvõte vana Gedi elust ja tegemistest; nähtuna tema … surivoodil või nii.

Mitte et ma Meremaa romaanide ja juttude sündmusi suurt mäletaks, aga paistab, et kõik olulisemad seigad Gedi elust saavad mingil moel läbi tunnetatud (seda nii vanema tegelase kui autori vaatenurgast) – tema lapsepõlv, maagiks üleskasvamine kodukandis ja koolis, ning Gedi teekonnad, põgenemised ja võitlemised. Ja õpetajad ja kaaslased ja vastased.

Võiks muidugi kergelt arutleda, kas seda võiks lugu võiks kohalike austajate tarbeks eesti keelde tõlkida, aga no vaevalt, et mõni kirjastus saaks endale sellist luksust lubada – mõne Meremaa uue väljaande avaldamiseks. Aga ehk … Täheaeg, või nii. On muidugi imetlusväärne, et le Guin oli kuni kõrge eani igati terav pliiats.

„The aching was in his chest again. He thought of it not so much as an ache as an architecture, an arch in there at the top of his lungs, a dark arch a little too large for his ribs to hold. After a while it eased, and then was gone. He breathed easily. He was sleepy. He thought of saying to her, I used to think I’d want to go into the woods, like Elehal, to die, he meant, but there’d be no need to say it. The forest was always where he wanted to be. Where he was whenever he could be. The trees around him, over him. His house. His roof. I thought I’d want to do the same. But I don’t. There’s nowhere I want to go. I couldn’t wait to leave this house when I was a boy, I couldn’t wait to see all the isles, all the seas. And then I came back with nothing, with nothing left at all. And it was the same as it had been. It was everything. It was enough.“ (lk 590)

Yoon Ha Lee – Gloves. Hunting Trip (Hexarchate Stories, 2019)

Kaks lühilugu Jedao teenistusvälisest ajaveetmisest. „Gloves“ on bordelli külastamisest, „Hunting Trip“ tema kimbatusest kõrgema ülemusega – see nimelt soovib jahil kiskjaid küttida, Jedaol puudub selleks suurem huvi ja tahtmine.

Neist kahest loost omamoodi huvitavam on „Gloves“ ehk siis lugu sellest, kuidas Jedao üht privaatsemat bordelli külastab (sest kasiinod on talle mängimiskeelu pannud, kuna ta lüpsab neid rahast tühjaks – ja kasiinode õnnetuseks ausa mängu abil). Bordellis tellib ta endale terveks ööks kaaslase, kes algsest kimbatusest hoolimata (Keli vormiriietuse ja auastmete küsimused) osutub õige osavaks Jedao rahuldajaks. Mis teha, kui meie kangelasele meeldib pidulikule sõjaväevormile seemet pursata jne. Või noh, olla seksi puhul pigem käsutäitja – vastupidiselt siis igapäevasele käsutaja rollile. Mida Jedao muidugi ei tea, on see, et prostituut pole vaid pelgalt tasu eest rahuldaja.

Et siis järjekordne vaade Heptarchate’i ühiskonnale ja võimusuhetele, segatuna kokku Jedao ambivalentsest suhtest Keli ja Shuosi traditsioonidega. „Gloves“ on tugevalt homoerootiline lugu, mis ehk traditsioonilisema ulme austajatele on vähe liiast. Samas see Jedao suhted meestega ja järglaste saamise küsimused on pea igas loos taustal olemas; ta ema ikka rõõmustaks, kui Jedao kohtaks seda õiget meest, kellega järglasi saada (see mõte on mulle senini võrdlemisi hämaraks jäänud).

„Kio hauled Jedao on his feet. Despite his slender build, he was surprisingly strong. „Jack yourself off,“ he said. „With the gloves on. I want to watch.“
„Jedao’s first two attempts to undo his fly failed because his hands were shaking violently. Kio slapped him again, which had paradoxical effect of steadying him. He hissed between his teeth as he pulled his cock out and closed his fingers around it. Silk; the whisper of fabric against his overheated skin.“ („Gloves“, lk 132)

Nicholas Eames – Kings of the Wyld (2017)

Puhtalt meelelahutusena on see igati lahe lugemine, mis pakub soovijatele humoorikat seikluslugu kõiksugu koletistega jändamisest ning muidugi kangelaslikest võitlustest. On ohtralt imelisi pääsemisi ja kamraadlikkust, see tekst lugeja õrna südant ei murra ega kägista. Nagu öeldud, meelelahutus – autor on visandanud maailma, kus on vastamisi inimsugu ja kõiksugu mütoloogilised olevused ning head ja pahad madistavad verise lõpuni (muidugi, Eames pole pooletoobine, ka headel on omad varjuküljed ja pahadel omast vaatepunktist õigustatud motivatsioon head maamunalt kõhtudesse pühkida).

Lugu siis sellest, kuidas endised palgasõdurid peavad pensionipõlve (no kuidas keegi sellega hakkama saab), aga siis ühe palgasõduri tütar on astunud vanamehe jälgedesse ning palgasõdurina ühinenud ebaõnnestunud sõjakäiguga, mistõttu inimväe riismed on ühte kaugesse linna koletisteväe piiramisrõngasse jäänud. Nagu selgub, on ammu plaanitud sureliku inimsoo paikapanemist, ja kindlusse lõksu sattunud inimesed on enamvähem kindlasse surma määratud. Aga isa ei ole nõus oma tütart sinna jätma ja ta kogub kokku oma vana bande, et tütar päästa. Nii on pool raamatut bande kogumisest, ja teine pool seiklused selle piiratud linna jõudmisest: selleks tuleb läbida see koletiste üüratu valdus Wyld.

Nagu öeldud, inimesed pole kaugeltki inglikesed, nii on bandel küllaga jändamist nii uute kui vanade sõprade ja mitte-just-sõpradega. Aga neid probleeme leevendab kõiksugu huumor ja situatsioonikoomika, mis on vahel pooleldi südamlik või halva maitse piiril turniv killurebimine. Ja need imelised pääsemised … no on mis on, meelelahutuse puhul võib seda lubada. Raamatule lisatud reklaamintervjuu autoriga on üpriski avameelne Eamese kavatsuste asjus, seega oleks tobe seda siin üle korrata. Vast traditsioonilise fantasy lugejaid ehk häirib see, et tegu pole puhtalt meestekeskse maailmaga, nii esiplaanil kui taustal on mitmeid karme naistegelasi.

Kui seda sarja reklaamitakse kui segu Martinist ja Pratchettist, siis esmapilgul meenutas see romaan minule pigem abercrombielikkust, ainult et kergemas laadis ja ohtrate koletistega. Või tuleks ikkagi mõelda Pratchetti kiiluveele … ainult et ohtra otsese vägivalla kastmes. Ei oskagi nüüd otsustada. Igal juhul, meelelahutusena võttes igati hea ajaviide.

„The Boneface village was like most other tribal settlements Clay had visited throughout his years of adventuring, except there were no animals in sight and considerably more body parts lying around. Arms and legs were stacked like kindling beside guttering cook fires; sheets of flayed skin had been left to dry on slatted racks. There were cages occupied by desultory-looking prisoners awaiting their turn in the pot. Most of these appeared to be Ferals from rival tribes, but Clay and the others were asked to wait near to where a massive ettin had been chained by both of its necks to a slab of jutting stone.“ (lk 316)

Robert Silverberg "Valitud teosed 1-3", Fantaasia 2016-2018*

See sari kujunes kuidagi pooljuhuslikult mu suviste kiirete aegade väikesteks rõõmupaladeks. Esimene osa, mis sisaldab valikut noore Silverbergi jahmatamapaneva kiirusega kokkuvorbitud jutte 50ndatest, oli nauditav segu autori kommentaaridest, mis lisaks igale üksikule jutule kirjeldavad toonast Meerikamaa ulme(aja)kirja-nduse buumi laiemalt ja juttudest endist, mis mõnes mõttes mõjusid justkui seikluslikkuse varal ellu puhutud skeletid (tähendagu see siis midaiganes).

Noh, ja teine osa katab siis 50ndate lõppu ja 60ndaid, kommentaarid jätkavad ulmemaailmas toimuva kirjeldamist paralleelselt Silverbergi karjääri ja isikliku eluga ning ka jutud muutuvad kõige muuga sünkroonis, hüpates kõikvõimalikes väljamõeldud paigus puäntlikust kollidega taidlemisest inimeseksolemise erinevate (fantastiliste) tahkude lahkamisele. Kolmas osa aga jõuab 70ndatesse, eksperimentaalsesse faasi, kus suund psühholoogilise ja poeetilise sügavuse ning vormiliste eksperimentide harrastamine hakkab tekitama justkui mingit ebakõla ulmelise poolega, või vähemalt kirjeldab autor ise kommentaarides, et ühel hetkel otsustab ta üldse ulme kirjutamisega lõpparve teha, kaheldes selle mõttekuses. Nojah, igatahes ta selle lõpparve juurde (küllap meie õnneks) ei jää pikemaks kui paariks aastaks.

(Ning kolmas osa jõudis kenasti ka Lord Valentine's castle'i äramainimiseni, mis on lihtsalt mu enda isiklik ja nostalgiline esmaseos Silverbergi mainimisel...)

Neljandat osa saab nüüd oodata, ja ma tõesti huviga ootan neid jutte, mis järgnevad küpsemisele ja nn tõsikirjandusest inspireeritud eksperimentaalfaasile, peaks ju olema, et saabub mingi tasakaal õdustamise ja seikluslikkuse väljendamises stiililiselt ja poeetiliselt nauditavas keeles ning ulmeliste kontseptide fiktiivse lahkamise ja tegelaste psühholoogilise sügavuse ning erinevate ka argireaalsuse seisukohast asjakohaste küsimuste sissepõimimise vahel.

Ah, või midagi sellist.

Tegelikult ei oskagi ma midagi tarka öelda, lihtsalt mõnus oli. Ja võiks julgelt soovitada kõigile, keda säherdune metatasandiga komplektis lugemine köidab ja, noh, ulmejutuhuvilistele või Silverbergiaustajaile kindlasti ka, aga need niikuinii on asjaga juba aastaid kursis olnud...

*Robert Silverberg “Valitud teosed” 1-3: „Tähehiiglaste orjad“ (2016), „Öösse kaduv tee“ (2016), „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“ (2018), Fantaasia. Koostanud Raul Sulbi, tlk Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo, Maria Reile, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja.

Yoon Ha Lee - Black Squirrels. Silence (Hexarchate Stories, 2019)

Oravalugu on Jedao õpinguaastatest, kus ta siis oma noormehega püüab proovile panna akadeemia turvateenistuse võimeid. Ja … üllatub selle võimalustest. Kui mälu ei peta, siis romaanideski on kooliaastatest mõndagi kirjas.

„Silence“ on taas perekondlik lugu, ehk õde ja vennad kogunevad ema juures. Jedao on nüüd tähelepanu äratanud Keli ohvitser. Lugu leiab aset 14 aastat enne Hellspin Fortressi sündmusi – jutustajast vanem vend arvab takkajärgi, et selle kohtumise põhjal oleks ta võinud Jedaost … niisugust käiku ette näha.

Nagu näha, on mõlemad lühilood triloogia sündmustega juba tugevamalt seotud, mingil moel võiks sobituda romaanidele kaasalugemisekski. Aga! Kui hakkasin sirvima  siit kogumikust „Extracurricular Activities“ juttu, paistis, et lapsepõlvelood ja „Silence’i“ emaga kohtumine on vägagi seotud selle tekstiga. Mhm, hakka või uuesti varem loetud jutustusi lugema.

Jane Yolen - The Barbarian and the Queen: Thirteen Views (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Tegemist on omamoodi kirjandusliku jutustamise võimaluste läbimänguga, seda siis pealkirjas nimetatud isikute läbi. Nii võib kuninganna olla hoopis Queeni perekonnanimega isik, barbar aga hoopiski Barbie; ja kõiksugu muud võimalused, kuidas seda kohtumist läbi viia (üldjuhul on need vähe … kuumemad).

Tuleb muidugi tunnustada autori teravmeelsust erinevate võimaluste läbikatsumiseks, nii võib siin kohata nii stiilipuhast kuninganna Elizabethi või Pocahontast või tavaameeriklasi või muinasjutulikke kangelasi. Eks teksti võinuks algusest peale lugeda autori nö jutustamisjõuproovina, peale mitmeid võimaluste läbikirjutamisi lasin end viimaks lõdvemaks ega jätkanud võimaliku ühendava narratiivi otsimist. Miks mitte, eksole.

Yoon Ha Lee – Omens. Honesty. Bunny (Hexarchate Stories, 2019)

Kolm lühilugu Jedao lapsepõlvest. „Omens“ on sellest, kuidas ta ema ja kohtingul käivad ning seejärel otsustasid lapse sigitada. „Honesty“ ja „Bunny“ on Jedaost ja ta vanemast poolvennast ja nooremast poolõest. Ääriveeri käsitlevad need lood Heptarchate’i ühiskondlikke ja kultuurilisi norme; „Honesty’s“ on muuhulgas juttu, kuidas võim allutatud rahvakilde endale sobivamaks kasvatab (ka „Omens“, seal on see teema ülal); „Bunny“ annab viiteid, milliseid võimalusi on sugueluks, seda siis Jedao vanema poolvenna näitel.

Eks nende lugudega on nii, et ega need „Ninefox Gambiti“ sissejuhatavaks kraamiks ei sobi, kuivõrd rikuksid sellega romaani konflikti terendumise ära – no mis lõbu oleks lugejatel teada,, et Shuos Jedao on sedavõrd oluline tegelinski kogu triloogias. Midagi tuleb ikka omal käel avastada.

„Jedao set the rock down. Then he knelt and tipped her chin up with his callused fingers. „Listen,“ he said. „Listen, I would never hurt anyone I love.“
She would not wonder for many years why, in a sentence otherwise in the high language, he had used the Shparoi word for hurt, which meant moral damage, but excluded the physical – „a hurt of heart’s marrow, not the flesh,“ as one of their famed philosophers had said – a distinction that the high language did not make.“ („Honesty“, lk 60)

Richard Paul Russo – Liblikad (Täheaeg 1, 2002)

Klaustrofoobne lugu mehest, kes ärkab troopilises metsas ja ei tea, kus ta on või kes ta õieti on. Ta leiab sealt osmiku raadioga, raadiolaineid kammides satub ta peale kõnelusele, millest mõistab, et ta on inimjahi objektiks. Mille pärast, mida ta teinud on – ka aegajalt ilmuvad mälupildid ei anna selles küsimuses selgust. Ja see mets … ei tundu olevat just õige mets. Ent korraga transporteerub ta miskisse mahajäetud tehasesse – mees mõistab, et on seal varem olnud, ja ta peaks sealt midagi leidma. Kuid, ta pole üksi.

Et siis selline põnevuslugu, mäluta mehe meeleheitlikust olukorrast (lisaks on ta mingil põhjusel vigastatud, eksole) ja … Teatud sarnasusi võiks leida Goldini looga, aga käesolev tekst on ehk painavama atmosfääri ja vähe osavama tehnikaga teostatud.

ulmekirjanduse baas

Rauf Parfi - Sõnaärataja (1987)

Zulfija ja Emini kõrval vähe tuim tõlkevalik. Autor siis kirjutab luuletajast ja tema probleemidest, ja nagu suurt sellest välja ei tulegi. Sarnaselt Zulfijale on siingi mitmeid huvitavaid eesti keele kasutusi (tõlkijaks Ly Seppel), aga see vingumine ja hädaorg kunstilises võtmes … oeh, tüütu.

On olemas säherdune sõna,

puhas kui hommik

või ao ajal puhkenud pung.

Või läbipaistev kastepisar

roosipungal.

See on tundeõndsuse

mahe poeg,

taevasügav silmade rõõm.

On olemas

säherdune sõna.

See on tõesõnast tugevam,

tõest enesestki

tugevam

säherdune sõna

on olemas.

(lk 8)

Otse mu pähe on langenud taevas,

minu piaalile vajunud pilv.

Riivavad maad pääsud lendamisvaevas.

Päikene väsis ja köhis maailm.

Süüdi on naine. Ta jättis mu maha.

(lk 40)

Scott Bradfield - The Devil Disinvests (Year's Best Fantasy 1, 2001)

Väheke sarnane Sheckley looga ehk siis teispoolsusel võivad olla inimkultuuriga üsna sarnased toimemehhanismid (või noh, kumb oli enne, kas muna või kana).

Kurat jõuab järeldusele, et ihkab elult muud kui vaid seda põrgu monotoonset käigushoidmist, ning paneb ameti maha ja alustab elupäevi Maa peal mõnusamalt veetes. Ainult et sellise korporatsiooni hinge lahkumine tähendab samuti üsna ootamatut karjäärimuutust ta endistele alluvatele. Igal juhul, Kurat maandub Californias, kus lõbutseb senikaua kuni viimaks loob perekonna ja andub kodustele rõõmudele.

Kuid ühel päeval on ta koduukse taga põrgu endine töödejuhataja, kes on põrgu juhtimise üle võtnud ning hakanud investeerima börsil jne. Ning üleüldse on tal mitte just toredad plaanid, mida Kuradiga peale hakata. Tüüne Kurat läheb seepeale teise tuppa ning naastes …

Ehk siis üsna päevakajalisena mõjuv satiir tolleaegsete rikaste ja edukate tegemiste ja ekstsentrilisuse asjus. Nagu Sheckley puhul, pole ka siin tegemist tekstiloome uue kvaliteedi või eksperimenteerimisega, pigem selline hea lühike meelelahutus. Ja miks mitte, eksole.

ulmekirjanduse baas

Stephen Goldin – Nagu sõdur oma maa eest (Täheaeg 1, 2002)

Loos kirjeldatud situatsioon on veidi sarnane John Scalzi jt sarnaste autorite sõjateemalisele loomele – mis saab inimesest, kes müüb oma hinge saatanale. Ehk siis igavusest annab ametivõimudele õiguse eksperimentaalsel viisil kasutada oma keha ja oskusi, seda siis sõjalistel eesmärkidel. Noh, ometigi pakutakse vastu enamvähem igavest elu (kuidas see Scalzi romaanisarja avalause ongi?).

Tulemuseks on siis … tulemusele orienteeritus ja sideme kaotamine on senise elu ja minevikuga. Sind äratatakse ellu järjekordse konflikti ohverdatava kahurilihana (sest sellise sõjariista saab uuesti üles putitada) – kui elluäratataval olidki muuhulgas miskid patriootlikud ideaalid, siis erinevate tulevikukonfliktide käigus libisevad need liivana käest, kuivõrd sind haldav süsteemgi omasoodu teiseneb. Ja Maa konfliktidest … saavad kosmilised mõõduvõtmised erilisemate vastastega.

Loo dramaatiline konflikt on selline, milleni Scalzi õieti ei jõudnudki – või noh, Goldin justkui kirjeldaks eksperimenti, mis Scalzi romaanide toimumisajaks on ehk paremini lahendatud. Lugu on igati loetav, aga aja jooksul ehk teravuse minetanud; nüüdseks on sellelaadset konflikti kirjeldanud eesti autoridki (kas Kunnas võis selle tõlkega tuttav olla, jumal teab). Eks minupoolne hinne kõigub 4 ja 5 vahel, ehk jääb rohkem 4 poole, kuna tekst jättis pigem tühjaks.

ulmekirjanduse baas

Kelly Barnhill - Mrs. Sorensen and the Sasquatch (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Pilte väikelinnast, kus naine jääb peale 30 aastat kestnud abielu leseks. Ilus naine, nagu kohalikud mehed üldiselt leiavad.  Naabrid ja mehed püüavad talle leina ajal toeks olla, kuid värske lesk keeldub nende pakutud tähelepanust – tema vajab vaikust ja rahu.

Samal ajal … hakatakse seal kandis jälle nägema lumeinimest, mida pole oma 30 aastat juhtunud. Ja üha tihedamini, ning enamasti lesknaise maa-alade läheduses. Peale üht talvist autoõnnetust saavadki linnakese rahvas teada, et lesknaine sõbrustab lumeinimesega. Ning et nüüd see saladus pole, hakkavad nad koguni avalikult patseerima erinevate sündmuste taustal. Mitte et see kohalikke väga morjendaks (no kui lumeinimenegi on omamoodi osa kohalikust identiteedist); küll aga on mehed kurvad, et selline naine on nüüd kättesaamatu. Kuid seal linnakeses elavad veel kolm vanamoorist moraalijüngrit, kellele aga selline jumalavallatus sugugi ei meeldi – mis võib küll juhtuda, kui selle lumeinimese paksu karvastiku vahelt (sest riideid ta ei kanna) peaks paistma … noh, see välja!

Lugu on jutustatud kohaliku preestri poolt, kes ameti tõttu on kogukonna üks nö alustalasid. Ja kes seetõttu peab kannatama nende vanamooride vihast kädistamist. Aga samas … kui naine on nüüd õnnelik, siis kelle asi see on? (No muidugi need vanad poissmehed ja lesed ja muidu abielumehed.)

Armas lugu eelarvamustest ja … ma ei tea, õnnest, rahulolust? Barnhilli tekstides paistab päris oluline olevat looduse kõiksugu õilmitsemine (samas pole see esil kogumiku nimiloos), ikka imetajad ja taimed ja linnud ja putukad, kes-mis saavad hoogu mõne naise läheduses.

Kristjan Sander – Veel pole õhtu (Täheaeg 1, 2002)

Sander on kirjutanud õige kirjandusliku ja hämara jutustuse. Puhtalt ilukirjandusliku väljenduse eest kiidusõnad, küllap loo mõistmise tasand takerdub lugeja enese arusaamise taha. Eks Sanderi puhul on pea kohustuslik strugatskilikkuse mainimine, ka selle loo puhul võiks seda kergekäeliselt mainida – mitte et ma Strugatskite eestindustest kasvõi pooli oleks läbi lugenud.

Tekst ise siis anonüümsest linnast ja metsast, mida on asustama hakanud kummalised nö loomolendid. Kust või millest nad tekkisid, pole teada (teadlased on näiteks kõrvale lükanud radiatsioonist tekkinud mutatsioonide võimaluse). Linna ühiskondlik korraldus on pingetest tulvil: kunagine terroriseeriv režiim on aastate eest kukutatud (kui õieti aru sain, osales peategelanegi selles, misjärel läks metsa neid olendeid uurima ja teadust tegema), selle asemel valitsema asunud … pole, noh, just see, millest revolutsiooni käigus unistati. Ja nüüd on pimeduse varjus need olendid linnas tegevust alustanud. Nii on siis kolm allikat, mis tekitavad pingeid – elajad, võimulolijad ja igipõlised mässajad.

Elajad … on kummalised, nende taga on mingi jõud, mis mõjutab inimühiskondagi – käesoleval ajal näiteks unenägude kaudu, mille tagajärjed võivad olla õige vägivaldsed. Aga mis seda põhjustab, ei tea, miks nad ilmuvad ja kaovad, muidugi ei tea. Peategelane, mässajatega seotud mees, põgeneb eraprobleemide tõttu sealt metsa uurimisasutusest linna, kus ootab ees kummaline elukord, ja tal tekivad küsimused. Miks on ühiskondlik areng selline nagu on, mida on temaga tehtud (sest nagu ta avastab …) ja mis on kasvõi eksistentsi mõte ja nii edasi.

Ma ei hakka nägugi tegema, et ma võtsin Sanderi teksti adekvaatselt kokku – pigem on see minupoolne sissejuhatus jutustuses olevasse maailma, sinna kuhu peategelane naases. Tekst voolab aegajalt õige … vanamehelikult, nö kogenud autori käega. Mingil moel võiks Sanderi tegelastekäsitlus pidada sarnaseks Tiit Tarlapi loomega – mõlemal autoril on sellised … remarquelikku kamraadlikkust ootavad meestegelased (no see mõte hakkas kuidagi idanema viimasest üliõpilasjutust). Oleks huvitav näha, mida ulmebaasis kirjutanud arvajad nüüd seda teksti uuesti lugemisel kogeksid – kui nad on 17 aasta jooksul lugenud ja kogenud õige mitmesugust kirjandust. Aga kes teab.

„Rai astus vaikselt. Pea oli ühtäkki mõtetest tühi. Millegipärast teadis ta nüüd, mis edasi saab, nagu oleks kõik see kord juba olnud. Kulminatsioonipunkt oli ületatud, graafiku tõus muutus täna öösel koos praamide lahkumisega negatiivseks. Kõik möödub mõne päeva jooksul, mälestused lagunevad nagu lumi kevadises jões, keegi ei räägi sellest, et oli kunagi kümme päeva, kümme päeva hirmu, mille vältel armunudki ei julenud üksteisele otsa vaadata… Ning mõne aasta pärast tekib teooria, mis võiks seda kõike seletada, keelduvad teadusajakirjad seda avaldamast lühikese märkusega: „Esoteerikaga meie ei tegele.“ Visamad on sõjavägi ja valitsus, sest nemad haistavad selle kõige potentsiaali. Kuid nende uuringud lõppevad kõik tühjuses, ühtki niiti ei suuda nad lahti harutada selles segasest pahmakast, mis neile ette on söödetud – ja see kõik ei kordu enam kunagi. Inimkonna üks suuremaid oskusi on oskus unustada.“ (lk 161)

ulmekirjanduse baas