Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis (2018)

Ilukirjandusena on see tekst äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi, seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta 2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.

Teine võimalus on, et poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel „kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi (mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis paremini korraldatud).

Hämmastav andetu jama – kui võtta seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.

Henn Leetna – Tapke Lotomängija! (2015)

See õhuke raamat on võrdlemisi halb jutustus või kirjanduslik toode. Tegemist siis ehk absurdikastmes mõistulooga (kui tahad proovida kirjutamist, siis see vast üks kindlamaid viise selleks), kus muuhulgas saavad vastu pead erastamised-ärastamised, sundüürnike tekitamine ja kooseluseadus. Riik pole meie oma, see on riigipöörajate ja välismaalaste oma. Ja need riigipöörajad-valitsejad olid võimul juba (eelmise) okupatsiooni ajal. Teisitimõtlejad (ehk õigestimõtlejad?) sunnitakse nüüd vaikima kasvõi surmaga ähvardades.

Jant käib ühtlasi riikliku lotomängu ümber, mille puhul peategelane (ehk Lotomängija) avastab, et numbreid võltsitakse. Peale politseile kaebamist hakatakse ta järele nuhkima ja Lotomängija peab üldse välismaale põgenema. Ja kui ta ikkagi kodumaale naaseb, püütakse teda kõrvaldada atentaadiga. Jne. Lõpuks selgub, et see kõik võis olla hoopiski unenägu.

Nagu algul öeldud, pole tekst kirjanduslikult just õnnestunud, rääkimata sisust, mis mõjub üsna lapsikult. Vahel on tõesti vaja, et enne teksti trükikotta saatmist loeks keegi teine inimene selle teksti kriitiliselt üle ja osutaks võimalikele ebakohtadele, mis autori silmis võivad tunduda vaimuka ja teravmeelse ja tabavana jms (sest ta on ometi selle ise välja mõtelnud!), ent ei pruugi iga kord teps mitte nii olla. Kuigi jah – see on autori õigus oma teksti just sellisena esitleda, nagu tema tahab, lugeja asi on sellega kaasa minna või mitte. Eks muidugi on võimalik, et mul puudub vajalik huumorimeel ja olen ühtlasi riigi poolt ajupestud jne, ning seepärast ei taba selle raamatu vahedat sära.