Laura Loolaid: Tagavara-malev

 

Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa. 
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.

Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 
500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne. 
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite. 
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske".
Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele. Aga oli vaja venitada, mälestustehämus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima. 
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kasvab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele. 
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte.
Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot. 

Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, raamatu teises pooles vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid,  olid veidralt skemaatilised. 
Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte. Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses. 

Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastga, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade maailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada. 

Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure omaenda maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks. 
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas. 

Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge. 

Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse  ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu tolle maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse hoidmiseks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine. 

Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad. 
+ lisada emotsioonide järjekindlus. Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud. Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad. 

Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahalised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa. 

Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. 
See on protoversioon, kus sees sadade lehekülgeda kaupa "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osiseid ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud. 
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja. 

Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta. 

Reaktor
Jaaguari keeleplogi
BAAS

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.

Jaan Kross “Professor Martensi ärasõit”. Eesti Raamat (1985).

Kui katsuda raamatu sisu ühe lausega ja võimalikult igavalt ümber jutustada, siis võiks öelda nii: “vananev professor läheb Pärnus rongile ning sõidab Valka, et sealt edasi Peterburi rongile ümber istuda.” Aga loomulikult seisneb kogu uba selles, mis professori mõtetesse, meenutustesse, poolune nägemustesse mahub ja keda ta teel kohtab. Tuleb tunnistada, et esiteks on aukartustäratav kogu ajalooline materjal, oletan, et kaldkirjas on toodud tsitaadid päris professor Martensi töödest, ning see, et tema rahvusvahelist õigust ja tähtsamaid lepinguid-kohtumisi puudutavad mõtted niimoodi sujuva tervikuna romaaniks on põimitud, tundub päris aukartustäratav. Ja vähe sellest, lisatud on ka pisut üleloomuliku maiguga ümbersünni liin – eesti päritolu vene salanõunik ja rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens usub ise, et tal on mingit sorti hingeline sugulus ligi 100 aastat varem Saksamaal elanud üsna sarnaseid ameteid pidanud Georg Friedrich Martensiga ja nõnda on läbisegi justkui mälestuskillud peategelase praegusest ja eelmisest elust.

Tahes tahtmata tuleb imetleda keelt ja selle rikkalikust (panetunud, kadal, kunnatu, lõit, drogerii, etažeer, …) ja teise asjana ka dialooge, koos nende väikeste osavate nüanssidega, ka situatsioonikoomika pole puudu. Ning viimaks loomulikult ikkagi see ajaloolisus – olustik, seosed, tähtsad sündmused, kasvõi üksi sellega peaks klassiku staatus olema kindlustatud, sest kui Professor Martensi ärasõidust end läbi närida, on ehk jälle tibake kergem suhestuda meie kultuuriloos nii oluliste tegelastega nagu helilooja Kapp või riigitegelane Tõnisson või … ja ka isevalitsejate ja parlamentide poliittandrist ning riikidevahelisest suhtlusest või Nobeli preemia telgitagustest saab mingit aimu (siin meenub, et seoses kirjanduse nobeli andmisega Kawabatale ja mitte andmisega Mishimale lugesin Donald Keene'i raamatust sarnast telgitaguste kaalutluste kõmu. Et Mishima on liiga ohtlikult reaktiivne, nagu siin raamatuski see õige hetke otsimine, millal Venemaa kodanikule üldse rahu nobelit anda passiks jmt). Ära mainimata ei saa ka jätta, et Martens vägagi ketserlikult tuleb välja mõttega, kuidas riigi rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub sellest, milline on indiviidide vabadus ja õigused riigisiseselt. Turvaliselt tsaarivenemaa kontekstis, aga kindla tähendusega nõukogude kontekstis ja noh, kui tänapäeva Venemaad (või paljusid teisi riike) vaadata, siis tundub üsna ajatu.

Aga sellega muidugi ei ole teemad ja liinid veel otsas – tasapisi tossutab aururong mööda vana kitsarööpmelist raudteed, koos kõigi selle peatuste ja maastikupiltidega ning kõikide muude mõtete kõrval jääb Martensil aega mõlgutada oma identiteedi üle, kuidas ta räägib soravalt viite keelt, aga päris emakeel ei oleks justkui ükski, kust tema esivanemad pärit on, vanemate varane surm ja tõus Peterburi vaestekoolist nõunikuks, lojaalsus vene tsaaririigile vs isiklike põhimõtete terviklikkus ja kuhu paikneb seal lojaalsus eestiliku suhtes? Mida võlgneb ta revolutsioonipõgenikust sugulasele Johannesele, või ei võlgne? Kas lõpuks ongi kunagi mingit õigust või objektiivsust olemas olnud?

Ja loomulikult meenutab vana mees ka naisi, eelkõige hõljub tal kujutluse varjuna kaasas tema enda abikaasa Kati, kellele see monoloog justkui on suunatud, kuid meenub ka armuke ning kunagine seiklus Pariisis, poja olemasolu, kellest ta ei tea muud, kui et saatuse tahtel olla too kasuisa läbi saanud ikkagi enesele Martensi nime...

Kerge lugemine see muidugi tingimata pole, aga see eest meisterlik ja teadmisküllane. Guugeldasin kõrvale pisut, aga loomulikult oleks võinud veel palju rohkem. Võimalik, et kui ülemöödunud sajandi lõpu ja möödundsajandi alguse oludega ise põhjalikumalt kursis olla, on veel eriliselt mõnus. Noh, minu jaoks oli siiski tore äratundmine sellist ootamatut teed pidi Vene-Jaapani sõja rahulepingu koostamise juurde sattuda.

Mõned pooljuhuslikud lõigud:

“Mind härra peaminister kaasa kutsuda ei suvatsenud … Issand jumal, see on ju ainult loomulik. Ja ma olen sellega aastate jooksul, aastakümnete jooksul täiesti harjunud. Aga täiesti  ü l e  ei ole ma sellest vist siiamaani. Tähendab sellest, et kui sa pole Venemaal ei suurvürsti sohipoeg, ei krahv, ei miljonär, ei imetegijaks peetav petis, vaid oled lihtsalt tühipaljas maailma parim spetsialist, siis pole sa siin ikkagi mitte keegi.” (lk 23)

“Ma virgun nõksatusest, ma ei tea, kas täielikult või poolikult, ja tunnen ennast veel vastikumalt kui äsja. Me seisame kuskil keset umbrohtu ja metsa. Vaguni akna all on kitsuke perroon. Kuninganna Victoria (kes on kaheksa aastat surnud, issand jumal) tuleb paksu ja töbijalgse vanaeide sebimist sebides mööda perrooni, hall rätik peas ja väike piimakard käes, ja kaob kolmanda klassi vagunite poole. Õigus: me seisame Surju jaamas ja sõidame minuti pärast edasi: aga mina olen kirjutanud, mis ma olen. Tingimata. Mitte üht silpi ei võta ma tagasi.” (lk 36)

“Põhja poolt tuleb põldude vahelt jaamatagusele platsile maantee ning jaama otsa juures seisab päikesevarjus hästisöönud kures hobune, vasknaastulised vööslemid tagmikul, muki kaariku ees. Ja sealsamas astuvad jaama uksest perroonile ilmsesti need, kes kaarikus jaama ja rongile sõitnud.” (lk 144)