Mario Vargas Llosa – Tädi Julia ja kirjamees (2010)

Kuna tegemist üsna hiljuti loetud raamatu taaslugemisega, võib rahumeeli selle teose kohta mitte midagi öelda (sest no pole midagi öelda). Piinlik tunnistada, aga alles nüüd adusin, et pealkirja kirjamehe all on mõeldud Camacho't, mitte Julia tulevast ambitsioonikat abikaasat.

Pedro Camacho on muidugi hurmavate põhimõtetega sell.

“Kuni me kuulutusetekste toimetasime, jääkülma õllega kaks makrelli alla loputasime ning aeg-ajalt silmitsesime Raimondi laetaladel ringi sibavaid väikesi halle hiiri, kes oleksid sinna justkui meelega askeldama lastud, et nad lokaali väärikast vanusest tunnistust annaksid, rääkis Genaro noorem mulle veel ühest konfliktsest vahejuhtumist seoses Pedro Camachoga. Põhjus: tema nelja järjejutu, millega ta pidi Limas debüteerima, meessoost peategelased. Kõigis neljas seriaalis oli peakangelaseks viiekümnendates aastates mees, “kes oli nagu imeväel säilitanud oma nooruslikkuse.”
/-/
Mulle meenus, kuidas meie eelmise õhtu jutuajamise jooksul Raadio Centrali urkas oli suur kunstnik tuliselt teoretiseerinud viiekümneaastase mehe teemal. See on ajutegevuse kõrgseisu ja meelelise tippvõimekuse aeg, kinnitas ta – läbiseeditud kogemuse aeg. Vanus, mil naised teda kõige rohkem ihaldavad ja mehed kardavad. Pedro Camacho oli esinenud üsna kahtlustäratava väitega, et vananemine on optatiivset laadi fenomen. Ma järeldasin sellest, et Boliivia sulesepp on ise viiekümneaastane ja tunneb vananemise ees hirmu – inimlik nõrkusekiireke selles marmorist hinges.” (lk 66-67) 

““Kas te arvate, et ma suudaksin korda saata seda, mida ma saadan, kui naised minu elujõudu neelaksid?” küsis ta minult etteheitvalt, vastikusenoodiga hääles. “Arvate, et on võimalik teha lapsi ja lugusid samal ajal? Et on võimalik luua ja lasta kujutlusvõimel lennata, kui elad pidevas süüfilisehirmus? Naine ja kunst on kaks teineteist välistavat asja, mu sõber. Igasse vagiinasse on maetud kunstnik. Paljunemine – mis mõnu see pakub? Kas sellega ei tegele mitte koerad, ämblikud ja kassid? Veidi rohkem originaalsust, mu sõber!”” (lk 177)

Camacho lood on üsna riivatud, nihilistlikud või melanhoolselt põrgulikud.

“Seevastu aga puhkes skandaal, kui ta Lima kaitsepühaku Püha Rosa auks korraldatud pidustustel Mendocita väljakul peetud vabaõhumissal teatavaks tegi, et tema tolmuse koguduse piires ei leidu ainsatki paari, kelle liit ei oleks pühitsetud Jumala palge ning põletamata tellistest ehitatud onni altari ees. /-/ Süsteem seisnes iga moodustunud või moodustamisel oleva paarikese laulatamises. Kui mees ja naine olid jõudnud oma ühenduse lihalikult teoks teha, ruttasid nad sedamaid oma armastatud preestri palge ette, et see nad paari paneks nagu kord ja kohus, ning isa Seferino viis püha talituse läbi, ilma et oleks hakanud neid häbitute küsimustega tülitama. Et aga sel moel abiellus nii mõnigi koguduseliige mitu korda, ilma et oleks eelnevalt leseks jäänud – agulielanikud läksid lahku, segunesid ja moodustasid uusi paare nagu kaardid kaardipakis kosmilise kiirusega –, võttis isa Seferino sellest patustamisest sündiva kahju heakstegemiseks appi puhastava pihitalituse. (Ta oli seda põhjendanud kõnekäänuga, mis, vähe sellest, et hereetiline, oli ka vulgaarne: “Auk on auk ja pauk on pauk.”) Häbistatud, läbinoomitud ja peapiiskopilt äärepealt kõrvakiilu välja teeninud isa Seferino Huanca Leyva võis sellega seoses tähistada väärikat juubelit – oma sajandat hoiatust.” (lk 280)

Ja eks see lugude järkjärguline lagunemine ja segunemine on hurmav, see lõik on juba eriti nihkes.

“Õde Fatima ja Richardi – armastajate, kelle vahelist kirelõõma ei takistanud ei veresidemed ega nunnarüü – surm oli veelgi kurvem. Terve igaviku jooksul, mil nende ümber möllas tulekahju, jäid nad puutumatuks, emmates teineteist, sel ajal kui nende ümber hukkusid lämbuvad, lömastatud, leekides kõrbevad inimesed. Kui tuli oli juba vaibunud, seisid kaks armastajat ikka veel söestunud tukkide ja paksude tuhapilvede vahel teineteist suudeldes, ümberringi surm ja kadu. Viimaks avanes võimalus välja pääseda. Ema Fatimal ümbert kinni haarates vedas Richard teda kitsa avause poole, mille raevukad tuleleegid olid seina sisse murdnud. Ent vaevalt olid armastajad saanud paar sammu teha, kui – õgardliku maapõue nurjatus? taevane õiglus? – maa nende jalge ees avanes. Tuli oli põrmustanud koloniaalajastust pärinevat krüpti varjava luugi, kus nunnad hoidsid oma surnute säilmeid, ning just sinna kukkusidki (Saatana sigidikest?) õde-venda, nii et nende kondid luukambrisse langedes purunesid.” (lk 366-367)

Loetud read

Möödunud aastal lugesin mina ainult häid raamatuid, päriselt. Alustatud sai näiteks mullu siin blogiski kiidetud Mario Vargas Llosa romaaniga „Tädi Julia ja kirjamees“. Vaimukas ja tohutult elurõõmus – kogu see armumisest kantud minategelase askeldamine ja ettevõtlikkus viimseski hädas. Samas jäi veidi segaseks erinevate põimuvate jutustuskihtide omavaheline suhe. Nojah, aga Llosa „Kapten ja külastajannad“ see-eest saab minult täispunktid. See on ikka uskumatu tekst! Pöörane idee (ühe hispaaniakeelse koopia tagakaanel, mida just alles nädal tagasi sirvisin, on kirjas, et põhineb tegelikkusel!), uskumatu keelepillerkaar, filigraanne teostus ja lõpuni väljapeetus teevad sellest minu jaoks aasta lugemiselamuse.

Vaatan, et sai loetud mitmeid asju, mida võiks koondada "üksinduse" sildi alla. Kõige rajum ja äkki ka edevaim neist Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ (Loomingu Raamatukogust). Patrick Süskindi raamat „Kontrabass. Tuvi“ mitmekülgsem, uurivam. Manuel Puigi „Mingitud musikesed“ samuti üsna ängistav oma macho-ühiskonna pingete ja lootusetusega. Sergei Dovlatovi raamat „Kompromiss. Meie omad“ mahub siia teemasse vaid mööndustega – see on pigem tagakiusatud loomeinimese minnalaskmismeeleolu. Holger Kaintsi „Lennukivaatleja“ peategelase on ka üksiklane, aga siin on eraldatus juba selgelt sotsiaalne, mitte emotsionaalne. Hea sissevaade kaaskodaniku peas toimuvasse siiski. Muuseas, näib, et Volmer vormib seda jutustust filmiks.

Siis sai veel vaadatud ja loetud mitmeid lasteraamatuid ja ampsatud suuri klassikuid. Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ neist kõige mõnusam ja tihkem mälumine. Alguses ikka lausa mürgine, edasi aga kohati ootamatult lõbuski – kõik need suhted, joomingud ja intriigid. Ja uskumatult tihe lõpuni välja! Franz Kafka „Protsessiga“ poole peal olles tundus näiteks, et esimeses peatükis oli essentsina juba kõik olemas, kusagil; tundub, et vahistamishommikul on iga sõna ülimalt tähenduslik. Võti kogu järgneva tõlgendamiseks. Et sattuda üha uutesse mõistatustesse muidugi. Poolakast meistri Witold Gombrowiczi raamat „Laulatus ja teisi näidendeid“ oli kõige kompromissitum. Ei mingeid nõtkuvaid sarapuid, lodjapuid – vaid halastamatu iroonia ja suured kujundid.

Sel aastal tundsin mõnu ajakirjas Vikerkaar avaldatud ühiskonnateemalistest artiklitest. Eks siin oli oma osa ka põneval (välis)poliitika-aastal, aga ehk on lugemiseks pakutud ka sisukamaid artikleid (või hoopis populaarteaduslikumaid?)? Esseistikat sai rohkemgi sirvitud, Borgest näiteks. Ja Borgestki sai rohkem sirvitud, novelle näiteks. Tagasi Vikerkaare juures avastasin enda jaoks veel Kaur Riismaa nimelise luuletaja. Pole just eriline luulehuviline, aga need päris köitvad ja tihedad lood lihtsas proosalises värsis täitsa haarasid kaasa. Nii et vaatame, mis edasi juhtub.

Mario Vargas Llosa – Kirjad noorele romaanikirjanikule (2011)

Vargas Llosa nihkub tasapisi mu lemmikautorite panteoni (kohtlane muie), seega on natuke huvitav sedagi esseed lugeda (kus muuhulgas päris palju juttu Cortazari loomest). Mis on hea romaan? Sõnulseletamatu maailm (õigemini ei viitsi huvitavast tekstist kokkuvõtet teha, vabandust). Vargas Llosa suhtub kirjandusse üpris aupaklikult või siis romantiliselt, mis on pealetükkimatult ülev (pole siin juttu marketingist ega projektikirjutamisest ja muust kultuuritööstuses hädavajalikust - “sooja leiba – mõtelge!”). Ja ega romaani kirjutamist saagi õpetada – las autoril tuleb nii kuis torust tuleb, rohkete ebaõnnestumiste ja nappide õnnestumistega üleüldises keskpärasuse tühermaal (sellise lause eest võiksin saada grafomaania nädala auhinna, jutu jätkuks). Aga mis siin podiseda, parem mõned tsitaadid, nagu ikka – ohtralt pikki tsitaate (kuigi mulle meeldiks ka lühikeste tsitaatidega pommitada, aga – laiskus).

“Ilukirjandus on vale, milles on peidus sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema. See ei ole ajaloo peegel, pigem selle vastaskülg, sest just nimelt selle, mida ei olnud, pidid looma kujutlusvõime ja sõnad, et teostada ambitsioone, mida tegelik elu ei olnud suuteline rahuldama, et täita neid tühimikke, mida inimesed enda ümber avastasid ja mida nad omaenese loodud vaimudega täita püüdsid.” (lk 8-9) 

“Igasugune fiktsioon on fantaasia ja käsitööoskuste abil loodud konstruktsioon, mis põhineb teatud sündmustel, isikutel ja seikadel, mis on kirjaniku mällu oma jälje jätnud ning käivitavad tema loova fantaasia, mis omakorda paneb sellest seemnest idanema nii rikkaliku ja mitmetahulise maailma, et vahel on peaaegu (ja mõnikord täiesti) võimatu ära tunda selle aluseks olnud autobiograafilist materjali, mis on teatud mõttes salajane lüli igasuguse fiktsiooni ning selle vastaspoole ja vastandi, tegeliku reaalsuse vahel.” (lk 14) 

“Romaani võime meid enese “tõesuses”, “autentsuses” ja “siiruses” veenda ei tulene tema sarnasusest või identsusest reaalse maailmaga, kus asume meie, lugejad. See peitub romaani olemuses, mis on loodud sõnadest, ning ruumi, aja ja reaalsuse taseme liigendusest. Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ja vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu, mis näivad talle ei rohkem ega vähem kui kujustunud reaalsus, loetud elu. See on romaanitehnika suur triumf: saavutada nähtamatus, tagada loole efektiivne ülesehitus, mis annab talle värvi, dramaatilisust, õrnust, ilu ja sugestiivsust, nii et lugeja unustab omaenda elu, sest lummatuna sellest käsitööoskusest, ei tundu talle, et ta loeb, vaid et ta elab selles loos, mis on vähemalt hetkeks ja selle konkreetse lugeja jaoks suutnud asendada päriselu.” (lk 63-64) 

“Kirjapandu on kõikides romaanides ainult üks osa või fragment sellest loost, mida seal jutustatakse: loo tervik, mille iga viimanegi koostisosa – mõtted, žestid, esemed, kultuurilised viited, ajalooline, psühholoogiline, ideoloogiline materjal jne., mida eeldab ja sisaldab totaalne lugu –, hõlmab lõputult avaramat materjali, kui see, mis on tekstis eksplitsiitselt, ning ükskõik milline romaanikirjanik, isegi mitte kõige ülevoolavam ja paljusõnalisem, kellel on vähegi aimu jutustamise ökonoomikast, ei suudaks seda materjali oma tekstis edasi anda.” (lk 83-84)

sirp

lugemik
bukahoolik

Mario Vargas Llosa – Lituma Andides (1998)

Vahest ehk maagiline kriminaalromaan, mis ei ole samas seda mitte – põimuvad noore armastuse meeleheitlik lugu, vabadusvõitlejate vägivallatsemine kolkas ja lihtsate inimeste poolt abi otsimine muistsetest uskumustest (millepärast siis sooritatakse rituaalsevõitu ohverdamisi, mis tekitavad kapral Litumas segadust). Ehk siis lõhkised armastuslood Peruu kodusõjas, maa täis segadust ja lagunemist. Vargas Llosa annab lummavalt argise sissepõike Peruu ajalukku ja lähimineviku oludesse; tähtsusetud inimkübemed, kellel on siiski oma Suur Lugu – traagiline, lohutu, dionüüsiline, pöörane, ükskõik milline. Nojah, tumm ja vikunjade kaitseala, oh kurbust. Aga Mercedes – ta tuli, ootamatu päikesevälgatus argipäeva. Autori lihtsad peruulased on ikka suure südamega väikesed petised (korruptsioon kui elunorm), mingis mõttes hakkab see korduma nagu katkine plaadimasin. Ent samas lohutavgi.

“Vahest seal Limas või Ühendriikides vajatakse seda, et määrida uut tüüp masinaid, näiteks rakette, mida nad Kuu peale saadavad. Räägitakse, et mitte mingisugune bensiin ega õli ei pane teaduse leiutisi nii hästi käima kui lihtinimeste rasv. Selle hankimiseks olevat nad teedele läkitanud oma kõrilõikajaid, kellel on käes matšeeted, mille kõver tera võib venida nagu näts ohverdatava kaelani.” (lk 125)

Aga igal juhul, oleks vaid rohkem Vargas Llosa tõlkeid, väga vinge on kogeda, kuidas neis lood üks hetk hargnema ja põimuma hakkavad ning koorub üleüldine lummavus. “Kapten ja külastajannad” on justkui vaheaste “Tädi Julia” moondumises käesolevaks romaaniks (suurlinn-kolkalinn-küla – lämmatav loodus tungib peale, kohvikust džungli kaudu kõrgmäestikku; 50ndate algus-50ndate lõpp-80ndad ehk noorus on ilus aeg).

päevaleht

Mario Vargas Llosa – Kapten ja külastajannad (1994)

Veider, et nii lõbusriivatust raamatust polnud senini midagi kuulnud, mõni taastrükkidele pühendunud kirjastus võiks selle kindlasti uuesti välja anda – tekst on seda enam kui väärt (kas ka tõlke keelekasutust tuleks sutt kohendada, on iseasi, mõnes kohas on kuidagi iganenud keelekasutus, ent tõlkija järelsõna järgi võib see taotluslik olla).

Lugu siis sellest, kuidas pedantlik ja püüdlik äsja edutatud kapten saab armeejuhtidelt ootamatu ülesande – ta peab organiseerima Peruu kolgastes paiknevatele sõjaväeosadele seksuaalset rahuldamist, sest rahuldamata sõjaväekohuslased kipuvad liialt tsiviilisikute naisi vägistama; ühesõnaga, milline blamaaž sõjaväele kui riigi juhtivale jõule (tõlkija järelsõnas on romaani poliitilist tausta selgitatud, ei viitsi kordama hakata). Kapten Pantoja saabub noore kena naisukese ja armastava emaga kolkalinna, kus aga tema ülesandest ei taha sealne sõjaväeringkonnaülem midagi kuulda (ebamoraalne värk!), ent lõpuks lubab peale armeejuhtide poolset survestamist kaptenil incognito tegutseda. Mundrist loobumine, milline raske hoop kapteni eneseteadvusele!

Aga, käsk on täitmiseks ning kapten Pantoja loob sidemed kohalike kupeldajatega ja võtab nad salaja armee teenistusse. Samuti valitakse prostituudid ehk ametlikumas kõnepruugis külastajannad. Õhuvägi eraldab vana vesilennuki ja hullu lenduri, merevägi annab laeva, et Amasoonase džunglis liikuda saaks – sest vahemaad sõjaväepunktide vahel on teadagi metsikud. Algab sõjaväelaste (aga mitte ohvitseride, sest vaja naisressursse ökonoomselt kasutada) rahuldamine. Sõduripoisid on õnnest hullumas! Pantoja naine ja ema ei tea mehe ja poja tegevusest midagi, nende teada on mees luuretööga hõivatud. Ent nojah.

“Niisiis läheneb enamus sealseid lõbutüdrukuid kolmekümnele, eemalt vaadates on nad peaaegu kõik keskeltläbi kenad, kui hinnata neid funktsionaalsuse kriteeriumi põhjal ja liigse nõudlikkuseta, see tähendab, keha on neil veetlev ja ümar, eelkõige puusadest ja rindadest, kehaosadest, mis meie kodumaa siinses nurgas kalduvad olema lopsakad, ja näod meeldivad, kuigi lähedalt võib märgata rohkem defekte, mitte sünnipärase inetuse mõttes, vaid hiljem tekkinud vistrikke, rõugearme ja hammaste väljalangemist, kusjuures seda viimast häda esineb nõrgestava kliima ja toitumispuudujääkide tagajärjel Amasoonias üsna sageli. Kaheksa kohalviibinu hulgas olid ülekaalus valge naha ja selvaindiaanlaste näojoontega tüdrukud, seejärel tulid mulatitarid ja lõpuks idamaist tüüpi naised. Läbilõikes hakkas silma pigem väike kui suur kasv ning personali ühisnimetajaks on sellele piirkonnale iseloomulik vitaalsus ja lõbusus.” (lk 28-29)

Kapten kehtestab seksuaalsele rahuldamisele range sõjaväelasliku ja ökonoomse korra. Naistöötajad teevad rivistusi ja ei vaidle ülemusele vastu jne – aga naised on igati rahul, neid koheldakse korrektselt ja tööalane kindlus ning muidu turvalisus võrreldes tavapärase prostituudi eluga, keda kliendid ja politseinikud kimbutavad. Aga probleemid, teadagi, on kergelt tekkima. Esiteks ei jagu naisi meeletu sõjaväelastemassi rahuldamiseks (vaja oli vist 2250 naist, kes töötaks kuus 25 päeva ning sooritaks päevas mõne tunni jooksul 10-20 mitteperversset rahuldamist). Taga hullemaks, seni sõjaväelaste sooritatud vägistamiste pärast marus olnud tsivilistid-närud tahaks ka külastajannade teenuseid kasutada. Seda olukorda püüab omakorda kasutada kõmuline raadioajakirjanik Sinchi, et kapten Pantojalt raha välja pressida. Ja puhkeb skandaal.

“Requena, kakskümentteisel ogdoobril

tuhat957 

Vaper Sinshi!

Anna aga pihda oma Radio Amasoona saattes, mida me siin kõik kulame ja sulle käsa plagsudame, sest Santa Isabelita paasi madrussed muutkui tovad iquitosest sia oma litsa ühe Eeva-nimelise sure laevaga, supplevad nendega siin puhdas vees ega lupa, et keski neid näppuodsaga kadsuks, ja sadavad nad tagasi, ilma et meije, Requena brokresiivne norsugu midagi teha saags. Kas nii on õiklane, Vaper Sinshi? Käisime juba külameste gomisjooniga, eesodsas külavanem Teófilo Morey isi, Santa Isabelita paasi ülemuse jures prodestimas, aga se argbüks ajas kõik takasi, et kudas ma lupan Requena normestel karada Gülastajaanasi, kui Gülastajaanasi pole ollagi, vandus veel märterlabse kuju jures, va getser. Nigu meil poleksgi silmasi või kõrvasi, Sinshi, kudas se sulle meeltib? Miks madrussed saavad ja maije ei ? Kas meil ei olegi dilli? Pista se kiri oma saattesse, Vaper Sinshi, lasnad väriseta, ja lö nad pihugs ja bõrmuks.” (lk 108-109)

Ning rohkem sisu ei jutusta, sest juba pool raamatut sai tutvustatud ja kiuslikult jäi mõnigi tähtsam liin valgustamata (juhtub mõndagi!). Tekst pole esitatud nö klassikalise proosa vormis – 10 peatükist kuus koosnevad ametlikest aruannetest ja kirjavahetusest ja ajaleheartiklitest või refereeringutest (sõjaväelise bürokraatia stiilis raportid prostitutsiooni ja seksuaalelu organiseerimisest on kantseliitlikult silmiavav). Neli peatükki (sealhulgas ava- ja lõpupeatükid) on aga segipööratud dialoogimaastik, lõputult hargnevad või põrkuvad lühikesed dialoogikatked, mis istuvad pagana nauditavalt üksteise kukil (eriti vaimustav viimane peatükk, kõik need prostituutide saatused); sosinate, kõneluste, käskluste, helluste koor või risoom. Meisterlik.

Ahjaa. Pantoja paralleeltegelaseks on väärusuline vend Francisco oma religioonisegadusega, kes kolkaühiskonnas kapteniga samaväärset (õigemini hullemat) anarhiat tekitab. Aga sellestki juttu tõlkija järelsõnas.

Raamat on vast kergemini / ladusamalt loetav kui “Tädi Julia ja kirjamees”. Kvaliteet!

aasta parimad raamatud

Lugejad reastasid hääletusel 2010. aasta eesti autorite parimad teosed nii:

1 “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

2 “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

3 “Kolm yksiklast”

ja teised, aga seda saab pildilt vaadata. Osales 58 hea maitsega lugupeetud hääletajat, ja nüüd siis võite meeleolukaid hüüdlauseid kribida auhinnatud teostesse.

Asjatult ja segaselt lisaks siia omalt poolt möödunud aastal ilmunud raamatute edetabeli.

1 Hilsenrath “Nats ja juuksur”

2 Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

3 Filimonov “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

4 Pilv “Ramadaan”

5 Martin “Mõõkade maru 1”

6 Burleigh “Kolmas Reich. Uus ajalugu”

7 Gordimer “July rahvas”

8 Colette “Vagabund”

9 Kusnets “Hundipäikese aeg III”

10 Ronson “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”

11 Kimhi “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus”

12 Bulõtšõv “Perpendikulaarne maailm”

13 Irving “Neljas käsi”

14 Palma “Ajakaart”

15 Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”

Mario Vargas Llosa – Tädi Julia ja kirjamees (2010)

Nurjatult lõbus tekst, majesteetlikult hullumeelne proosa, kindlasti üks selle aasta parimaid raamatuid.

Autor on võtnud pähe, et kirjutada üks melodramaatiline lugu oma noorpõlvest 1950. aastate Limas ehk oma esimese abielu lugu, mis sündis Mario (18) ja Julia (32) vahel. (Arusaamatul kombel on kirjastus seda reklaaminud 30 aastase vanusevahena – kas tõesti poleks saanud kasvõi tõlkijaga konsulteerida enne tagakaane reklaamteksti koostamist? Ma muudkui ootasin, et millal siis ilmub välja pea viiekümneaastane naine, aga no ei kuskilt.) Kas on just vaja seda teksti lugeda Vargas Llosa autobiograafiat pisut silmas pidades, on muidugi iseasi, mina lugesin puhtalt fiktiivse jutustusena.

[Vabandust, aga ei suuda adekvaatselt kirjeldada, miks just see raamat on hea. No lihtsalt on.]

Kui juba Mario eluke oma suguvõsa ja raadiojaama uudistetoimetuse vahet pendeldades on küllaltki lõbusalt seebilik, siis omakorda ohtralt ja ohtralt ja küllaga lisab melodraamat Mario-Julia peatükke eraldavad kuuldemängude lood, mida kirjutab Pedro Camacho, kes teeb neid 24/7 sellele raadiojaamale, kus Mario töötab. Ja need lood... need lood on oh kui hullud (no seebilikus mõttes siis). Camacho on boliivlasest hull geenius, kes raamatu jooksul areneb loomulikul teel edasi hulluks hulluks – ja eks see avaldu tekstideski. (Peale selle, et ta kirjutab kuuldemänge lakkamatult, peab ta kindlasti neid ise lavastama – nt lk 110-114 ehk kuidas hingega kuuldemängu teha.)

Igas Camacho loos “parimas eas mees, viiekümnendates”, kelle välimuseks on “lai laup, kotkanina, läbitungiv pilk, ausameelsus ja headus ise”. Ja muidugi nurjatud argentiinlased, keda Camacho maaniliselt põlgab (vahepeal saab Argentiina valitsus õige kurjaks selle Peruu raadio peale, aga et tollasele Peruu diktaatorile sobis säändne siunamine, sai raadio edasi tegutseda). (Lugedes võiks iga argentiinluse salvamist kohates midagi toredat teha, võtta pits viina ja hüüda “ole!” või midagi.) Ühesõnaga, lood on sellised kreisid ja väärt omaette romaane.

“Saadik tõi ka mõningaid näiteid, mis tema kinnitusel ei olnud valitud sihilikult, vaid mida keegi diplomaatilise esinduse personali hulgast, keda “sedasorti raadiosaated huvitasid”, oli huupi üles tähendanud. Ühes näites kinnitati, et Argentina pealinna meeste kurikuulus mehelikkus olevat müüt, sest peaaegu kõik nad olevat homod (ja enamasti passiivsed homod); teises aga, et Buenos Airese peredes, mis elavat väidetavalt pead-jalad koos, on kombeks lasta kasutuks muutunud pereliikmetel – vanuritel ja invaliididel – nälga surra, et nende arvelt kokku hoida; siis veel seda, et veiseid peetakse ekspordiks peamiselt sellepärast, et argentiinlaste tegelik maiuspala on hoopis hobuseliha; seda, et laialt levinud jalgpallivaimustus ning sellega kaasnevad pallihoobid pähe on kahjustanud rahvuskehandi geene, millest andvat tunnistust oligofreenia, akromegaalia ning muude kretinismi vormide üha ulatuslikum vohamine sealse kollakaspruuni veega jõe kallastel; ning sedagi, et Buenos Airese (“tõelise maailmalinna!”, nagu kiri protesteeris) kodudes olevat kombeks õiendada oma ihulisi vajadusi samas toas, kus süüakse ja magatakse, lihtsalt ämbrisse...” (lk 141-142)

Aga. Et Camacho läheb järjest hullumaks, siis hakkavad raamatu keskpaigast ta tekstid tõesti kiiva kiskuma, varasemate lugude tegelased ilmuvad välja ja kleepuvad tegevusse ja moondused teevad kukerpalle (ja see segadus ajab tõepoolest itsitama, hea grotesk ruulib). Sellest võiks joonistada päris värvika skeemi, kuidas Camacho tegelased eri juttudes põimuma ja moonduma hakkavad, psühhoterapeudist saab nunn ja siis pilastaja või mis iganes. Ja no üleüldse, mida paganat neis lugudes üldse juhtub (olemata ise inimvihkaja, oli vast kõige humoorikam see, kuidas Marroquini lastevihkajaks koolitati). Kui raamatu algul on Camacho kui põrunud Peruu Stanislavski, siis lõpupoole ta üldse kaob, jäävad vaid palavikuliselt pekslevad apokalüptilised looräbalad (no tegelt Mariol vaja ju armuasju ajada, pole tal suurt aega geeniusega koos olla, pool maailma on vastu ta suhtele Juliaga). Kõlab segaselt, aga ei oska oma vasikavaimustust mõistetavaks muuta, asi on vinge.

Ausalt öeldes ei oska seostada Camacho jutustusi Mario ja Julia lõõmava armulooga. Ohjaa, Mario kirjutab samuti kirjanduslikke palakesi (eelkõige oma suguvõsa juhtumitest), aga need nooruslikud lookesed ei kipu sõprade ja Julia silmis just suurt vaimustust esile kutsuma (aga ega siis noor kirjanikuhakatis jäta vorpimist).

Ahjaa, üks asi on sellist raamatut jumalavallatu eestlasena lugeda, aga mida küll arvaksid tõsiusklikud katoliiklased – sest noh, kõiksugu pühaduseteotusi on siin ikka küllaga. Mõneti ebatüüpiliselt on viimane peatükk igati melanhoolne.

Tuleb välja, et romaani teeb tõeliseks romaaniks teksti lopsakus.

“See oli naine, kellele oli kingitud kaunis hääl, et hüvitada mingilgi moel seda äparduste kuhjumit, mida kujutas endast tema keha. Tema vanust oli võimatu ära arvata, kuigi ta oli kindlasti vähemalt nelisada aastat vana. Sündinud brünett, blondeeris ta oma juukseid, mis õlgkollaste tuustidena granaatpunase turbani alt välja kõrvadele tikkusid, õnnetuseks neid küll päriselt katmata, sest kõrvad olid tal tohutu suured, kohutavalt harali ja nagu ahnelt iga välismaailmast tulevat signaali püüdmas. Aga kõige silmatorkavam tema juures oli lõualott, ripnevate nahavoldikute kukkur, mis tema kireva pluusi rinnaesisele langes. Tema ülahuult katsid udemed, mida oleks võinud vuntsideks nimetada ja tal oli jube komme neid rääkides käega siluda. Tema sääred olid kängitsetud pika säärega elastiksokkidesse nagu jalgpalluril, sest ta kannatas veenilaiendite all. Igal teisel juhtumil oleks tema külaskäik minus uudishimu äratanud. Aga tol õhtul olin omaenda muredega liialt kimpus.” (lk 256-257)

tavainimene
sehkendamine
ohsakas
südamelähedaselt
sirp
postimees

janka märkmed
raamatukoi lugemislood