Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss“ (Seitse sõlme, 2020)

Tegu on väikesteks loo-laastukesteks vormitud mälestuskildudega lapsepõlvest täiskasvanuikka. Neile, kel Norra ja sealne elu-olu huvi pakub on see omamoodi väärt pala just nimelt seetõttu, et üks pesueht norrakas kõike seda sulaselges ja kaunis eesti keeles otse koju kätte toob. Ja neile, kel igasugu miniatuurid ja laastud ja mälestuskillud meeldivad, on see küllap ka tore lugemine.

Mulle oli see pärast Roy Jacobseni fiktsionaalse Barrøy-saare raamatute lugemist just parajaks jätkuks, veidi ajas edasi liikumist, aga palju romaanide saare-elust tuttavat justkui taustal kumamas (huvitav, kas ka Rangøya saarel seati vanasti üles sulgede kogumiseks hahapesasid ja kalade tarbeks kuivatusreste? Kalalaevad, kes olevikus on küll juba selle otstarbe pealt maha võetud, igatahes figureerivad, ka postilaev jms on mälestustes täiesti olemas.) Hea kontrast on siinjuures ka üleminek on romaani mõnevõrra dramaatilisemast ja elusaatuslikumast pingestatusest tavalisemasse rahuaegade argiellu ja lapsepõlve ning sellest välja nopitud seikadesse. Ei ole vaja elusaatuste suuri keerdkäike, piisab klooriga keedetud linnuluudest või ohjeldamatust tuhksuhkru söömisest või raamitud tapeeditükist seinal või …

Kõige eredamalt jäi millegipärast meelde viinamarja küsimus. Kuidas kristlikus vaimus kasvanud väike poiss kord poes kogemata ühe viinamarja ära sõi ja pärast südant vaevas, sest see on ju ometigi vargus. Hirmsasti tahaks teada, et kas too Eesti töökaaslane, kes ta seepeale suvel õunaraksu lubas viia, siis ikkagi tegi oma lubaduse teoks või mis selle asjaga sai? Kas raksus käimise definitsioon, misiganes see siis ka oleks, üldse võimaldabki osalust täiskasvanuna? Või kas tänapäeval üldse enam eksisteeribki sellist asja …

Millegi looks vormimine on muidugi alati ka meelevaldne tegu, ei ole võimalik ilma tohutu väljajätuta, sest lugu on seostuvate ja mõtestuvate osade väljanope, aga teisalt on ju võimatu muud moodi edasi anda seda mingit käegakatsutamatut ja silmanähtamatut, mida mingi seik või taju või mõte inimesesse jätab ja mille otsesõnu kirjeldamine kas ära tapaks või vaid kaudselt edasi annaks.

Mälestused on sealjuures mulle alati veel erilise väljakutsena tundunud – tihti on tegu ju mõne võrdlemisi tavalise ja niisamuti välja öeldes üsna mainimisvääritu seigaga, mis peamiselt just hinge jäänud tundelaengu poolest eriline on ja seepärast tekib alati pinge piinliku ajaloolise tõe ja asja tuuma edasiandmist võimaldava loo jutustamise vahel. See loo jutustamine on hädavajalik, aga hirmutav ka, sest lugu vormib ju alati omakorda ise vastu, nii jutustajat kui ka mälestuste toormaterjali …

SPORDIPÄEV

Kooli spordipäev oli teistmoodi päev. Kogu kool pidi minema järve ääres orus asuva palliplatsi juurde, kus lisaks spordile ja mängudele oli kavas ka vorste grillida. Veel oli ette nähtud järves ujumine, ning mitte ainult: „Kes tahab, võib ka spinningu kaasa võtta,“ ütles õpetaja.

Spinningu. Sellist asja meil saarel ei olnud. Ega polnud ma ka elu sees mageveekogust kala püüdnud. Kodus käis asi lihtsalt nööriga, lihtne landiga tamiil, mille me ujuvsillalt või paadist vette lasksime.

Niimoodi sai kala püüda küll. „Kas lihtsalt nööri võib ka kaasa võtta?“ küsisin õpetaja käest. Õpetaja ei vastanud, vaatas mind lihtsalt pilguga, nagu ignoreeriks ta halba nalja. Olin segaduses.

Spordipäeva sisu varjutas pissihäda. Ei julgenud ju ometi küsida, kus võõras kohas saaks asjale minna. Tuli kannatada. Üritan päeva sporditegevusi meenutada. Meenub vaid mitemtunnine kannatus ning lõpuks kergendus ja järgnev õnnis olek.

Siis läksime järve äärde. Vaatasin kõrkjaid, vesiroose ja madalat vett ja üritasin mõista, kust ja kuidas oma lihtsat kalanööri vette lasta. Alles siis jõudis kohale: olen pisikeselt saarelt ega mõista maailma asju.

Aga ujuda mõistsin. Ka magedas vees. (lk 83-84)

Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Piret Raud - Meie aed (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Mees tahab poega. Paneb eostamise ajaks voodi alla kirve. Sünnibki poeg. Enamvähem triksis-traksis, kuid ükskord kutsutakse lasteaias isa kõrvale ning näidatakse joonistusi, mida poeg on teinud teemal “Meie aed” (vaata näiteks raamatu kaaneillustratsiooni) ning õpetaja soovitab perel pöörduda lastepsühholoogi poole.

Vanemad aga pöörduvad kohaliku kõiketeadjast proua poole, kes nimetab poisi joonistusi labasteks (miks küll peavad olema õite asemel inimeste ninad!) ning soovitab vanematel oma lapsega tõeliselt tegelema hakata. Isa siis proovib … 

Kui “Kaotatud sõrmede” puhul mõtlesin, et mis see lõpp siis nüüd õieti oli, siis selle teksti puhul on asi veelgi kõhedam - sest nüüd pole tegemist nö fantastikaga, tegu ongi üldiselt üsna realistliku looga (jajah, kui need väikse lapse pildid kõrvale jätta) ja lugeja võib endale ette kujutada, kuidas siis isa poega aitas, kuidas sai pojast normaalne, eakohase maailmanägemisega poiss.

Väga hea lugu, kus mitmest küljest normaalsust ja eripära tõlgendatakse - kuidas näiteks näeb poja pilte kõigepealt isa, seejärel läbi lasteaia õpetaja ja siis aleviku kõiketeadja ning viimaks uuesti enda silme läbi. Eks siin muidugi on selgelt esil küsimus, kas rohi peab alati ühekõrgune olema; aga sama hästi hull on ikka see isa tegelaskuju ja tema tõlgendused või kuidas õieti lugejana tõlgendada tema tegevust perekonnas.

Maarja Merivoo-Parro - Veresugulased (Looming 4, 2025)

 

Kui Taaveti tekstide puhul võib rääkida ulmelisest mekist, siis see jutt on puhas ulmekirjandus. Või siis õudus, või koguni etnohorror.

Peategelasest naine jutustab oma mälestusi vanavanematest - noh, selline nõukaaja meenutus, kus lapsed olid suvel vanavanematel külas ja mis kõik juhtus. Aga nüüd on sellest paarkümmend aastat möödas, vanavanemate maja on tühi, suure koduaia eest keegi hoolt ei kanna, valdus on siiski pere oma. Peategelane ise elab ja töötab Ameerikas, tema erialaks on postproduktsioon.

Ja ta vahel mõtleb lapsepõlvemälestustele ja sellest, kes ta vanavanemad õieti olid. Vanaisa suri, kuid vanaema lahkumisest ei taha ta vanemad midagi rääkida. Päringud arhiividesse ei anna mingeid vasteid, kuid veidi teistmoodi otsides …

Ootamatu värk. Mis teksti juures meeldis: see viis, kuidas on ühendatud see ammune lapsed-maal-vanavanemate-juures tänase globaalse elukorraldusega … ja siis korraga see ulmeline lahendus. Igati naksakas, soovitaks Aalmanni õunamüüjalegi, kes oma nooruses oli ka nii elurõõmus neiu.

Tekst loetav netist.

James Krüss: Minu vaarisa ja mina

 

Lastekirjanduse klassika, mida minuvanused paljulugenud inimesed ikka jutu sisse raugelt tsiteerivad.
"Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!"
või
"Hernesupp on toitev söök perele."

Iseenesest on tegu raamatuga, kuhu raamjutu sees on topitud hulganisti jutte ja luuletusi, nii et lastekirjanduse kolm vaala - jutud, luuletused ja lapsesõbralik lugu - on kõik ühes rõõmuga loetav. Vaarisa ja Boyd jutustavad üksteisele lugusid - olgu, vaarisa hulga rohkem - luuletavad koos ning elavad sõbralikku helget sadamalinnakeses elavate endiste, praeguste ja arvatavalt tulevaste meremeeste (jah, täiega mereMEESTE, vanamoeliselt seksistlik, ent see ei häiri) elu.
Millal sündmused toimuvad?  Raamatu originaal on ilmunud 1959, nii et vast veidi varem. Ent lugedes pole sellest aru saada - samamoodi võinuks mu meelest asjad juhtuda nii 1939 kui 1979 aastal. 
Isegi 1919 poleks võimatu. 1989 ... siis vist mootorpurjekas enam veider uudne asi poleks. 
Selline ajatu hõnguga raamat. Asjad juhtuvad vanasti, aga kui vanasti, pole õieti aru saada. 

Et lood ja luuletused on kõik keelega seotud, ei olnud mu jaoks tunnetatav ei lapsena ega ka praegu. Teoreetiline raam on nii teoreetiline, et seda ei märkagi - miks ja kuidas peaks olema tuhtjala graatsiline kõnnak olema seotud vana kastanipuuga kaugel orus, Napoli kuninga või liivakastiga, mis nõuab luuletusi? Rääkimata porisevast üla-memmest, neljast kuldkalakesest või grokki armastavast mustalokilisest alt-vanaisast.  

Üks päris hea avastus veel: ükski vähegi tähtsamatest raamjutu tegelastest pole korraga lapseeast väljas ja alla 60 aasta vana. Normaalsed täiskasvanud peaaegu ei puutu asjasse, ainult vahel harva vilksavad. 

Tuhatjalgse veebipäevik

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Péter Nádas - Piibel (2024)

 

Sellel tekstil võiks olla mitu võimalust, millega sel aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu teostest võrrelda - samamoodi lähtuvad poisi lapsepõlvest nii Cosici, Ondjaki kui ka Blecheri tekstid; neist vast lähedasim oleks ajaliselt ja oludelt Cosici pöörasus (või noh, see küll pigem vastandlik) - kui see liigub nö raudse eesriide taha, siis Nadasi puhul on see nõukogude võim juba mitu aastat tagasi kinnistunud, ja vaade ongi tollase nö eliidi perekonna oludel. Kui Cosici ühendpere kaotas oma kodust ühe ruumi teise järel (lõpuks jäi kogu see pundar elama ühte tuppa), siis Nadasi eliidipere kolitakse hoopis kuuetoalisse villasse koos hiiglasliku aiaga (ruumi on liiga palju, seda ei jõua enam soojaks kütta).

Muidugi, Nadasi tekst toimub pisut rahulikumal ajal, enam justkui pole Teise maailmasõja ekstreemsusi (kerge paralleel Topoli romaaniga). Elu on sedavõrd tagasi rööpasse pööranud, et peategelase pere võib endale koguni lubada teenija palkamist. Mis küll tekitab paksu pahandust, sest kuigi vanemad suhtuvad sellesse hästi (eks see ole ka staatuseküsimus), siis poisi vanaema (kes oli kunagi ise teenija) tunneb end ohustatuna ning peategelane ise võtab teenijaneiu oma tärkava seksuaalse frustratsiooni märklauaks. Mis tekitab palju jamasid.

Kui mõelda peresuhetele neis neljas romaanis, siis paistab see kõige normaalsem olevat Ondjaki puhul. Blecheri tekst on niiehknaa … no mis sealt välja lugeda, eksole. Cosici tekst on äärmuslik. Nadas aga … eks siin ole võõrandumist. Isa ja poja suhe on täiesti formaalne, ema ja poja värk kasvatab uusi emotsionaalselt katkiseid inimesi; eks need peategelase vihapursked olegi seetõttu üsna sümptomaatilised: koera vigastamine, teenijaneiu kiusamine, üldse suhtlemine inimestega. Ei saa öelda, et tegu oleks just katkiste inimeste looga, see on kuidagi ühiskondlik lonkamine (mis samas võiks esineda ka ükskõik millises heaoluühiskonnas). Aga noh, eks selline katkise olukorra tabamine on siin kuidagi hästi tabatud, ning raamatu järelmaitse on hoopiski tugevam kui lugemise ajal tunduda võis.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Urmo Jaanimägi - Olla õnnelik (Looming 9, 2024)

 

Lugu üksikvanemast isast, kes on oma tütrega lähedane. Noh, mitte ebaloomulikus mõttes lähedane, vaid ikka isana - kasvatab, on toeks ja mängukaaslaseks ja temaga saab kõigest rääkida. Ühesõnaga, lähedus, mis loodetavasti on tütre üleskasvatamiseks vajalik.

Aga eks see on ka osa isa inimeseks kasvamise okkalisel teel. Kui tütart koolis kiusatakse, meenub isale samalaadne tuttav situatsioon ja ta püüab tütart julgustada enese eest seisma. Kuid lõpuks tuleb isal endal selg sirgu lüüa. 

Et jah, loo lõpplahendus on kena, aga millest see tekst õieti on? Kus on konks selles lapse sirgumise ja isaks kasvamise loos? Või selline kanaemana käitumine peaks looma kergelt häirivaid jooni? Et õnnelik olemine ongi vaid sõnakõlks? Lapse ema mittemainimine on märgiline? Kuidagi segane värk, nagu ei saa õieti pihta.

Tekstis on viide eelmisele Loomingus ilmunud tekstile, ehk siis isa oma nooruses vanavanemaid külastamas.

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus (2024)

 

Taas üks huvitav näide Aafrika kontinendilt, seekord siis pilguheit 1980. aastate Angola linnalaste värvikasse maailma - mis on veidi erinev Parkesi loodud Ghana täiskasvanute elust linnas ja maal; vast oleks mingit hingesugulust Cosici Belgradi hullu hõimuga (nojah, mitte just väga, aga natuke ikka).

Ja see tollane kodusõjaaegne Angola (pealinna Luandat otsene sõjategevus küll ei puuduta), kus siis püütakse üles kasvatada sotsialistlikku Angolat, seda siis Kuuba ja Nõukogude Liidu abiga. Aga sama tugevalt on seal Portugali koloniaalpärand (hõime ühendav riigikeel on portugali keel), millest tekib omamoodi side Lõuna-Euroopa ja Brasiilia kultuuriga - laste peas on ühtaegu segi kohalike hõimude traditsioonid, nõukogulik retoorika, brasiilia seebiseriaalid kui ka itaalia seiklusfilmid; sellest tekib omamoodi mõistete ja loosungite paabel.

Ja see mausoleum ehitus kadunud presidendi põrmu säilitamiseks (erinevalt Leninist oleks see raketilaadne ehitus), mida tehakse nõukogude spetsialistide ja sõjaväe juhendamisel. Kodusõjaaegne elu on küll niru (aga eks see on lihtinimesele koguaeg niru), kuid pompöösne ehitus peab kerkima. Ainult et ehitise ja ookeaniranna vahele jääb elurajoon ning ekspertidel on kavas see puhtaks lükata. Nii kuuba kui nõukogude spetsialistidel on kohalikega läbisaamine üsna hea, aga ega nemadki kavatse sellele arhitektuurinüansi teostamisele vastu hakata. Kuid romaani peategelane ja ta sõbral tekib itaalia märulifilmidest inspireerituna plaan, kuidas seda ehitist saboteerida …

Nagu öeldud, eks Parkesi romaaniga saaks võrrelda, kuid see oleks vast lihtsustav. Kui Ghanas toimub tegevus tänapäevases pealinnas ja metsakülas (peategelane on pealegi välismaal kõrgharitud spetsialist), siis siin on tegu Luanda lähimineviku slummieluga, pealegi nähtuna läbi lapse silmade; ning muidugi see nõukoguliku süsteemi kohtumine Angola reaalsusega. 

Tekst ise on mõnuga loetav pillerkaar, viis kuidas lapsed suhtlevad omavahel, oma kogukonnas ning välismaa spetsialistidega. Taustal on kodusõda, kuskil eemal (küllap vahetumas läheduses poleks lapsepõlv nii lustlik kui ka korrapärane), kõige hullem karistus näibki olevat, et tegude eest saadetakse sind rindele.

Ja need loosungeid ja roppusi lõugavad papagoid, eksole.

““Selle asemel, et lilled aeda istutada, toovad inimesed need surnuaiale, kus need enam kellelegi korda ei lähe.”

“Vanaema, kas sulle siis ei meeldi lilled?”

“Meeldivad küll, pojake, aga mulle meeldib neid vaadata aedades, tänaval, kus need annavad elule värvi. Surm on täiesti värvitu, pojake.”” (lk 60)

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid

Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 

Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …

No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.

S. B. Divya - Looking Up (New Horizons, 2021)

 

Korralik peredraama Ameerika segaperest, kus üks tütar põhjustas kunagi ema surma (mistõttu ta ise kaotas jala ja sai näovigastusi), mistõttu läks viimaks tädi juurde elama. Ennast süüdlaseks pidav neiu ei lase ilukirurgial end kohendada, ta tunneb puudust oma õest (kes ei suuda peale juhtunut temaga suhelda) ja isast, kes ta minema lasi. Siiski kasvab temast geoloogiateadlane.

Viimaks leiab ta võimaluse, kuidas see kõik selja taha jätta - minna nö üheotsapiletiga Marsile. Selleks ekspeditsiooniks kogutakse vägagi erinevaid inimesi; üks hetk ta leiabki, et kõiksugu erinevused on kaalukeeleks sinna planeedi koloniseerimisele kaasa pääsemiseks - nii on tema oma kunstjala ja vigase näoga igati oodatud. Aga tuleb välja, et Maale jäävad praegused ja endised lähedased … ei pruugi just väga õnnelikud olla, et selline õnnetu olevus nende juurest igaveseks lahkub.

Tegu selle kogumiku ühe tuntuma autoriga ja eks tekstki ole nö kaasaegse ulmekirjanduse olekuga, mis võinuks vabalt ilmuda kasvõi mõnes Strahani antoloogias. Ja noh, see indialikkus on siin üsna tagaplaanil - peategelane on segaperekonnast, tegevus leiab aset ainult Ameerikas, indialikkus väljendub siin eelkõige nahavärvis ja vürtside eelistustes.

Aliis Aalmann - Mina ei käinud siis veel koolis (Looming 6, 2023)

 

Kurblik lugu maatüdrukust, kelle vanem vend on korraga kadunud. Seal, kus ta teiste külapoistega midagi ehitas, seal üle raudtee, kuhu väiksed lapsed ei tohtinud minna. Tüdrukus tekitab segadust, kuhu vend kadus ja miks sellest ei räägita, miks teised poisid justkui ei tea, mis juhtus. Miks need poisid senini ei taha temaga tegemist teha. Miks matustel on kirstus hoopis nukk, mitte tema vend. Aga viimaks saab ka tüdruk teada, mis vennaga juhtus, kuhu vend jäi, mis on kurbuse koht.

Loo aegruum meenutab mõneti nõukogudeaegset külaelu, kus majandites hingitses elu ja väikemajapidajad jõid mehiselt. Noh, kaheksakümnendad või nii - mis on nii noore autori puhul huvitav valik. Algul tõesti arvasin, et tegu võiks olla autobiograafilise looga (mitte et mul oleks aimugi), aga tegu on pigem ikka puhta fiktsiooniga. Ja selline sisseelamine väikelapse maailma on päris huvitav, tema reageering traumale ja sellega toimetulek. Eks siin tekib kerge paralleel Unduski Tallinna nõukogude ajaga, mis on muidugi hoopis teine ooper võrreldes Aalmanni Võrumaa olustikuga (kuigi tekstis jääb täpsustamata, kus see õieti võinuks toimuda - lihtsalt nimed ja keelekasutus on lõunaeestilikud).

Igal juhul, päris huvitav ja sugestiivne suleproov (eks Aalmann ka mujal proosat avaldanud), hoopis midagi muud kui autori luule.

Stephen Graham Jones - I Was a Teenage Space Jockey (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu kahest indiaani päritolu poisist, kes proovivad hakkama saada kaheksakümnendate aastate Ameerika väikelinnas. Pere poolt sund olla pärismaalaste juurtega, teiselt poolt … et sa oled punanahk.

Ühes kohas, kus end tõestada, on mänguautomaatide mängusaalis (noh, koht, kus noored said mängida kõiksugu laskmis- ja kihutamismänge), kus ühe poisi vanem vend oli olnud kõva käsi - kuni ta kodunt jalga laskis. Noorem vend tahab olla tema vääriline ja koos sõbraga otsustavad end ühel reedel õhtul seal mängusaalis end tõestada. See lõpeb … haledalt, vanemad kutid võtavad neilt raha ja püksid ning poisid peituvad ööseks sinna mängusaali. Aga öö jooksul üht kosmosemängu täristades tekib peategelasel veider side oma põgenenud vennaga.

Otseselt nagu ulmeks nagu ei lähegi, aga noh, eks juba ilmumiskohaks oli Lightspeed.

Karen Joy Fowler: me oleme kõik täiesti endast väljas

Esimene asi: see on väga hea raamat, nautisin selle lugemist äärmiselt.

Teine asi: kirjutada selle raamatu kohta mingeid üldisi detaile, vastata küsimustele "millest see raamat räägib?" või "mingid üldised peategelast ja peamisi kõrvaltegelasi iseloomustavad jooned või kasvõi nende elu puudutavad faktid võib ikka välja tuua ju?" tähendab peaaegu kindlalt teiste lugejate lugemiselamuse rikkumist.

Nii et kui püüan korraga olla abiks inimesele, kes lugemist kaalub, ja püsida aus, saan teose kohta öelda piiratud koguses asju.

* Minategelane on sündinud umbes aastal 1974, naissoost ja üpris terane. 
* Raamatu tegevus leiab põhiosas aset 1996. aastal, ent mälestused varasemast, eriti kuskil 1980 aastast, on samuti olulisel kohal, ning korduvalt on mainitud ka "praegust aega", mis tundub püsivat kuskil 2012 aasta kandis. 
* Lugu ei esitata lineaarselt, kaugel sellest.
* Raamatu sisu selgub tükkhaaval, kusjuures üsna läbivalt kasutatakse meetodit "jutu sees mainitakse üht või teist detaili, hiljem antakse detailile laiemat tagapõhja ja veel palju lehekülgi hiljem minnakse konkreetseks ja räägitakse, mis siisTEGELIKULT  juhtus".
* Rõõmustavalt loogiline.
* Harlow valetab alailma, erilise põhjuseta. Ma tunnen ka ühte sellist naist (no enam ta ei ole tüdruk - kuigi toona oli).
* Psühholoogi laps ei ole kerge olla. Kaastunne kõigile teistele psühholoogilastele! Väga väga raske on näha ennast millegi muu kui teaduslikult paikapandavate kildude kogumina, mis pealegi kehvasti kokku pandud. 
* Mälu ei ole lihtne ega lineaarne ega alati usaldusväärne. 
* Mida inimesed ütlevad ehk fakt a ja mida nad mõtlevad ehk fakt b, on kõige kummalisemates seostes nähtused.
* Kannatused on alati tõelised.
* Rõõm on sama tõeline.

Laura raamatublogi, samas tekst ilmus ka Postimehes
Loetu kaja (spoilib armutult) 
Raamatutega (spoilib samuti)
Triinu raamatublogi (mis nad spoilivad peaaegu kõik või? See ka.)
Plaan B (spoilib üpris leebelt)
Kultuuritarbija 60+ (kah leebelt)
Ivika loeb (ei spoili)
Loteriis varem (spoilib leebelt)

Peter S. Beagle - The Rock in the Park (New York Fantastic, 2017)

 

Armas lugu ühest kirjandushuvilisest poisist nimega Beagle, kel oli koos maalimishuvilisest sõbraga New Yorgi suuruselt neljandas pargis oma kivi, kus nad käisid vabal ajal istumas. Kuni ühel sügispäeval sattus nende kivi juurde … kentaur.

Poisid ei osanud esialgu midagi arvata, aga ülejärgmisel päeval sattus sinna kaks täiskasvanud ja see eelmine kord nähtu väike kentaur. Täiskasvanud olendid kõnetasid poisse - nimelt on nad eksinud ja oleks vaja saada soojale maale, Mehhikosse. Poisid pakkusid atlaseid, aga kentaurid ei oska enam lugeda (no kunagi, antiikajal olid veel võimelised). Ja see naissoost kentaur … milline imeline riieteta kentaur. Beagle’s maalijast sõber pakub siis, et ta joonistab neile maakaardi, millega võiks suunduda New Yorgist Mehhiko piirini. Selleks on aga neilt midagi vaja … ja Beagle peab bensiinijaamadest kokku koguma erinevaid kaarte. Ülejärgmiseks päevaks valmibki see imeline maakaart.

Nagu öeldud, omamoodi armas lugu, aga eks kentauride teema meenutab pisut ükssarviku seiklusi. Siin küll teostatud nö autori lapsepõlvemälestuste vormis, mis siis oleks autobiograafiline. Eks oleks huvitav teada, kas see Beagle’i sõber oma hilisemas elus oli ka mõni tuntud kunstnik, aga hetkel küll ei ühenda midagi ära.

Barbara Robson - Lizzy Lou (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Lugu kahest noorest õest, kes on omaealiste võrreldes õige väikesed. Kuid vanem õde Lizzy Lou on õige miniatuurne ning nagu nooremast õest loo jutustaja ühel hetkel avastab, on hakanud Lizzy Lou hoopiski kahanema. Vanemad küll sunnivad neid iga päev sööma (mis venib küll tundide pikkuseks istumiseks, kuid taldrik saab viimaks tühjaks).

Lizzy Lou on nüüd koolikaaslastele üks lihtne kiusamisobjekt ning tüdruk hakkab koostama võltsitud puudumistõendeid. Peale kooli saavad õed pargis kokku, mängivad senikaua kuni peavad koju minema. Mida Lizzy Lou tundide ajal teeb, sellest ta nooremale õele ei räägi. Ja ega temast koolis puudust tuntagi; lisaks on perre sündinud kolmas õde ning vanemad on rohkem rakkes noorimaga ja arvete maksmisega.

Lizzy Lou on nüüd päris miniatuurne ja ühel hetkel märkab õde, et tal on tiivakesed …

Omal moel armas lugu sellisest veidrast moondumisest, loo finaalis tuleb emalt mõneti kummaline reageering - aga ehk on see eelkõige kummaline usukauge lugeja jaoks.